Balti laevastik

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel on Venemaa Keisririigi sõjamerejõudude Balti laevastikust; NSV Liidu Punalipulise Balti laevastiku kohta, vaata artiklit NSV Liidu sõjamerejõudude Punalipuline Balti laevastik

Balti laevastik oli Venemaa Keisririigi põhiline merejõud 18. kuni 20. sajandini, laevastik moodustati Läänemerel 18. sajandil Peeter I poolt Põhjasõja ajal.

Sisukord

[redigeeri] Balti laevastik Venemaa Keisririigis

Laevastiku sünnipäevaks loetakse 18. maid 1703[1], kui Vene 30 alusest koosnev flotill võitis Nyeni lähedal, Neeva jõe suudmes, kahte Rootsi laeva. Rootsi Laadoga ja Peipsi laevastiku ülemjuhataja viitseadmiral Gideon von Numersi juhtimise all olnud 8 kahuriga brigantiin Astrild[2] (1699) ja 10 kahuriga kaljas Geddan[3] said laevastiku esimeseks sõjasaagiks.[4] Esimesteks lahinguristseteks olid merelahingud Rootsi kuningriigi laevastiku vastu 7. augustil 1714. aastal Hankoniemi (Riilahti) Hanko juures, 1719. aastal Saaremaa juures ja 7. augustil 1720. aastal Granhamni merelahing Ahvenamaa saarestiku juures[5].

Balti Laevastiku põhibaasid olid Peterburi kubermangu -Kroonlinna, Eestimaa kubermanguTallinna, Paldiski ja Liivimaa kubermanguLiepāja sõjasadamad.

Venemaa avamerelaevastiku loomisel oli Peeter I-le takistuseks vene päritolu avamerekogemustega merespetsialistide puudus, mistõttu värbas ta Lääne-Euroopas visiidil olles sealsetest mereriikidest ligi 1000 mereala spetsialisti, kes ka hõivasid juhtivad kohad laevastikus. Venemaa esimese avamerelaevastiku juhiks, viitseadmiraliks, määrati Hollandist värvatud norra päritolu Kornelius Crøys ning Jan van Rees. Istanbulist värvatud kreeka päritolu Ioannis Theodossiou Botsis määrati galeeri- ja purjelaevastiku juhiks Balti merele.

1723. aastal oli Venemaa sõjalaevastiku juhtkonnas: kindraladmiral Fjodor Apraksin; admiral Pjotr Aleksejevitš Mihhailov (tsaar Peeter I); 4 viitseadmirali: Aleksandr Menšikov, Peter von Sivers (hollandlane), John Gordon (−1648) (šotlane), Daniel Jacob Wilster; 3 Schout-bij-nachti (kontradmirali) (T. Sanders ja J. van Hooft (hollandlased), Naum Akimovitš Senjavin); 3 kaptemcommondori: Martin Gosseler (Гослер (Госслер/Госселяр) Мартын Петрович) (sakslane), Peter Bredal (norralane), Aleksei Akimovitš Senjavin), galeerilaevastikus viitseadmiral Matvei Zmajevitš (horvaat)[6].

[redigeeri] Venemaa Keisririigi Baltimere laevastiku juhid

Venemaa Keisririigi Sõjamereministeeriumi sõjamerelaevastiku Balti Laevastiku juhid

(NB! Loend ei ole täielik)

[redigeeri] Laevastiku juhid Esimese maailmasõja ajal

Balti laevastiku ülemjuhataja tööorganiks oli rahuajal laevastiku ülemjuhtaja juures asuv staap ning alates 1914. aastast Balti laevastiku staap.

