Moskva-Leedu sõda (1500–1503)

Allikas: Vikipeedia
Teine Moskva-Leedu sõda
Osa Moskva-Leedu sõdadest:
Esimene Moskva-Leedu sõda (1492–1494)
Teine Moskva-Leedu sõda (1500–1503)
Kolmas Moskva-Leedu sõda (1507–1508)
Neljas Moskva-Leedu sõda (1512–1522)
Viies Moskva-Leedu sõda (1534–1537)
Russo–Lithuanian Wars-1500 campaign-rus0.2.svg
Toimumisaeg 15001503
Toimumiskoht Leedu suurvürstiriigi idaosa
Tulemus Blagoveštšenski vaherahuga Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik kaotas 1/3 oma maadest Moskva suurvürstiriigile
Osalised
Herb Pogon Litewska.jpg Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik
Vana-Liivimaa
POL Przemysł II 1295 COA.svg Poola Kuningriik
Suurhord
Moskva suurvürstiriik, Pihkva Vürstiriik
Kaasani khaaniriik
Moldaavia vürstiriik
Väejuhid või liidrid
Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürst Aleksandras
Leedu suurhetman Konstanty Ostrogski
Liivi ordu ordumeister Wolter von Plettenberg
Suurhordi khaan Šeik Ahmad
Moskva suurvürst Ivan III
Jakov Koškin
vojevood Daniil Štšenja
Mahmed-Amin
Moldaavia vürst Ştefan cel Mare

Teine Moskva-Leedu sõda peeti aastatel 15001503 Moskva suurvürstiriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ning selle liitlaste Vana-Liivimaa ja Poola kuningriigi vahel.

Eellugu ja sõja algus[muuda | muuda lähteteksti]

Moskva-Leedu sõda oli sõda ühelt poolt Moskva suurvürstiriigi ja teiselt poolt Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ning selle liitlase Vana-Liivimaa vahel, mille kutsus esile esimese püüd territoriaalsele ekspansioonile. Pärast põhjavene maade ühendamist ja tsentraliseeritud vene riigi tugevdamist kerkis Moskva suurvürstiriigi ette küsimus läänevene maade ühendamisest, mis olid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi kontrolli all. Võitlus Moskva ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstirigi vahel läänevene maade pärast põhjustas rea vene-leedu sõdu XV–XVI sajandil. Vene-Leedu sõda aastatel 1500–1503 oli järjekorras teine.

Leedu suurvürstiriik 13. –15. sajandini
Moskva suurvürstiriigi suurvürst Ivan III
Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürst ja Poola kuningas Aleksandras. Jan Matejko maal.

Esimene Moskva-Leedu sõda (1487–1494) lõppes enamuse Verhovski vürstiriikide territooriumite ühendamisega Moskva vürstiriigiga; Smolensk jäi siiski Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valdusesse. Suurvürstiriigis algas õigeusklike religioosne tagakiusamine katoliiklaste poolt. Läänevene vürstid hakkasid otsima kaitset Moskva suurvürstilt Ivan III-lt. Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürsti Aleksandrase katse pöörata katoliiklaseks oma naine Jelena (Ivan III tütar) kutsus esile Ivan III rahulolematuse ja ta hakkas võtma oma teenistusse ülejooksikuid.

Leedu ettevalmistused sõjaks[muuda | muuda lähteteksti]

Sõjaohu ees otsis Leedu suurvürst Aleksandras liitlasi ning saavutas 1499. aasta mais Poola kuninga Jan Olbrachtiga – oma vennaga, 1413. aastal sõlmitud Gorodlo uniooni uuendamise ja kinnitamise. Gorodlo uniooniga sõlmisid Leedu suurvürst Vytautas ja Poola kuningas Władysław II Jagiełło liidulepingu Poola-Leedu riigi liitmiseks. Leedu suurvürst tunnistas Poola kuninga ülemvõimu, osa Jogaila valdustest Leedus läksid Poola kuningriigi valdusse, Leedu suurvürsti tiitel kuulus järgnevalt Poola kuninga tiitlisse. Leedu suurvürsti tiitel muudeti päritavaks. Leedus viidi sisse analoogne haldusjaotus Poolaga, asutati ka Vilno, Trakai vojevoodide ja kastellaanide ametikohad; leedu aadlikele anti samad õigused poola šlahtaga. 1499. aastal võeti Vilno sejmil vastu otsus, mille kohaselt ei võinud valida edaspidi Leedu suurvürsti ilma poola šlahta nõusolekuta ja samuti ka Poola trooni valitsejat ei võidud valida ilma leedupoolse nõusolekuta. Leedu alustas ka läbirääkimisi Liivi ordu ja Suurhordiga.

