Lääne-Ukraina

Lääne-Ukraina on Austria-Ungari ja Rzeczpospolita koosseisu kuulunud praeguse Ukraina alad.

Lääne-Ukraina moodustavad Galiitsia (Lvivi oblast, Ternopili oblast, Ivano-Frankivski oblast), Volõõnia (Volõõnia oblast, Rivne oblast, mõnikord ka Žõtomõri oblasti lääneosa), Bukoviina (Tšernivtsi oblast) ja Taga-Karpaadi oblast. Mõnikord loetakse Lääne-Ukraina alla kuuluvaks ka Hmelnõtskõi oblast. Lääne-Ukraina suurimaks linnaks on Lviv.

Lääne-Ukraina alad Rzeczpospolita koosseisus 1635. aastal. Roosaga on märgitud Moskva tsaaririigile (Andrussovo vaherahu 1667, "Igavese rahu" lepinguga 1686 loovutatud alad

Lääne-Ukraina kuulus algselt Poola-Leedu Rzeczpospolitale, kuid 18. sajandil toimunud Poola jagamiste käigus ala jagati - Galiitsia läks 1772. aastal Austriale, ning Volõõnia 1795. aastal Vene keisririigile.

Peale esimest maailmasõda ning Nõukogude-Poola sõda jagati ala - Galiitsia ja Volõõnia läksid Poolale, Taga-Karpaatia Tšehhoslovakkiale ja Bukoviina Rumeeniale. Ülejäänud ala läks Nõukogude Liidu kontrolli alla.

Peale Tšehhoslovakkia okupatsiooni Natsi-Saksamaa poolt vallutas Ungari 15. märtsil 1939 Taga-Karpaatia üle; peale kallaletungi Poolale septembris 1939 langesid ka Galiitsia ja Volõõnia Nõukogude võimu alla. 1940. aastal vallutas NSVL ka Rumeenialt Bukoviina, ning 1944. aastal Ungarilt Taga-Karpaatia.

1940.-1950. aastatel toimus just Lääne-Ukrainas suurim Nõukogude-vastane tegevus Ukrainas - Stepan Bandera ja Roman Šuhhevõtši juhitud UPA partisanid.

Piirkond on tugevalt ukrainakeelne ja rahvuslik - 1. detsembril 1991 toimunud Ukraina iseseisvusreferendumil toetas Lääne-Ukrainas iseseisvust igas oblastis üle 90% hääletanutest. Lääne-Ukrainas on populaarsed läänemeelsemad poliitikud, nagu Viktor Juštšenko ja Julija Tõmošenko. Samas on Bukoviinas ning Taga-Karpaatias palju rahvusvähemusi (peamiselt rumeenlased, Taga-Karpaatias ka ungarlased).