Anton Denikin

Allikas: Vikipeedia
Anton Denikin

Anton Ivanovitš Denikin [ant'on iv'aanovitš den'iikin] (Антон Иванович Деникин; 16. detsember 18728. august 1947) oli Vene sõjaväelane (kindralleitnant), üks valgekaartlaste relvastatud üksuste Vabatahtlike Armee ja Lõuna-Venemaa Relvajõudude juhte Venemaa kodusõjas.

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Anton Denikin oli pärit piirivalveohvitseri perekonnast, lõpetas Kiievi jalaväejunkrukooli ja 1899. aastal Nikolai Kindralstaabi Akadeemia.

Anton Denikin osales Vene-Jaapani sõjas

Aastatel 19101914 oli Denikin 17. Arhangelski jalaväepolgu komandör, 1914. aastast kindralmajor.

Teenistus I maailmasõja ajal[muuda | muuda lähteteksti]

I maailmasõja eel teenis Denikin Kiievi sõjaväeringkonna staabiülemana, sõjakuberneri kindral Nikolai Ivanovi alluvuses.

Esimese maailmasõja alguses oli Denikin – kindral Aleksei Brussilovi 8. armee kindralkortermeister, kuid omal soovil lasi Denikin end üle viia 4. Küti (raud) brigaadi komandöriks. 1915. aastal edutati ta kindralleitnandiks.

Venemaa Keisririigi armee kindralleitnant Denikin juhtis Esimese maailmasõja ajal brigaadi, diviisi, korpust.

1916. aastal autasustati teda Briljantidega Georgi relvaga ja määrati 8. armeekorpuse komandöriks.

Teenistus pärast veebruarirevolutsiooni[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aastal määrati ta Kõrgema Ülemjuhataja staabiülema abiks ja hiljem Läänerinde ja Edelarinde ülemjuhatajaks.

Pärast Kornilovi mässu vahistati ning paigutati koos Lavr Korniloviga Bõhhovski vanglasse, kust ta 1917. aasta novembris põgenes Novotšerkasskisse.

Venemaa kodusõjas[muuda | muuda lähteteksti]

1918. aasta jaanuaris oli Denikin 1. Vabatahtlike diviisi ülem, 1. Kubani sõjaretke ajal oli Denikin kindral Kornilovi Vabatahtlike Armee juhataja asetäitja; pärast Lavr Kornilovi hukkumist ajal Jekaterinodari piiramisel, kui mürsk purustas ta peakorteri ning Kornilov sai surmavalt haavata, sai Denikinist valgekaardi nn Vabatahtlike Armee ülemjuhataja.

Denikin juhatas 2. Kubani sõjaretke ning juhtis võitlust Punaarmee 11. armee vastu. 1918. aasta septembris pärast kindral Aleskejevi surma määrati ta Vabatahtlike Armee Ülamjuhtajaks ja 1918. aasta detsembrist oli Denikin Lõuna-Venemaa Relvajõudude ülemjuhataja. Pärast ebaõnnestunud pealetungi Moskvale 1919. aastal ja lüüasaamist Punaarmee käest andis Denikin ülemjuhatuse üle Peter von Wrangellile. 1920. aastal emigreerus Denikin Inglismaale, kust kolis edasi Belgiasse ning seejärel 1926. aastal Prantsusmaale.

Tegevus emigratsioonis[muuda | muuda lähteteksti]

Välismaal tegeles kirjandustegevusega. Prantsusmaalt emigreerus Denikin 1945. aastal Ameerika Ühendriikidesse. Pärast surma maeti ta algul USA New Jersey osariigi Jacksoni linna ning tema abikaasa Pariisi. 2005. aastal maeti nende põrmud ümber Moskva Donskoi kloostri kalmistule.

Kirjandustegevus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vene mäsu märkmed («Очерки русской смуты»), 5 kõidet
  • «Офицеры» (Париж, 1928),
  • «Старая армия» (Париж, 1929–1931),
  • «Русский вопрос на Дальнем Востоке» (Париж, 1932),
  • «Брест-Литовск» (Париж, 1933),
  • «Кто спас Советскую впасть от гибели?» (Париж, 1937),
  • «Мировые события и русский вопрос» (Париж, 1939),
  • воспоминания «Путь русского офицера» (Нью-Йорк, 1953)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]