  • Rahuajal koosnes ülemjuhataja staap: staabiülemast ja talle alluvatest: Operatiivjaoskonnast, Korraldusjaoskonnast, laevastiku juhi lipulaeva erialaspetsialistidest ohvitseridest ja sideteenistuse ülemast.
  • Esimese maailmasõja algusega 4. vkj/17. mail 1915. aastal reorganiseeriti staap:
    • Operatiivteenistus, kuhu kuulusid: operatiivjaoskond ja statistiline jaoskond (kes vastutas ka statistilise ja luurealase informatsiooni registreerimise eest);
    • Korraldusteenistus, kuhu kuulusid: laevastiku juhendamise asjaajamiskorraldus, üldine asjaamine, telegraafi-sideteenistus;
    • Lipulaeva erialaspetsialistidest ohvitseride teenistused:
    • Allveelaevade teenistus.
Balti laevastiku staabiülemad:
  • 1913–1915, Ludwig Kerber (1863–1919), (Кербер Людвиг Бернгардович), alates november 1916. aastal nimevahetus – Lev Korvin Корвин Лев Федорович);
  • 1915–1917, kontradmiral Nikolai Grigorov (1873–1944) (Григоров Николай Митрофанович);
  • 1917, kontradmiral vürst Mihhail Tšerkasski (1882–1918) (Черкасский Михаил Борисович)[7];
Balti laevastiku staabi operatiivjaoskonna ülemad:

[redigeeri] Venemaa Keisririigi Balti laevastik algetapil

18. sajandi alguses pärast laevastiku loomist olid laevastiku kaks põhibaasi Kroonlinn ja Tallinn, nendes laevastikubaasides asuvaid laevastikke nimetati asukohajärgselt Kroonlinna eskaader ja Tallinna eskaader. Laevastikud moodustati Venemaal ehitatud ja suurelt osalt välismaalt tellitud ning seal valmistatud sõjalaevadest.

1713. aastal kuulusid Tallinna eskaadrisse järgmised sõjalaevad: Püha Antonius (Святой Антоний), Randolf (Рандольф), Oxford (Оксфорд ), Viktoria (Виктория), Stafford (Страфорд ), Fortuna (Фортуна)[8], (Эсперанс»), St. Jakov (Св. Яков), Eleanora (Элеонора), St. Nicolai (Св.Николай), Lansdow (Лансдоу)[9]

[redigeeri] Venemaa Keisririigi Balti laevastiku baasid

[redigeeri] Venemaa Keisririigi Balti laevastik Esimeses maailmasõjas

[redigeeri] Balti laevastik 1917. aasta veebruarirevolutsioonis

Peale keiser Nikolai II troonist loobumist 2. märtsil 1917 ja Petrogradi Nõukogu poolt välja antud käskkirja nr.1, hakkasid madrused kätte maksma laevastikus olnud suhteliselt karmide teenistustingimuste ning uuele Venemaa Ajutisele Valitsusele truudust mittevanduvate vanemohvitseridega. Kroonlinnas tapeti sadama komandör Robert von Wirén, staabiülem admiral Butakov 3. märtsil tapeti Helsingforsis ristlejate 2. divisjoni ülem admiral Arkadi Nebolsin ja 4. märtsil Balti laevastiku juht Adrian Nepenin. Tapeti ka Sveaborgi kindluse komandant Protopopov, 1. ja 2. laevastikuekipaaži ülemad Stronski ja Girs, ristleja "Keiser Aleksander II, komandör Povališin, ristleja Aurora ülem Nikolski ning veel 6 sõjalaeva komandörid. 15. märtsiks oli Balti laevastik kaotanud 120 ohvitseri, kellest 76 oli tapetud (45 Helsingforsis, 24 Kroonlinnas, 5 Tallinnas ja 2 Petrogradis). 4 ohvitseri sooritasid enesetapu ning 11 ohvitseri oli teadmata kadunud. [12]

