Mahiloŭ
| Mahiloŭ | |||||
|---|---|---|---|---|---|
|
| |||||
| [ mahilj'ou ] | |||||
| |||||
|
| |||||
| Pindala | 110,5 km² | ||||
| Elanikke |
353 338 (1.01.2023)[1]  | ||||
|
| |||||
| Koordinaadid | 53° 55′ N, 30° 21′ E | ||||
  | |||||
Mahiloŭ (ka Magiljov) on linn Valgevenes, Mahiloŭ oblasti ja Mahiloŭ rajooni keskus. Asub Dnepri ääres.
Linn on oluline transpordisõlm, mistõttu selle ümbruskonnas on läbi aegade toimunud mitmed suured lahingud. Mahiloŭ on ka oluline tööstuskeskus, kus tegutseb üle 60 ettevõtte. Põhilised tööstusharud on puidu ja metalli töötlemine, kergetööstus, masinaehitus, ehitusmaterjalide valmistamine ja toiduainetetööstus.
Mahiloŭ territoorium jaguneb kaheks rajooniks. Põhiliselt Dnepri vasakkaldal asub Oktoobri rajoon (aastal 2009 oli seal 167 721 elanikku), paremal kaldal aga Lenini rajoon (2009. aastal oli seal 190 558 elanikku).[2]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Asulat on esmamainitud 1267. aastal. Toona rajati sinna mõis, mis oli tõenäoliselt ka kindlustatud. Arheoloogiliste väljakaevamistega on saadud kinnitust, et asula oli Mahiloŭ kohal olemas juba 11. sajandil.
14. sajandiks oli see kujunenud piirkonna käsitöö- ja kaubanduskeskuseks. Edaspidi kuulus piirkond Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriiki. Linn kuulus nii Jogaila abikaasale Jadwigale, Švitrigailale kui ka Aleksandri abikaasale Jelenale. Aastal 1447 mainitakse kirjalikes allikates seal asuvat õigeusu kirikut.
Mahiloŭ hakkas märgatavalt kasvama pärast aastat 1514, mil Moskva-Leedu sõja käigus Smolensk Vene vägede kätte sattus ning paljud sealsed käsitöölised ja kaupmehed sinna ümber kolisid. Asulasse rajati 1526. aastal linnus. Asulasse rajati 1526. aastal linnus. Samal aastal sai see esimesed linnaõigused. Mahiloŭ sai Magdeburgi õigused aastal 1566, aga 1577. aastal linnaõiguseid laiendati. [3] Seoses territoriaal-administratiivse reformiga hakkas linn kuuluma Viciebski vojevoodkonda ja Orša maakonda.
1595. aastal vallutasid linna ukraina kasakad Severin Nalivaiko juhtimisel. Aastal 1618 toimus linnas ülestõus, kaitsmaks õigeusku uniaatide mõju eest. Aastail 1601–1633 rajati linna ümber kolmekordsete müüride süsteem. Uputuse ajal alistus Mahiloŭ ilma vastupanuta Vene vägedele, ent aastaks 1661 olid linnaelanikud uutes võimudes pettunud – okupatsiooniväed tapsid linnas elanud juudid ja allutasid sealse õigeusu kiriku Moskva patriarhaadile, mille alusel sealsed kirikuvarad veeti lihtsalt Venemaale. Nii toimus linnas rahvaõlestõus, mille tagajärjel linnas paiknenud suur vene garnison hävitati ja Mahiloŭ läks taas Rzeczpospolita koosseisu.
Põhjasõja ajal põletasid Vene väed Peeter I korraldusel aastal 1708 rootslaste eest taganedes linna maha. Aastal 1756 oli seal 9 õigeusu kirikut ja kaks õigeusu kloostrit, kaks uniaatide kirikut, kuus katoliku kirikut ja kolm katoliku kloostrit. 1772. aastal läks linn Esimese Poola jagamise tulemusena Venemaa keisririigi koosseisu. Vastavalt Venemaa Keisririigi haldusjaotusele sai linn 1773. aastal Mahiloŭ kubermangu keskuseks, hiljem asehaldurkonna keskuseks ja Valgevene kubermangu maakonnalinnaks. 1802. aastal sai taas kubermangulinnaks.
Aastal 1812 hõivasid linna Prantsuse väed, linna lähistel Sałtanaŭkas toimus prantslaste võiduga lõppenud Saltanovka lahing. Aastal 1902 valmis linna läbiv Peterburi-Odessa raudtee.
Esimese maailmasõja ajal, augustist 1915 kuni novembrini 1917, asus Mahiloŭs Vene armee ülemjuhataja peakorter. Sellega seoses peatus linnas mõnda aega ka Nikolai II. Augustis 1917 oli see Kornilovi mässu keskus.
Nõukogude võim kehtestati 1917. aasta detsembris. 3. märtsil 1924 läks linn Vene NFSV koosseisust Valgevene NSV koosseisu. Aastal 1938 otsustati linnast teha Valgevene NSV pealinn, haldushoonete ehitamisega tehti isegi algust, ent pärast Valgevene laienemist läände see projekt hüljati.
