Mine sisu juurde

Valgevene Rahvavabariik

Allikas: Vikipeedia

Valgevene Rahvavabariik

Беларуская Народная Рэспубліка

Biełaruskaja Narodnaja Respublika

25. märts 1918 – 28. november 1920
alates 1920 eksiilis
Valgevene Rahvavabariigi umbkaudsed territoriaalsed nõudmised iseseisvuse väljakuulutamise järel
Valitsusvorm vabariik
Osa

Valgevene

Venemaa
President (Raada esimees) Ivonka Surviłła
Pealinn Minsk
Ajalugu ja sündmused
25.03.1918 Valgevene Rahvavabariigi väljakuulutamine
16.12.1918 Valgevene Rahvavabariigi Raada taandus Minskist
Kevad 1919 Valgevene Rahvavabariigi Raada asus Poola okupatsiooni ajal taas Minski
Juuli 1920 Raada taandus Valgevenest
November 1920 Słucki ülestõus
Riigikeeled valgevene
Hümn "Vajarski marš"
Eelnev Järgnev
Nõukogude Venemaa Valgevene NSV

Nõukogude Venemaa

Poola

Valgevene Rahvavabariik (valgevene keeles Беларуская Народная Рэспубліка (БНР), Biełaruskaja Narodnaja Respublika (BNR)) oli 25. märtsil 1918 Minskis välja kuulutatud vabariik, mis taotles rahvusriigi loomist valgevenelastega asustatud aladel. Tegemist oli Valgevene ajaloos esimese katsega luua omariiklust rahvuslikul baasil.

Valgevene Rahvavabariik loodi Saksa okupatsiooni tingimustes, mistõttu ei saanud riik luua oma relvajõudusid ja vabariik lagunes pärast Saksa vägede lahkumist Valgevenest. Viimane katse Valgevene riiki luua kukkus läbi 1920. aasta sügisel. Valgevene Rahvavabariigi Raada moodustas välismaal eksiilvalitsuse mis on maailma vanim eksiilvalitsus. Raada juhitud eksiilvalitsus ei pretendeeri aktiivselt võimule Valgevene Vabariigis, kuid on asunud esindama Valgevene demokraatliku opositsiooni, nõudes Valgevenes demokraatia taastamist.

Valgevene Rahvavabariigi pärand Valgevene ajaloos on mitmekesine. Valgevene Rahvavabariik oli 1918. aastal väikese rahvuseliidi katse luua riiki, mis ei suutnud haarata kaasa valgevenelasi ja püsis Valgevenes võimul peamiselt vaid võõrvõimude toel. Kuid Valgevene Rahvavabariik on ka esimene rahvuslik katse luua valgevenelaste riiki, mistõttu tähistab Valgevene opositsioon 25. märtsi Valgevene iseseisvuspäevana. Jätkuvalt on rahvavabariigi sümboolika kasutuses Valgevenes demokraatliku opositsiooni sümbolina. Samuti usuvad mitmed ajaloolased, et Valgevene Rahvavabariigi väljakuulutamine veenis ka enamlasi rajama valgevenelastele oma liiduvabariiki ning et ilma selleta oleks Valgevene alad liidetud uuesti Venemaaga, mistõttu võib rahvavabariiki lugeda ka Valgevene NSV loomise üheks põhjuseks.[2]

Riik

[muuda | muuda lähteteksti]

Valgevene Rahvavabariigil puudusid mitmed riigile omased tunnused nagu põhiseadus (ja üleüldse kodifitseeritud seaduste kogumik), parlament, armee, politsei, selgelt määratletud riigipiirid, riiklik pangasüsteem, oma valuuta.

Täidesaatvat võimu pidi kuni seadusandliku parlamendi kokkukutsumiseni teostama Valgevene Rahvavabariigi Raada koos rahvasekretariaadiga, kuid parlamendi loomiseni ei jõutud. Riigil puudus ka sisuline eelarve, riiki rahastati peamiselt vabatahtlikest toetustest.[2][3] Peamine Valgevene Rahvavabariigi fookus ei läinud aga mitte nende institutsioonide rajamisele, vaid peamiselt Valgevene rahvussümboolika, riigilipu ja vapi loomisele ning passide ja postmarkide väljaandmisele, mis ei aidanud kaasa Rahvavabariigi võimu kinnistumisele, kuid andis rahvusmeelsele Valgevene diasporaale sümbolid, mille taha koonduda. Eksiilis olles tunnistas Lutskevitš, et BNR Raada oli peamiselt "deklaratiivse iseloomuga", aga selles on näidatud ära Valgevene soov iseseisvusele.[2][3]

