Stepan Bandera

Stepan Bandera
Isikuandmed
Sünniaeg	1. jaanuar 1909; Starõi Ugrõniv
Surmaaeg	15. oktoober 1959; München
Abikaasa	Jaroslava Bandera

Stepan Andrijovõtš Bandera (ukraina Степан Андрійович Бандера; 1. jaanuar 1909 Starõi Ugrõniv, Kaluši maakond, Galiitsia – 15. oktoober 1959 München) oli ukraina rahvuslaste liider, üks Ukraina rahvuslaste organisatsiooni (OUN) juhte.

Perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Bandera sündis vaimuliku perekonnas, tema isa oli kreekakatoliku preester Andri Bandera ja ema vaimuliku tütar Mõroslava Bandera.

Poliitikas[muuda | muuda lähteteksti]

Kuni 1918. aastani kuulus Bandera sünnikoht Austria-Ungari impeeriumile, seejärel läks aga Poola kätte. Bandera oli juba varajasest noorusest peale seotud rahvusliku liikumisega ja paistis 1920. aastatel silma Poola-vastase tegevusega. 1934. aastal vangistati ta seoses Poola siseministri Bronisław Pieracki mõrva planeerimisega ja mõisteti surma, kuid hiljem muudeti see karistus eluaegseks vangistuseks.

Bandera vabanes vangistusest 1939. aastal, kui Poola Saksamaa ja Nõukogude Liidu poolt vallutati. Ta asus juhtima OUN-i tiiba, mis võitles nii sakslaste kui ka venelaste vastu, püüdes taastada iseseisvat Ukraina riiki. Tema gruppi on seostatud ka poolakate massimõrvaga Volõõnias aastatel 1941–1945.

Ukraina riigi taastamise katse[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast seda, kui Saksamaa ründas Nõukogude Liitu, kuulutasid 30. juunil 1941 Bandera juhitud OUN-i fraktsiooni ehk OUN-B liikmed Lvivis (Lwow) välja Ukraina riigi. Samuti moodustati valitsus eesotsas Jaroslav Stetskoga. Saksa okupatsioonivõim saatis selle valitsuse 11 päeva hiljem laiali ning vangistas Bandera ja Stetsko, kes paigutati Sachsenhauseni koonduslaagrisse.^[1]

Bandera valiti selle valitsuse liikmeks. Sachsenhauseni koonduslaagris koheldi teda küllaltki hästi sarnaselt selliste prominentsete sakslaste vangidega nagu Leon Blumi ja Kurt Schuschnigg. Sakslased lubasid tal kohtuda ka teiste ukraina rahvuslastega ega hävitanud OUN-i, lootes seda ära kasutada sõjas Nõukogude Liiduga.^[viide?]

1944. aasta septembris vabanes Bandera vangistusest ja siirdus Lääne-Euroopasse. Ta jätkas aga ukraina rahvuslike organisatsioonide juhtimist, mis küllaltki suure eduga võitlesid Teise maailmasõja järel nii Lääne-Ukrainas kui ka Ida-Poolas.

1959. aastal tappis KGB agent Bogdan Stašõnskõi Bandera tsüaniidiga.^[2] Ta maeti Münchenisse.

Vastuolulisus[muuda | muuda lähteteksti]

Bandera tähendus on vastuoluline. Ukraina rahvuslastele on ta kangelane, kuid poolakate silmis pigem massimõrvar. Nõukogude Liidu ametliku seisukoha järgi oli tegu sakslastega koostööle läinud kurjategijaga. Seda seisukohta jagavad paljud Ukrainas elavad venelased. Tänapäeva Ukrainas, kus on käimas konflikt venemeelsetega, kasutatakse mõnikord ukraina rahvuslaste ja Venemaa-vastaste kohta sõimusõna "bandeeralane". Krimmi annekteerimise kohta peetud kõnes nimetaski Putin Ukraina uusi juhte "Bandera järeltulijateks".

Lääne-Ukrainas, kus on tugev ukraina rahvuslus, nähakse Banderat enamasti rahvuskangelasena, eriti Lvivi, Ternopili ja Ivano-Frankivski oblastis. Samas näiteks peamiselt venemeelsemates Donbassi ja Musta mere äärsetes oblastites ning Krimmis nähakse Banderat peamiselt negatiivses valguses. 17. augustil 2014 rüüstasid tuvastamata vandaalid Bandera Münchenis asuvat hauda.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestusmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

2007. aastal püstitati Banderale Lvivis mälestussammas. Taolisi mälestusmärke on teisteski Lääne-Ukraina linnades.
Paljudes Lääne-Ukraina linnades on tema järgi nimetatud tänavaid.
22. jaanuaril 2010 andis president Viktor Juštšenko Banderale postuumselt Ukraina kangelase aunimetuse. 2011. aasta jaanuaris jõustus kohtuotsus, mis tunnistas aunimetuse andmise ebaseaduslikuks ja tühistas selle, sest Bandera ei olnud Ukraina kodanik.

Filmid[muuda | muuda lähteteksti]

Атентат — Осіннє вбивство в Мюнхені (1995)
Нескорений (2000)

Laulud[muuda | muuda lähteteksti]

Батько наш — Бандера, Україна — мати! (rahvalaul)
Ах, Бандеро, український апостол! – Orest Ljutõi

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Stepan Bandera haud Münchenis
Stepan Bandera mälestussammas Ternopilis
Bandera pilt Kiievis 2014. aastal

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Mlynarczyk, J.A.; Rein, L.; Bolianovskyi, A.; Romanko, O. Belarussian auxiliaries, Ukrainian Waffen-SS soldiers and the special case of the Polish `Blue Police`. - The Waffen-SS: A European History. Oxford University Press, 2017. Lk. 167.
↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 31. oktoober 2019. Vaadatud 29. märtsil 2016.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)