Lääneslaavlased

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Lääneslaavlased
Západní Slované (cz)
Západní Slovania (sk)
Słowianie zachodni (pl)
Zôpôdni Słowiónie (csb)
Pódwjacorne Słowjany (dsb)
Zapadni Słowjenjo (hsb)
Slavic europe.svg
Rahvaarv
>82 miljonit
Märkimisväärse rahvaarvuga piirkonnad
Poola, Tšehhi, Slovakkia enamusrahvus
Austria, Valgevene, Horvaatia, Saksamaa, Ungari, Läti, Leedu, Serbia, Ukraina, Rumeenia ametlikult tunnustatud vähemus
Keeled
Lääneslaavi keeled:
tšehhi, kašuubi, alamsorbi, poola, slovaki, ülemsorbi
Religioon
Katoliku kirik, mitteusklikud vähemused
Seotud etnilised rühmad
slaavlased (eriti idaslaavlased), baltlased

Lääneslaavlased on slaavlased, kes räägivad lääneslaavi keeli. Tänapäeval on need slovakid, tšehhid, kašuubid, poolakad ja sorbid. Põhja- ehk lehhiidi gruppi kuuluvad koos poola keelega kašuubi ning väljasurnud polaabi ja pomoraani keel. Ülem- ja alamsorbi keeltel on nii lehhiidi kui ka tšehhi-slovaki grupi tunnuseid.

Kultuuriliselt arenesid lääneslaavlased teiste Lääne-Euroopa rahvaste eeskujul, sidemete tõttu Rooma keisririigi ja läänekristlusega. Seega kogesid nad kultuurilist lõhet teiste slaavi gruppidega: kui idaslaavlased ja enamik lõunaslaavlasi pöördus õigeusku, olles seega kultuuriliselt mõjutatud Bütsantsist, pöördusid lääneslaavlased koos läänepoolsete lõunaslaavlastega (sloveenid ja horvaadid) katoliku usku, minnes seega ladina kiriku kultuurilise mõju alla.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Slaavlaste templi rekonstruktsioon Groß Radenis
Piiskop Absalon kukutab jumal Svantoviti Arkonas, Rügeni saarel

Keskajal kasutati lääneslaavlaste kohta nime vendid (tõenäoliselt Venedi või Venedae, mis võetud Jordaneselt ja Tacituselt). Mieszko I, esimene ajalooline Poola valitseja, oli ka kui "Dagome, vendide kuningas".

Varaslaavlaste ekspansioon algas 5. sajandil ja 6. sajandiks olid grupid, millest tekkisid lääne-, ida- ja lõunaslaavlased, tõenäoliselt jõudnud geograafilisse eraldatusse. Esimesed sõltumatud lääneslaavi riigid tekkisid alates 7. sajandi algusest: Samo riik (623–658), Morava vürstkond (8. sajand – 833), Nitra vürstkond (8. sajand – 833) ja Suur-Määri riik (833 – u 907).

Läänemereäärsed sorbid ja teised polaabi slaavlased, nagu obodriidid ja veletid, sattusid keskajal pärast Vendi ristisõda Saksa-Rooma riigi ülemvõimu alla ja saksastusid 19. sajandi lõpuks. Polaabi keel säilis kuni 19. sajandi alguseni seal, kus nüüd on Saksamaa Alam-Saksi liidumaa. Selleks ajaks oli järele jäänud vaid 60 000 sorbi, kes elasid peamiselt Lausitzis, tänapäeva Saksamaa Brandenburgi ja Saksimaa liidumaades.

Kesk-Poola polaanide hõim asutas oma riigi 10. sajandil Poola hertsogi Mieszko I juhtimisel. Mitu sajandit olid Poolal tihedad sidemed oma läänepoolsete naabritega, kus Poola valitseja Bolesław I Chrobry kuulutati Saksa-Rooma keisri Otto III poolt Frater et Cooperator Imperii ("vend ja partner keisririigis").

Tšehhide eelkäijad liikusid Čechysse 6. sajandi algul ja rajasid 10. sajandiks mitmeid lääne, kui nende valitsejad muutusid lõpuks (1002) Saksa-Rooma keisrite vasallideks. Tšehhi kuningriik oli keisririigi osa aastatel 1002–1419 ja 1526–1918. Slovakkide eelkäijad läksid pärast 907. aastat (Suur-Määri riigi hukk) Ungari valitsejate ülemvõimu alla üheskoos teiste slaavi gruppidega, nagu horvaadid, sloveenid, dalmaatslased ja russiinid. Nii tšehhid kui ka slovakid olid Habsburgide võimu all aastatel 1526–1804; seejärel Austria keisririigi ning aastatel 1867–1918 Austria-Ungari osa.

Lääneslaavi grupid[muuda | muuda lähteteksti]

Lääneslaavi keeled
Lääneslaavi hõimud 9./10. sajandil

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]