Galiitsia-Volõõnia vürstiriik

Allikas: Vikipeedia
Galiitsia-Volõõnia vürstiriik
Галицько-Волинське королівство
Regnum Galiciae et Lodomeriae
Regnum Russiae
11991349
Alex K Halych-Volhynia-flag.svg   Alex K Halych-Volhynia.svg
Galiitsia-Volõõnia lippl Galiitsia-Volõõnia vapp
Alex K Halych-Volhynia general.png
Galiitsia-Volõõnia vürstiriik 13.-14. sajandil
Valitsusvorm Monarhia
Pealinn Volodõmõr-Volõnskõi (1199–1238)
Galitš (1238–1272)
Lviv (1272–1349)
Religioon Õigeusk
Ajalugu
 –Järglasriigid

Poola Kuningriik, Leedu suurvürstiriik
Riigikeel(ed) Vanavene keel

Galiitsia-Volõõnia vürstiriik ehk Rus'i kuningriik oli Vene (Ukraina) riik ajalooliste Galiitsia ja Volõõnia aladel, mis tekkis Galiitsia ja Volõõnia vürstiriikide ühendamisel.

Volõõnia ja naaberriikide alad 960-992
Galiitsia-Volõõnia alad enne mongolite invasiooni, 1220–1240
Galiitsia ja Volõõnia vürstiriigid, 13. sajandil
Kuldhordi doninioonid 1300-1405
Lajos I valitsetud alad 14. sajandi keskel, Ungaris ja Poolas

Riik eksisteeris aastatel 1199–1349 ning oli koos Novgorodi ja Vladimiri-Suzdaliga üks kolmest tähtsamast võimukeskusest, mis tekkisid Kiievi-Vene riigi lagunemisel.

Peale mongolite sissetungi Kiievi-Venesse 1239–1241 oli Danilo Romanovitš 1246. aastal sunnitud vanduma truudust Batu-khaanile ja Kuldhordile. Sellegipoolest üritas ta Mongolite ikke alt vabaneda ja ebaõnnestunult sõlmida sõjalisi liitlassuhteid teiste Euroopa valitsejatega. Poola vallutas vürstiriigi 1349. aastal ja sellega lõppesid ka vasallisuhted Kuldhordiga.

Galiitsia-Volõõnia territoorium paiknes läänes Sani ja Wieprzi jõe vahel tänapäeva Kagu-Poolas, idaalad katsid Pinski raba tänapäeva Valgevenes ja lõunas ulatus see Lõuna-Bugi jõeni tänapäeva Ukrainas. Vürstiriigi ümber paiknesid Must-Vene, Leedu suurvürstiriik, Turovi-Pinski vürstiriik, Kiievi vürstiriik, Kuldhord, Ungari kuningriik, Poola kuningriik, Moldova vürstiriik ja Saksa ordu valdused Preisimaal.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galiitsia ja Volõõnia nimesid mainitakse esmakordselt Nestori kroonikas "Jutustus möödunud aegadest" seoses Kiievi suurvürst Vladimir Püha sõjaretkega Poola vastu 981. aastal. Poola ajalooallikate kohaselt hõivas Vladimir nende alad, Sani jõest läänepool asuvad Przemyśli ja Czerwieńi, kuid Vene allikate kohaselt vallutati sealsed alad tagasi. Poola ja Vene vahelised sõjad jätkusid (Bolesław I Chrobry Kiievi sõjakäik (1018)) ja Vladimiri sõjakäigu järel, 1031 vahetusid maade omanikud veel viis korda.[1]

Vladimiri sõjaretke tingis tema poliitika, mille sihiks oli Kiievi mõjupiiride laiendamine ja Puna-Vene linnade enda kontrolli alla saamine. Galiitsia ja Volõõnia olid strateegilised piirkonnad, kuna neid läbisid rahvusvahelised kaubateed, mis ühendasid Kiievit Krakovi, Böömimaa ja ülejäänud Kesk-Euroopaga. Lisaks paiknesid Galitši lähedal soolakaevandused ja sool oli üks väärtuslikumaid keskaegseid kaubaartikleid. Mõnede ajaloolaste arvates tulenes Galitši nimi indoeuroopa sõnast hal ehk "sool". Galiitsia nimi tuli läbi ladina keele vanavenekeelsest sõnast, mis tähendas "soola maa".[1]

1130. aastatel kujunes uueks slaavi vürstiriikide keskuseks Vladimiri-Suzdali vürstiriik keskusega Vladimiris. Kiievi-Vene riigi lõpuks loetakse aastat 1169, kui vürstiriikide omavahelises sõjategevuses vallutas Andrei Bogoljubski Kiievi linna ja röövis selle varad. Endise suurvürstiriigi aladest kujunes Kiievi vürstiriik, mida uute võimukeskuste valitsejad 12. ja 13. sajandil korduvalt vallutasid ning allutasid oma võimule.

Next.svg Pikemalt artiklis Galiitsia vürstiriik, Rostislavitšid
Next.svg Pikemalt artiklis Volõõnia vürstiriik, Igorevitšid

Ühendvürstiriigi moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galiitsia ja Volõõnia ühendatud vürstiriigi moodustas ja valitses aastatel (1197–1205) Rjurikovitšite dünastia, Jaroslav Targa järglaste Romanovitšide dünastiaharu asutaja, endine Novgorodi vürst ja senine Volõõnia vürst Roman Mstislavitš (~1160–1205) 1199. aastal, pärast viimase Rostislavitšite soost Galiitsia vürstiriigi vürsti Vladimir Jaroslavitši surma.

