Lublini unioon

Allikas: Vikipeedia
"Lublini unioon", Jan Matejko maal (1869)
Rzeczpospolita Lublini uniooni sõlmimisel järel 1569. aastal

Lublini unioon (poola keeles Unia lubelska, leedu keeles Liublino unija, valgevene keeles Люблінская унія) oli Poola kuningriigi ja Leedu suurvürstiriigi vahel sõlmitud ühinemist käsitlev leping, mille tulemusena loodi ühtne riik Rzeczpospolita.

Lublini uniooni sõlmisid mõlema riigi seimid Lublinis 28. juunil 1569, leping kinnitati 1. juulil ja ratifitseeriti 4. juuli 1569.[1] Loodud ühisriigil Rzeczpospolital oli ühine monarh, seim ja välispoliitika. Leedu suurvürstiriik aga säilitas oma seadusandluse, haldus- ja kohtuorganid ning sõjaväe.[2] Esialgu jäi vanavalgevene keel Leedu suurvürstiriigi ametlikuks keeleks, kuid poola keel hakkas üha rohkem domineerima ja vanavalgevene keel kaotas ametliku staatuse 1696. aastal.[3]

Lublini uniooni sõlmimise üks olulisemaid põhjusi oli see, et Leedu suurvürstiriik oli sõjas Moskva tsaaririigiga sattunud raskesse olukorda.[4]

Vastavalt Lublini unioonile läksid Leedult Poola koosseisu Volõõnia, Podoolia, Polesje ja ülejäänud Leedule kuulunud Ukraina alad.[5]

Formaalselt kaotas Lublini unioon kehtivuse 3. mail 1791, mil võeti vastu Rzeczpospolita põhiseadus, mis muutis föderatiivriigi unitaarriigiks.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]