Galiitsia

See artikkel on ajaloolisest piirkonnast Poola ja Ukraina alal; vürstiriigi kohta vaata artiklit Galiitsia vürstiriik; Hispaania piirkonnast vaata artiklit Galicia.

---

Galiitsia (ukraina keeles Галичина (Galõtšõna), poola keeles Galicja ehk Halicz, saksa keeles Galizien) on ajalooline piirkond Ida-Euroopas, mis jaotub praegu Poola ja Ukraina vahel.

Ajalooline Galiitsia, tänapäeva Ukrainas ja Poolas

Galiitsia piirneb lõunas Metsa-Karpaatidega, loodes Visla jõega, põhjas Sani jõe suudme ja Zbrutši jõe lätte vahelise joonega ning kagus Zbrutši, Dnestri ja Tšeremoši jõega.

Alates umbes 1800. aastast kuulub Galiitsia koosseisu piirkond Karpaatidest lõunas, Väike-Poolast idas ning Transilvaaniast ja Moldovast põhjas ja loodes.

Ala moodustas terviku 1772–1918 Austria kroonimaana ja aastani 1939 Poola osana. Praegu ei kasutata Galiitsia nime ei Poolas ega Ukrainas.

Nimi

Galiitsia on nime saanud oma kunagise keskuse, Ukrainas asuva Galitši (ukraina keeles Галич, poola keeles Halicz) järgi.

Mõned ajaloolased arvavad, et Galiitsia nimi on jälg selle kunagistest asukatest idagallialastest, kellelt on võib-olla nime saanud ka Galaatia Anatoolias ning Galați maakond Rumeenias. Teise oletuse kohaselt on Galiitsia nimi seotud Galõtši ümbruses nähtud vareste või künnivarestega. Mõned ajaloolased arvavad, et see nimi kanti Moldova linnale Galațile üle 13. või 14. sajandil, kui Galiitsia-Volõõnia riik ulatus päris-Galiitsiast üle Moldova Musta mereni välja.

Ajalugu

Arvatavasti oli suur osa Galiitsiast 9. sajandil Suur-Määri riigi koosseisus.

Ühe kroonika järgi võttis Kiievi-Vene riigi valitseja 981 sõjaretkel Poola piirile üle Puna-Vene linnad.

Kiievi-Vene alad (1054–1132)

11. sajandil läks piirkond lühikeseks ajaks (1018–1031), pärast Kiievi vallutamist Poola kuningriigi vägede poolt Poola kuningriigi võimu alla ning seejärel tagasi Kiievi-Vene riigile.

Pärast Kiievi suurvürst (1019–1054) Jaroslav Targa surma (1054) jaoatati riik Jaroslavi poegade vahel: vanimale elusolevale pojale Izjaslavile pärandus Kiiev ja Novgorod; teisele pojale Svjatoslavile – Tšernigivi, kolmandale pojale Vsevolodile Perejaslavli, neljandale pojale Vjatšeslavile Smolenski, viiendale Igorile Vladimir, Volõõnias ja 1052 surnud 1. poja Vladimir Jaroslavitši pojale ning pojapoeg Rostislavile Galiitsia (1057–1064). 1064. aastal aga vallutas Rostislav Vladimirovitš Tšernigivi vürsti (1054–1077) Svjatoslav II poja Gleb Svjatoslavitši valitsetud Tmutarakani vürstkonna, Aasovi ja Musta mere Tamani poolsaarel, mida valitses 1064–1065.

Rostislavi järglased Rjurik, Volodar ja Vasylko Romanovitš valitsesid Przemyśli, Zvenigorodi ja Terebovlia alasid.

Ungari ja Galiitsia piirialad 1190, Béla III valitsemise (1172–1196) ajal (oranž)

Galiitsia ja Volõõnia vürstiriigid, 13. sajandil.