Galiitsia-Volõõnia vürstid osalesid Kiievi-Vene keskvõimu lagunemise järel võimuvõitluses Kiievi linna pärast, Roman Mstislavitš vallutas 1204 Kiievi. Roman Mstislavitši surma järel lahingus 1205. aastal, oli vürstiriik järgneva 30 aasta jooksul erinevate vürstide valitsemise all, kuni 1238. aastal sai toonile (1238–1264) tema poeg Danilo Romanovitš. Järgnevalt valitsesid Galiitsia ja Volõõnia vürstiriiki Romanovitšide dünastia.

Mongolite invasioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mongolite invasiooni ajal Venemaale ja Euroopasse Batu-khaani juhtimisel, püüdis Danilo Romanovitš laiendada oma valdusi ja 1240. aastal vallutas Kiievi. Kuid juba aastaks 1240 oli mongolite kätte langenud kõik Kiievi-Vene endised maad, välja arvatud mõned põhjapoolsed linnad. 1241. aastal mongolite sõjakäigu ajal Poolasse ja Ungarisse liikusid mongolite väed läbi vürstiriigi.

Mongolite sõjakäikude järel kutsuti 1246 vürst Danilo Romanovitš, Saraisse, kus ta tunnistas vasallisõltuvust Batu-khaanile ja nimetati khaani andamikogujaks piirkonnas. Vaatamata antud vasallivandele alustas Danilo Romanovitš läänepoolsete katoliku usku riikide koalitsiooni loomist mongolite vastu, sõjaliste ja dünastiliste liitudega Poola, Ungari ja Leeduga.

Vürst Danilo Romanovitš püüdis muuta Galiitsia-Volõõniat ka Vene õigeusu kiriku keskuseks, tema toetusel valiti Chełmi, vürstiriigi pealinna piiskop Kirill II 1243. aastal Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidiks. 1251. aastal tegi Kirill reisi Konstantinoopoli, Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi juurde, kes kinnitas ta staatust metropoliidina. Kuid õigeusu kiriku pea nõudis, et metropoliidi residents ei tohi asuda vürstiriigi pealinnas, kuna Danilo Romanovitš oli mongolivastase koalitsiooni moodustamisel lähenenud katoliku kiriku pea, Rooma paavstiga. Kuna senine metropoliidi asukoht, Kiiev oli laastatud, siis valis Kirill uueks residendiks teise slaavi tähtsama võimukeskuse Vladimiri-Suzdali vürstiriigi pealinna Vladimiri Kljazma ääres.

Koalitsioonile katolike riikidega, sai Danilo Romanovitš ka Rooma paavsti õnnistuse, kes tunnistas 1253. aastal Danilo Romanovitši Vene kuningana (rex Russiae) ning saatis talle ka kuningakrooni. Galiitsia ja Volõõnia vürstiriiki valitsesid Romanovitšid, kuni 1340. aastani: 1238–1264 Danilo Romanovitš (1201–1264)[2];1264–1301 Lev Danilovitš[3]; 1301–1315 Juri Lvovitš (Juri I)[4] Andrei ja 1315–1323 Lev Jurjevitš (Lev II) ning 1323–1340 Boleslav-Juri (Juri II).

Mongolite vasallriigina[muuda | redigeeri lähteteksti]

1259. aastal saatis aga khaan väed vürstiriiki ning sundis maha lammutama ehitatud kaitserajatised (Volodõmõris, Lutskis, Kamjanets-Podilskõis ja Lvivis) ja vürsti osalema liitlasena sõjakäigus Leedu suurvürstiriiki.

Danilo Romanovitši järglase Lev Danilovitši valitsemisaeg (1264–1301) oli piirkonnale Kuldhordi vasallriigiga rahulik ja majanduslikult ning kultuuriliselt edukas. Boleslavi (kes ristimise järel õigeusku, kandis ristinime Juri) valitsemisajal viidi läbi riigivalitsemises muudatusi, võttes abiks Saksa ordu alade valitsemise eeskuju. Asutati kaubalinnad ning anti neile ka (Sanok (1339), Lviv (1356) Magdeburgi linnaõigused. Linnade ja uue seisuse soosimise tagajärjel moodustasid bojaarid vandenõu ja 1340. aastal mürgitati Juri II.

Iseseisvuse kaotus ja liitmine Leedu ja Poolaga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kujunenud poliitilist olukorda raskendas samal ajal Poola ja Ungari kuninga Kazimierz III Suure poolt läbiviidud uute maade alistamine. Galiitsia-Volõõnia pärilussõja (13401392) järel jagati piirkond Leedu suurvürstiriigi ja Poola kuningriigi vahel. 1344. aastal hõivas Leedu suurvürstiriik Volõõnia ja 1349. aastal Poola kuningriik Galiitsia.

1569. aasta Lublini uniooni järel, liideti aga piirkond Poola Krooni maadega, kui Rzeczpospolita Vene vojevoodkond.


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Galiitsia-Volõõnia kroonika

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Paul Robert Magocsi, 1998 A history of Ukraine Seattle, University of Washington Press ISBN 0295975806
  • Vladimir Sergejev, David Vseviov 2002 Venemaa – lähedane ja kauge: aegade algusest kuni Vassili III-ni Tallinn, Valgus ISBN 9789985681213