[redigeeri] Balti laevastik 1917. aasta Oktoobrirevolutsioonis

Esimese maailmasõja kaotuste tulemusena oli Vene Keisririigi laevastik taandunud oma Balti mere põhibaasidesse ning ei osalenud lahingutegevuses. Enamik laevastikust oli koondatud kolme laevastikubaasi Eestisse, Soome ja Kroonlinna. Sunnitud tegevusetuses levisid tagalasadamates viibivate madruste seas VSDTPi ja SRi agitatsioonitöö tulemusena sotsialistlikud ideed ning rahulolematus kehtiva riigikorraldusega (sõja ajal karmistatud olukord+tsaari isevalitsus). Laiemat kõlapinda omasid madruste seas esseeride ning bolševike ideed. 1917. aasta oktoobriks oli Petrogradi lähedal asuvasse Kroonlinna koondunud ligi 690 laevastiku meresõidualust koos 80 000 madrusega.

24. oktoobril vkj 1917 Petrogradis Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee juhtimisel toimunud Oktoobrirevolutsioonis osalesid Balti laevastiku madrused koos Petrogradi linna garnisoni sõduritega vastavalt riigipöördeplaanide strateegiliste side ning transportsõlmede hõivamises, et isoleerida Venemaa Ajutine valitsus ustavatest väeosadest, mis viibisid rindel. Vastavalt Petrogradi SRK otsusele hõivasid madrused Petrogradi Telegraafiagentuuri hoone, osalesid ka Maria palee, kus asus Venemaa Eelparlament vallutamises. Laevastiku ristleja Aurora märguande peale toimus Talvepaleed kaitsvate junkru- ning naispolgu relvitustamine ning Ajutise valitsuse liikmete vahistamisel Petrogradi Sõja-Revolutsioonikomitee sekretäri Vladimir Antonov-Ovsejenko osalusel. Peale mida seni II Nõukogude Kongressil tulemusi ootav Vladimir Uljanov teavitada kogunenud nõukogude esindajatele riigipöörde toimumisest.

Next.svg Pikemalt artiklis Oktoobrirevolutsioon

1918. aasta alguseks oli laevastik pärast aktiivse sõjategevuse katkemist Idarindel koondatud Läänemeres asuvatesse Soome – Helsinki ja Sveaborgi ning Eesti – Tallinna ja Paldiski sadamatesse.

Nõukogude Venemaa ja Nelikliidu vahel Brest-Litovski rahuläbirääkimiste esimese etapi lõppemisel alanud saksa vägede pealetungi ajal 1918. aasta veebruaris toimetas laevastiku juht Aleksei Štšastnõi, (vaatamata sõjakomissar Lev Trotski korraldusele laevastik uputada analoogselt Musta mere laevastikuga) laevastiku alused ca 250 laeva Kroonlinna.

Next.svg Pikemalt artiklis Balti laevastiku Jääretk

Peale 1920. aastaks Eestimaa ja Lätimaa ning Soome iseseisvumist jäid Balti Laevastiku kodusadamaiks ainult Peterburg ja Kroonlinn.

[redigeeri] Balti laevastiku nõukogude periood

Next.svg Pikemalt artiklis Kroonlinna ülestõus

[redigeeri] Balti mere laevastik Eesti Vabadussõjas

[redigeeri] Balti mere laevastik Venemaa kodusõjas

[redigeeri] Balti mere laevastik maailmasõdade vahelisel ajajärgul

1928. aastal anti Balti laevastikule aunimetus Punalipuline. Edaspidi kandis nime Punalipuline Balti laevastik (vene Краснознамённый Балтийский флот), kodusõja ajal üles näidatud kangelaslikkuse eest.

Nõukogude Liidu Balti Laevastiku juhid

Peale Talvesõda Soomega ja Balti riikide okupeerimist taastas Balti mere laevastik 1940. aastal oma endised baasid Eestis (Tallinn ja Paldiski) ja Lätis ning hõivas ka Hanko ja Porkkala piirkonnas (Porkkala sõjamerebaas) ning Karjala kannase oma sõjalaevastiku tegevusbaasidena.

