Balti laevastik

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on Venemaa Keisririigi sõjamerejõudude Balti laevastikust; NSV Liidu Punalipulise Balti laevastiku kohta, vaata artiklit NSV Liidu sõjamerejõudude Punalipuline Balti laevastik

Venemaa keisririigi Balti laevastik (1703–1917)
Balti laevastik (1917–1918)
Nõukogude Venemaa ja NSV Liidu sõjalaevastiku Punalipuline Balti Laevastik (1918–1990)
Venemaa keisririigi laevastiku "Püha Andrease lipp" ja NSV Liidu mereväe lipp Venemaa keisririigi laevastiku "Püha Andrease lipp" ja NSV Liidu mereväe lipp
Venemaa keisririigi laevastiku "Püha Andrease lipp" ja NSV Liidu mereväe lipp

Asutatud 1703
Riik Venemaa keisririik (1703–1917)
Venemaa (1917–1918)
Nõukogude Venemaa ja NSV Liit (1918–1990)
Haru sõjamerejõud
Ülemad
Märkimisväärsed
ülemad
Balti laevastiku juhtide loend

Balti laevastik oli Venemaa keisririigi, Nõukogude Venemaa ja NSV Liidu sõjamerejõudude osa ja Venemaa keisririigi põhiline merejõud 18. kuni 20. sajandini, laevastik moodustati Läänemerel 18. sajandil Peeter I poolt Põhjasõja ajal.

Balti laevastik Venemaa keisririigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laevastiku sünnipäevaks loetakse 18. maid 1703[1], kui Vene 30 alusest koosnev flotill võitis Nyeni lähedal, Neeva jõe suudmes, kahte Rootsi laeva. Rootsi Laadoga ja Peipsi laevastiku ülemjuhataja viitseadmiral Gideon von Numersi juhtimise all olnud 8 kahuriga brigantiin Astrild[2] (1699) ja 10 kahuriga kaljas Geddan[3] said laevastiku esimeseks sõjasaagiks.[4] Esimesteks lahinguristseteks olid merelahingud Rootsi kuningriigi laevastiku vastu 7. augustil 1714. aastal Hankoniemi (Riilahti) Hanko juures, 1719. aastal Saaremaa juures ja 7. augustil 1720. aastal Granhamni merelahing Ahvenamaa saarestiku juures[5].

Balti Laevastiku põhibaasid olid Peterburi kubermanguKroonlinna, Eestimaa kubermanguTallinna, Paldiski ja Liivimaa kubermanguLiepāja sõjasadamad.

Venemaa avamerelaevastiku loomisel oli Peeter I-le takistuseks vene päritolu avamerekogemustega merespetsialistide puudus, mistõttu värbas ta Lääne-Euroopas visiidil olles sealsetest mereriikidest ligi 1000 mereala spetsialisti, kes ka hõivasid juhtivad kohad laevastikus. Venemaa esimese avamerelaevastiku juhiks, viitseadmiraliks, määrati Hollandist värvatud norra päritolu Kornelius Crøys ning Jan van Rees. Istanbulist värvatud kreeka päritolu Ioannis Theodossiou Botsis määrati galeeri- ja purjelaevastiku juhiks Balti merele.

1723. aastal oli Venemaa sõjalaevastiku juhtkonnas: kindraladmiral Fjodor Apraksin; admiral Pjotr Aleksejevitš Mihhailov (tsaar Peeter I); 4 viitseadmirali: Aleksandr Menšikov, Peter von Sivers (hollandlane), John Gordon (−1648) (šotlane), Daniel Jacob Wilster; 3 Schout-bij-nachti (kontradmirali) (T. Sanders ja J. van Hooft (hollandlased), Naum Akimovitš Senjavin); 3 kaptemcommondori: Martin Gosseler (Гослер (Госслер/Госселяр) Мартын Петрович) (sakslane), Peter Bredal (norralane), Aleksei Akimovitš Senjavin), galeerilaevastikus viitseadmiral Matvei Zmajevitš (horvaat)[6].


Venemaa Keisririigi Balti laevastik algetapil[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. sajandi alguses pärast laevastiku loomist olid laevastiku kaks põhibaasi Kroonlinn ja Tallinn, nendes laevastikubaasides asuvaid laevastikke nimetati asukohajärgselt Kroonlinna eskaader ja Tallinna eskaader. Laevastikud moodustati Venemaal ehitatud ja suurelt osalt välismaalt tellitud ning seal valmistatud sõjalaevadest.

