Hendrik Sepp
Hendrik Sepp (23. märts 1888 Pati vald, Pärnumaa – 5. september 1943 Läti) oli eesti ajaloolane, Eesti Teaduste Akadeemia (1938–1940) liige.
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Hendrik Sepp sündis 23. märtsil 1888 Pärnumaal Saarde kihelkonnas Ristikülas taluperemees Kasper Sepa pojana. Alghariduse omandas ta kohalikus vallakoolis. 1902. aastal astus ta Pärnu poeglaste gümnaasiumi 3. klassi ja lõpetas selle 1908. aastal. 1909–1913 õppis Hendrik Sepp Tartu ülikoolis ja lõpetas stuudiumi ajalookandidaadi (cand. hist.) kraadiga. [1] Ta oli silmapaistvate vene professorite Jevgeni Tarle ja Ivan Lappo õpilane. Järgmisel õppeaastal omandas H. Sepp Tartu ülikooli juures peetud kõrgematel keskkoolilõpetajate ettevalmistuskursustel ajalooõpetaja kutse. 1909. aastal astus ta Korp! Sakala liikmeks.
Hendrik Sepp töötas lühikest aega Tartu Päevalehes, seejärel aastatel 1914–1917 Venemaal Samaara kubermangus Nikolajevski poeglaste gümnaasiumis ladina keele ja ajaloo õpetajana. Sel eluperioodil süvenes temas arvustav suhtumine vene elukorraldusse ja tugevnes juba õpilasena avaldunud rahvuslus. Nikolajevskis tärkas temas ka sügavam huvi kodumaa ja Põhjamaade ajaloo vastu, mida ülikoolis polnud õpetatud. Selleks hakkas ta õppima rootsi keelt (soome keele oli ta omandanud juba varem).[1]
1918–1919 töötas H. Sepp õpetajana Tallinnas ja oli ühtlasi ajakirjanduse büroo Estur teenistuses. 1919. aastal määrati ta Tartu Ülikooli ajutise nõukogu poolt teaduslikuks stipendiaadiks Eesti ja Põhjamaade ajaloo alal. Muuhulgas täiendas ta end professor Arno Rafael Cederbergi käe all. 1923–1931 pidas ta õppeülesande korras ülikoolis loenguid ja viis läbi seminare. 1931. aastal kaitses doctor phil. kraadi monograafiaga Narva lahingust. 10. novembril 1931 kinnitati ta Tartu Ülikooli nõukogu otsusega Eesti ja Põhjamaade ajaloo dotsendiks. 1938. aastal nimetati ta Eesti ja naabermaade ajaloo adjunktprofessoriks ning 1942. aastal erakorraliseks professoriks.[1]
1938. aastal nimetati ta Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks humanitaarteaduste alal ning sel ajal hakkas ta koos akadeemik Edgar Kantiga juhtima Eesti asustusajaloo uurimist. Paraku hävis tema sellealane töö 1941. aastal tulekahjus.[1]
H. Sepp suri südamerabandusse 5. septembril 1943 Ipike külas Lätimaal (Mõisaküla lähedal) oma venna talus.[1] Pooleli jäid mitmed uurimused kohaajaloo ning sõjaajaloo kohta. H. Sepp on maetud Saarde kalmistule.
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Hendrik Seppa iseloomustasid haruldane mälu ja teadmiste hulk, eriline intuitsioon probleemide leidmisel ja lahendamisel. Tema uurimistööd ilmestas suur armastus Eesti vastu, mis professor J. Uluotsa poeetilises sõnastuses sundis H. Seppa uurima võitlusi, mis selle maa pärast peetud.[1]
Hendrik Sepa sulest on ilmunud ligi 300 ajaloolise sisuga kirjutist. Hinnatavaima ja mahukaima osa sellest pärandist moodustavad sõjaajaloolised tööd. Peamine uurimisteema oli Põhjasõda oma rohkete probleemidega ja peateos doktoriväitekiri „Narva piiramine ja lahing aastal 1700“ (1930). Just tänu sellele teosele saavutas H. Sepp ka laiema rahvusvahelise tunnustuse. Seda teost võib pidada üheks parimaks sõjaajalooliseks monograafiaks eesti ajaloo historiograafias.[1]
Hendrik Sepp on kirjutanud ka terve hulga väärtuslikke lühiuurimusi Baltikumi pärast peetud sõdade ajaloost. Nimetamist väärivad samuti tema artiklid meie sõjaajaloo uurimise ülesannetest ja võimalustest.
