Tallinna piiramine (1710)

Tallinna piiramine
Osa Põhjasõjast
Toimumisaeg 15. august-29. september 1710 Toimumiskoht Tallinna linna ümbrus Tulemus Vene vägede võit
Osalised
Rootsi Kuningriik	Moskva tsaaririik
Väejuhid või liidrid
kindralmajor ja asekuberner Dietrich Friedrich von Patkul	kindralleitnant Rudolph Felix Bauer
Jõudude suurus
max 5 000 meest	20 000 meest
Kaotused
umbes 4500 meest

Tallinna piiramine oli Vene tsaaririigi vägede Rootsi kuningriigi Eestimaa provintsi keskuse ja Tallinna kindluse sõjaline piiramis- ja vallutamisoperatsioon Põhjasõja käigus 1710. aastal.

Tallinna piiramine algas linna ümberpiiramisega Vene vägede poolt 15. augustil 1710. aastal ning lõppes Tallinna Rootsi garnisoni, Tallinna linna ja Eestimaa rüütelkonna poolt linna loovutamisega 29. septembril 1710, Harku mõisas sõlmitud alistumisleppega.

Olukord Põhjasõja sõjatandritel, 1710. aastal

Pärast edukat sõjategevust Poolas ning tungimist Rootsi väliarmeega Ukrainasse, kaotasid Rootsi väed otsustava lahingu Vene vägedega Poltavas, mille tulemusena kaotas Rootsi armee oma sõjaväe tuumiku ning kuningas Karl XII oli sunnitud põgenema Osmanite riiki, kus asus turvalise tagasipöördumisvõimaluse puudumisel ja lootuses sõlmida Osmanite riigiga Venemaa vastane liiduleping kaks aastat. Enne sõjakäigu algust lahkusid Eesti- ja Liivimaa territooriumilt Rootsi väliväed ning Eesti ja Liivimaa kaitseks jäid vaid kindluste garnisonid, aadlilippkonnad ja maakaitsevägi.

Juba 1704. aastal olid Vene väed vallutanud Ida- ja Kagu-Eesti Narva ja Tartu ning 1710. aasta juulis-augustis alanud uue pealetungi käigus vallutati Liivimaa provintsi Riia ja Pärnu linnad.

1710. aastal saabus Liivimaale ja sealt ka Lõuna- ja Põhja-Eestisse "Must surm", mille tagajärjel kannatasid nii elanikud, kui ka linnade garnisonid, mis oli ka üheks Riia ja Pärnu vallutamise põhjuseks.

Tallinna piiramine

Tallinna piiramine algas linna ümberpiiramisega Vene vägede poolt 15. augustil 1710. aastal. Linna ümberpiiranud Vene väed tõkestasid linna varustamisega joogiveega Ülemiste järvest ning toidumoonaga maapiirkondadest. Linna toiduvarustamise olukorda oli veelgi raskendanud aastatel 1697-1697 toimunud viljaikalduse tulemusena. Aktiivset sõjategevust (tormijooksud ja linna pommitamine) ei teostatud vaid Vene väed kasutamisd piiramis- ja venitamistaktikat, kuna linna kaitsejõud (linna rootsi garnison ja linnaelanikest moodustatud kaitseüksused) kandsid suuri kaotusi linna jõudnud katku emideemia tulemusel. Garnisoni 4000 sõdurist jäi piiramise lõpus ellu umbes 400, seega ainult 10%.

Vaatamata linna kaitsevõime pidevale langemisele katku tagajärjel ning asekuberner Pakuli poolt Rootsi Kuninglikule Nõukogule, Sõjakolleegiumile, Admiraliteedikolleegiumile ja Kammerkolleegiumile esitatud abipalvetele saata Tallinnasse lisavägesi või varustust, olulist abi linnale ja Rootsi garnisonile ei osutatud.

Linna piiramise ajal esitas piiramises osalenud Vene väed linnale, rüütelkonnale ja rootsi garnisonile korduvalt alistumisettepanekuid, millest esimene esitati 16. augustil 1710. aastal Vene tsaari Peeter I allkirja ja pitseriga ning korduvalt piiramist juhtinud Rudolph Felix Bauer ja Eesti- ja Liivimaal dislotseeruvate vene vägede ülemjuhataja Aleksandr Menšikov.

Kapituleerumine

Tallinna rae, Eestimaa rüütelkonna ja rootsi garnisoni esindajad pidasid viimase kolm päeva kestnud nõupidamise 24.-27. septembril, linna ning rüütelkonna esindajad pooldasid kapituleerumist, rootsi garnisoni esindajad olid alistumisele vastu, kuid nõupidamised lõppesid alistumise pooldajate võiduga.

29. septembril 1710. aastal sõlmisid Tallinna rae, Eestimaa rüütelkonna ja rootsi garnisoni esindajad ning Vene vägede esindaja Rudolph Felix Bauer Harku mõisas neljapoolse kapitulatsioonileppe.

Vaata ka

• Patkuli trepp