Abraham Kronhjort

Abraham Kronhjort (1. jaanuar 1634 – 12. detsember 1703) oli Rootsi vabahärra ja sõjaväelane. Ta osales Põhjasõjas (1700–1703) ning juhatas Rootsi vägesid Karjalas ja Ingerimaal.

Lapsepõlv ja noorus

Abraham Kronhjort sündis 1634. aastal Kokneses Liivimaa kubermangus. Ta oli sündis sõjaväelase peres: tema isa Abraham Larsson Kronhjort oli sama rügemendi juhataja, kuhu astus hiljem ka 14-aastane Abraham. 1648. aastal osales ta Kolmekümneaastases sõjas Praha vallutamisel, 1670. aastal võttis ta osa Skoone sõjast ning teenis 20 aastat Kronobergi jalaväerügemendis ja läks 1668. aastal erru.

Teenistus Põhjasõjas Karjala ja Ingerimaa rindel

Põhjasõja alates tuli Kronhjort erust välja ning määrati Rootsi kuninga Karl XII, kes väejuhti isiklikult tundis ja väga austas, poolt Rootsi vägede ülemjuhatajaks Karjalas ja Ingerimaal, kust kardeti Peeter I rünnakut. Pärast sõja algust käskis Karl Soome väed mobiliseerida.

Sellest hoolimata oli Rootsi vägede suurus Soomes tagasihoidlik, koosnedes kuuest jalaväerügemendist (Abo, Bjorneborgi, Tavastehusi, Viborgi, Savolaxi ja Nylandi rügemendid) ja kolmest ratsaväerügemendist (Abo-Bjorneborgi, Nylandi-Tavastehusi ja Karelska rügemendid), sellele lisaks ka väike üksus traguneid. Siiski kõik need üksused lahingustes osaleda ei saanud, olles garnisonipostil, nii et Soome väliarmee suurus ei ulatanud kunagi üle 9000 mehe, lisavägesid Rootsist loota ei olnud. Osa vägesid oli aga saadetud Liivimaale appi. Kui Kronhjort 1700. aastal Soome kindralkuberneriks määrati, teatas ta, et tema käsutuses on 6000 hästi varustatud meest.

Karlil oli plaanis, et Soome armee asuks Vene piirialade vastu rünnakule, kuid Kronhjort kahtles selle edukuses, sest sõduritel oli siiski vähe laskemoona, kardeti ka venelaste enda rünnakuid. Kronhjort asus siis ründama piiriäärseid külasid, kust ta kontributsiooni nõudis. Soome armee põrkas kokku ka Vene vägedega, kes ka taganesid. Rootsi kuninga eesmärk Soome vägede kasutusel muutus tihti, kord käskis Karl piiriäärsed külad halastamatult maha põletada, kuid pärast jällegi keskenduda kontributsiooni kogumisele, mis jäi ka prioriteediks.

1701. aasta 17. jaanuaril korraldas Kronhjort Saari küla piiramist. Venelased olid võtnud sisse kaitsepositsiooni ühes kindlustatud puitmõisas. Rootslaste katsed seda põlema panna ebaõnnestusid ning Kronhjort palus Rootsi kuningalt mortiire, mis 26. jaanuaril ka saabusid, kuid selleks ajaks olid Vene kaitsjad suutnud vastupanuta põgeneda. Kronhjort lubas kuningale välja uurida, kuidas kaitsjad põgeneda suutsid. Saari piiramine oli Kronhjorti mainele kõvasti viga teinud ning ka Karl XII kritiseeris teda oma kirjas, sest Kronhjort oli enne jõule väitnud, et suudab Novgorodini välja jõuda ja suurtelt maa-aladelt kontributsiooni nõuda. Pärast veel ühte väikest ekspeditsiooni jättis Kronhjort sõjakäigu pooleli ning viis oma väed talvekorterisse.

1701. aasta mais saavutas Kronhjort Rootsi kuninga käsul Ingerimaa rindel ülemjuhataja rolli, talle allusid ka Nyeni ja Nöteborgi kindlused. Kuna Rootsi peaarmee marssis Kuramaa poole, vähenes Karl XII informeeritus Ingerimaal juhtuvast drastiliselt ning tema soov sinna täpsemaid käske anda vähenes. Siiski rõhutas ta Nyeni ja Nöteborgi kaitsmise olulisust, jättes täpsemad asjad Kronhjorti hoolde.

Kronhjort sattus tülidesse teiste lähedalasuvate väejuhatajatega, näiteks Nöteborgi kindluse juhataja Gustav Wilhelm von Schlippenbachi ja Ingerimaa kindluste ülemjuhataja Henning Rudolf Horniga. Viimased kaevasid selle peale Rootsi kuningale ja 1700. aasta 7. aprillil asutatud kaitsekomisjonile (Defensionskomissionen), mille eesmärgiks oli leide asendusi Soomest lahkuvatele vägedele. Neile öeldi, et Kronhjort olevat lasknud paljudel sõduritel ja ohvitseridel koju minna ning sellega Ingerimaa ohtu pannud.

1702. aasta juulis hakkas Ingerimaa kaitset ohustama suurem venelaste surve, septembri lõpus alustasid Vene väed Nöteborgi kindluse piiramist. Kronhjort saatis kohe kindlusele abivägesid, kuid millekski rohkemaks tema väed suutelised polnud. Schlippenbach teatas talle, et venelased plaanivad rootslasi Laadoga põhjaküljelt rünnata, Kronhjort saatis neile väikese väe vastu, kuid see jõudis kohale liiga hilja ning hävitati. Soome armee oli kahanenud 4000 mehele, kes olid kehvalt varustatud, ka Karjala talupoegade seast polnud enam abi saada. Nöteborgi kindlus langes 13. oktoobril.

Järgmisena nähti Vene kalmõkke Nyeni juures, mis põhjustas linna garnisoni juhatajas Johann Apoloffis paanikat ning ta käskis linna põlema panna. Kuigi ta oli uskunud, et venelaste rünnak on peatselt tulekul, midagi sellist ei juhtunud.

Kasvav kriitika ja elu lõpp

Pärast Nöteborgi langemist oli Kronhjorti vastu suunatud kriitika vaid kasvanud. Horn oli juba ammu Kronhjorti kritiseerinud, Schlippenbach oli vihane selle pärast, et Nöteborgile oli nii vähe abi saadetud. Apoloff tahtis end Nyeni hävimisest puhtaks pesta ning Rootsi Laadoga flotilli juhataja Gideon von Numers polnud rahul Kronhjorti antud vähese toetusega 1701. ja 1702. aastal. Oma rahulolematust avaldasid ka Ingerimaa tsiviilametnikud jt.

Pärast arutlusi saatis kaitsekomisjon kirja Karl XII-le, öeldes, et Kronhjort on liiga vana. Karl määras uueks armee juhatajaks kindralmajor Georg Johan Maydelli ning kutsus Kronhjorti kiiresti Stockholmi, kus ta pidi uue ametikoha saama. Kronhjort arvas, et on tagandatud tema selja taga toimuvate intriigide tõttu, ning palus, et tema tagandamise põhjused selgitatakse välja uurimisega, mis näitaks tema süütust. Selleni aga ei jõutud, sest pärast Helsingisse naasmist 12. detsembril 1703 Abraham Kronhjort suri.

Kirjandus

• Kotšinev, Jüri. Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses. Grenader. 2018.