Mahiloŭ

Allikas: Vikipeedia
Mahiloŭ

[ mahilj'ou ]
valgevene Магілёў * / Mahiloŭ
*transkriptsioon: Magiljov
vene Могилёв
(Mogiljov)

Coat of Arms of Mahiloŭ.svg
Mahiloŭ vapp
Pindala: 110,5 km²
Elanikke: 380 440 (2017)[1]

Koordinaadid: 53° 55′ N, 30° 21′ Ekoordinaadid: 53° 55′ N, 30° 21′ E

Koduleht: http://city.mogilev.by
Linna raekoda

Mahiloŭ (ka Magiljov) on linn Valgevenes, Mahiloŭ oblasti ja Mahiloŭ rajooni keskus. Asub Dnepri ääres.

Linn on oluline transpordisõlm, mistõttu selle ümbruskonnas on läbi aegade toimunud mitmed suured lahingud. Mahiloŭ on ka oluline tööstuskeskus, kus tegutseb üle 60 ettevõtte. Põhilised tööstusharud on puidu ja metalli töötlemine, kergetööstus, masinaehitus, ehitusmaterjalide valmistamina ja toiduainetetööstus.

Mahiloŭ territoorium jaguneb kaheks rajooniks. Põhiliselt Dnepri vasakkaldal asub Oktoobri rajoon (aastal 2009 oli seal 167 721 elanikku), paremal kaldal aga Lenini rajoon (aastal 2009 oli seal 190 558 elanikku).[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esmakordselt mainitud 1267. aastal. Toona rajati sinna mõis, mis oli tõenäoliselt ka kindlustatud. Arheoloogiliste väljakaevamistega on saadud kinnitust, et asula oli Mahiloŭ kohal olemas juba 11. sajandil.

14. sajandiks oli see kujunenud piirkonna käsitöö- ja kaubanduskeskuseks. Edaspidi kuulus piirkond Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriiki. Linn kuulus nii Jogaila abikaasale Jadwigale, Švitrigailale kui ka Aleksandri abikaasale Jelenale. Aastal 1447 mainitakse kirjalikes allikates seal asuvat õigeusu kirikut.

Mahiloŭ hakkas märgatavalt kasvama pärast aastat 1514, mil Moskva-Leedu sõja käigus Smolensk Vene vägede kätte sattus ning paljud sealsed käsitöölised ja kaupmehed sinna ümber kolisid. Asulasse rajati 1526. aastal linnus. Asulasse rajati 1526. aastal linnus. Samal aastal sai see esimesed linnaõigused. Mahiloŭ sai Magdeburgi õigused aastal 1566, aga 1577. aastal linnaõiguseid laiendati. [3] Seoses territoriaal-administratiivse reformiga hakkas linn kuuluma Viciebski vojevoodkonda ja Orša maakonda.

1595. aastal vallutasid linna ukraina kasakad Severin Nalivaiko juhtimisel. Aastal 1618 toimus linnas ülestõus, kaitsmaks õigeusku uniaatide mõju eest. Aastail 1601–1633 rajati linna ümber kolmekordsete müüride süsteem. Uputuse ajal alistus Mahiloŭ ilma vastupanuta Vene vägedele, ent aastaks 1661 olid linnaelanikud uutes võimudes pettunud – okupatsiooniväed tapsid linnas elanud juudid ja allutasid sealse õigeusu kiriku Moskva patriarhaadile, mille alusel sealsed kirikuvarad veeti lihtsalt Venemaale. Nii toimus linnas rahvaõlestõus, mille tagajärjel linnas paiknenud suur vene garnison hävitati ja Mahiloŭ läks taas Rzeczpospolita koosseisu.

Põhjasõja ajal põletasid Vene väed Peeter I korraldusel aastal 1708 rootslaste eest taganedes linna maha. Aastal 1756 oli seal 9 õigeusu kirikut ja kaks õigeusu kloostrit, kaks uniaatide kirikut, kuus katoliku kirikut ja kolm katoliku kloostrit. 1772. aastal läks linn Esimese Poola jagamise tulemusena Venemaa keisririigi koosseisu. Vastavalt Venemaa Keisririigi haldusjaotusele sai linn 1773. aastal Mahiloŭ kubermangu keskuseks, hiljem asehaldurkonna keskuseks ja Valgevene kubermangu maakonnalinnaks. 1802. aastal sai taas kubermangulinnaks.

Aastal 1812 hõivasid linna Prantsuse väed, linna lähistel Sałtanaŭkas toimus prantslaste võiduga lõppenud Saltanovka lahing. Aastal 1902 valmis linna läbiv Peterburi-Odessa raudtee.

Esimese maailmasõja ajal, augustist 1915 kuni novembrini 1917, asus Mahiloŭs Vene armee ülemjuhataja peakorter. Sellega seoses peatus linnas mõnda aega ka Nikolai II. Augustis 1917 oli see Kornilovi mässu keskus.