Valgevene Rahvavabariiki tunnustasid Ukraina Rahvavabariik,[3] Eesti, Läti, Leedu, Soome, Tšehhoslovakkia, Türgi, Gruusia, Abhaasia, Saksamaa ja Bulgaaria. 1920–1925 tegutses Tallinnas kindralleitnant Ałeh Vasilkoŭski juhtimisel Valgevene Rahvavabariigi Sõjalis-Diplomaatiline Missioon.[viide?]

Tänapäeval on Valgevene Rahvavabariik paguluses ning raada on moodustanud eksiilvalitsuse. Valgevene RV-l on oma president, kelleks 1997. aastast on Ivonka Surviłła. Surviłła elab Kanadas, mis eksiilvalitsusust oma pinnal lubab. Praegu ei korralda eksiilvalitsus regulaarseid konsulaarkohtumisi ning kõrgemat järku diplomaatilised suhted eksiilriigil puuduvad, kuid tema tegevus on peamiselt esindatud internetis, kus valitsus koondab valgevenelaste diasporaad ja demokraatlikku opositsiooni.[4][5]

Valitsuse esimees[3][5]

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Jazep Varonka (Язэп Якаўлевіч Варонка) Rahvasekretariaadi esimees 21. veebruar – 12. märts 1918,
  • Raman Skirmunt (Раман Аляксандравіч Скірмунт) 17. aprill 1918 – jaanuar 1919,
  • Jan Sierada (Іван Серада) jaanuar – juuli 1919
  • Anton Lutskevitš (Антон Луцкевіч) oktoober 1918 – 13. detsember 1919
  • Vaclaŭ Lastoŭski (Уладзімер Юр’евіч Ластоўскі) 13. detsember 1919 – 23. mai 1923
  • Stanisław Bułak-Bałachowicz (Станіслаў Марян Булак-Балаховіч) Valgevene riigipea Mazyris septembris – oktoobris 1920. aastal.
  • Alaksandr Cvikievič (Аляксандар Іванавіч Цьвікевіч) 23. mai 1923 – oktoober 1925
  • Vasil Zaharka (Васіль Захарка) 12. detsember 1928 – 6. märts 1943
  • Mikoła Abramčyk (Мікола Абрамчык) 6. märts 1943 – märts 1946
  • Aŭhien Kalubovič (Аўген Тодаравіч Калубовіч) märts 1946 – juuni 1948

Valgevene Rahvavabariigi Raada esimees[6]

[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Eellugu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Valgevene ajalugu

Valgevenelastega asustatud alad sattusid Venemaa Keisririigi kontrolli alla 18. sajandi lõpus, mil Poola jagamiste ajal vallutas Venemaa Poola-Leedult tänapäevased Valgevene alad. Valgevenelaste identiteet oli selleks ajaks juba aastaid tugevalt seotud Leedu ajalooga ning kogenud tugevat poolastamist.[3] Kui esimestel aastatel hindasid vene võimud Kresy piirkonna keele olevat poola keele murre, siis pärast 1830. aasta ülestõusu järel otsustasid Keisririigi võimud käsitleda valgevene keelt kui läänepoolset vene keelt, mis oli poola keele mõjude tõttu "ebapuhtaks muutunud". Seetõttu hakkasid Vene võimud 19. sajandil Valgevene aladel läbi viima venestamist sihiga regioon eraldada Poola kultuurist ja oma lähiajaloost. 1839. aastal lõpetas Valgevenes tegevuse uniaadikirik (75% valgevenelastest oli selle ajani olnud uniaadikirikus) ja see liideti Vene Õigeusu Kirikuga, 1840. aastal keelati regioonis ära sõna "Valgevene" kasutamine. 1863. aastal keelas Venemaa siseminister Pjotr Valujev valgevene ja ukrainakeelsete tekstide avaldamise. Venestamispoliitika ei suutnud oma kohalt tõrjuda valdavalt talupoegade poolt räägitud valgevene keelt, kuid edukam oli valgevenelaste eraldamine Poola ajaloost – 1863. aasta ülestõusul valgevenelased hoolimata üleskutsetest enam poolakatele appi ei tulnud.[2]

