Ukraina kultuur

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Melek-Tšesmenski kurgaan Krimmis

Ukraina kultuur on moodustunud lääne, ida ja lõuna tsivilisatsioonide koosmõjul: säilinud mälestiste seas on näiteks sküütide kurgaanid, kindlustused, linnad, kultuurinäited Tripilja, Tšernjahhivi, Zarubõntsi (nimetused pärinevad Kiievi piirkonna samanimelistest küladest).

Arhitektuur[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina barokk
Kamianets-Podilskõi kindlus 14. sajandist, Hmelnõtskõi oblast

Tripilja kultuurist pärinevad eelkõige külamajade ja ehitiste kaunistamine päikese sümbolitega, keraamika, rahvustikandi motiivid. Selle ajastu kurgaanid (sküütide ja lõunaslaavi rahvaste kalmetüüp, matuseküngas) on sama vanad kui Egiptuse püramiidid. Lõuna-Ukrainas on säilinud antide (Antae) kõrgkultuuri mälestised (5. sajand eKr), aasia rahvaste kultuuri jälgi leiab skulptuuris (umbes 4. sajand), millele arheoloogid andsid nimeks Kamjani babõ (Кам'яні баби, ee k 'kivist eided').[1][2][3]

Ukraina kindlusarhitektuuri näiteid leiab alates 13. sajandist ja militaararhitektuuril on selle riigi ajaloos ka oluline koht, kuid hiilgavaimad on sakraalehitised: Kiievi Püha Sofia katedraal, Jumala Ilmumise kirik, Vassili kirik.[4]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina kirjandus
Ivan Kotljarevski, 19. sajand

Suur osa Ukraina kirjanduspärandist kuulub rahvaluulele ja kangelaseeposele, näiteks "Lugu Igori sõjaretkest". Esimese kroonika "Jutustus möödunud aegadest" kirjutas kroonik Nestor. Esimest teadaolevat raamatukogu mainiti 1037. aastal, selles oli vürst Jaroslav Targa valitsemisajal 1000 tõlke- ja originaalkirjanduse eksemplari. Esimesed trükitud raamatud ilmusid 15. sajandil. 16. sajandil hoogustus raamatute trükkimine, sajandi lõpul levis kiriklik-teoloogiline poleemiline kirjandus. 17.–18. sajandil valitses barokkstiilis kirjandus, uus ajastu algas 18. sajandi lõpul Ivan Kotljarevskõi poeemiga "Aeneis". 1925. aastaks oli Ukrainas 5000 kirjanikku.[1] Tänapäeva Ukraina kirjandus on endiselt seotud 17. ning 18. sajandi ukraina barokiga. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kahanes kirjastustööstus ja kirjandusringkond märkimisväärselt ning hakkas taastuma 2000. aastatel. 1990. aastate ukraina kirjandus kuni 2000. aastateni keskendub proosale ja lüürikale.[5]

Eesti keeles ilmub Ukraina kirjandust võrdlemisi vähe tõlkijate nappuse tõttu. Enam tõlgitavat Ukraina kirjandust ühendab Nõukogude pärandi teema, vastuolud ja traumaatilised ajaloosündmused, samas on iseloomulik ka teatud kurbnaljakus, kõikides õnnetustes ja raskustes püütakse näha ka mõru huumorit.[6]

Ukrainas on sündinud Nikolai Gogol ja Mihhail Bulgakov.[6] Uuema aja üks tõlgitumaid Ukraina kirjanikke on Andrei Kurkov, kes on küll rahvuselt venelane, kuid elanud kaua aega Ukrainas ning kirjutab sellest.[6]

Kunst[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina kunst
Maria Prõmatšenko teos Ukraina talongil