[redigeeri] Punalipuline Balti laevastik Teises maailmasõjas

PBL Staabiülemad:

PBL Staabi Operatiivosakonna ülemad:

Balti laevastik mereväebaasid:

Läänemere sõjamerebaasi koosseisu pidid kuuluma: Liepāja ja Ventspils sadamad, Riia laht, Lääne-Eesti saarestiku lõunaosa ja Saaremaa; Algselt asus SMB keskus Riias, kuid alates 2. juulist juba Saaremaal.

Liepāja sõjamerebaasi koosseisu kuulusid: Milgravise sadam, talvesadam remonditöökodadega ja Daugavgrīva kindlus miinilaoga.Daugavgrīvas asusid ristlejad Kirov, Makim Gorki ja 2 divisjoni eskaadri miiniristlejad: "Gnevnõi" («Гневный»), "Gordõi" («Гордый»), Grozjaši" («Грозящий»), "Streguštši" («Стерегущий») ja "Smetlivõi" («Сметливый»"") – 1. divisjon; "Stoiki" («Стойкий»), "Silnõi" («Сильный»), "Serditõi" («Сердитый») ja "Stroževoi" («Сторожевой») – 2. divisjon. 1. allveelaevade brigaadi koosseisust 2 divisjoni: 7 S- Tüüpi, ristleja "Engels" («Энгельс») ja ujuvbaasid "Irtõš" («Иртыш») ja "Smolnõi" («Смольный»). Ülejäänud 1. brigaadi allveelaevu asusid Liepāja sadamas. Torpeedokaatrite salk – 6 laeva ja 3 endist Läti traallaeva "Virsaitis", "Visturs", ja "Imanta"[18].

Punalipulise Balti laevastiku sõjamerejõud:
Allveelaevad:
  • 1. Allveelaevade brigaad, asukoht: Liepāja ja Daugavgrīva. Brigaadi koosseisus: 23 "S" tüüpi allveelaeva ja miinitraaler L–3 ning allveealevad "Kalev" ja "Lembitu" ja endised Läti allveelaevad: "Roniks" ja "Spidola";

1. brigaadi komandör Nõukogude Liidu kangelane 1. järgu kapten Nikolai Egipko (jaanuar – 27. september 1941 ), asetäitja poliitalal brigaadikomissar G.Obušenkov, staabiülem 2. järgu kapten L.Kurnikov; ülem 2. järgu kapten Aleksandr Tripolski, 27. september 1941 – 4. märts 1942; kontradmiral Andrei Stetsenko, 4. märts 1942 v 15. veebruar 1943; kontradmiral Sergei Verjaovski, 15. veebruar 1943 – 18. aprill 1945; 1. järgu kapten Lev Kurnikov, 18. aprill – 9. mai 1945;

  • 2. Allveelaevade brigaad, asukoht: Tallinn ja Hanko. Brigaadi koosseisus: 19 allveelaeva – Štš-tüüpi 10 tk ja M-tüüpi 9 tk;

2. brigaadi komandör 2. järgu kapten Aleksandr Orjol (22. juuni1. september 1941), asetäitja poliitalal polgukomissar B. Baibakov, staabiülem 1. järgu kapten N. Ivanovski

  • Õppebrigaad, asukoht: Kroonlinn ja Leningrad. Brigaadi koosseisus: 23 K,S,Štš ja M tüüpi allvelaeva ning 30 remondis ning ehitusjärgus olevat allveelaeva;

Õppebrigaadi komandör kontradmiral A.Zaostrovtsev, asetäitja poliitalal polgukomissar I. Maiorov, staabiülem 2. järgu kapten P.Maksimov

  • Üksik õppedivisjon, asukoht Oranienbaum. Brigaadi koosseisus: 11 S, Štš ja P tüüpi allveelaeva[20].

