Teine Poola jagamine

Allikas: Vikipeedia
Poola piirid pärast riigi teist jagamist (1793)

Aastal 1793 aset leidnud teine Poola jagamine oli teine kolmest jagamisest (või siis riigi osalisest annekteerimisest), mis aastaks 1795 tegid Rzeczpospolitale lõpu. Teise Poola jagamise põhjustasid Vene-Poola sõda ja Targowica konföderatsioon ja selle kiitsid heaks mõlemad sellest territoriaalset kasu lõiganud riigid – Venemaa keisririik ja Preisi kuningriik. Aastal 1793 ratifitseeris jagamise sunniviisiliselt ka Seim (Hrodna seim), tehes nii katse vältida vältimatuna tundunud Poola lõplikku annekteerimist ehk Poola kolmandat jagamist.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Poola vägede taganemine pärast Zieleńce lahingut aastal 1792.Wojciech Kossaki maal

Aastaks 1790 oli Rzeczpospolita muutunud välispoliitiliselt nõnda abituks, et neile vaenulik Preisimaa oli suuteline sundima neid sõlmima ebaloomulikku ja lõpuks saatuslikuks osutunud liidulepingut. Aastal 1790 sõlmitigi Preisi-Poola liiduleping, mille tagajärjel tekkis Rzeczpospolita elanikel petlik lootus, et neil on lõpuks õnnestunud leida omale liitlane, kes kaitseks neid sel ajal, mil riigis pannakse toime reforme. [1]. Aastal 1791 vastu võetud 3. mai konstitutsioon andis kodanlusele suuremad vabadused, pani aluse kolme valitsusharu eraldumisele ja tegi lõpu Repnini seimi kuritarvitustele. Need reformid tõid kaasa Poola naabrite agressiooni, kuna need ei olnud riigi võimalikust taassünnist huvitatud.[2] See ei olnud esimene kord, mil Poola üritas reforme läbi viia ja oma poliitilist süsteemi parandada ilma Venemaa nõusolekuta ja nagu varem, nii tõi see ka nüüd kaasa keisrinna Katariina II raevu, kes süüdistas Poolat selles, et need olid tol ajal Prantsusmaal võimul olnud jakobiinide ohvriks langenud. Nõnda tungisid vene väed aastal 1792 Rzeczospolita aladele.[3]

Järgnenud konstitutsiooni kaitseks peetud sõjas võitlesid konstitutsiooni toetavad Poola väed Venemaa vägede vastu, kes olid riiki saabunud Poola magnaatide konservatiivse ja venemeelse liidu, Targowica konföderatsiooni, kutsel. Konservatiivsem osa poola aadlikest (šlahtast) uskus, et venelased aitavad neil taastada nende "Kuldse vabaduse".[2] Preisi liitlaste abist ilma jäänud ja suures arvulises vähemuses olevad konstitutsiooni toetavad Józef Poniatowski juhitud Poola väed saavutasid riigi kaistmisel küll mõningast edu, kuid lõpuks said nad oma ülemjuhatajalt kuningas Stanisław August Poniatowskilt korralduse vastupanu lõpetada. Kuningas oli nimelt otsustanud venelaste nõudmised täita ja Targowica konföderatsiooniga liituda.[3]

Venemaa invasiooni sihiks Poolas oli sundida seda riiki reformidest loobuma ja selle eesmärgiks ei olnud riigi uus jagamine (Venemaal peeti Poolat protektoraadiks ja sellest teiste riikide kasuks tükkide eraldamine ei olnud Venemaa otsestes huvides).[4] Samal ajal nägi Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm II neis sündmustes võimalust omaenda riigi tugevdamiseks. Nii nõudis Friedrich Katariinalt kompensatsiooni selle eest, et nad olid sõjas hüljanud oma lähedase liitlase Poola ja et Preisimaa oli osalenud esimese koalitsiooni sõjas revolutsioonilise Prantsusmaa vastu (Preisimaa osales selles Venemaa palvel ja oli äsja Valmy lahingus rängalt lüüa saanud) – ja eelistatavalt olid selleks osad Poola territooriumist. Venemaa otsustas peagi Preisimaa nõudmistele vastu tulla.[2]

Poola jagamine[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1793 sõlmitud Preisi ja Poola vaheline leping (prantsuskeelne variant), mida hakati hiljem nimetama Teise Jagamise lepinguks.

23. jaanuaril 1793 sõlmisid Preisimaa ja Venemaa lepingu, milles nad nõustusid Poola reformide peatamisega ja sellega, et mõlemad riigid saavad osa Poola aladest endale. Peagi pärast seda võtsid Vene ja Preisi väed enda kontrolli alla need territooriumid, mida nad pärast endale taotlema hakkasid, kusjuures Vene väed olid need alad juba hõivanud ja vastupanu Preisi vägedelegi oli vaid minimaalne.[3] Aastal 1793 nõustusid Preisimaa ja Venemaa territoriaalseid nõudmisi ratifitseerima ka Rzeczpospolita viimase seimi ehk Hrodna seimi saadikud, kelle istungitel oli kohal Venemaa sõjavägi. Nõnda muutus Hrodna seim kurikuulsaks – mitte üksnes seetõttu, et see oli viimane seim Rzeczpospolita ajaloos, vaid ka seetõttu, et kohal viibinud Venemaa sõjavägi andis osadele saadikutele altkäemaksu ja survestas teisi saadikuid, kuna nii Venemaa kui ka Preuisimaa soovisid oma uutele territoriaalsetele nõudmistele Poola võimude ametlikku ja juriidiliselt korrektset heakskiitu.[5]