Valgevene keele levik (1903)

Ka Valgevenes oli 19. sajandi teisel poolel rahvuslik ärkamisaeg, kuid võrreldes naabrite leedulaste, ukrainlaste ja lätlaste ärkamisaegadega oli see ebaeelises. Valgevene linnad olid enamuses asustatud poolakate ning juutidega ning talupoegadest valgevenelased elasid peamiselt maal. Valgevene oli üks vaesemaid piirkondi Venemaa Keisririigis ning valgevenelaste ärkamisaeg piirdus 19. sajandil peamiselt väikese valgevene diasporaa haritlaskonnaga Vilniuses, Moskvas ning Peterburis. Venestamispoliitika, madala ja peamiselt venekeelse haridustaseme ning aeglaselt levivate rahvuslike ideede tõttu arenes valgevene kirjalik kultuur aeglaselt. Valgevenekeelne kirjandus lubati alles pärast 1905. aasta revolutsiooni. Esimene valgevenekeelne ajaleht avaldati 1906. aastal, esimene romaan 1922. aastal. Piibel tõlgiti täielikult valgevene keelde alles 1973. aastal. Kirikus võis jutluse pidamiseks valgevene keelt kasutama hakata alles pärast veebruarirevolutsiooni 1917. aastal.[2]

Esimene Valgevene poliitiline liikumine sai alguse 1902. aastal, kui rajati Valgevene Sotsialistlik Partei (ka Hramada, lühend VSP). Partei oli tugevalt mõjutatud juutide rahvuslikust Bundi liikumisest ning kuna enamus Valgevenes elavaid aadlikest oli poolakeelne, võttis valgevene rahvuslik liikumine omaks ka pahempoolse klassivõitluse idee. Erakonda koondusid väga erinevate sihtidega valgevene grupid marksistidest rahvuslasteni. Peamiseks partei sihiks oli saavutada Valgevene autonoomia ja rajada valgevenelaste Seim, iseseisvust partei ei taotlenud. Keisririigi duumavalimisi partei boikoteeris ning lõpuks piirkonnast Duumasse valitud valgevenelased kuulusid teistesse Venemaa parteidesse ning ei võidelnud valgevene rahva eest. Kuna valgevenelased olid peamiselt talupojad, oli erakonna peamiseks sihiks vähendada sotsiaalset kihistust Valgevenes, parandada talupoegade elustandardit ja valgevenelasi harida. 1906. aastal rajasid VSP liikmed esimese valgevenekeelse ajalehe Naša Dolja, kuid see suleti juba 1907. aastal. Teine, 1906. aastal avaldama hakatud, ajaleht Naša Niva ilmus kuni 1915. aastani ja oli valgevene rahvusliku kultuuri üks eestvedajaid. Naša Niva levitas Krajowcy ideoloogiat, mis nägi leedulasi valgevenelaste vennasrahvana, rõhutas Leedu suurvürstiriigi ühist ajalugu ja taotles Leedu-Valgevene ühisriigi loomist Poola ja Vene rahvuslust pidas ideoloogia valgevenelastele ohtlikuks.[2]

Esimese maailmasõja idarinne 1916. aastal. Lääne-Valgevene oli sakslaste poolt okupeeritud, Ida-Valgevene oli Venemaa võimu all

Esimese maailmasõja ajal tungis Saksamaa 1914. aastal Lääne-Valgevenesse. Venemaa võimud soosisid ja sundisid umbes kahte miljonit valgevenelast Lääne-Valgevenest pagema, hirmutades valgevenelasi juttudega Saksa kuritegudest. Saksamaa okupatsioon Valgevenes oli tegelikkuses suhteliselt pehme ning sakslased suhtusid soosivalt valgevene rahvuslikku liikumisse. Üritades nõrgestada Poola mõju piirkonnas, käskis Saksamaa idarinde staabiülem Erich Ludendorff valgevene rahvuslasi toetada. Saksa võimud nägid valgevenelastes vähearenenud rahvast (või hõimu), kellel tuleb kõrgkultuur välja arendada. Okupatsioonivõimud toetasid Valgevenes koolide ehitamist (kokku rajati 1300 kooli, neist 89 esmakordselt valgevenekeelsed), sihiga kohalikke valgevene ja jidiši keeles õpetada, aitasid rajada valgevene teatrit ja toetasid juhtivate valgevene ärkamisaja tegelaste vendade Antoni ja Ivan Lutskevitši soovi uut valgevene rahvuslikku ajalehte välja anda.[2]