Galiitsia vürstiriik

 Pikemalt artiklis Galiitsia vürstiriik. (1141–1199), Volõõnia vürstiriik

Aastatel 1087–1253 oli Galiitsia Kiievi-Vene õigusjärglasena autonoomne (1141–1199) Galiitsia vürstiriik vürstiriik (vt Slaavi vürstiriikide loend). Galiitsia vürstiriiki valitsesid Rjurikovitšite dünastia Romanovitšite liini (Jaroslav Targa poja Novgorodi vürsti (1036–1052) Vladimir Jaroslavitši poja Rostislavi järglased) esindajad: Volodymyrko Volodarovitš (1141–1153), Jaroslav Osmomõsl (1153–1187) ja Volodymir Jaroslavitš (1189–1199). Sisemiste vastuolude järel nõrgenenud ja lagunevast Vana-Vene riigist iseseisvunud riigi moodustas 12. sajandi keskel Volodymyrko Volodarovitš, kes päris varem väiksed Zvenigorodi vürstiriigi (1124), Przemyśli vürstiriigi (1129), Terebovlia vürstiriigi (1129), Galiitsiamaa (1141), ning asutas uue pealinnana 1444. aastal Halychi linna, ühendatud vürstiriigi keskusena. Volodymyrko Volodarovitši poeg, Jaroslav Osmomõsl laiendas veelgi valdus (1153–1187) ning lisas valduste hulka ka veel alad Karpaatia mägede ja Dnisteri jõe vahelistel aladel, kuni Doonau alamjooksuni.

Galiitsia ja Volõõnia vürstiriik

 Pikemalt artiklis Galiitsia-Volõõnia vürstiriik.

Viimase Romanovitšite liinist valitseja Volodymir Jaroslavitši (1189–1199) surma järel 1199. aastal kutsusid bojaarid riiki valitsema naabervürstiriigi, Rjurikovitšite dünastia Mstislavitšite liini esindaja Volõõnia vürstiriigi vürsti Roman Mstislavitši ( (~1160–1205), Novgorodi vürst 1168–1170, Volõõnia vürst 1173–1187 ja 1188–1205, Galiitsia vürst 1187–1188 ja 1199–1205 ning Kiievi suurvürstina 1203–1205 Roman Suur), kes ühendas Galiitsia ja Volõõnia ning moodustas ühise Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi. Galiitsia-Volõõnia vürstiriik oli 13. sajandi alguses endise Vana-Vene riigi aladel, koos kirde-Vene aladel asunud Vladimiri suurvürsti Vladimiri-Suzdali vürstiriigi ja loode-Vene aladel asunud Novgorodi vabariigiga üks mõjuvõimsamaid slaavi vürstiriike.

Mongoli sõjakäigu järel Euroopasse oli aastatel 1253–1340 riik Kuldhordi vasallkuningriik. Sel ajal viisid Galiitsia vürstid pealinna üle Halychist Lvivi. Nad püüdsid leida Rooma-katoliku kiriku paavstilt tuge ja Euroopast liitlasi Kuldhordi vastu.

Poola kuningriigis

Poola kuningriik, aastatel 1333-1370, Kazimierz III Suure valitsusajal

Galiitsia olukorda raskendas uute maade alistamine Poola ja Ungari kuninga Kazimierz III Suure poolt. 1340–1349 oli Galiitsia iseseisev kuningriik kuningas Lubarti (Lubko, Lubartas, Dymitr; ca 1300 – 1384) valitsemisel. Galiitsia-Volõõnia pärilussõja (1340–1392) järel jagati piirkond Leedu suurvürstiriigi ja Poola kuningriigi vahel. 1344. aastal hõivas Leedu suurvürstiriik Volõõnia ja 1349. aastal Poola kuningriik Galiitsia. Umbes 1340–1349 vallutati Galiitsia Poola kuninga Kazimierz III poolt ning liidendati 1349 Poola provintsiks. 1372–1387 kuulus Galiitsia Ungari kuningriigile. Volõõnia koos Kiieviga läks Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ning seejärel Rzeczpospolita riigi kontrolli alla.