Venemaa võttis endale 250 000 ruutkilomeetri suuruse ala, sellal kui Preisimaa hõivas 58 000 ruutkilomeetrit.[6] Rzeczpospolita kaotas kokku umbkaudu 307 000 km², pärast jagamist jäi selle pindalaks 215 000 km².[7]

Venemaa sai endale Kiievi, Bratslavi, Podoolia ja Minski vojevoodkonnad, osaliselt ka Vilniuse, Navahradaki, Bresti ja Võlõõnia vojevoodkonna alasid.[8] Need territoriaalsed muudatused kiitis Hrodna seim heaks 22. juulil. [9] Venemaa lõi äsja omandatud aladele Minski kubermangu ja Izjaslavi kubermangu (viimane jagunes hiljem Podoolia ja Volõõnia kubermangudeks.[10]

Preisimaa valdusse läksid Gdańsk (Danzig) ja Toruń (Thorn), Poznańi vojevoodkond, Kaliszi vojevoodkond, Gniezno vojevoodkond, Sieradzi vojevoodkond, Brześć Kujawski vojevoodkond, Inowrocławi vojevoodkond, Płocki vojevoodkond ja Dobrzyńi piirkond, samuti ka osa Krakówi, Rawa ja Masoovia vojevoodkondade alasid.[8] Selle otsuse ratifitseeris Hrodna seim kas 23.[9] või 25. septembril (eri allikates kuupäev erineb).[8] Preisimaa lõi äsja omandatud aladele Lõuna-Preisimaa provintsi.[11][12]

Aladel, mis Rzeczpospolita loovutas, elas ligikaudu 5 miljonit inimest, Leedu ja Poola aladele jäi pärast jagamist elama vaid neli miljonit inimest.[13]

Rzeczpospolitast jäi järgi vaid väike puhverriik, mille eesotsas oli nukuvalitsus, ja mille territooriumil asuvad varasemast palju väiksema koosseisuga Poola väed olid Venemaa garnisonide kontrolli all.[14][15]

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Jagamise tagajärjel kaotasid nii jagamist mitte oodanud Targowica konföderatsioon kui ka sellega hiljem liitunud kuningas Stanisław August Poniatowski nii oma maine kui ka suurema osa oma toetajaskonnast, seevastu reformide pooldajate toetajaskond hakkas kiiresti kasvama.[9] See tõi märtsis 1794 kaasa Kościuszko ülestõusu ja selle lüüasaamise järel novembris kolmanda Poola jagamise, mis tegi lõpu Rzeczpospolitale kui riigile.[2]

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tadeusz Cegielski, Łukasz Kądziela, Rozbiory Polski 1772-1793-1795, Warszawa 1990

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Piotr Stefan Wandycz (2001). The Price of Freedom: A History of East Central Europe from the Middle Ages to the Present. Taylor & Francis Group. lk. 128.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Henry Smith Williams (1904). The Historians' History of the World: Poland, The Balkans, Turkey, Minor eastern states, China, Japan. Outlook Company. lk. 88–91.
  3. 3,0 3,1 3,2 Jerzy Lukowski; W. H. Zawadzki (2001). A Concise History of Poland: Jerzy Lukowski and Hubert Zawadzki. Cambridge University Press. lk. 101–103.
  4. H. M. Scott (15 November 2001). The Emergence of the Eastern Powers, 1756–1775. Cambridge University Press. lk. 181–182.
  5. Norman Davies (20 January 1998). Europe: A History. HarperCollins. Lk. 719.
  6. Jacek Jędruch (1998). Constitutions, elections, and legislatures of Poland, 1493–1977: a guide to their history. EJJ Books. lk. 186–187.
  7. Davies, Norman (2005). God's Playground. A History of Poland. The Origins to 1795 I (revised ed.). Oxford University Press. lk. 394.
  8. 8,0 8,1 8,2 Adam Nowicki (1945). Dzieje Polski: od czasów najdawniejszych do chwili bieżącej. Księgarnia Polska. lk. 152.
  9. 9,0 9,1 9,2 Norman Davies (1991). Boże igrzysko. 1. Od początków do roku 1795. Społeczny Inst. Wydawniczy Znak. lk. 703
  10. Сергей А. Тархов. "Изменение административно-территориального деления за последние 300 лет".
  11. Vejas Gabriel Liulevicius (27 August 2009). The German Myth of the East:1800 to the Present. Oxford University Press. lk. 41.
  12. William Fiddian Reddaway (1971). The Cambridge History of Poland. CUP Archive. lk. 152.
  13. Jerzy Lukowski; W. H. Zawadzki (2001). A Concise History of Poland: Jerzy Lukowski and Hubert Zawadzki. Cambridge University Press. lk. 96–98
  14. William Fiddian Reddaway (1971). The Cambridge History of Poland. Cambridge University Press. lk. 157–159.
  15. Lynne Olson; Stanley Cloud (September 16, 2003). A question of honor: the Kościuszko Squadron : the forgotten heroes of World War II. Knopf. lk. 20.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]