26. juulil 1941 vallutasid linna Saksa väed. Linna külje all Bujničys asub linna kaitsmisele pühendatud memoriaalkompleks. Okupatsioon kestis 28. juunini 1944, mil Punaarmee vallutas Mahiloŭ. Enne sõda elas linnas 19 715 juuti, ent kui Mahiloŭ geto aastal 1943 likvideeriti, hukati seal ligi 12 000 juuti.
Aastal 1946 avati linnas esimene bussiliin, aastal 1970 hakkasid sõitma esimesed trollibussid.
Loodus[muuda | muuda lähteteksti]
Linn asub Dnepri jõe mõlemal kaldal. Jõe paremal kaldal asuv linna osa asub põhiliselt oru kaldal, vasakkaldale jääv linna osa asub aga jõeorus. Paremalt kaldalt voolab Dneprisse väike Dubravienka jõgi.
Linnas kaevandatakse nii savi, mida kasutatakse telliste valmistamiseks, kui ka liiv, mida kasutatakse klaasi ja betooni valmistamiseks. Dnepri orus leidub ka soorauda.[4] Looduslikud järved linnas puuduvad, küll on aga kahte karjääri tekkinud veekogud.
| Mahiloŭ peamised kliimanäitajad aastatel 1981–2010 kogutud andmete põhjal | |||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Näitaja | Jaan | Veebr | Märts | Apr | Mai | Juuni | Juuli | Aug | Sept | Okt | Nov | Dets | Aasta |
| Absoluutne maksimumtemperatuur (°C) | 9,8 | 12,9 | 19,8 | 29,1 | 32,0 | 33,0 | 36,3 | 36,8 | 30,6 | 25,5 | 14,5 | 10,9 | 36,8 |
| Keskmine maksimumtemperatuur (°C) | -3 | -2,5 | 3,0 | 12,0 | 18,6 | 21,5 | 23,6 | 22,7 | 16,7 | 9,9 | 2,3 | -2 | 10,2 |
| Keskmine õhutemperatuur (°C) | -5,4 | -5,5 | -0,8 | 6,7 | 12,9 | 16,1 | 18,1 | 17,0 | 11,6 | 6,0 | -0,1 | -4,2 | 6,0 |
| Keskmine miinimumtemperatuur (°C) | -7,8 | -8,5 | -4,2 | 2,0 | 7,3 | 10,8 | 12,7 | 11,6 | 7,1 | 2,6 | -2,3 | -6,6 | 2,1 |
| Absoluutne miinimumtemperatuur (°C) | -37,3 | -34,7 | -35 | -17,7 | -4,4 | -0,7 | 3,0 | 0,9 | -4,8 | -14,8 | -23,5 | -33,4 | -37,3 |
| Keskmine sademete hulk (mm) | 39 | 34 | 39 | 41 | 53 | 75 | 81 | 65 | 55 | 54 | 45 | 41 | 622 |
Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]
|
|
2009. aasta rahvaloenduse andmetel oli Mahiloŭ elanikest valgevenelasi 87,43%, venelasi 7,15%, ukrainlasi 1,06%, juute 0,2% ja poolakaid 0,17%. Valdav suhtluskeel on linnas siiski vene keel.
Varasematel aastatel on linna juutide kogukond olnud palju suurem. Nii elas aastal 1880 linnas 17 038 juuti,[5] aastal 1906 aga 20 682 juuti.[6]
Haridus[muuda | muuda lähteteksti]
Linnas tegutseb mitu ülikooli. Seal asuvad Arkadź Kulašoŭ nimeline Mahiloŭ riiklik ülikool, Valgevene-Vene ülikool ja Mahiloŭ riiklik toiduainetetööstuse ülikool. Samuti annavad kõrgharidust Valgevene riikliku muusikaakadeemia pedagoogikateaduskond, Valgevene siseministeeriumi Mahiloŭ instituut, Valgevene korrakaitse instituut. Linnas on ka kaksteist kutsekõrgharidust andvat kolledžit.
Keskharidust pakuvad linnas 45 tavalist keskkooli, neli gümnaasiumit, neli lütseumi ja üks abikool. Aastast 2010 tegutsevad keskkooli nr.1 juures ka valgevenekeelsed klassid.[7]
Kultuur ja meedia[muuda | muuda lähteteksti]
Linnas tegutsevad kaks teatrit: Mahiloŭ oblasti draamateater ja Mahiloŭ oblasti nukuteater. Linnas on ka viis kino. Linnas toimub multifilmifestival, samuti ka mitmed muusikafestivalid.
Linnas tegutsevad kaks oma telekanalit. Esimene neist on kohalikele võimudele kuuluv «Магілёў-1», mis alustas tegevust aastal 1989. Tänapäeval puudub kanalil oma sagedus, ent selle saated lähevad eetrisse kahe teise kanali sagedustel. Teine kanal on erakanal «2 канал», mis alustas tegevust aastal 1992. Kanalil on uudistesaade, kus uudiseid edastatakse ka valgevene keeles.