1569. aasta Lublini uniooni järel, liideti aga piirkond Poola Krooni maadega, kui Rzeczpospolita Vene vojevoodkond. Pärast seda oli Galiitsia Poola valdus, mida nimetati Ruteenia vojevoodkonnaks. Lisaks kohalikule idaslaavi elanikkonnale asus sinna palju poolakaid ning samuti arvukalt juute ja armeenlasi. Sel ajal ehitati palju kastelle ning rajati mõned uued linnad: Stanisławów (praegu Ivano-Frankivsk ja Krystynopol (praegu Tšervonograd).

Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik, 1846–1918

Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik

1772 kaotas Poola suurema osa Galiitsiast esimese Poola jagamise käigus Austria-Ungarile. Austria Habsburgid omandasid Galiitsia, tuginedes Ungari vanale pretensioonile selle territooriumi peale. Austria osana nimetati seda Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriigiks kahe keskaegse idaslaavi vürstiriigi Galiitsia ja Włodzimierzi järgi. Piirkonna tuumikala oli tuntud Puna-Vene nime all. Austria Galiitsia koosseisu lisati ka suur osa Väike-Poolast. Pealinn oli Łwów (Lemberg; praegune Lviv), kus täielikult domineeris poola aristokraatia, kuigi provintsi idaosas elasid idaslaavlased (ukrainlased ehk ruteenid, nagu Habsburgid oma riigi sisse jäävaid ukrainlasi nimetasid). Galiitsia idaosas elas ka arvukalt poolakaid ja juute. Austria Galiitsia vastliidetud lääneosas olid valdavas ülekaalus poolakad. Galiitsia oli Austria suurim kroonimaa, ja üks vaesemaid.

Kui Austria surus maha Krakówi iseseisva vabariigi iseseisvuse, läks see linn 1846 Austria Galiitsia koosseisu. 1786–1849 kuulus Galiitsia koosseisu Bukoviina.

Alates 1868. aastast oli Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik Austria-Ungari kroonimaa (ametlikult võrdväärne 16 ülejäänud kroonimaaga), kus ametlikuks keeleks oli poola keel.

Esimese maailmasõja ajal võitlesid Austria-Ungari ja Venemaa ägedalt Galiitsia pärast.

Lääne-Ukraina Rahvavabariik

26. juulil 1917 sai Galiitsia ja Lodomeeria Kuningriik täiesti iseseisvaks. 1. novembril 1918 sai Lääne-Galiitsia taastatud Poola Vabariigi osaks.

Lääne-Ukraina Rahvavabariik

Ida-Galiitsia kuulutas end 14. novembril Biała Cerkiewis (praegu Bila Tserkva) koos Bukoviina ja Taga-Karpaatiaga iseseisvaks Lääne-Ukraina Rahvavabariigi nime all ja püüdis moodustada koos Ukraina Rahvavabariigiga ühtset Ukraina riiki, liitudes Ukraina Rahvavabariigiga.

Galiitsia II Rzeczpospolita koosseisus 1921–1939.

Galiitsia II Rzeczpospolita koosseisus

Toimuva Nõukogude-Ukraina sõja käigus, sõlmisid Ukraina Rahvavabariigi juht Sõmon Petljura ja Poola Vabariigi juht Józef Piłsudski 21. aprillil 1920. aastal koostööleppe, mille kohaselt Poola tunnistas Petljura-poolset Ukraina valitsust "pärast võitu bolševike üle" ning lubas sõjalist kaasabi võitluses Nõukogude Venemaaga, mille eest vastutasuks tunnustas Petljura Galiitsia liitmist Poolaga igaveseks.

Varsti võtsid Ida-Galiitsia üle poolakad. Ida-Galiitsia taasühendamine sai rahvusvahelise tunnustuse 1923. Poola valitses seda osaliselt ukraina elanikkonnaga piirkonda 1939. aastani.

1931. aasta demograafilised andmed Galiitsiast Poola riigis

1931. aastal elas Poola Krakówi vojevoodkonnas (17 600 km²) 2 300 100 inimest. Lwówi vojevoodkonnas (28 400 km²) elas 3 126 300 inimest, neist 44,9% poolakad. Tarnopoli vojevoodkonnas (16 500 km²) elas 1 600 400 inimest, neist 49,3% poolakad. Stanisławówi vojevoodkonnas (16 900 km²) elas 1 480 300 inimest, neist 22,4% poolakad.