Ikoonimaalimine sai Ukrainas alguse kümnendal sajandil, esialgu rahva seas, hiljem lisandusid elukutselised kunstnikud. Kiievi-Vene kultuuri näideteks on monumentaalkunsti mälestised arhitektuurist maalideni: näiteks Püha Sofia katedraal. Ikoonidele lisandusid 17.–18. sajandil portreemaalid, tuntumad autorid Dmõtro Levõtskõi ja Volodõmõr Borovõkovskõi. Rahvuslikku kunsti arendasid samal ajal peamiselt Lavra kunstikool ja Kiievi-Mogila akadeemia. Georgi Narbutit peeti parimaks raamatugraafikuks Vene impeeriumis ja 1918. aastal sai temast Ukraina kunstiakadeemia rektor – tema kavandi põhjal loodi Ukraina Rahvavabariigi vapp.[1] Üks olulisemaid rahvakunstnikke oli naivist Maria Prõmatšenko, kelle töö mõjutas Picassot ja Chagalli ning teoseid on kasutatud riigi markidel ja müntidel.[7]

Nüüdisaja Ukraina kunstis on esindatud kõik kunstivoolud alates ikoonimaalist, vaid modernism on nõrgalt esindatud.[4][8]

Muusika[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina muusika
Kobsaarid 1902. aastal Harkivis

Kristluse-eelsed tavandilaulud keskendusid pühadele (talve ärasaatmine, kevade saabumine, viljalõikuse lõpetamine) ja olulistele sündmustele inimese elus (sünd, abielu, surm). Koos ristiusuga hakkas 10. sajandil arenema kirikumuusika, 14. sajandil tuli vanakiievi ühehäälse laulu asemele mitmehäälne laul. Rahvalaul edenes 15.–17. sajandil. Ukrainas arenes kobsaaride kunst – pimedad rändlaulikud esitasid keelpillide kobsa ja banduura saatel ajalooteemalisi laule ehk duumasid. Esimese ukraina ooperi "Zaporožets za Dunajem" kirjutas 1862. aastal helilooja Semen Gulak-Artemovskõi, kuid Venemaa tsensuur keelas selle 22 aastaks ära. Ukraina praegused tuntumad muusikainstitutsioonid on Grõgori Virjovka nimeline Riiklik Akadeemiline Rahvakoor, Riiklik Banduristide Kapell ja Ukraina Riiklik Rahvapillide Orkester, Levko Revutskõi nimeline Riiklik Meeskoor ja Kammerkoor Kiiev.[1]

Eurovisiooni lauluvõistluse on Ukraina võitnud kaks korda: 2004. aastal Ruslana lauluga "Wild Dances" ja 2016. aastal Džamala lauluga "1944".[9][10]

Tants[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina rahvatants
Tantsija Kiievi freskol

Tants tuleneb vanadest pidustustega kaasnenud rituaalsetest mängudest, mille traditsioone jätkavad ja arendavad kutselised ja taidluskollektiivid. Ukraina rahvatantsude esitajatest on rahvusvaheliselt tuntud Pavlo Virskõi nimeline Ukraina Riiklik Akadeemiline Tantsuansambel. Ukrainas on sündinud maailma balleti suurkujud Vatslav Nižõnskõi ja Serge Lifar.[1]

Teater[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina teater

Ukraina näitekunst hakkas arenema 18. sajandi skomorohhide esinemisest ja arenes 19. sajandini näitlejate, miimide, lauljate, mustkunstnike, akrobaatide, dresseerijate kunstis. Neile lisandus vertep ehk väike nukuteater, kus hiljem hakkasid laval esinema inimesed. Mängiti Jeesus Kristuse sündimise lugu, samuti esitleti rahvakombeid. 19. sajandil tekkisid rändteatrid, 20. sajandil lõi lavastaja Less Kurbas Harkivis eksperimentaalteatri Berezil, mis on mõjutanud teatrikunsti üle maailma. Tänapäeval on üks esinduslikumaid Ivan Franko nimeline Riiklik Akadeemiline Teater.[1]

Film[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina filmikunst

Ukraina kino algusajaks võib lugeda 1911. aastat, Ukraina kino peetakse filmikunsti poeetilise suuna rajajaks. 2005. aastal sai Cannesi filmifestivalil peaauhinna ukraina lavastaja Igor Strembõtskõi dokumentaalfilm "Teelised", 2011. aastal määrati lavastaja Marõna Vrodale preemia lühifilmi "Kross" eest.[1] Odessas toimub rahvusvaheline filmifestival.

