Kuldhord

Allikas: Vikipeedia
'Altın Urda
Kuldhord'
1240. aastad14. sajand
Flag of Golden Horde-2-.svg
Lipp
GoldenHorde1300.png
Khaan {{{riigipea-nimi}}}
Pealinn Sarai-Batu
Sarai-Berke
Religioon Šamanism, hiljem islam
Rahvaarv 6 000 000 (1310)
Peamised keeled Mongoli
Tatari

Kuldhord ehk Kiptšakkide khaaniriik[1] oli khaaniriik, mille rajas 1240. aastal Mongoli impeeriumist lääne suunal asuvatele aladele laiendades tšingisiid, Batu-khaan.

Hordi pealinn oli algul Sarai-Batu (nüüdse Astrahani lähedal), 14. sajandi I poolest Sarai-Berke (nüüdse Volgogradi lähedal).

Mongoli impeeriumi vallutused ja laienemine kuni 1294. aastani

Kuldhordi moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esialgsete vallutuste ja riigi rajamise järel otsustas Tšingis 1223. aastal jagada impeeriumi oma esimese naise poegade ja lähedaste vahel ära, mis muutis kogu riigi kuningliku perekonna omandiks, kes koos mongoli aristokraatiaga moodustasid valitseva klassi. Kõige noorem, Tolui sai Mongoolia kesk- ja lääneosa; teine poeg, Tšagatai sai Ile jõe basseinis asuva endise Karakitai riigi alad; kolmas poeg Ugedei, sai Džungaaria ning Irtõši ülemjooksul asuvad alad ning vanimale pojale, Džutšile määrati uued vallutatud alad Araali merest põhjapool (tänapäevased Kasahstani alad).

Kuid Džutši suri enne Tšingis-khaani ning temale määratud alad said tema pojale Batule. Polovetside ehk kiptšakkide alade ja Venemaa vürstiriikide vallutamise järel, moodustas Batu osana Džutši järglaste valduseste ehk Džutši ulussist ehk Läänekhaaniriigist, Kiptšakkide ehk Kuldhordi keskusega Sarais, Volga alamjooksul.

Riiki valitses khaan, eriti tähtsate asjade otsustamiseks kutsuti kokku kurultai, ülikkonna moodustasid mongolid-tatarlased. 1312. aastal võeti riigiusuna vastu islam.

Kuldhordi doninioonid 1300-1405

Kuldhordi valitsejad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Territoorium[muuda | redigeeri lähteteksti]

Giovanni de Plano Carpini andmetel, kes 12441247 reisis Mongooliasse asus Batu-khaani residents algselt Volga jõe alamjooksu deltas, (umbes 100 km kaugusel tänapäeva Astrahanist), hiljem asutas ta residentsina Sarai-Berke (nüüdse Volgogradi lähedal).

Džutši uluss tervikuna hõlmas laiema maa-ala – Lääne-Siberi, Kasahstani ja Sõr-Darja jõe alamjooksu, mida valitses Batu vanem vend Orda. Kuldhordi rahvastiku enamuse moodustasid turgi rahvad, kuid majanduslikult ja kultuuriliselt oli riik ebaühtlane, sellesse kuulus palju erinevaid rahvaid (tatarlasi, türkmeene, kirgiise, Volga bulgaare, polovetse, mordvalasi, venelasi, kreeklasi).

Kuldhordi läänepoolset osa, Valgehordi valitsesid Džutši vanem poeg Batu-khaan ja tema järglased. Kuldhordi idapoolset osa valitses Džutši noorem poeg Orda (surnud 1280). 14. sajandil hakkas Kuldhord, mis alguses oli olnud kogu Džutši ulussi nimi, tähendama ainult Valgehordi.