Sõjaajaloo kõrval on Hendrik Sepp kirjutanud sisukaid töid ühiskondlik-majandusajaloolistel teemadel, süvenenud põllumajanduse ja kaubanduse ajalukku. Hendrik Sepp on kirjutanud ajaloolised ülevaated koguteoses "Eesti" I–IV: Tartumaa (1925), Võrumaa (1926), Setumaa (1928) ja Pärnumaa (1930). Ta oli koguteose „Eesti rahva ajalugu“ (1932–1935) üks toimetajaid ja „Eesti majandusajalugu I“ peatoimetaja, kirjutanud neist esimese jaoks peatükid Eesti kaubandusest XVIII–XIX sajandil ja teise jaoks Eesti põllumajandusest XVIII sajandil.[1]
Hendrik Sepp tegutses ka Akadeemilises Ajaloo-Seltsis, eriti ajaloo oskussõnastiku komisjonis ja oli Ajaloolise Ajakirja toimetuskolleegiumi liige.
Elu lõpul uuris H. Sepp XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse agraarajalugu.
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- 1929 "Talupoegade kaitse Rootsiaja lõpul, eriti Liivimaal". Tartu 1929.
- 1930 "Narva piiramine ja lahing a. 1700". Tallinn 1930.
- 1932 "Rootsi-Poola sõda Liivimaal 1600. a. ja 1601. a. alul". Tartu 1932.
- 1932–1933 "Majandusajalugu". Seminaride ja loengute koondtrükk. Tartu 1932–1933.
- 1933 "Eesti rahvuskultuur. Koguteos Eesti Vabariigi 15. aasta juubeliks". Kaasautorid Gustav Ränk, Elmar Päss, Jaan Pert, Ferdinand Linnus ja Richard Janno. Eesti Rahvuskultuuriline Kollektiiv. 1933.
- 1933 Rahvuslik aktiivsus eestlaste arenguteil. // Eesti rahvuskultuur. Koguteos Eesti Vabariigi 15. aasta juubeliks. 1933.
- 1935 "Põhjasõja ülevaade eesti alal". // Separaat teosest "Eesti Rahva ajalugu". Tartu 1935.
- 1937 "Stephan Báthory ja Gustav Adolfi Pihkva-vastased operatsioonid". Akadeemiline Kooperatiiv. Tartu 1937.
- 1937 "Eesti majandusajalugu I". Peatoimetaja; koostaja koos Otto Liivi, Juhan Vasara ja Evald Blumfeldtiga. Akadeemiline Kooperatiiv. Tartu 1937.
- 1938 "Põhja-Eesti majanduslik olustik XIX sajandi teisel poolel". Tartu 1938.
- 1939 Põhjasõja-aegsed operatsioonid Liivimaal 1707. a. lõpul ja 1708. a. I poolel. Tartu 1939.
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema vennapoeg oli proosakirjanik, luuletaja ja tõlkija Rein Sepp.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Rein Helme "Dr. Hendrik Sepp sõjaajaloolasena". // "Verbum habet Sakala. Korp! Sakala koguteos". Tartu 1994, lk 165–170
- Tiit Rosenberg "Akadeemik Hendrik Sepp". // "50 aastat Eesti Teaduste Akadeemiat". Tallinn 1989, lk 173–179
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Hendrik Sepp Eesti biograafilises andmebaasis ISIK