Ukraina NSV

Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Українська Радянська Соціалістична Республіка Украинская Советская Социалистическая Республика
10. märts 1919 – 24. august 1991
Ukraina NSV lipp Ukraina NSV vapp
Nõukogude Liidu liiduvabariik
Kõrgeima riigivõimuorgani juhid:	Leedu NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees
Pealinn	Harkiv (1919–1934) ja Kiiev
Pindala	603 700 km²
Rahvaarv (1990)	51 994 000
Riigikeeled	ukraina keel, vene keel
Peamised keeled	ukraina, vene
Rahaühik	rubla
Ajavöönd	UTCMoskva ajavöönd
Järgnev riik	Ukraina Vabariik
Deviis	Kõigi maade proletaarlased, ühinege!

Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik (lühemalt Ukraina NSV ja UNSV, ukraina keeles Українська Радянська Соціалістична Республіка ja УPCP; kuni 30. jaanuarini 1937 Ukraina Sotsialistlik Nõukogude Vabariik, lühendatult Ukraina SNV ja USNV, Украї́нська Соціялістична Радянська Республіка ja УCPP) oli 1. järgu haldusüksus (liiduvabariik) Nõukogude Liidu koosseisus. Ta oli Nõukogude Liidu asutajariik (30. detsembril 1922).

Ukraina NSV Ukraina K(b)P juhid

• juulist 1918 – septembrini 1918, Ukraina K(b)P KK I sekretär Georgi Pjatakov
• 9. september – 21. oktoober 1918, Ukraina K(b)P KK sekretäri kohusetäitja Serafima Gopner;
• oktoober 1918 – märts 1919, Ukraina K(b)P 3. sekretär Emanuel Kwiring
• märts-mai 1919, Ukraina K(b)P I sekretär Georgi Pjatakov
• mai-november 1919, Ukraina K(b)P I sekretär ja Välismaise büroo sekretär Stanislav Kosior
• november 1920 – märts 1921, Ukraina K(b)P sekretär Vjatšeslav Molotov
• märts-detsember 1921, Ukraina K(b)P vastutav sekretär Feliks Kon
• 12. jaanuar 1921 – 8. mai 1923, Ukraina K(b)P I sekretär Dmitri Manuilski
• 8. mai 1923 – detsember 1925, Ukraina K(b)P 2. sekretär Emanuel Kwiring
• aprill 1925 – juuli 1928, Ukraina K(b)P peasekretär Lazar Kaganovitš
• juuli 1928 – jaanuar 1938, Ukraina K(b)P peasekretär Stanislav Kosior
• 27. jaanuar 1938 – 3. märts 1947, Ukraina K(b)P I sekretär Nikita Hruštšov
• 3. märts 1947 – 26. detsember 1947, Ukraina K(b)P I sekretär Lazar Kaganovitš
• 26. detsember 1947 – 18. detsember 1949, Ukraina K(b)P I sekretär Nikita Hruštšov
• 18. detsember 1949 – juuni 1953, Ukraina K(b)P I sekretär Leonid Melnikov
• juuni 1953 – 26. detsember 1957, Ukraina K(b)P I sekretär Aleksei Kiritšenko
• 26. detsember 1957 – 28. juuni 1963, Ukraina K(b)P I sekretär Nikolai Podgornõi
• 28. juuni 1963 – 19. mai 1972, Ukraina K(b)P I sekretär Petro Šelest
• 19. mai 1972 – 28. september 1989, Ukraina K(b)P I sekretär Volodõmõr Štšerbõtskõi

Ukraina NSV kujunemine

Venemaa kodusõja ajal moodustati Ukraina territooriumil rida Nõukogude Venemaast sõltuvaid Nõukogude Vabariike: Ukraina Nõukogude vabariigi juhtkond:

Ukraina NV rahvasekretariaat Harkivis ja alates 30. jaanuarist 1918 Kiievis, alates 8. märtsist 1918 Jekaterinoslavis.

• 17. detsember 1917 – 4. märts 1918, rahvasekretariaadi esimees Jevgenia Bogranovna Bosch (Бош);
• 11. detsember 1917 – 14. veebruar 1918, armeejuhataja Mihhail Artemjevitš Muravjov;
• 4. märts – 18. aprill 1918, Nikolai Skrõpnik rahvasekretariaadi esimees;

1918. aasta märtsist kuni detsembrini Saksa keisririigi vägede okupatsioon

Odessa Nõukogude vabariigi juhtkond:

• 30. jaanuar – 17. veebruar 1918, Pjotr Starostin täitevkomissar;
• 18. veebruar – 13. märts, Pjotr Starostin Täitevkomitee esimees,
• 18. jaanuar – 13. märts 1918, Vladimir Judovski

Donetski-Krivoi-Rogi Nõukogude vabariigi Harkivi juhtkond:

• 30. jaanuar – 18. märts 1918, Fjodor Sergejev (Федор Андреевич Сергеев (Артем)), Rahvakomissaride Nõukogu esimees;

Ajutine Tööliste ja Talupoegade Valitsus, Sudžas, jaanuarist 1919 Harkivis;

• 23. november 1918 – 25. jaanuar 1919, Georgi Pjatakov, Rahvakomissaride Nõukogu esimees;

Galiitsia Nõukogude Vabariik, keskusega Ternopilis

• 8. juuli – 9. september 1920, Vladimir Zatonski, Revolutsioonikomitee esimees

Ukraina NSV, 1924. aastal

Poola-Nõukogude sõja lõpetas märtsis 1921 sõlmitud Riia rahuleping, mille järel Zbrutši jõest läände jääv osa Ukrainast liideti Poolaga ning idapoolsest moodustati Nõukogude Liidu koosseisu kuuluv Ukraina Nõukogude Sotsialistlik Vabariik.