1713. aastal kuulusid Tallinna eskaadrisse järgmised sõjalaevad: Püha Antonius (Святой Антоний), Randolf (Рандольф), Oxford (Оксфорд ), Viktoria (Виктория), Stafford (Страфорд ), Fortuna (Фортуна)[7], (Эсперанс»), St. Jakov (Св. Яков), Eleanora (Элеонора), St. Nicolai (Св.Николай), Lansdow (Лансдоу)[8]

Venemaa Keisririigi Balti laevastiku baasid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa Keisririigi Balti laevastik Esimeses maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Balti laevastik 1917. aasta veebruarirevolutsioonis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast keiser Nikolai II troonist loobumist 2. märtsil 1917 ja Petrogradi Nõukogu poolt välja antud käskkirja nr.1, hakkasid madrused kätte maksma laevastikus olnud suhteliselt karmide teenistustingimuste ning uuele Venemaa Ajutisele Valitsusele truudust mittevanduvate vanemohvitseridega. Kroonlinnas tapeti sadama komandör Robert von Wirén, staabiülem admiral Butakov 3. märtsil tapeti Helsingforsis ristlejate 2. divisjoni ülem admiral Arkadi Nebolsin ja 4. märtsil Balti laevastiku juht Adrian Nepenin. Tapeti ka Sveaborgi kindluse komandant Protopopov, 1. ja 2. laevastikuekipaaži ülemad Stronski ja Girs, ristleja "Keiser Aleksander II, komandör Povališin, ristleja Aurora ülem Nikolski ning veel 6 sõjalaeva komandörid. 15. märtsiks oli Balti laevastik kaotanud 120 ohvitseri, kellest 76 oli tapetud (45 Helsingforsis, 24 Kroonlinnas, 5 Tallinnas ja 2 Petrogradis). 4 ohvitseri sooritasid enesetapu ning 11 ohvitseri oli teadmata kadunud. [11]

Balti laevastik 1917. aasta oktoobrirevolutsioonis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese maailmasõja kaotuste tulemusena oli Vene Keisririigi laevastik taandunud oma Läänemere põhibaasidesse ning ei osalenud lahingutegevuses. Enamik laevastikust oli koondatud kolme baasi Eestis, Soomes ja Kroonlinnas. Sunnitud tegevusetuses levisid tagalasadamates viibivate madruste seas VSDTPi ja SRi agitatsioonitöö tulemusena sotsialistlikud ideed ning rahulolematus kehtiva riigikorraldusega (sõja ajal karmistatud olukord+tsaari isevalitsus). Laiemat kõlapinda leidsid madruste seas esseeride ja bolševike ideed. 1917. aasta oktoobriks oli Petrogradi lähedal asuvasse Kroonlinna koondunud umbes 690 alust koos 80 000 madrusega.

24. oktoobril vkj 1917 Petrogradis Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee juhtimisel toimunud Oktoobrirevolutsioonis osalesid Balti laevastiku madrused koos Petrogradi linna garnisoni sõduritega vastavalt riigipöördeplaanidele, strateegiliste side- ja transpordisõlmede hõivamises, et isoleerida Venemaa Ajutine Valitsus ustavatest väeosadest, mis viibisid rindel. Vastavalt Petrogradi SRK otsusele hõivasid madrused Petrogradi Telegraafiagentuuri hoone ning osalesid ka Maria palee vallutamises, kus asus Venemaa Eelparlament. Laevastiku ristleja Aurora märguande peale toimus Talvepaleed kaitsvate junkru- ka naispolgu relvitustamine ning Ajutise valitsuse liikmete vahistamisel Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee sekretäri Vladimir Antonov-Ovsejenko osalusel. Pärast seda teavitas II Nõukogude Kongressil tulemusi ootav Vladimir Uljanov nõukogude esindajaid riigipöörde toimumisest.

Next.svg Pikemalt artiklis Oktoobrirevolutsioon

1918. aasta alguseks oli laevastik pärast aktiivse sõjategevuse katkemist Idarindel koondatud Läänemeres asuvatesse Soome – Helsingi ja Viapori ning Eesti – Tallinna ja Paldiski sadamatesse.