Üksiku õppedivisjoni komandör 2. järgu kapten Nikolai Eihbaum, staabiülem 2. järgu kapten V. Kassatonov;

Ranniku ehk skäärilaevade brigaad, ülemad: 3. järgu kapten Emmanuil Lazo, 22. juuni 1941 – aprill 1942; 1. järgu kapten Pjotr Maksimov, aprill 1942 – september 1942; viitseadmiral Dmitri Vdovitšenko, september 1942 – 9. september 1943; 1. järgu kapten Sergei Kudrjavtsev, 9. september 1943 – 23. juuni 1944; kontradmiral Nikolai Feldman, 23. juuni 1944 – 22. veebruar 1945

2. Torpeedokaatrite brigaad, ülem 1. järgu kapten Mihhail Kapralov, 1. november 1944 – 9. mai 1945;

  • Traallaevade brigaad, ülem 2. järgu kapten Nikolai Mamontov, 7. august – 7. september 1941 ja 18. märts – 16. aprill 1942; 2. järgu kapten Aleksandr Perfjušov, 16. aprill 1942 – 10. aprill 1943; 1. järgu kapten Fjodor Jurkovski, 22. aprill 1943 – 10. aprill 1944
  • 1. Traallaevade brigaad, ülem 1. järgu kapten Fjodor Jurkovski, 10. aprill 1944 – 9. mai 1945
  • 2. Traallaevade brigaad, ülem kontradmiral Mihhail Belov, 10. aprill 1944 – 9. mai 1945
  • 3. Traallaevade brigaad, ülem 1. järgu insener-kapten Ivan Meško, 30. september 1944 – 16. veebruar 1945; 2. järgu kaptenProhhor Artjomenko, 16. veebruar – 9. mai 1945
  • Rannakaitsevalitsus, ülemad: viitseadmiral Ivan Gren, 3. oktoober 1941 – 20. oktoober 1943; rannateenistuse kindralmajor Ivan Malahhovski, 20. oktoober 1943 – aprill 1944; rannateenistuse kindralmajor Nikolai Arsenjev, aprill 1944 – 9. mai 1945;
  • 1. Mereväe raudtee suurtükibrigaad, ülem: rannateenistuse kindralmajor Ivan Dmitrijev, 21. jaanuar 1942 – 30. august 1943; kindralmajor Dmitri Smirnov, 30. august 1943 – 20. märts 1944; polkovnik Sergei Kobets, 18. aprill 1944 – 9. mai 1945;
  • 1. Merejalaväediviis, ülem polkovnik Kornei Andrussenko, 1. detsember 1944 – 9. mai 1945;
  • 1. Merejalaväe eribrigaad, ülem rannateenistuse kindralmajor Terenti Parafilo, 22. juuni – 12. november 1941;
  • 2. üksik merejalaväebrigaad, ülem: major Nikolai Losjakov, 15. juuli – 25. august 1941 ja 2. september – 5. oktoober 1941; 3. järgu kapten Nikolai Lutški, 26. august – 2. septemebr 1941; polkovnik Vassili Ržanoe, 5. oktoober 1941 – veebruar 1943;
  • 3. üksik merejalaväebrigaad, ülem: alampolkovnik Aleksandr Rosloe, 18. juuli 1941 – veebruar 1942; 1. järgu insener-kapten Sergei Gudimov, veebruar 1942 – 15. november 1944;
  • 4. üksik merejalaväebrigaad, ülem: rannateenistuse kindralmajor Boriss Nenašev, 18. juuli – 22. oktoober 1941; polkovnik Aleksei Jarlõgin, 22. oktoober 1941 – november 1941; brigaadikomandör Vladimir Malinnikov, 16. november 1941 – 15. juuli 1942; rannateenistuse kindralmajor Grigori Grigorjev, 15. – 20. juli 1942;
  • 5. üksik merejalaväebrigaad, ülem: major Vassili Raikov 21. august – 16. september 1941; polkovnik Vassili Zaintškovski, 16. september 1941 – 3.aprill 1942; polkovnik Semjon Borštšev, 3. aprill – 4. november 1942; polkovnik Leonid Korzunenko,7. november 1942 – jaanuar 1944;
  • 6. üksik merejalaväebrigaad, ülem: polkovnik Vassili Ržanoe, aprill – 15. september 1941; polkovnik Fjodor Petrov, 15. september – 4. november 1941; polkovnik Kisseljov 9. november – 1. detsember 1941; polkovnik Dmitri Sinotškin, 2. detsember 1941 – märts 1942; T
  • 7. üksik merejalaväebrigaad, ülem: polkovnik Vassili Ržanoe, 15. september 1941 – 4. oktoober 1941; rannateenistuse kindralmajor Terenti Parafilo, 4. oktoober – 15. detsember 1941;
  • 260. üksik merejalaväebrigaad, ülem: rannateenistuse kindralmajor Grigori Grigorjev, 20. juuli 1942 – 14. jaanuar 1943; polgukomissar Pjotr Ksenz 14 – 26. jaanuar 1943; rannateenistuse kindralmajor Ivan Kuzmitšev 26. jaanuar 1943 – aprill 1945;
  • 6. üksik merejalave laskurpolk, major Margelov, november 1941 – detsember 1941; polkovnik Grigori Gitšak, september 1942 – detsember 1944
PBL Õhujõudude ülem: kindralmajor Vassili Vassiljevitš Jermatšenkov 22. juuni – 15.juuli 1941; lennuväe kindralpolkovnik Mihhail Samohhin, 15. juuli 1941 – 9. mai 1945;
PBL Õhukaitse ülem: rannateenistuse kindralmajor Gavriil Zašihhin, 22. juuni – 1. september 1941; polkovnik Maksim Pozdnjakov 3. september 1941 – juuni 1942; lennuväe kindralmajor Pjotr Fjodorov juuni 1942 – 9. mai 1945[21];