Rahvusköök[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Ukraina köök
Külm borš

Kristluse eelsest ajast pärinev kutja on tervetest nisuseemnetest keedetud paks puder, millele lisatakse mett, mooniseemneid, pähkleid ja rosinaid. Seda valmistatakse peamiselt jõululaupäeval.

Leib on ukrainlastele püha, külalisi võetakse vastu soolaleivaga ja pulmade juurde kuulub korovai – leib, mis sümboliseerib perekonna rikkust ja mida kaunistatakse tainast vormitud lillede, lehtede, tähtede, viljapeade, lindude ja lodjapuu rohelise oksaga. Need kaunistused sümboliseerivad häid soove.[1]

Pekki süüakse suurte tükkidena leivaga, küüslauguga, soolatud aedviljadega. Saadaval on ka pekk šokolaadis.[1]

Borši valmistatakse Ukraina kõigis piirkondades ja retsepte on palju. Tavaliselt keedetakse borši peedi, lihapuljongiga, kartulite, ubade, sibulate, porgandite, küüslauguga. See võib olla ka lihata või ka kalaga. Süüakse ka külma borši, samuti peedi asemel hapuoblikatest valmistatud rohelist borši. Borši serveeritakse hapukoorega, samuti küüslauguga hõõrutud pontšikutega. Jõululaupäeval süüakse lihata tehtud borši ja vuškat ehk seenetäidisega pelmeenide sarnast toitu.[1]

Vareenikuid valmistatakse kõige sagedamini kartuli ja kohupiimaga, samuti kasutatakse täidisena hautatud kapsast, keedetud seeni, tatart, aedube, kala, liha, rupskeid, spinatit. Magusatesse vareenikutesse pannakse kirsse, mureleid, õunu, mustikaid, ploome, mooniseemneid, rabarberit, moosi. Taina valmistamisel kasutatakse enim nisujahu, aga ka rukki-, tatra- või odrajahu.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Natalija Gumnõtska, Irõna Kljutškovska, Olesja Palinska, Olga Ptašnõk, Oksana Pjatkovska, Bogdan Sõvanõtš, Oksana Turkevõtš, Galõna Šmilo; Vira Konõk; Ita Serman (2012). "RAHVUSED EESTIS Ukrainlased". Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutusele Meie Inimesed. Vaadatud 1.3.2022.
  2. "Stone baba". Internet Encyclopedia of Ukraine. 1993. Vaadatud 8.4.2022.
  3. "The Cuman "Baba" from Stadnytsya (Ukrainian Стадниця)". Muzeum Archeologiczne w Krakowie (poola). 16. oktoober 2019. Vaadatud 25. märtsil 2022.
  4. 4,0 4,1 Ants Juske (13.6.2014). "Meile vähetuntud Ukraina kunst". Postimees. Vaadatud 1.3.2022.
  5. Timofi Gavrõliv (2010). "Igatsus romaani järele". Vikerkaar. Vaadatud 1.3.2022.
  6. 6,0 6,1 6,2 Merit Maarits (4.3.2022). "Tauno Vahteri soovitused Ukraina kirjandusest: Gogol, Kurkov, Lewycka jt". ERR. Vaadatud 5.3.2022.
  7. White, Katie (15. märts 2022). "Ukrainian Artist Maria Prymachenko's Fantastical Visions Have Captivated the World—Here Are 3 Key Insights Into Her Life and Work". Artnet News. Vaadatud 23. märtsil 2022.
  8. "Igasugust saab vaadata ja imetleda" (PDF). Keel ja Kirjandus. 2018. Vaadatud 1.3.2022.
  9. Meelis Kompus (16.5.2004). "Eurovisiooni lauluvõistluse võitis Ukraina". ERR. Vaadatud 1.3.2022.
  10. "Eurovisiooni võitis Ukraina, teisele kohale tuli Austraalia". ERR. 15.5.2016. Vaadatud 1.3.2022.