Nõukogude võim kehtestati 1917. aasta detsembris. 3. märtsil 1924 läks linn Vene NFSV koosseisust Valgevene NSV koosseisu. Aastal 1938 otsustati linnast teha Valgevene NSV pealinn, haldushoonete ehitamisega tehti isegi algust, ent pärast Valgevene laienemist läände see projekt hüljati.

26. juulil 1941 vallutasid linna Saksa väed. Linna külje all Bujničys asub linna kaitsmisele pühendatud memoriaalkompleks. Okupatsioon kestis 28. juunini 1944, mil Punaarmee vallutas Mahiloŭ. Enne sõda elas linnas 19 715 juuti, ent kui Mahiloŭ geto aastal 1943 likvideeriti, hukati seal ligi 12 000 juuti.

Aastal 1946 avati linnas esimene bussiliin, aastal 1970 hakkasid sõitma esimesed trollibussid.

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

  • 16 968 (1604)
  • 4516 (1661)
  • 10 600 (1745)
  • 11 600 (1825)
  • 19 669 (1841)
  • 25 000 (1859)
  • 30 800 (1861)
  • 40 536 (1880)
  • 43 119 (1897)
  • 69 700 (1913)
  • 50 200 (1926)
  • 99 400 (1939)
  • 106 000 (1956)
  • 232 000 (1973)
  • 343 000 (1984)
  • 366 000 (1993)
  • 368 000 (1995)
  • 370 100 (1997)
  • 368 900 (1998)
  • 362 600 (2002)
  • 367 700 (2006)
  • 372 000 (2009)
  • 370 712 (2014)
  • 380 440 (2017

2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Mahiloŭ elanikest valgevenelasi 87,43%, venelasi 7,15%, ukrainlasi 1,06%, juute 0,2% ja poolakaid 0,17%. Valdav suhtluskeel on linnas siiski vene keel.

Varasematel aastatel on linna juutide kogukond olnud palju suurem. Nii elas aastal 1880 linnas 17 038 juuti,[4] aastal 1906 aga 20 682 juuti.[5]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Linnas tegutseb mitu ülikooli. Seal asuvad Arkadź Kulašoŭ nimeline Mahiloŭ riiklik ülikool, Valgevene-Vene ülikool ja Mahiloŭ riiklik toiduainetetööstuse ülikool. Samuti annavad kõrgharidust Valgevene riikliku muusikaakadeemia pedagoogikateaduskond, Valgevene siseministeeriumi Mahiloŭ instituut, Valgevene korrakaitse instituut. Linnas asuvad ka kaksteist kutsekõrgharidust pakkuvat kolledžit.

Keskharidust pakuvad linnas 45 tavalist keskkooli, neli gümnaasiumit, neli lütseumi ja üks abikool. Aastast 2010 tegutsevad keskkooli nr.1 juures ka valgevenekeelsed klassid.[6]

Kultuur ja meedia[muuda | muuda lähteteksti]

Linnas tegutsevad kaks teatrit: Mahiloŭ oblasti draamateater ja Mahiloŭ oblasti nukuteater. Linnas on ka viis kino. Linnas toimub multifilmifestival, samuti ka mitmed muusikafestivalid.

Linnas tegutsevad kaks oma telekanalit. Esimene neist on kohalikele võimudele kuuluv «Магілёў-1», mis alustas tegevust aastal 1989. Tänapäeval puudub kanalil oma sagedus, ent selle saated lähevad eetrisse kahe teise kanali sagedustel. Teine kanal on erakanal «2 канал», mis alustas tegevust aastal 1992. Kanalil on uudistesaade, kus uudiseid edastatakse ka valgevene keeles.

Linna raadiokanal alustas tegevust aastal 1997.

Linnas ilmub arvukalt ajalehti: «Магілёўскія ведамасці», «Веснік Магілёва», «Вечерний Могилев», «Могилевская правда», «Днепровская неделя», «Зямля і людзі», «Прыдняпроўская ніва», «Толока», «Из рук в руки», «Метро-экспресс», «Ваш Каприз», «Четверг» ja «Наш спорт».

Sõpruslinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]

Otto Schmidtile pühendatud Nõukogude Liidu postmark
Jaroslav Rõbakov (2010)
Mikałaj Sudziłoŭski
Alena Łanskaja (2013)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Численность населения на 1 января 2017 г. и среднегодовая численность населения за 2016 год по Республике Беларусь в разрезе областей, районов, городов и поселков городского типа(рас.) Нацыянальны статыстычны камітэт Рэспублікі Беларусь
  2. http://pop-stat.mashke.org/belarus-census/mahilouskaja.htm
  3. Сайт Хронос — История Могилёва
  4. Krzywicki J. Mohylew // Słownik geograficzny Królestwa Polskiego i innych krajów słowiańskich(пол.). Tom VI: Malczyce — Netreba. — Warszawa, 1885. Lk. 595
  5. Rouba N. Przewodnik po Litwe i Białejrusi. — Wilno, 1909; — Gdańsk, 1995.
  6. Іванова І. Родная мова — не папулярная пакуль // Зьвязда : газэта. — 29 кастрычніка 2011. — № 207 (27071). — Lk. 3. — ISSN 1990-763x

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]