Veebruarirevolutsioonini oli Venemaa võimu all olevas Valgevenes keelatud valgevenelaste organisatsioonid, kuid pärast revolutsiooni kujunes Minsk uueks valgevene rahvusliikumise keskuseks. 1917. aasta kevadest juhtis Raman Skirmunt Valgevene Rahvuskomiteed, mis soovis koondada kõiki valgevene rahvuslikke liikumisi. Komitee ei suutnud aga leida laialdast toetust ning korraldada soovitud maareformi, mistõttu ta eemaldati juulis organisatsiooni eesotsast ning organisatsioon saadeti laiali.[3] Valgevene rahvuslaste nõrgenemisel muutus üiirkond üheks enamlaste tugipunktideks, kuigi seda peamiselt vene sõdurite ja venelaste ning juutidega asustatud linnade tõttu, valgevenelastest talupoegadel kokkupuudet enamlastega oli vähe. Pärast oktoobrirevolutsiooni kehtestasid enamlased Valgevene aladel, mida Saksamaa okupeerinud ei olnud, nädalaga oma ülemvõimu ning Ülevenemaalise Asutava Kogu valimistel said bolševikud 63,1% kõikidest Ida-Valgevene häältest.[7]

Omariikluse rajamine

[muuda | muuda lähteteksti]

Omariikluse mõte Lääne-Valgevenes olevat ajaloolase Nikolai Vakari väitel tekkinud sakslaste vihjetest, et Saksamaa võiks iseseisvat Valgevene riiki toetada, kui tegemist oleks kindlasti Saksamaa liitlasriigiga. Lutskevitšid rajasid Vilniuses Valgevene Rahvuskomitee, mille sihiks oli Krajowcy ideoloogiast ajendatult Leedu-Valgevene liitriigi rajamine. 19. detsembril 1915 kogunesid Vilniuses valgevene, poola, leedu ja juudi rahvuslased, kes taotlesid ühisavalduses Leedu suurvürstiriigi taasloomist konföderatsioonina, kus Leedu ja Valgevene oleksid omaette liikmesriigid.[7] Valgevene haritlaste seas (eesotsas Vaclaŭ Lastoŭskiga) levis ka idee luua valgevenelaste rahvusriik, mis ühendaks enda alla nii Saksa kui ka Venemaa võimu all olevad valgevenelastega asustatud alad. 1917. aastal toimunud saavutasid valgevenelased konverentsil kompromissi ja otsustasid luua Leedu-Valgevene konföderatsiooni, kuhu tuleks liita kõik valgevenelastega asustatud alad. Liitriigi plaanid põrusid 1918. aasta alguses, kui kuulutati välja Leedu Kuningriik, mis lähtus rahvusriigi põhimõttest.[2][3]

Teiseks omariikluse keskuseks kujunes enamlaste võimu all olev Ida-Valgevene, kus 18. detsembril toimus esimene ülevalgeveneline kongress, kus osales umbes 500–2000 valgevene haritlast, kellest enamus kuulus VSP-sse või esseeride hulka. Kongress oli enamlaste võimu suhtes kriitiline, kuid taotles liitu Venemaaga.[3][7] Kongressi lõpuks valiti 36 esindajat kesktäitevkomiteesse, mis otsustas mitte tunnustada enamlaste võimu Valgevene üle, kuulutada selle asemel komitee liikmed Valgevene valitud esindajateks ning võtta komitee ametlikuteks sihtideks Valgevene iseseisvuse saavutamine ja Valgevene relvajõudude loomine. Enamlased keelasid 30. detsembril kongressi ära, mis nõrgestas Nõukogude Venemaaga koostööle kutsunud liikmete mõju. Raada jätkas tööd põrandaaluselt.[2]