Kuldhordi khaani valduste hulka kuulusid otseselt läänesuunal Bulgaaria, idasuunal Horezmi alad, lõunasuunal ulatusid alad Krimmini ja Põhja-Kaukaasiani. Khaani vasallidena allusid talle endise Kiievi-Vene Kirde, Kesk, Lõuna-Venemaa vürstiriigid ning Ukraina alade Kiievi ja Galiitsia-Volõõnia vürstiriik jt.

Riigi õitseaeg oli khaan Uzbeki ja Džanibeki (1342–1357) ajal. Kuldhordi khaani vasallideks oli ka suurem osa Vene vürste ja suurvürste (Vladimiri suurvürst, Tveri suurvürst, Rjazani suurvürst jt). Riiki nõrgestasid lakkamatud sisetülid ja -sõjad. Pärast Džanibeki tapmist vahetus 1357–1380 üle 25 khaani.

Kuldhordi lagunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Timuri sõjakäik Kuldhordi

Tšingisiididist Berdibek-khaani tapmise (1359) järel paleepöörde tulemusel kujunenud võimuvõitluses kuulutasid järgnevalt end khaaniks, khaaniriigi kõrgemad ametnikud emiirid ning riigiosade valitsejad, kes järgnevalt omavahel sõdisid omamata absoluutset võimu riigi üle.

14. sajandi teisel poolel haaras Mongolite impeeriumi Tšagatai ulussis 1369. aastal Samarkandis võimu Timur, kes pärast Ilkhanaadi alistamist pööras oma tähelepanu ka Kuldhordile. Seal oli khaan Usbek (Uzbek) edukalt valitsenud aastatel 13131346 kelle valitsusajal oli Kuldhord jõudnud oma vägevuse ning kuulsuse tippu. Kui ta aga 1357. aastal suri, algasid võitlused aujärje pärast ja Kuldhordi võimsus langes kiiresti. Batu-khaani otseseid järeltulijaid enam ei olnud, viimase valitseja kolme venna pärijad tahtsid igaüks Kuldhordi trooni endale saada. Ühed neist valitsesid kirgiisi stepis, Araali järvest kirde pool, teised lääne pool, usbekkide maal, ja kolmandad kalmõkkide maal, Araali järve ümbruses. Kuldhordis ei olnud rahu ligi 20 aastat; 15 valitsejat oli seal selle lühikese ajaga, kuni viimaks kalmõkkide khaan Tohtamõš 1376. aastal Timuri abiga võimu enda kätte haaras.

Moskva suurvürst, kes oli segaduste ajal andamimaksmisest vabanenud, sunniti taas Tohtamõši sõjakäigu tulemusel (1382. aastal Tohtamõš rüüstas Moskva, mille järel suurvürst Dmitri Donskoi nõustus taas Kuldhordile andamit maksma) tunnistama Koldhordi khaani ülemvalitsust. Edasi püüdis Tohtamõš aga nihutada piire lõuna poole ja Toktamiši väed tungisid Horezmi, mis seisis Timuri valitsuse all. See tänamatus vihastas Timurit. Ta asus 1390. aastal Samarkandist suure sõjaväega teele, põrkas Toktamõši vägedega Volga (Etil'i) ääres kokku ja lõi ta väe puruks. Toktamõš taganes Venemaale, kogus sealt oma vasallidelt uue väe, et uuesti tugevale vastasele vastu astuda, sai aga 1395. aastal uuesti lüüa. Timur võttis talt ta riigi ja ta võimu ning nimetas Kuldhordile uue khaani.

Kuldhord lagunes lõplikult pärast tähtsuse kaotust 15. sajandi alguses, sisemise võimuvõitluse tulemusel Suur-, Nogai hordiks, Astrahani, Krimmi, Siberi ja Kaasani khaaniriigiks ning Moskva suurvürstiriigiks. Kuldhordi viimased jäänused (Suurhordi alad, keskusega Sarais) hõivas 1502. aastal Krimmi khaaniriik.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Golden Horde, also called Kipchak Khanate, www.britannica.com (vaadatud 19.08.2015)