Grigori Potjomkin

Vürst Grigori Aleksandrovitš Potjomkin (13.vkj/24. september 1739– 5./16. oktoober 1791) oli Venemaa riigitegelane, sõjaväelane ja Katariina Suure favoriit. Teenis välja kindralfeldmarssali aukraadi.

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Grigori Potjomkin sündis mitte jõukas aadliperekonnas, tema erupolkovnikust isa suri, kui Grigori oli seitsmeaastane. Teda kasvatas esialgu ema, aga kui pere kolis Moskvasse sugulaste juurde, saadeti poiss erapansioni. 1755. aastal, kui Grigori oli 15-aastane, pandi ta kirja ratsakaardiväkke, aga juba järgmisel aastal astus ta gümnaasiumi, mis tegutses äsja (1755) asutatud Moskva ülikooli juures. Potjomkinit, kes näitas üles erilist võimekust teadustes, eriti teoloogias, kirjanduses ja ajaloos, esitleti 1757. aastal koos teiste tublimate üliõpilastega keisrinna Jelizaveta Petrovnale, kuid 1760. aastal eksmatrikuleeriti ta loengutest puudumise tõttu ülikoolist. Pärast ülikoolist välja heitmist asus ta teenistusse ratsakaardiväepolku, kus ta alustas sõjaväelase karjääri vahtmeistrina ning keiser Peeter III onu, Holsteini printsi Georgi adjutandina.

Osalus poliitikas[muuda | muuda lähteteksti]

Potjomkin osales 1762. aasta riigipöördes, mis tõi võimule Katariina II.

Mõningatel andmetel sõlmisid Katariina II ja Potjomkin 1774. aastal salaja abielu ja Potjomkin oli Katariina noorima lapse Jelizaveta Tjomkina isa.

1776. aastal nimetati ta Novorossiiski, Azovi ja Astrahani provintside kindralkuberneriks ja Musta mere põhjaosa areng ja taaselustamine seostub ennekõike tema nimega.

Dnepri suudmes asutas G. Potjomkin Hersoni linna koos laevatehasega ning juhendas Jekaterinoslavi linna ehitust. 1783. aastal, pärast Krimmi annekteerimist Venemaale (Grigori Aleksandrovitši eriline teene oli, et uus territoriaalne liitmine osutus veretuks), pälvis ta Tauria vürsti tiitli. Potjomkin oli Krimmi kindralkuberner, sõjakolleegiumi president ja ta vastutas Musta mere laevastiku ehituse eest.

Potjomkin oli Vene armee ülemjuhataja Vene-Türgi sõjas 1787–1792, vürst Grigori Potjomkini juhtimisel alustati Bugi ja Dnestri suudmete vahel asuva Otšakovi kindluse piiramist nii merelt kui ka maalt ja 6. detsembril 1788 toimunud tormijooksuga Otšakovi müüridele vallutasid Venemaa väed kindluse. Iaşi rahulepinguga tunnistasid Osmanid eelmise Vene-Türgi sõja lõpetanud Küçuk Kaynarca rahulepingut ja Krimmi ühendamist Venemaaga.

Pikemalt artiklis Vene-Türgi sõda (1787–1792)

G. Potjomkin asutas Nikolajevi linna Otšakovi lähedal, 1784. aastal asutati Katariina II ukaasiga Sevastopoli linn. 1787. aastal toimus keisrinna Katariina kuulus retk lõunasse, mis kujunes Potjomkini võidukäiguks ja tema valitsetava piirkonna arengu edulooks. Novorossiiski kubernerina arendas vürst Potjomkin energilist tegevust Vene krooni jaoks uute maade korrastamisel, uutele maadele asunud kolonistidele-asunikele lubati maad ja vabadust.

Grigori Potjomkin aga suri pisut enne Vene-Türgi sõja lõppu.

1781–1786 aastatel rajati Potjomkini juhendamisel Hersonisse Katariina II katedraal, kuhu Potjomkin pärast surma 1791. aastal maeti.

2022. aasta 26. oktoobril teatas Hersoni oblasti Venemaa okupatsioonivalitsuse juht Vladimir Saldo, et Potjomkini säilmed ja tema kuju viidi Hersonist ära.^[1]