Kui Nõukogude Venemaa ei teinud Saksamaaga lubatud rahu, asus Saksamaa pärast läbirääkimiste katkemist 18. veebruaril 1918 uuesti pealetungile. Enamlaste taandumisel haaras Minskis 19. veebruaril võimu Valgevene rahvasekretariaat, eesotsas Jazep Varonkaga, mis kuulutas end valgevene rahva esindajaks. 21. veebruaril avaldas sekretariaat esimese konstitutsioonilise konventsiooni (deklaratsiooni, kus veel autonoomiat Valgevenele ei nõutud). 25. veebruaril langes Minsk sakslaste kätte ning 3. märtsil Brest-Litovski rahulepinguga jagati Valgevene Venemaa ning Saksamaa vahel ära. Saksamaa lubas mitte tunnustada Nõukogude Venemaa poolt loovutatud aladel iseseisvust kuulutavaid riike. Sakslased eemaldasid rahvasekretariaadi töötubadest, rebisid Valgevene lipu tükkideks ning keelasid moodustada Valgevene relvajõud.[2][3]

9. märtsil kuulutas ülevalgevenelise kongressi kesktäitevkomitee end Valgevene Rahvavabariigi Raadaks, mille presiidiumi etteotsa asus Jan Sierada. Raada oli peamiselt vasakpoolne, kuid see koosnes väga erinevate sihtidega parteidest. Raada koostas teise konstitutsioonilise konventsiooni, mis seadis sihiks iseseisva Valgevene Rahvavabariigi väljakuulutamise. 23. märtsil saabusid Minski Vilniuse rahvusliikumise esindajad Lutskevitšiga eesotsas ning 24. märtsil arutati Valgevene Rahvavabariigi väljakuulutamist. Kümnetunnise arutelu tulemusena jõudsid raada liikmed üksmeelele ja 25. märtsi varahommikul avaldatud kolmas konstitutsiooniline konventsioon kuulutas Valgevene Rahvavabariigi iseseisvaks. Hääletus polnud üksmeelne – vähemlased, esseerid ja mitmed kohalikud assambleed hääletasid iseseisvuse vastu ning valgevene esseerid, bundistid ja Poalei Zioni liikmed ei osalenud hääletusel. Raada kuulutas õigustühiseks ka Brest-Litovski rahulepingu, sest seda ei olnud kinnitanud raada. Saksa okupatsioonid saatsid iseseisvuse väljakuulutamise peale raada ja rahvasekretariaadi laiali.[2][3][7]

Varonka valitsus

[muuda | muuda lähteteksti]
Valgevene raada, millel lehvib Valgevene lipp (1918)

Pärast läbirääkimisi lubasid sakslased raadal ja rahvasekretariaadil uuesti tegutseda, kuid vastavalt Bresti rahulepingule ei tunnustanud Valgevenet iseseisva riigina. Valgevene asutustel lubati toimida kultuuriliste rahvaesindustena, mitte poliitiliste institutsioonidena. Samuti keelasid sakslased, kelle meelest oli Raada liialt vasakpoolne, jätkuvalt rajada valgevenelastel relvajõudusid.[3] Raada võttis peamiselt Saksa okupatsioonivõimude ning valgevenelaste vahendaja rolli, kes ei suutnud eriarvamuse puhul tavaliselt sakslastele oma soove peale suruda.[2] Valgevenelastest enamiku jaoks ei muutnud iseseisva Valgevene väljakuulutamine palju.[7]

Varenka valitsus pidi laveerima keerulises välis- kui ka sisepoliitilises olukorras. Kuigi enamus kohalikust eliidist soosis Valgevene autonoomiat, oli otsus end Venemaast iseseisvaks kuulutada võõrandanud osa Valgevene juhtkonnast, kes taotles Valgevene ja Venemaa liitriiki. Valgevene poolakeelne vähemus nõudis samas liitu Poola riigiga, millest Varonka rahvasekretariaat ei olnud huvitatud.[3]

Varonka valitsus kuulutas märtsis, et võtab üle kõik Valgevenes asuvad valitsusorganid. Käsule allusid peamiselt vaid rahvasekretariaadile peamiselt kultuuri- ja haridusasutused, millest suur osa oli valitsusliikmete endi loodud. Suur osa Varonka valitsuse tegevusest läks omavalitsusüksustega võitlemisele, mille liikmed olid tihti venemeelsed ning ei soovinud oma sissetulekuid valitsusega jagada (kuigi mitmed munitsipaalvalitsused edastasid oma maksud keskvalitsusele vaidlemata).[3]