Ukraina rahvuslikud ideaalid kestsid maailmasõdade vahelisel ajal edasi ning isegi levis suurele segaasustusega alale idas ja lõunas, mis liideti Ukraina NSV-ga. Nõukogude võimu varastel aastatel (kuni 1930. alguseni) elas Ukraina kultuur üle taassünni tänu bolševike kultuuripoliitikale, mis kandis nime korenizatsija ("kohalikustamine"). Neil aastail rakendus üle kogu vabariigi võimas ukrainastamisprogramm. Kiirelt arenev ukrainakeelne haridussüsteem tõstis järsult ukrainakeelse maaelanikkonna kirjaoskust. Samal ajal rändasid vastharitud ukrainlased linnadesse, mis ukrainastusid kiirelt nii rahvusliku koosseisu kui ka hariduse poolest. Samamoodi laienesid ukrainakeelne kirjastustegevus ning Ukraina kultuurielu tervikuna.

"Kohalikustamise" raames soodustati ukraina keele kasutamist töökohtadel ja riigiasjus ning kohaliku tööjõu värbamist. Ehkki partei- ja valitsusaparaat oli algselt peamiselt venekeelne, moodustasid etnilised ukrainlased Ukraina kommunistliku partei liikmeskonnast enam kui poole. Nende arv kasvas, kui kommunistliku parteiga liideti borotbistid, varem Ukraina sõltumatuse eest seisnud rahvuslik mittebolševistlik kommunistlik partei.

Vaatamata kogu Nõukogude Liidus toimunud usuvastasele kampaaniale loodi Ukrainas rahvuslik õigeusu kirik nimega Ukraina Autokefaalne Õigeusu Kirik. Algselt nägi bolševistlik valitsus rahvuslikus kirikus tööriista Vene õigeusu kiriku allasurumiseks, millesse režiim alati kahtlustavalt suhtus, kuna kirik oli olnud revolutsioonieelse Vene tsaaririigi üks ideoloogiline alustala ja suhtus uude valitsusse vaenulikult. Seepärast tolereeris valitsus Ukraina uut kirikut mõnda aega ning see omandas Ukraina talurahva seas arvukalt järgijaid.

1934. aasta foto DnieproGESi hüdroelektrijaamast, Nõukogude industrialiseerimise ühest suurprojektist Ukrainas.

Nõukogude majanduspoliitika muutust kiire industrialiseerimise suunas tähistas Jossif Stalini esimene viisaastak. Industrialiseerimine tõi traditsiooniliselt põllumajanduslikus Ukrainas kaasa järsu majandusliku ja ühiskondliku murrangu. Esimestel viisaastakutel Ukraina tööstustoodang neljakordistus, vabariigi tööstuses toimus rekordiline areng, Maaelanikkonna massiline sisseränne tööstuskeskustesse kergitas linnaelanikkonna osakaalu rahvastikus 19%-lt 34%-le.

Ukraina NSV, 1940. aastal

Ukraina NSV, 1940. aastal pärast NSV Liidu poolt okupeeritud Poola alade (märgitud kollasega) liitmist Ukraina NSVga

Golodomor

 Pikemalt artiklis Golodomor

Samas olid tööstuse eelisarendamisel rasked tagajärjed talurahvale, mis oli ukraina rahva demograafiline selgroog. Et rahuldada riigi kasvanud vajadusi toiduvarude järele ja rahastada industrialiseerimist, alustas Stalin Nõukogude Liidu põllumajanduse kollektiviseerimist. See mõjutas ulatuslikult Ukrainat, "Nõukogude Liidu viljaaita". 1920. aastate lõpul ja 1930. aastate algul liitis riik talupoegade maad ja loomad ühismajanditesse. 1929. aastast rakendati jõupoliitikat, kasutades maade ja varade konfiskeerimiseks vajaduse korral sõjaväge ja NKVD.

Paljud hakkasid kollektiviseerimisele vastu, talurahvas osutas võimudele meeleheitlikku vastupanu. Mitmedki pigem tapsid oma karja, kuid ei andnud seda ära ühismajandeisse. Jõukamad talupojad tembeldati "kulakuteks", tagurlikeks riigi vaenlasteks. Kümned tuhanded hukati ning umbes 100 000 perekonda küüditati Siberisse ja Kasahstani.

