Pariisi rahukonverents

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Pariisi rahukonverents kutsuti kokku pärast esimest maailmasõda ja töötas 18. jaanuarist 1919 kuni 21. jaanuarini 1920, et leppida kokku rahulepingu tingimustes. Selle istungeid peeti Versailles' lossis, seepärast nimetatakse Pariisi rahukonverentsi vahel ka Versailles' rahukonverentsiks. Saksamaa pidi Versailles' rahulepingus nõustuma kõige raskemate tingimustega, kuna ta kuulutati sõjasüüdlaseks.

Kuigi rahukonverentsil osalesid paljud riigid, võeti arvesse peamiselt vaid Suure Neliku – Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia, täpsemalt nende esindajate – vastavalt president Woodrow Wilsonii, peaminister David Lloyd George'i, peaminister Georges Clemenceau ja peaminister Vittorio Emanuele Orlando otsuseid. Kuigi kõik kolm tahtsid rahu, ei olnud nad üksmeelel selle saavutamise osas.

Ameerika Ühendriikide soovid[muuda | muuda lähteteksti]

President Woodrow Wilson tahtis õiglast rahu, mille ta oli juba kavandanud oma 14 teesis. Ta tahtis demilitariseerimist ja Rahvasteliidu loomist, kus kõik riigid saaksid lahendada probleeme diplomaatilisel teel ilma sõjata, ning Ida-Euroopa riikidele enesemääramisõigust.

Prantsusmaa soovid[muuda | muuda lähteteksti]

Peaminister Georges Clemenceau ning marssal Ferdinand Foch, Antanti vägede ülemjuhataja, tahtsid Saksamaad karmilt karistada Prantsusmaale sissetungi eest, nii et Saksamaa ei oleks Prantsusmaale enam kunagi ohuks. Clemenceau arvas, et Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia, olles merega eraldatud Mandri-Euroopast, on võrreldes Prantsusmaaga eelisseisundis: "Ameerika on kaugel ja ookeaniga eraldatud, ning isegi Napoleon ei suutnud Inglismaad vallutada. Teie olete mõlemad kaitstud, meie ei ole." Tema seisukohta kirjeldas hästi tema fraas, et on "20 miljonit sakslast liiga palju". Ta soovis ka Saksamaad tunduvalt nõrgestada, et Prantsusmaale enam kunagi sisse ei tungitaks, ning ränka reparatsiooni sõjakulude hüvitamiseks. Prantsusmaa soovile Reinimaa Saksamaalt annekteerida või 30 aastaks okupeerida olid Wilson ja Lloyd George vastu, sest nad arvasid, et nii võib Prantsusmaa Euroopas liiga tugevaks muutuda, kuid kompromissiks saavutati Reinimaa demilitariseerimine. Foch polnud endiselt rahul ning ütles rahulepingule allakirjutamise kohta 28. juunil 1919, et "see pole rahu, see on vaherahu 20 aastaks!" Kuigi ta ei elanud nii kaua, et seda näha, osutus tema ennustus tõeseks – täpselt 20 aastat ja 64 päeva peale rahulepingule allakirjutamist (1. septembril 1939) algas teine maailmasõda.

Suurbritannia soovid[muuda | muuda lähteteksti]

Peaminister David Lloyd George oli Wilsoni ja Clemenceau vahel – ta tahtis Saksamaad õiglaselt karistada – nõuda Saksamaalt sisse sõjakulud, kuid ei nõustunud Clemenceau raskete tingimustega, kuna teadis, et nii võib Saksamaa mõne aasta pärast uuesti sõja kuulutada. Ta tahtis säilitada Suurbritannia kontrolli merede üle ja laiendada Briti impeeriumit.

Versailles' rahuleping[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Versailles' rahuleping

Saint-Germaini rahu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Saint-Germaini rahuleping

Saint-Germaini rahu sõlmiti 1919. aastal Austriaga. Selleks ajaks, kui delegaadid Versailles's kohtusid, olid Austria-Ungari rahvad enesemääratlemise põhimõtet järgides impeeriumist juba lahku löönud ja ehitasid üles oma riike. Konverentsil polnud muud peale hakata, kui leppida toimunud muudatustega ning lisada mõned väiksemad ümberkorraldused.

Trianoni rahu[muuda | muuda lähteteksti]

Trianoni rahuleping sõlmiti 1920. aastal Ungariga.

Neuilly rahu[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Neuilly rahuleping

Sõlmiti 1919. aastal Bulgaaria kuningriigiga

Sévresi rahu[muuda | muuda lähteteksti]

Sèvres'i rahulepingu kohaselt kavandatud Armeenia Vabariigi alad
Next.svg Pikemalt artiklis Sévresi rahuleping

Sõlmiti 1920. aastal Türgiga. 10. augustil 1920 liitlasriikide ja Ottomani impeeriumi vahel allakirjutatud Sèvres'i rahulepingu kohaselt tagati Armeenia Vabariigi olemasolu ning senised Osmanite Armeenia alad lubati sellega liita. Sévres'i rahuleping jäi Türgi poolt ratifitseerimata, kõige rohkem vastuseisu tekitas Türgi Euroopa alade loovutamine Kreekale.

Sévres'i rahuleping jäi Türgi poolt ratifitseerimata. Sévres'i lepingu asendamiseks sõlmiti 24. juulil 1923 Entente'i riikide ja Türgi vahel Lausanne´i rahuleping, sellega pandi alus Türgi rahvusriigile.

Türgi Bosporuse ja Dardanellide väinad demilitariseeriti, võimaldati vaba läbisõit kõigi maade kauba- ja sõjalaevadele. Türgi pidi ära andma mittetürklastega asustatud alad. Kreekale tuli loovutada Egeuse mere saared (välja arvatud Imbros ja Tenedos). Itaalia sai Dodekaneesi saared, Suurbritannia Küprose. Türgi sai Ida-Traakia. Seal elavad kreeklased repatrieerusid Kreekasse, Kreekas elavad türklased Türgimaale. Lausanne´i rahu lõpetas ka 1919-1922 aastatel kestnud Kreeka-Türgi sõja.

Next.svg Pikemalt artiklites Mudrose vaherahuleping, Sevres' leping ja Lausanne´i rahuleping