Välispoliitiliselt asus Varonka valitsus otsima tunnustust ning liitlasi. Rahvavabariik printis kokku umbes 2000 diplomaatilist passi ning saatis diplomaate välismaale tutvustama uut riiki. Nii Saksamaa, Šveits kui ka Ameerika Ühendriigid keeldusid Valgevenet tunnustamast. Probleemiks oli, et Valgevene nõudis oluliselt suuremat maa-ala, kui ta kontrollis. Eriti otsiti liitlast Saksamaast, kellelt loodeti ametliku tunnustuse ja kaitse saada, ning sarnase mineviku ja kultuuriga Ukraina Rahvavabariigilt. Ukraina tunnustas Valgevene Rahvavabariiki, saatis riiki saadiku ning toetas Valgevenet majanduslikult, näiteks makstes tellitud puidu eest 300 000 rubla ette. Lisaks Ukrainale sai Valgevene Soomelt de facto tunnustuse. Saksamaa toetuse võitmiseks kutsus Varonka valitsusse parempoolsema Skirmunti juhitud Minski Valgevene Esinduse liikmed, Saksamaa kantslerile von Hertlingile saadeti Valgevenet ja selle ajalugu tutvustava memorandumi ning Rahvavabariigi juhtkond saatis 25. aprillil Saksa keisrile Wilhelm II-le telegrammi, kus tänas teda Valgevene vabastamise eest ning paluti liitu Saksamaaga ja rahvavabariigi tunnustamist.[2][3]

Telegrammi lekkimine avalikkusele sai viimaseks liistuks Varonka valitsusele. Ida-Valgevene eliit, mis oli aastaid Venemaa Keisririigi propagandas elanud, ei aktsepteerinud valitsust, mis tänas Saksamaad okupatsiooni eest. Vasakpoolsed Valgevene poliitikud, venemeelsed ja saksavastased jõud Valgevenes avaldasid umbusaldust Varonka valitsusele, eriti süüdistades Skirmunti. Kriisi järel astus Varonka valitsus tagasi ning siiani ühtne valitsuspartei Valgevene Sotsialistlik Partei lagunes kolmeks: Valgevene Sotsialistide-Revolutsionääride Partei, Valgevene Sotsiaaldemokraatide Partei ja Valgevene Sotsialistide-Föderalistide Partei. Valgevene esseerid soovisid liitu Nõukogude Venemaaga, sotsiaaldemokraadid (kuhu kuulusid vennad Lutskevitšid) rõhusid maareformile ning Sotsialistide-Föderalistide Partei (kuhu kuulusid Varonka, Sierada) laveeris kahe vahel, kuigi oli enamlaste ning Venemaaga liitumise vastu.[2][3]

Skirmunti ja Sierada valitsused

[muuda | muuda lähteteksti]

Varonka järel juhtisid Valgevene valitsust oktoobrini Raman Skirmunt ja Jan Sierada, kes jätkasid laias plaanis Varonka poliitikat. Mõlemad valitsused otsisid Saksamaalt tunnustust ja liitlassuhteid, hoolimata aprillis toimunud kriisist. Samuti jätkus Ukrainaga liitlassuhete moodustamine, millega oli edu rohkem. Sarnaselt Varonka valitsusega olid mõlemad valitsused hädas Valgevene erinevate huvigruppide ühendamisel raada võimu alla, sest lähtudes usust, rahvusest, geograafiast ja poliitilisest suunast erinesid huvigruppide soovid ja sihid drastiliselt. Suures osas katoliiklik Lääne-Valgevene, kus poola keel oli levinum, soovis liitu Poolaga, samas aastaid õigeusklik Ida-Valgevene tundis end tugevamalt seotud Venemaaga. Mõlemad valitsused olid suhteliselt väheedukad ja ei suutnud suuri muutusi teha.[3]

Suhete parandamisel Saksamaaga saavutati piiratud edu. Suvest peale oli igal Saksa okupatsioonivõimu esindajal valgevenelasest abiline, kes andis juhtivatele isikutele nõu. Saksamaa toetas mõningal määral ka Valgevene eelarvet. Avati esimene valgevenekeelne keskkool ning Valgevene õpetajate seminar Minskis. Samuti tühistati Venemaa antisemiitlikud seadused ja edendati kohalike juutide õigusi, ehitades ka neile jidišikeelseid koole (kuigi heebreakeelsed koolid olid keelatud).[2]

