Kresy

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Poola piiride muutumine pärast Teist Maailmasõda. Kaotatud Kresy on märgitud halliga idas.

Piirialad (poola keeles Kresy), samuti tuntud ka kui idapoolsed piirialad (poola keeles Kresy Wschodnie) tähistavad Poola ajalookirjanduses idapoolseid Teise Poola Vabariigi alasid, mis kuulusid Poolale kahe maailmasõja vahel. Piirialad liitis Poola kohe pärast iseseisvumist ja need püsisid Poola riigi osadena kuni Teise Maailmasõja alguseni. Võrreldes ülejäänud Poolaga olid piirimaad etniliselt väga mitmekesised: poolakad moodustasid enamuses Kresys vähemusrahvuse, valdavalt olid piirimaad asustatud valgevenelaste, ukrainlaste ja juutidega. Samuti oli regioon majanduslikult maas ülejäänud Poolast. Tänapäeval moodustavad endised Kresy alad Lääne-Valgevene, Lääne-Ukraina ja Leedus Vilniuse maakonna. Poola rahvale on siiski piirimaad jäänud oluliseks identiteedi osaks ja püsivad Poola rahvamälus pildil.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Poolaga liitmine[muuda | muuda lähteteksti]

Poola sõdadevaheline idapiir sai paika Riia rahulepinguga, mis sõlmiti 18. märtsil 1921 Venemaa SFNV ja Poola vahel Riias. Piir sai enam-­vähem samasse kohta, kus mõlema riigi väed vaherahu sõlmimisel olid paiknenud. Nõukogude Venemaalt vallutatud hakati Poolas tähistama ühtse terminiga Kresy. Tähistuse alla läks hiljem veel ka Vilniuse piirkond, mille Poola Leedult 1920. aasta sügisel vallutas ja 1922. aastal oma riigi osaks tegi.[2]

Rahvused Teises Poola Vabariigis. Idapoolsetel aladel on suures osas enamuses valgevenelased ja ukrainlased.

Poola osa[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude Venemaalt võidetud alad ei olnud hea seisus. Vene Impeerium oli regioonile vähe tähelepanu pühendanud, mistõttu puudus regioonis tööstus. Peamiselt oli tegemist väheste linnade ja etniliselt kirju argaarmaaga, kus kohati moodustasid napi enamuse poolakad, kohati aga moodustasid enamuse lõunas ukrainlased ja põhjas valgevenelased. Lisaks elas veel Leedu piiri ääres leedulasi ning Kresy linnades moodustasid suure osa juudid. Erinevalt endistest Kongressi-Poola aladest olid nii taristu kui ka koolivõrgustik Kresy aladel veel välja arendamata ja paljud kohalikud polnud koolis käinud.[1][3]

Ülejäänud riigist erineva tausta tõttu juhtus piirimaadel tihti ka väiksemaid rahutusi. Lisaks rahutuste mahasurumisel, koolivõrgu ehitamisele ja katsetele kohalikke rahvusi poolakateks harida pidi Poola võitlema ka veel üle Nõukogude piiri tulevate kihutustööliste vastu. Seetõttu oli enamuse ajast piiriäärsetes kubermangudes sõjaseadus kehtimas.[3]

Piirimaade kaotus[muuda | muuda lähteteksti]

Etnilised poolakad tänapäeva Leedus ja Valgevenes

17. septembril 1939 tungis idast Poolale kallale Nõukogude Liit, põhjendades oma sissetungi vajadusega kaitsta Poolas elavaid valgevenelasi ja ukrainlasi. Pärast piirialade vallutust liitis Nõukogude Liit Kresy alad Valgevene NSV ja Ukraina NSV liiduvabariikidega ning loovutas Vilniuse Leedule.[1]

Anastatud alade poolakaid sunniti kolima läände Poola riigi piiresse 200km läände. Kuid mitte kõik etnilised poolakad ei kolinud piirimaadest ära Poola. Teine katse tehti 1955–1959, mil Nõukogude Liit võimaldas poolakatel repatrieeruda Poolasse, aga ka siis soovis osa poola diasporaast jääda Nõukogude Liitu ja elada oma kodumaal, isegi kui sellest oli saanud Valgevene, Ukraina või Leedu osa. Need rahvusvähemused on säilitanud oma rahvusvähemuse positsiooni tänapäevani ning moodustavad üksikutes regioonides isegi enamuse.[1]

Kresy ja tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Piiridemuutust meenutav kleeps

Tänapäeva Poola riigis on endised piirialad jätkuvalt hinnatud. Otsest soovi endiseid idaalasid avalikult tagasi nõuda sisuliselt ei esine, küll aga toetab Poola Kresy poolakaid toetuste ning organisatsioonide kaudu ja otsib võimalusi nende elu Poola riigiga siduda. Näide sellest on poolaka kaart, mille Poola riik rajas, et väljaspool Poolat elavad poolakad saaksid tõendada, et nad on poola rahvusest. Poolaka kaart võimaldab end siduda Poola riigiga ning tulla ja õppida Poolas, samuti saada ligipääsu erinevatele toetustele.[4] Üheks põhjenduseks poolaka kaardi rajamisel oli aidata ka neid poolakaid, kes nendest sõltumatude olude tõttu jäid Poola kodakondsusest ilma.[1] Kresy poolakad räägivad omaette murrakut, mis aga suures osas erineb poola keele standardist. Poola keele õpe aga dialektiga ei arvesta ning poola koolidesse jõudnud piirimaade poolakatele õpetatakse poola kirjakeelt sihiga juurida piirimaade mõjud keelest välja. Tutvustatakse vaid Poolas levinud kirjandusklassikat ning tavalisi poola traditsioone. Kultuuri ühtlustamisest hoolimata on Kresy pärand poolakate rahvamälus tugeval kohal. Ladykowski võrdles poolakate Kresy suhet lääneriikide ja nende kolooniate suhetega.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Paweł Ładykowski (02.12.2018). "'National Belonging' in Legal and Diplomatic Formulas: The Pole's Card as a Legacy of Poland's Colonial History". Baltic journal of European studies.
  2. Hanno Ojalo (juuni 2020). "Varssavi lahing 1920, kus punavägi tagasi löödi". Sõdur: Eesti sõjandusajakiri.
  3. 3,0 3,1 "Poola päewamured". Postimees. 20.01.1926.
  4. Ewelina Nurczyk (26.04.2016). "Pole's Card – who and what for?". CAREERS in POLAND.