Šlahta

Allikas: Vikipeedia
Rzeczpospolita šlahta esindajad 17. sajandil

Šlahta (poola keeles szlachta, leedu keeles šlėkta, šlėktos või bajoraia, ukraina keeles шляхта, valgevene keeles шляхта) oli aadelkond algselt Poola kuningriigis ning hiljem, pärast Poola ja Leedu suurvürstiriigi liitumist personaaluniooni alusel, ka Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi aadelkond. Kui Preisimaa hertsogiriik sõlmis Poola-Leedu ühisriigi Rzeczpospolitaga vasallisuhted, arvati ka Preisimaa aadelkond Rzeczpospolita šlahta hulka.

Šlahta poliitilised õigused[muuda | muuda lähteteksti]

Šlahtal oli Euroopa suurriigi Rzeczpospolita poliitilises elus suur tähtsus, kuna Rzeczpospolita valitsejad, Poola kuningad, valiti demokraatlikult šlahta esindajate kokkutulekul ning kuna šlahta ja nende valdused olid juba alates Ungari (1342–1382) ja Poola kuninga (1370–1382) Lajos I valitsemisajast (1374) alanud maksudest vabastamisega (siis nõuti neilt vaid va 2 hõbekrossi läänimaalt ja sõjateenistust). 1386. aastal andis kuningas Władysław II Jagiełło šlahtale oma alamate üle kohtupidamise õiguse. 1404. aastal Poola kuninga poolt Dobrzyńi piirkonna väljaostmiseks kogunesid šlahta liikmed piirkondlikele (maakondlikud, poola keeles powiat) sejmikutele, millest kujunes kord, millega Poola kuningas sai koguda sõjategevuseks vajaliku palgaarmee ja kaitsetegevuseks vajalikke rahalisi vahendeid vaid šlahta ja nende piirkondlike esinduskogude nõusolekul. 1430. aastal sai šlahta õiguse kuninga poolt riigist väljapoole tehtavate sõjakäikude korral, tasule. 1468. aastast saatsid piirkondlikud sejmikud riigi Sejmile, kaks saadikut volitustega nõustuda kuninga poolt kehtestatavaid makse. 1496. aasta Pietrokowi sejmi järel aga kujunes olukord, kus kuningas ei võinud kehtestada makse ilma Sejmi mõlema koja (Senati ja piirkondlikud sejmikute) esindajate nõusolekuta.

1501. ja 1505. aasta seadustega sattus valitav Poola kuningas Sejmist täielikku sõltuvusse, aastast 1573 valiti kuningaid kogu šlahta osavõtul.

1652. aastal, kuningas Jan II Kazimierz Waza valitsemisajal, rakendus liberum veto) ja kasvas magnaatide rühmituste mõju. Liberum veto ehk igaüheveto tähendas seda, et ükskõik milline Sejmi saadik sai panna veto ükskõik missugusele seaduseelnõule. See pani aluse korruptsioonile, kus välisriigid (Austria, Prantsuse, Brandenburg, Venemaa, Rootsi ja Osmanite riik) hakkasid sejmisaadikuid ära ostma, et nood hääletaksid välisriikidele mittesobiva eelnõu vastu või neile sobivate kuningakandidaatide poolt.

Šlahta privileegid likvideeriti Poolas 1921. aastal.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]