Valgevene ajalugu

Allikas: Vikipeedia
Euroopa aastal 814.

Valgevene ajaloo perioodid:

Valgevene 11. sajand.

Muinasaeg - 6.-8. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 6.-7. sajand: slaavlaste (Litviinide) ilmumine Valgevene aladele, kus juba elasid balti hõimud.
  • 8.-9. sajand: idaslaavi hõimude (krivitšite, dregovitšide ja radiimitšite) massiline asumine Valgevene alale ja baltlaste assimileerimine.

9.–12. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed Valgevene vürstiriigid – Połack ja Turaŭ

  • 862: Połacki esmamainimine - Valgevene riikluse algus[viide?]
  • 980: mõjuvõimsa [viide?] Turaŭ vürstiriigi esmamainimine,
  • 1067: esmakordselt mainiti kroonikas Minski (Mensk) linna,

Valitsevad valitsejadünastiad olid Rogvolodovitšid (Рогволодовичи) (10.–11. sajand) ja Vseslavitšid (Всеславичи) (12.–13. sajand). Polotski vürstiriigis oli seisulik rahvaesindus veetše ja riiki valitsev vürst valiti teiste vürstiriikide vürstidünastiatest.

Next.svg Pikemalt artiklis Slaavi vürstiriikide loend

11.12. sajandil toimusid Polotski vürstiriigi ja Kiievi suurvürstiriigi vahel sagedased sõjaretked eesmärgiga allutada iseseisev Polotski vürstiriik Kiievi suurvürstiriigile. Aastatel 10441066 ehitati Połackis Püha Sofia katedraal, märk iseseisvusest ja võimsusest, osa võimuvõitlusest Novgorodi Vabariigi ja Kiievi suurvürstiriigiga, kus ehitati samuti Ida-Rooma Konstantinoopoli Hagia Sophia eeskujul Novgorodi Püha Sofia katedraal ja Kiievi Püha Sofia katedraal.

Valgevenet (tänapäeva Vitebskit ja Usvjatõt) läbis ka muinasaegne Kaubatee varjaagide juurest kreeklasteni.

13.–16. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik - valgevene renessanss

  • 1240-1263: kuningas Mindoŭhi (leedu Mindaugas) valitsemisaeg. Valgevene vürstiriigid ühendatakse Leedu suurvürstiriigiks. Riigi esimeseks pealinnaks on Navahradak.
  • 1529, 1566, 1588: kolm Leedu Statuuti

1569–1772[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poola ja Leedu ühisriik - Rzeczpospolita (Рэч Паспалітая)

Valgevene alad, pärast Poola jagamist 1772. aastal

1772–1917[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgevene alad, pärast Poola jagamist 1795. aastal

Valgevene Vene impeeriumi koosseisus


20. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgevene elanikkond ei olnud 20. sajandi alguses poliitiliselt eriti aktiivne. Enamik elanikest tegeles põllumajandusega ning aktiivne linnaelanikkond moodustas vaid väikese osa Valgevene kubermangude elanikkonnast. Suurimad linnad olid Vitebsk, kus oli ligi 100 000 elanikku, ning Minsk, mis alles ligines sellele piirile. Valgevene elanikkonnal ei olnud riiklikku iseseisvuse püüdeid, sest puudusid rahvusel põhineva iseseisvuse traditsioonid, varasemad Valgevene riiklikud moodustised olid olnud vaid Poola riigi koosseisus. Venemaa keisririigi poolt läbiviidud venestamispoliitika tõttu puudusid 20. sajandi alguses rahvusliku liikumise juhtfiguurid. Poliitikas oli toetus Venemaa Sotsialistide-Revolutsionääride Parteile, mis oma poliitilises tegevuses esindas maarahva huve.

Esimese maailmasõja alguses vallutasid Saksa keisririigi väed Lääne-Valgevene nind rindejoon Vene-saksa rindel stabiliseerus 1915. aasta oktoobris joonel: DvinskBraslavPostavõSmorgonBaranovitšiPinsk. Kujunenud rindejoon püsis kuni 1918. aasta veebruarini ning jagas Valgevene kaheks, milles läänepoolses Valgevenes oli Saksa okupatsioon ja parempoolsed Valgevene alad Venemaa keisririigi vägede kontrolli all. Ida-Valgevenes, Mogiljovis, asus ka Kõrgema ülemjuhataja Nikolai II Kõrgema Ülemjuhataja Peastaap.

1917. aastal Venemaa keisririigi lagunemise ajal oli Valgevene iseseisvuse protsessid tõkestatud toimunud I maailmasõja tulemusena Valgevene poolitamisega ning 1917. aasta oktoobris Venemaal Petrogradis toimunud oktoobrirevolutsiooni järel haarasid Valgevenes võimu VSDT(b)P bolševike fraktsioon Aleksandr Mjasnikovi juhtimisel, kes Valgevene piirkonna tulevikku ei kavandanud iseseisvana, vaid kui puhverterritooriumina Venemaa sisepiirkonande ja Petrogradi kaitsel. Venemaa bolševike toel moodustati Valgevenes 1917. aasta kevadel bolševike toetatud Lääne oblast (1917–1918) ja sügisel Lääne Kommuun; 1919. aastal Nõukogude Venemaast sõltuvad Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ja Leedu-Valgevene Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

1917. aasta 15. detsembril koguti Valgevenes kokku Ülevalgevenemaaline kongress, millele kogunenud 1872 saadikut kiitsid heaks Valgevene iseseisvumise, kuid kongress aeti Lääne oblasti ja rinde Rahvakomissaride Nõukogu otsusega laiali.

Venemaa keisririigi lagunemisel tekkinud riigid, 1918

Valgevene Rahvavabariik (1918-1920)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Valgevene Rahvavabariik
Valgevene Rahvavabariigi eriüksus Eestis (1919-1920)

15. novembril 1919 oli moodustatud Valgevene Rahvavabariigi eriüksus Baltikumis (Асобны аддзел войскаў БНР у Балтыі), mille komandöriks sai kindral-major Stanisław Bułak-Bałachowicz.

Poola ja Valgevene NSV vahel jagatud maa (1920-1939)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude-Poola sõda

Aprillis 1920 algas Nõukogude-Poola sõda. Punaarmee koos partisanidega hõivas enamiku maast. Et Leedus olid võimule tulnud rahvuslased, moodustati 31. juulil 1920 vormiliselt iseseisev Valgevene NSV.

Next.svg Pikemalt artiklis II Rzeczpospolita

Lääne- ja Ida-Valgevene taasühendamine 1939[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgevene taasliitmine NSV Liiduga, 1940. aasta

Saksa okupatsioon 1941-1944[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saksa okupatsioon NSV Liidus, Idaalade Riigikomisariaat, Valgevene kindralkomissariaat, Valgevene Teises maailmasõjas

II maailmasõja-järgne Valgevene NSV (1945-1991)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Valgevene NSV
Valgevene NSV, 1945. aastal

Valgevene Vabariik, 1991–[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgevene Vabariik, 1997

Łukašenka režiim[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 1994. aastast.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]