Järgmises tabelis on Ida-Galiitsia rahvastikuandmed 1931. aastast. Tõenäoliselt on Łwówi vojevoodkonna puhul arvestatud ainult vojevoodkonna idaosa.

Tabel vajab toimetamist

Koht	Kokku	Poolakaid	%	Ukrainlasi	%	Juute	%	Teisi	%
Edela-Poola	5 053 186	2 007 215	39,7%	2 650 997	52,5%	353 928	7,0%	41 046	0,8%
Lwówi vojevoodkond	1 972 495	885 926	44,9%	903 984	45,8%	165 618	8,4%	16 967	0,9%
Bóbrka maakond	97 124	30 762	31,7%	60 444	62,2%	5533	5,7%	385	0,4%
Dobromili maakond	93 970	35 945	38,3%	52 463	55,8%	4997	5,3%	565	0,6%
Drohobyczi maakond	194 456	91 935	47,3%	79 214	40,7%	20 484	10,5%	2823	1,5%
Gródek Jagielloński maakond	85 007	33 228	39,1%	47 812	56,2%	2975	3,5%	992	1,2%
Jaworówi maakond	86 762	26 938	31,0%	55 868	64,4%	3044	3,5%	912	1,1%
Lwówi linn	312 231	198 212	63,5%	35 137	11,3%	75 316	24,1%	3566	1,1%
Lwówi maakond	142 800	80 712	56,5%	58 395	40,9%	1569	1,1%	2124	1,5%
Mościska maakond	89 460	49 989	55,9%	37 196	41,6%	2164	2,4%	111	0,1%
Rudki maakond	79 170	38 417	48,5%	36 254	45,8%	4247	5,4%	252	0,3%
Sambori maakond	133 814	56 818	42,5%	68 222	51,0%	7794	5,8%	980	0,7%
Żółkiewi maakond	95 507	35 816	37,5%	56 060	58,7%	3344	3,5%	287	0,3%
Brzozówi maakond	10 109	4484	44,4%	5120	50,6%	338	3,3%	167	1,7%
Jaroslawi maakond	47 668	29 482	61,8%	17 212	36,1%	706	1,5%	268	0,6%
Lesko maakond	60 120	17 837	29,7%	34 457	57,3%	6960	11,6%	866	1,4%
Lubaczówi maakond	51 885	23 686	45,7%	24 470	47,2%	3503	6,8%	226	0,4%
Przemyśli maakond	104 361	55 108	52,8%	47 380	45,4%	1638	1,6%	235	0,2%
Rawa Ruska maakond	107 594	23 063	21,4%	72 638	67,5%	10 325	9,6%	1568	1,5%
Sanoki maakond	12 395	6140	49,5%	5891	47,5%	363	2,9%	1	0,0%
Sokali maakond	55 677	21 681	38,9%	30 867	55,4%	2826	5,1%	303	0,5%
Turka maakond	112 385	25 673	22,8%	78 884	70,2%	7492	6,7%	336	0,3%
Tarnopoli vojevoodkond	1 600 406	789 114	49,3%	728 135	45,5%	78 932	4,9%	4225	0,3%
Borszczówi maakond	103 277	46 153	44,7%	52 612	50,9%	4302	4,2%	210	0,2%
Brody maakond	91 48	32 43	36,%	50 490	55,3%	7640	8,4%	275	0,3%
Brzeżany maakond	103 824	48 168	46,4%	51 757	49,9%	3716	3,6%	183	0,2%
Buczaczi maakond	139 062	60 523	43,5%	70 336	50,6%	8059	5,8%	144	0,1%
Czortkówi maakond	84 008	36 486	43,4%	40 866	48,6%	6474	7,7%	182	0,2%
Kamionka Strumiłowa maakond	82 111	41 693	50,8%	35 178	42,8%	4737	5,8%	503	0,6%
Kopyczyńce maakond	88 614	38 158	43,1%	45 196	51,0%	5164	5,8%	96	0,1%
Podhajce maakond	95 663	46 710	48,8%	45 031	47,1%	3464	3,6%	458	0,5%
Przemyślany maakond	89 908	52 269	58,1%	32 777	36,5%	4445	4,9%	417	0,5%
Radziechówi maakond	69 313	25 427	36,7%	39 970	57,7%	3277	4,7%	639	0,9%
Skałati maakond	89 215	60 091	67,4%	25 369	28,4%	3654	4,1%	101	0,1%
Tarnopoli maakond	142 220	93 874	66,0%	42 374	29,8%	5836	4,1%	136	0,1%
Trembowla maakond	84 321	50 178	59,5%	30 868	36,6%	3173	3,8%	102	0,1%
Zaleszczyki maakond	72 021	27 549	38,3%	41 147	57,1%	3261	4,5%	64	0,1%
Zbarażi maakond	65 579	32 740	49,9%	29 609	45,2%	3142	4,8%	88	0,1%
Zborówi maakond	81 413	39 624	48,7%	39 174	48,1%	2522	3,1%	93	0,1%
Złoczówi maakond	118 609	56 628	47,7%	55 381	46,7%	6066	5,1%	534	0,5%
Stanisławówi vojevoodkond	1 480 285	332 175	22,4%	1 018 878	68,8%	109 378	7,4%	19 854	1,3%
Dolina maakond	118 373	21 158	17.9%	83 880	70.9%	9031	7.6%	4304	3.6%
Horodenka maakond	92 894	27 751	29.9%	59 957	64.5%	5031	5.4%	155	0,2%
Kałuszi maakond	102,252	18 637	18.2%	77 506	75.8%	5109	5.0%	1000	1.0%
Kołomyja maakond	176 000	52 006	29.5%	110 533	62.8%	11 191	6.4%	2270	1.3%
Kosówi maakond	93 952	6718	7.2%	79 838	85.0%	6730	7.2%	666	0,7%
Nadwórna maakond	140 702	16 907	12.0%	112 128	79.7%	11 020	7.8%	647	0,5%
Rohatyni maakond	127 252	36 152	28.4%	84 875	66.7%	6111	4.8%	114	0,1%
Stanisławówi maakond	198 359	49 032	24.7%	120 214	60.6%	26 996	13.6%	2117	1.1%
Stryj maakond	152 631	25 186	16.5%	106 183	69.6%	15 413	10.1%	5849	3.8%
Śniatyńi maakond	78 025	17 206	22.1%	56 007	71.8%	4341	5.6%	471	0,6%
Tłumaczi maakond	116 028	44 958	38.7%	66 659	57.5%	3677	3.2%	734	0,6%
Żydaczówi maakond	83 817	16 464	19.6%	61 098	72.9%	4728	5.6%	1527	1.8%