Sunniviisilisel kollektiviseerimisel oli hävitav mõju põllumajanduse tootlikkusele. Sellele vaatamata tõstis Nõukogude valitsus Ukraina viljavarumisnorme 1932. aastal 44%, tagades sellega, et normi ei suudetud täita. Nõukogude seaduste kohaselt ei saanud ühismajandi liikmed viljateragi, kuni nad ei täitnud varumisnorme. Sageli nõudsid võimud ühismajandeilt nii kõrgeid makse, et nälg muutus üleüldiseks.

Stalini korraldatud näljahädas surnud ja karistussalkade tapetud ukrainlaste täpne arv on tänini teadmata. KGB arhiivide ja Vene ajaloolaste viimase aja uurimuste andmeil oli neid vähemalt seitse miljonit. Ukraina ajaloolased hindavad hukkunute arvuks üheksa miljonit või enam. 25% Ukraina elanikkonnast suri näljahädas, mida tuntakse nime all holodomor ja on hüütud ka "Ukraina holokaustiks".

Nõukogude Liit varjas seda genotsiidi ning veel 1980. aastail tunnistas vaid, et kulakute sabotaaži ja halva ilma tõttu esines mõningaid raskusi. Tänapäeval on holodomori lõpuks tunnistatud. Väljaspool Nõukogude Liitu on seda näljahäda peetud välditavaks, tahtlikuks genotsiidiks.

Industrialiseerimise ja kollektiviseerimisega kaasnes ka ulatuslik kampaania "natsionalistlike kõrvalekallete" vastu, mis Ukrainas tähendas rünnakut rahvusliku poliitilise ja kultuurilise eliidi vastu. Esimene puhastuslaine 1929. ja 1934. aasta vahel oli suunatud partei revolutsionääridest põlvkonna pihta, kelle seas Ukrainas oli palju ukrainastamise pooldajaid. Järgmise poliitilise puhastuse laine 1936.–1938. aastal likvideeris suure osa uuest poliitilisest põlvkonnast, mis oli asendanud esimese, vähendades Ukraina kommunistliku partei liikmeskonda lõpptulemusena poole võrra. Ukraina poliitiline juhtkond asendati suuresti Venemaalt saadetud kaadritega, keda Stalini puhastuste ajal roteeriti. 1931. aastal lõpetati ukrainastamispoliitika, see asendus ulatusliku venestamisega; järgnenud aastakümne vältel hukati või vangistati umbes neli viiendikku Ukraina kultuurieliidist, intellektuaalidest, kirjanikest, kunstnikest ja vaimulikest. Ukraina Autokefaalse Õigeusu Kiriku vaimulike ja juhtkonna massiline arreteerimine lõppes kiriku likvideerimisega 1930. aastal.

Ukraina NSV territooriumi kujunemine

Ukraina NSV koosseisu kuulus 1924–1940 Moldaavia ANSV.

• 1. novembril 1939 arvati Ukraina NSV koosseisu Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Lääne-Ukraina 8 piirkonda (Rivne oblast, Ivano-Frankivski oblast, Lvivi oblast, Volõõnia oblast, Tšernivtsi oblast, Ternopili oblast, Taga-Karpaatia ja Žitomõri oblast, mis kuulus varem Poolale.

• 2. juulil 1940 loodi Rumeenia kuningriigilt saadud aladel Ukraina NSV, Moldaavia ANSV-st Moldaavia NSV. Pärast Bessaraabia liidendamist NSV Liiduga läks läänepoolne osa Moldaavia ANSV-st vastloodud Moldaavia NSV koosseisu, idapoolne liideti Odessa oblastiga Ukraina NSV-s.

• 2. augustil 1940 liideti Ukraina NSV-ga Põhja-Bukoviina ja osa Bessaraabiast.

• 29. juunil 1945 sõlmiti Nõukogude Liidu ja Tšehhoslovakkia vahel leping, mille kohaselt viimasele kuulunud Karpaadi-Vene (Podkarpatská Rus, mis Ukrainas on tuntud Tagakarpaadi-Ukrainana) ühendati Ukraina NSV-ga.

• 19. veebruaril 1954 toodi Krimmi oblast Vene NFSV koosseisust üle Ukraina NSV koosseisu.

Ukraina NSV oli ÜRO asutajaliige (1945) ja kuulus 1948–1949 ÜRO Julgeolekunõukogusse. Ta võttis 1946 osa Pariisi rahukonverentsi tööst.

Pärast Nõukogude Liidu laialisaatmist (liidulepingu tühistamist) 1991. aasta detsembris on Ukraina taas iseseisev riik (Ukraina).

Molotovi-Ribbentropi pakt

 Pikemalt artiklis Molotovi-Ribbentropi pakt

Ukraina Teises maailmasõjas

 Pikemalt artiklis Ukraina Teises maailmasõjas, Saksa okupatsioon NSV Liidus, Ukraina Riigikomissariaat

 Pikemalt artiklis OUN

Vaata ka

• Ukraina ajalugu

Välislingid

• Ukraina NSV 1937. aasta konstitutsioon
• Ukraina NSV 1978. aasta konstitutsioon