Nõukogude Venemaa ja Nelikliidu vahel Brest-Litovski rahuläbirääkimiste esimese etapi lõppemisel alanud saksa vägede pealetungi ajal 1918. aasta veebruaris toimetas laevastiku juht Aleksei Štšastnõi (vaatamata sõjakomissar Lev Trotski korraldusele uputada laevastik analoogselt Musta mere laevastikuga) laevastiku (ca 250 laeva) Kroonlinna.

Next.svg Pikemalt artiklis Balti laevastiku Jääretk

Pärast 1920. aastat ning Eesti, Läti ja Soome iseseisvumist jäi Balti Laevastiku kodusadamaks ainult Petrograd ja Kroonlinn.

Balti laevastiku nõukogude periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kroonlinna ülestõus

Balti mere laevastik Eesti Vabadussõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Balti mere laevastik Venemaa kodusõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Balti mere laevastik maailmasõdade vahelisel ajajärgul[muuda | redigeeri lähteteksti]

1928. aastal anti Balti laevastikule aunimetus Punalipuline. Edaspidi kandis nime Punalipuline Balti laevastik (vene Краснознамённый Балтийский флот), kodusõja ajal üles näidatud kangelaslikkuse eest.

Punalipuline Balti laevastik Teises maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Balti laevastik Teises maailmasõjas

Pärast Teise maailmasõja lahingutegevuse lõppu moodustati 1946. aastal Punalipulisest Balti laevastikust 2 laevastikku Põhja-Balti 8. laevastik, keskusega Tallinnas ja Lõuna-Balti 4. laevastik, keskusega Kaliningradis Baltiiskis.

1955. aastal toimunud rahvusvahelise desarmeerimisprotsessi tulemusena liideti Põhja- ja Lõuna-Balti laevastik jälle ühiseks Punalipuliseks Balti laevastikuks ja 1956. aastal vabastati ka Soomele Porkkala sõjamereväebaas ning tagastati Soomele.

1965. aastal anti Punalipulisele Balti Laevastikule aunimetus Kahe Punalipuga Balti laevastik.

Punalipulise Balti laevastiku tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punalipulise Balti laevastiku koosseis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Manöövrid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Rahuaegne luuretegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

1950. aastatel kujunes pärast Taani ja Norra ning Saksamaa LV liitumist NATOga Läänemeri kahe sõjalise bloki vaheliseks piiriks, kus NSV Liidu sõjamerelaevastik oma laevastiku ja mereväebaasidega viis läbi pidevat potentsiaalse vaenlase sõjajõudude tegevuse seiret Signaalluure ja ka visuaalse jälgimise abil.

Strateegilist luuret potentsiaalse vaenlase sõjajõudude vastu viis läbi sõjamerelaevastiku staabi luureosakond ning operatiivluuret Varssavi Lepingu Organisatsiooni kuuluvate ja ka Balti mere laevastiku allüksustega. Taktikalist luuret NATO bloki sõjalaevade suhtes viis läbi Balti laevastiku 10 laevast koosnev 168. eriotstarbeline üksikdivisjon, kuhu kuulusid kalalaevadeks maskeeritud signaalluuretehnikaga varustatud luurelaevad, mis NATO mereväeõppuste ajal Põhjameres ja Läänemeres teostasid signaalluuret ja hüdroakustilist luuret laevade vahel peetavate sideseansside ning sidekanalite suhtes. Divisjoni staap asus Balti laevastiku sõjamerebaasis Baltiiskis.

Sleeve Insignia of the Russian Baltic Fleet.svg

Balti laevastiku Venemaa Föderatsiooni periood[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa Föderatsiooni Balti Laevastiku juhid

(vene: Командующий Балтийским флотом – ВМФ России)

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jüri Pärn, Margus Hergauk, Mati Õun. "Punalaevastik Eestis 20. sajandi lõpukümnendeil". Tallinn: Sentinel, 2006
  • "Baltikumi sõjamerebaaside ja rannakaitse arendus veebruar 1940 – juuni 1941", venekeelne [1]
  • "Operatiivplaneerimine Balti laevastikus 1940. a", venekeelne [2]
  • "Nõukogude Balti laevastik ja sündmused Baltikumis 1940. a juunis", venekeelne[3]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]