Sõjategevus[muuda | muuda lähteteksti]

Aprillis 1500 läksid Ivan III alluvusse vürstid Semjon Ivanovitš Belski (kellele kuulusid maa-alad Tveri linnast loodes ja Belaja, Mtsenski ja Serpeisk), Vassili Ivanovitš Šemjatšitš (Novgorod-Severskii vürst) ja Semjon Ivanovitš Možaiski (Starodubi vürst, kellele kuulusid Tšernigiv, Starodub, Gomel, Ljubetš, Karatšev ja Hotiml), koos oma valdustega.

Valdused moodustasid märkimisväärse territooriumi Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi idaosas, koos linnadega Belaja, Novgorod-Severski, Rõlsk, Radogoštš, Starodub, Gomel, Tšernigov, Karatšev, Hotiml. Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik nõudis maade tagastamist, Ivan III keeldus ja otsustas esimesena mais 1500 alustada loode- (Toropetsi ja Belaja), lääne- (Dorogobuži ja Smolenski) ja edelasuunal (Starodubi ja Novgorod-Severski suunal) sõjategevust Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi vastu.

Edelasuunal hõivasid Moskva väed vojevood Jakov Koškini juhtimisel Brjanski, Mtsenski ja Serpeiski, mille vürstid tulid Ivan III poole üle. Alistusid linnad Gomel, Novgorod-Severski, Tšernigov, Potšep, Rõlsk ja teised. Venelaste poole läksid üle vürstid Trubetskoid ja Mosalskid.

Läänesuunal hõivasid Moskva väed Kaasani khaaniriigi endine khaan Mahmed-Amini ja vojevood Juri Zaharitš Koškini juhtimisel Dorogobuži. Sinna liikusid ka teised vene väed Daniil Štšenja, Vassili Ivanovitš Šemjatšitši, Jakov Koškini ja Semjon Starodubski juhtimisel. Ühinenud vene väed Daniil Štšenja juhtimisel liikusid Smolenski alla, mis oli Leedu, Vene ja Žemaitija sõjavägede kaitse keskus Leedu suurhetman Konstanty Ostrogski juhtimisel. 14. juulil 1500 põhjustasid Moskva väed lahingus Vedroša jõel, Dorogobuži lähedal Leedu, Vene ja Žemaitija sõjaväe hävitava lüüasaamise, kes kaotasid ligi 8000 meest langenutena. Suurhetman Konstanty Ostrogski, Trakai vojevood Grigori Ostikovits, marszałek Iwan Litawor, vojevoodid Nikolai Glebov, Nikolai Zinovev, vürstid Drutskid, Mosalskid jt langesid vangi.

Pärast lahingut Vedroša jõel jätkasid venelased võitudega: 6. augustil võttis J. Koškin Putivli, 9. augustil võttis Velikije Luki suunalt peale tunginud Andrei Fjodorovitš Tšeljadnin loodesuunal Toropetsi, aga Moskva suurvürsti liitlane Krimmi khaan Mengli I Girei rüüstas Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi lõunaosa, tema pojad võtsid ja põletasid Hmelniki, Kremenetsi, Bresti, Vladimiri, Lutski, Brjaslavli ning viisid sealt palju vange. Edasine sõjategevus katkes 1500/1501 karmi talve tõttu.

