Vladimiri-Suzdali vürstiriik

Allikas: Vikipeedia
'Vladimiri-Suzdali vürstiriik'
Vladimiri-Suzdali vürstkond
Владимиро-Су́здальское кня́жество (vene keeles)
11681389
Seal-of-Alexander-Nevsky 1236 Avers.svg
Kievan-rus-1015-1113-(en).png
Valitsusvorm monarhia
Pealinn Vladimir
Religioon õigeusu kirik
Peamised keeled vanavene

Vladimiri-Suzdali vürstiriik ehk Vladimiri-Suzdali vürstkond (vene keeles Владимиро-Суздальское княжество) oli riik tänapäeva Venemaa territooriumil aastatel 11681389, mongolite ja Kuldhordi sõjaretkede tulemusel (1237–1240) Kuldhordi vasallriik.

Vürstiriik asus Kirde-Venemaal ning piirnes läänes Novgorodi vabariigi ning idas tšeremisside ja mordvalaste alade ja Kama-Volga bulgarite riigiga.

Vürstiriigi moodustamine[muuda | muuda lähteteksti]

882. aastal vallutas Novgorodi vürstiriigi valitseja Oleg Smolenski ja Ljubegi linnad ja Kiievi vürstiriigi, liitis need alad vanima slaavlaste riigi Novgorodi vürstiriigiga ning viis riigi pealinna üle Kiievisse, kus ta moodustas põhjaslaavlasi ja osa lõunaslaavlasi ühendava Kiievi-Vene riigi. Oleg sai ka esimeseks Kiievi suurvürstiks.

Kiievi-Vene riigi tuumiku moodustasid Kiievi, Smolenski, Tšernigovi, Galiitsia ja Perejaslavlii vürstiriigid. Kiievi vürsti ülemuslikkust tunnistasid Rjurikovitšite dünastia teistesse harudesse kuulunud vürstid. Kiievi suurvürsti Vladimir Monomahhi (valitses 11131125) surma järel algas võimuvõitlus Rjurikovitšite dünastiaharude vahel. Sõdisid Romanovitšid Galiitsia-Volõõniast, Olegovitšid Tšernigovist ja Vsevolodovitšid Rostovi-Suzdali vürstiriigist.

Andrei Bogoljubski. Viktor Vasentsovi joonis

1155. aastal asus Juri Dolgoruki poeg Andrei Jurjevitš oma isa tahte vastaselt Vladimirisse. Pärast isa surma 1157 valis bojaaride ja kaupmeeste kogu Rostovi-Suzdali vürstkonnas Andrei Vladimiri, Rostovi ja Suzdali vürstiks. Andrei Bogoljubski püüdis ühendada Vene maad oma võimu alla. Alates 1159. aastast püüdis ta allutada Novgorodi oma võimu alla ning mängis Lõuna-Venemaal keerulist sõjalist ja diplomaatilist mängu. Kuigi Juri Dolgoruki oli võtnud võimu Kiievis, kaotas Andrei ruttu jälle huvi tolleks ajaks üsna tähtsusetuks muutunud linna vastu. Kuigi ta säilitas suurvürsti tiitli, ei olnud ta Kiievis peaaegu kunagi kohal ning keskendas "kogu Suzdali valitseja" oma võimu oma Rostov-Suzdali vürstkonnale, eelkõige oma uuele pealinnale Vladimirile. Vladimirist sai Kiievi-Vene uus keskus, Kiiev aga muutus tähtsusetuks. Andrei venna Mstislav Jurjevitši rüüsteretkel 1169. aastal vallutasid Mstislavi juhitud väed linna ning linn põletati maha, see tegi lõpu Kiievi vürstide valitsemisele. Andrei andis Kiievi osastiseks oma vennale Gleb Jurjevitšile, ise aga võttis Vladimiris endale suurvürsti tiitli. Andrei Bogoljubski valitsemise ajal omandas Vladimiri-Suzdali vürstiriik märkimisväärse võimu ning oli Vene vürstiriikide seas tugevaim.

Vladimiri tähtsuse tõstmiseks taotles Andrei 1160 sinna uue metropoliidi residentsi loomist, mis oleks tähendanud Vene Õigeusu Kiriku jaotamist kaheks metropooliaks. Vürstivõimu laiendamine ja konflikt väljapaistvate bojaaridega kutsus esile vandenõu, mille tulemusena ta tapeti ööl vastu 29. juunit 1174.

Juri Dolgoruki vanima poja Rostislavi poegade ja nooremate poegade Mihhail Jurjevitši ja Vsevolod Jurjevitši vahel 1174–1177 toimunud kodusõja tulemusel jaotati Vladimiri ja Perejaslavl-Zalesski alad Mihhail Jurjevitši ja Vsevolod Jurjevitši (Vsevolod Suurpesa) vahel. 1176. aastal, Mihhail Jurjevitši surma järel ühendas alad taas Vladimiri suurvürstina 1176–1212 oma valitsemise alla Vsevolod Suurpesa.

Kiievi-Vene suurvürstiriigi lagunemise järel omandasid slaavi vürstiriikide seas suurema mõju Vladimiri-Suzdali vürstiriik ja Galiitsia-Volõõnia vürstiriik. Vladimiri-Suzdali aladel asusid järgmised linnad-asulad: Volga jõel – Nižni Novgorod (1221), Gorodets, Kostroma (1213), Jaroslavl, Mologa, Uglitš (937), Kaljazin, Ksnjatin, Belgorod, Dubna, Šoša, Tver (1135); Kljazma jõel – Vladimir (1108), Starodub, Jaropoltš, Gorohovets ning Rostov (1024), Suzdal (1024), Perejaslavl (1152), Dmitrov (1154), Jurjev, Merja Galitš, Moskva, Unža, Lopasnja, Kašin.

Vladimiri-Suzdali vürstiriik muudeti mongolite ja Kuldhordi sõjaretkede tulemusel (1237–1240) Kuldhordi khaani vasalliks.

Vana-Vene järgse Vladimiri-Suzdali vürstid polnud kogu Venemaa riigipead, kuid omasid sageli seda staatust reaalselt. Mongolite vallutuse järel tegid nood Vladimiri suurvürstist ka ametlikult Venemaa valitseja, kes pidi neile makse korjama. Mongolid võisid neile ebameeldiva suurvürsti ka võimult kõrvaldada.

Vladimiri-Suzdali vürstiriik 1237. aastal
Vene, Ukraina, Valgevene ning Kuldhordi alad 1250

Vladimir-Suzdali suurvürstid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vladimiri suurvürst.

Suurvürstiriigi lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Moskva vürsti Juri Danilovitši nimetamisel Vladimiri suurvürstiks, määras ta vasalliseisundis Moskva vürstiriigi valitsejaks oma venna Ivan Kalita, 1328. aastal määrati Ivan Kalita ustavuse eest mongoli-tatari Kuldhordile Vladimiri suurvürstiks.

Uue suurvürstiriigi (Moskva suurvürstiriik) pealinnaks määras Ivan I Moskva linna, samuti sai ka Vene Õigeusu Kiriku metropoliidi asukohaks Vladimiri linna asemel Moskva.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]