Valgevene Rahvavabariigi kaart, mida esitleti 1919. aastal Pariisi rahukonverentsil[8]

Lutskevitši valitsus

[muuda | muuda lähteteksti]

1918. aasta oktoobris valiti rahvasekretariaati juhtima Anton Lutskevitš. Tegemist oli esimese autoriteetse valitsusjuhiga, kuid välispoliitiliste arengute tõttu jäid tema plaanid poolikuks. Idapoolsetest aladest jäi Rahvavabariik ilma 27. augustil, kui Nõukogude-Saksa leppe järgi sisenesid enamlased Ida-Valgevenesse, võttes üle Mahiloŭ, Połacki, Lepieli ja Orša. Läänes korraldas Lutskevitši valitsus läbirääkimised Leeduga, kellele Saksamaa oli üle andnud ka Ober Osti alla kuulunud Lääne-Valgevene alad.

1. novembril esitas Valgevene nõude valgevenelastega asustatud Leedu territooriumile ning nõudis ametlikku tunnustust. Leedu ei vastanud kummalegi rahvavabariigi nõudmisele, kuid soostus läbi rääkima kohaliku Vilniuse Valgevene Nõukoguga. Nõukogu oli Leedu iseseisvuse väljakuulutamisest peale esindanud valgevenelasi Leedus ning varasematel läbirääkimistel nõudnud Leedult Krajowcy ideoloogia järgi Leedu-Valgevene liitriigi loomist. Eeldades, et Saksa kaotuse järel muutuvad Ida-Euroopa piirid võitjate soovil niikuinii, ei asunud Lutskevitši valitsus taotlema Leedu alasid, vaid toetas nõukogu positsiooni. Novembris 1918 jõudsid nõukogu ja Leedu kokkuleppele, milles jäeti täpselt defineerimata, kas Leedust saab liitriik või rahvusriik ning nõukogu loobus nõudest ühendada kogu Valgevene Leeduga. Leedu ise nägi lepet valgevenelaste esinduse aktsepteerimisena, et nad on osa Leedust.[3]

1918. aasta novembri alguses toimus Saksamaal revolutsioon, mille tõttu keisririik lagunes ja uus Saksa sotsiaaldemokraatlik kantsler Friedrich Ebert oli valmis Antandiga rahu tegema. 11. novembril kirjutati alla relvarahule, millega lõppes esimene maailmasõda ja Saksamaa nõustus Ida-Euroopast välja tõmbuma.[2] Kaks päeva pärast relvarahu sõlmimist tühistas Nõukogude Venemaa Bresti rahuleppe ja 1918. aasta novembri lõpus tungisid enamlased Valgevenesse. Raada ja Rahvavabariigi valitsus põgenesid Minskist 16. detsembril nädal enne Saksa vägede taandumist.[3][7]

Pildid

[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ ""Пагоня", Герб Беларускай Народнай Рэспублікі". Valgevene Rahvavabariigi Raada. Vaadatud 2. veebruaril 2026.
  2. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 Rudling, Per Anders (2014). The Rise and Fall of Belarusian Nationalism 1906-1931 (inglise). Pittsburgh: University of Pittsburgh Press. Lk 3-208.
  3. 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 14 15 16 17 18 MICHALUK, DOROTA; RUDLING, PER ANDERS (2014). "From the Grand Duchy of Lithuania to the Belarusian Democratic Republic: the Idea of Belarusian Statehood during the German Occupation of Belarusian Lands, 1915 - 1919". The Journal of Belarusian Studies. 7 (2): 3-36.
  4. ↑ Peeter Olesk (20.08.2020). "Valgevene probleem". Lääne Elu.
  5. 1 2 "Byelorussian Republic in Exile". World Statesmen.org. Vaadatud 15.12.2022.
  6. ↑ "СТАРШЫНІ РАДЫ БНР". Рада Беларускай Народнай Рэспублікі. Vaadatud 15.02.2022.
  7. 1 2 3 4 5 6 Andrew Savchenko (2009). Belarus - A Perpetual Borderland. Brill. Lk 34-77.
  8. ↑ "Карта БНР 1918 год". imago.by. 2024. Vaadatud 2. veebruaril 2026.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Valgevene_Rahvavabariik&oldid=7084756"