Liivi ordu sõttaastumine[muuda | muuda lähteteksti]

21. juunil 1501 sõlmiti Liivi ordu ja Leedu vahel Vendenis liiduleping ning Liivi ordu astus Leedu, Vene ja Žemaitija poolel sõtta Vana-Liivimaaga. 27. augustil lõid Liivimaa väed Wolter von Plettenbergi juhtimisel Vene vägesid Seritsa lahingus ja 8. septembril võtsid Ostrovi. Siiski pidid nad alanud epideemia tõttu taganema. Ka Leedu, Vene ja Žemaitija vägi läks rünnakule, kuid ei suutnud Opotška linna vallutada. Sügisel läksid Moskva väed pealetungile nii Liivimaal kui ka Leedus, saavutades rea võite (D. Štšenja rüüstas Liivimaa kirdeosa ja märkimisväärset osa Eestist, Vene väed võitsid orduvägesid Helme linnuse juures.

Next.svg Pikemalt artiklis Liivimaa-Moskva sõda.

Moskva-Leedu sõjategevuses võitsid Moskva väed Leedu, Vene ja Žemaitija vägesid 4. novembril Mstislavli lahingus, kuigi Mtsenski linna vallutada ei õnnestunud).

1501. aastal liitus sõjategevusega Moskva tsaari liitlase Kaasani khaaniriigi vastane krimmitatarlaste Suurhord, mille väed sõdisid 1500. aastal Kaasani khaaniriigiga, 1501. aasta esimesel poolel aga alustasid sõjaretki Moskva tsaari alluvusse läinud vürstide aladele (Rõlski, Novgorod-Severskini ja jõudsid välja isegi Brjanskini. Suurhordi vägede rünnak sundis Ivan III paiskama sinna Vene vägesid põhjast. Moskva vägede ja Krimmi khaaniriigi liitlasvägede ühendatud jõududega löödi rünnak tagasi. Viimane Suurhordi khaan Šeik Ahmad kaotas sõjategevuse Moskva ja Krimmi vägedele ning kaotas ka oma riigi ja põgenes Leetu. Suurhordi valdused liideti Krimmi khaaniriigiga.

17. juunil 1501 suri Poola kuningas Jan Olbracht, Jan Olbrachti surma järel 25. oktoobril 1501 võeti vastu ka Melnitski privileeg, millega määratleti, et sellest ajast moodustavad Poola ja Leedu ühise riigi, mida valitses üks kuningas, kes valiti Krakovis. 12. detsembril 1501 krooniti Aleksandras Poola kuningaks ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürstiks. Seni erinevate vaenlaste vastu Poola-Krimmi khaaniriigi ja Osmani impeeriumi ning Leedu-Moskva suurvürstiriigi vastu võidelnud riigid liitusi ühiseks Poola-Leedu riigiks.

1502. aasta jooksul proovis Liivimaa rüütlivägi edutult vallutada Pihkvat (kaks korda), Krasnõi Gorodokki, Irboskat. Läänesuunal piirasid Moskva väed juulikuus Smolenskit ja Oršat, kuid suure Leedu, Vene ja Žemaitija väe lähenemine sundis Ivan III poega Dmitri Žilkat Moskva väed ära viima.

Pärast seda tegid Moskva väed rea rüüsteretki Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi sügavusse (Krimmi khaani Mengli I Girei vägi (90 000 meest) ründas Leedu, Vene ja Žemaitijat ja Poolat ning tühjendas kõik Lutski, Turovi, Lvovi, Brjaslavi, Lublini, Višnetski, Beltsa, Krakovi piirkonnas), lastes seda järjekindlalt verest tühjaks. Sõtta Leeduga liitus ka Moldaavia vürst Ştefan cel Mare. Sõjaline olukord sundis Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürsti Aleksandrast suunama oma pingutused rahulepingu sõlmimisele.

Vaherahu sõlmimine[muuda | muuda lähteteksti]

25. märtsil 1503 sõlmiti kuueks aastaks Blagoveštšenski vaherahu. Selle järgi sai Moskva suurvürstiriik suure territooriumi Dnepri ja Okaa ülemjooksul 19 piirilinnaga, nende hulgas Tšernigov, Gomel, Novgorod-Severski ja Brjansk. Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik jäi ilma 70 vallast, 22 linnast ja 13 külast – ligikaudu 1/3 oma territooriumist. 2. aprillil 1503 sõlmiti vaherahu Vana-Liivimaaga, mille järgi kindlustas Moskva suurvürstiriik oma piirid kuni Liivimaa-Moskva sõjani.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]