Linna raadiokanal alustas tegevust aastal 1997.
Linnas ilmub arvukalt ajalehti: «Магілёўскія ведамасці», «Веснік Магілёва», «Вечерний Могилев», «Могилевская правда», «Днепровская неделя», «Зямля і людзі», «Прыдняпроўская ніва», «Толока», «Из рук в руки», «Метро-экспресс», «Ваш Каприз», «Четверг» ja «Наш спорт».
Sõpruslinnad[muuda | muuda lähteteksti]
|
Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]
.jpg)
- Irving Berlin – USA helilooja
- Vladimir Kozlov – Vene kirjanik
- Dźmitry Lichtarovič – Valgevene jalgpallur
- Boriss Moissejev – Vene laulja
- Leonid Mandelstam – Nõukogude füüsik
- Arciom Radźkoŭ – Valgevene jalgpallur
- Śpirydon Sobal – Valgevene trükkal
- Mikałaj Sudziłoŭski – Hawaii president
- Viktar Turaŭ – Valgevene filmirežissöör
- Otto Schmidt – Nõukogude matemaatik
- Issai Schur – Saksa ja Iisraeli matemaatik
- Pavel Šein – Vene etnograaf ja folklorist
- Rita Atškina – Nõukogude suusataja
- Ryhor Biarozkin – Valgevene ajakirjanik
- Iryna Darafiejeva – Valgevene laulja
- Leanid Dubar – Valgevene graafik
- Jefim Zlatin – Nõukogude sõjaväelane
- Kazimieras Kognovickis – Rzeczpospolita ajaloolane
- Siarhiej Kasparaŭ – Valgevene maletaja
- Lev Polugajevski – Nõukogude maletaja
- Anatol Rubinaŭ – Valgevene füüsik
- Andrej Rybakoŭ – Valgevene tõstja
- Matest Agrest – Vene matemaatik
- Modest Altschuler – USA helilooja
- Piotr Jałfimaŭ – Valgevene laulja
- Alena Łanskaja – Valgevene laulja
- Andrei Melnikov – Nõukogude sõjaväelane
- David Pinski – juudi näitekirjanik
- Władysław Blin – Poola vaimulik
- Antonij Dziamjanka – Valgevene vaimulik
- Janusz Dziewoński – Poola näitleja
- Bolesław Hieronim Kłopotowski – Poola vaimulik
- Szymon Marcin Kozłowski – Poola vaimulik
- Hienadź Navicki – Valgevene poliitik
- Jaroslav Rõbakov – Vene kõrgushüppaja
- Kazimierz Świątek – Poola vaimulik
- Valery Hałubovič – Valgevene ajaloolane
- Feliks Rymkievič – Valgevene-Leedu meditsiiniteadlane
- Ihar Šarucha – Valgevene geograaf ja koduloolane
- Mikałaj Jackoŭ – Valgevene luuletaja
- Alaksiej Baciukoŭ – Valgevene kirjanik
- Alona Biełanožka – Valgevene luuletaja
- Siarhiej Mazanik – Valgevene matemaatik
- Viktoryja Mazur – Valgevene näitleja
- Vital Ryžkoŭ – Valgevene luuletaja
- Vacłaŭ Fiedarovič – Valgevene koduloolane
- Abe Anellis – USA mikrobioloog
- Joseph Lookstein – USA rabi
- Leo Rogin – USA majandusteadlane
- Stanisław Cywiński – Poola kirjandusteadlane
- Władysław Lenkiewicz – Poola kirjanik
- Balbina Świtycz-Widacka – Poola luuletaja
- Jerzy Żurawowicz – Poola-Valgevene insener ja ühiskonnategelane
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Численность населения на 1 января 2023 г. и среднегодовая численность населения за 2022 год по Республике Беларусь в разрезе областей, районов,
- ↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 7. august 2018. Vaadatud 2. juulil 2017.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link) - ↑ Сайт Хронос — История Могилёва
- ↑ Физико-географические условия и особенности города // Климат Могилёва. — Л., 1982. — Lk. 5—8.
- ↑ Krzywicki J. Mohylew // Słownik geograficzny Królestwa Polskiego i innych krajów słowiańskich(пол.). Tom VI: Malczyce — Netreba. — Warszawa, 1885. Lk. 595
- ↑ Rouba N. Przewodnik po Litwe i Białejrusi. — Wilno, 1909; — Gdańsk, 1995.
- ↑ Іванова І. Родная мова — не папулярная пакуль // Зьвязда : газэта. — 29 кастрычніка 2011. — № 207 (27071). — Lk. 3. — ISSN 1990-763x
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Mahiloŭ |
- Mahiloŭ linnavalitsuse koduleht (valgevene, vene ja inglise keeles)
- Mahiloŭ linnast portaalis Radzima.org (inglise, valgevene, vene ja poola keeles)
-
Mahiloŭ linnaplaan 1839. aastal Venemaa keisririigis