[redigeeri] Punalipulise Balti laevastiku juhid Teises maailmasõja järel

4. laevastiku juhid

(vene: Командующий 4-м ВМФ – Военно-Морским Флотом)

8. laevastiku juhid

(vene: Командующий 8-м ВМФ – Военно-Морским Флотом)

Kahe Punalipuga Balti laevastiku juhid

(vene: Командующий ДКБФ – Дважды Краснознаменным Балтийским флотом)

1946. aastal moodustati Punalipulisest Balti Laevastikust 2 laevastikku Põhja-Balti 8. laevastik, keskusega Tallinnas ja Lõuna-Balti 4. laevastik, keskusega Kaliningradis Baltiiskis.

1955. aastal toimunud rahvusvahelise desarmeerimisprotsessi tulemusena liideti Põhja- ja Lõuna-Balti laevastik jällegi ühiseks Punalipuliseks Balti laevastikuks ja 1956. aastal vabastati ka Soomele Porkkala sõjamereväebaas ning tagastati Soomele.

1965. aastal anti Punalipulisele Balti Laevastikule aunimetus Kahe Punalipuga Balti laevastik.

[redigeeri] Punalipulise Balti laevastiku tegevus

[redigeeri] Punalipulise Balti laevastiku koosseis

[redigeeri] Manöövrid
[redigeeri] Rahuaegne luuretegevus

1950-ndatel aastatel kujunes pärast Taani ja Norra ning Saksamaa LV liitumist NATOga Läänemeri kahe sõjalise bloki vaheliseks piiriks, kus NSV Liidu sõjamerelaevastik oma laevastikuga ning mereväebaasidega viis läbi pidevat potentsiaalse vaenlase sõjajõudude tegevuse seiret Signaalluure ja ka visuaalse jälgimise abil.