Teine maailmasõda

1939. aastal, pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist okupeeris Nõukogude Liit pärast NSV Liidu kallaletungi Poolale Galiitsia piirkonna ja liidendas Ukraina NSV-ga.

1939. aastal, pärast sõjategevuse algust Nõukogude-Saksa rindel okupeeris Saksa Riik Lääne-Galiitsia ning allutati koos endiste Poola aladega Saksa okupatsioonivõimudele allunud Kindralkubermangule. Galiitsia juudid hävitati.

Ukraina NSV

Liitlasriigid tunnustasid 1945 Ida- ja Lääne-Galiitsia vahelist piiri, pärast Teist maailmasõda oli Ida-Galiitsia jälle Ukraina NSV koosseisus. Poolakad asustati ümber Poola, põhiliselt sellele alale, mida varem olid koloniseerinud sakslased. Ukrainlased asustati ümber Ukraina NSV-sse. 1991. aastast kuulub Ida-Galiitsia iseseisva Ukraina koosseisu.

Linnad

Põhilised linnad on Lviv (Lvov, Lwów, Lemberg, Leopolis; suurim linn) idas ning Kraków ja Przemyśl (ukraina keeles Перемишль)läänes ning Ivano-Frankivsk (Івано-Франківськ; poola keeles Stanisławów).