Strateegilist luuret potentsiaalse vaenlase sõjajõudude vastu viis läbi sõjamerelaevastiku staabi luureosakond ning operatiivluuret Varssavi Lepingu Organisatsiooni kuuluvate ja ka Balti mere laevastiku allüksustega. Taktikalist luuret NATO bloki sõjalevade suhtes viis läbi Balti laevastiku 10 laevast koosnev 168. eriotstarbeline üksikdivisjon, kuhu kuulusid kalalaevadeks maskeeritud signaalluuretehnikaga varustatud luurelaevad, mis NATO mereväeõppuste ajal Põhjameres ja Läänemeres teostasid signaalluuret ja hüdroakustilist luuret laevade vahel peetavate sideseansside ning sidekanalite suhtes. Divisjoni staap asus Balti laevastiku sõjamerebaasis Baltiiskis.

Sleeve Insignia of the Russian Baltic Fleet.svg

[redigeeri] Balti laevastiku Venemaa Föderatsiooni periood

Venemaa Föderatsiooni Balti Laevastiku juhid

(vene: Командующий Балтийским флотом – ВМФ России)

[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Viited

  1. Venemaa Balti laevastik tähistas 305. sünnipäeva, Äripäev, 18. mai 2008
  2. Pieter Pickaerti gravüür: Astrild
  3. Pieter Pickaerti gravüür: Geddan
  4. Sõjassaagiks langenud Rootsi laevade Astrild ja Geddan vallutamine Neeva jõe suudmes. Valentin Petšatini maal, 1920
  5. Балтийский флот отмечает 305-летие, rosbalt.ru, 17. mai 2008
  6. Välismaalsesed Vene laevastikus
  7. ШТАБЫ МОРСКИХ СИЛ (ФЛОТОВ) НАКАНУНЕ И В ГОДЫ ПЕРВОЙ МИРОВОЙ ВОЙНЫ ОПЫТ ОРГАНИЗАЦИОННОГО СТРОИТЕЛЬСТВА И ФУНКЦИОНИРОВАНИЯ. 1908—1917гг.
  8. Корабли купленные за границей
  9. Т.П. Мазур. Вице-адмирал К. Крюйс в морских кампаниях 1712 и 1713 гг. и суд над ним
  10. Английские подводные лодки в составе Балтийского флота в 1915–1918 гг.
  11. Деятельность ПЛ БФ в 1918г.
  12. Трагедия русского офицерства.Сергей Волков
  13. nr. 350
  14. Командный и начальствующий состав Балтийского Флота 1941–1945 гг
  15. Главная военно-морская база Балтийского флота –Таллин в 1941 г.
  16. Военно-морская база Балтийского флота – Ханко в 1941 г.
  17. Военно-морская база Рига в 1941 г.
  18. Военно-морская база Либава в 1941 г.
  19. Военно-морская база Моонзундского архипелага в 1941 г.
  20. Состав и организация подводных лодок флота
  21. Военно-Морской флот периода 1941–1945гг
  22. Новый командующий Балтфлотом Виктор Чирков вступил в должность RIA Novosti Kaliningrad 12. september 2009
  23. Виктор Чирков – новый командующий Балтфлотом 13. september 2009
  24. Vene Vaikse ookeani laevastik koondab 4500 ohvitseri
  25. День основания Черноморского флота

[redigeeri] Kirjandus

  • Jüri Pärn, Margus Hergauk, Mati Õun. "Punalaevastik Eestis 20. sajandi lõpukümnendeil". Tallinn: Sentinel, 2006
  • "Baltikumi sõjamerebaaside ja rannakaitse arendus veebruar 1940-juuni 1941", venekeelne [5]
  • "Operatiivplaneerimine Balti laevastikus 1940.a.", venekeelne [6]
  • "Nõukogude Balti laevastik ja sündmused Baltikumis 1940.a. juunis", venekeelne[7]

[redigeeri] Välislingid

Personaalsed tööriistad
Nimeruumid

Variandid
Toimingud
Navigeerimiskast
Trüki või ekspordi
Tööriistad
Teistes keeltes