Sotsialistide-Revolutsionääride Partei

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Sotsialistide-Revolutsionääride Parteist; esseerideks nimetatakse ka partei Õiglane Venemaa liikmeid

Sotsialistide-Revolutsionääride Partei
'Партия социалистов-революционеров'
Venemaa keisririigi erakond
Esimees Keskkomitee esimees Viktor Tšernov
Ideoloogia sotsiaaldemokraatia
Ajaleht "Revolutsiooniline Venemaa" ja "Burevestnik"

Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (lühend SR; vene Партия социалистов-революционеров) oli 20. sajandi algupoolel tegutsenud partei Venemaa keisririigis. Partei liikmeid nimetati sotsialistideks-revolutsionäärideks ehk esseerideks (partei nime lühendist SR). SR Partei tegevus oli keelatud ning kuni 1917. aasta veebruarirevolutsioonini tegutses partei illegaalselt.

Partei loomine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Partei asutati 1901 paljude narodnikute gruppide ühinemise tulemusena. Partei 1906. aastal vastu võetud parteiprogramm nägi ette demokraatliku vabariigi moodustamine, klassivaba ühiskonna loomise, kodanikuõiguste andmine kõigile, enesemääramisõiguse rahvusvähemustele ning maa natsionaliseerimise ja ühisomandusse andmine.

Grigori Geršuni

Partei põhimõtted[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhiteesideks olid sotsialism ja ühiskonnnamudel, mille kohaselt oli kogu elanikkond jaotatud töötavateks ja mittetööd tegevateks. Erinevalt sotsiaaldemokraatidest kuulutasid nad proletariaadiks mitte ainult tööstustöölised, vaid ka põlluharijad ning peatähelepanu oligi talurahvaprobleemidel. Sotsiaalsete nõudmiste aluseks oli maa kuulutamine ühisomandiks.

Partei juhtkond ja organisatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Partei kõrgemaks juhtorganiks oli Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee, mille esimees oli Viktor Tšernov ning juhtkonda kuulusid veel Jekaterina Breškovskaja, Grigori Geršuni, Nikolai Avksentjev, Aleksandr Kerenski ja "SR Võitlusorganisatsioon" esindaja Keskkomitees Mihhail Gotz.

Aleksandr Kerenski

Pavel Kraft (1870-1907); Mihhail Gotz (1866-1906); Partei trükiväljaanded olid "Revolutsiooniline Venemaa" ja "Burevestnik".

Partei "SR Võitlusorganisatsioon" ja terror[muuda | redigeeri lähteteksti]

Partei juurde kuulus salajane võitlusrühm "SR Võitlusorganisatsioon", mis korraldas atentaate ja mille eesotsas olid vaheldumisi Grigori Geršuni ja Evno Azef/Jevno Azef (1903-1908) ning Boriss Savinkov (1909-), SR võitlusorganisatsiooni liikmed tapsid enne veebruarirevolutsiooni ligi 200 kõrgemat tsaaririigi ametnikku:[1], pärast 1905. aastal toimunud revolutsiooni, ajavahemikul 1906-1907 2 ministrit, 33 kuberneri ja 7 kindralit


SR võitlusorganisatsioonist eraldusid 1906. aastal veelgi radikaalsema terrori pooldajad Esseeride-maksimalistide Võitlusorganisatsiooniga (Боевая организация эсеров-максималистов), kes lõhkas peaminister Pjotr Stolõpini elukoha-suvila, koos selles viibinud elanikega, Stolõpinile tehtud ebaõnnestunud atentaadi käigus. Hiljem organisatsiooni liikmed liitusid uuesti Boriss Savinkovi juhitud SR võitlusorganisatsiooniga.

Partei 1905. aasta revolutsioonis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1905. aasta rahutustes mängisid esseerid otsustavat rolli, sest innustasid talurahvast aktiivse tegevusega muutusi saavutama, kasutades selleks vägivalda ning terrorit, samuti organiseerisid 1906. aastal ülestõuse riigi sõjalistes keskustes.

Next.svg Pikemalt artiklis 1905. aasta revolutsioon Eestis

1906. aastal eraldus Sotsialistide-Revolutsionääride Parteist ning tegutser erinevalt illegaalsest SRP - legaalse parteina Rahvalik-Sotsialistlik Tööpartei (Трудовая народно-социалистическая партия) ja samuti ka esseerid maksimalistid.

Partei tegevus Venemaa Riigiduumas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale II Riigiduuma valikut, kuhu valiti ka SR esindajad loobusid nad avalikust terrorist ning muutusid nn. parlamendiparteiks.

Partei 1917. aasta Veebruarirevolutsioonis[muuda | redigeeri lähteteksti]

1917. aasta Veebruarirevolutsiooniga tõusis esseeride partei roll ja populaarsus. Parteiga taasliitunud Aleksandr Kerenski osales Venemaa Ajutine Valitsuse koosseisus justiitsministrina ning alates juulist sai temast peaminister; Viktor Tšernov oli põllutööminister, Boriss Savinkov sõjaministeeriumis ministri abi.

Partei tegevus võimul Venemaa Ajutises Valitsuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koostöö nõukogude võimuorganites teiste sotsialistlike parteidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

I Nõukogude kongressil juunis 1917, kus osales 1090 delegaati rohkem kui 400 nõukogust, oli esseeridel 285 kohta, menševikel 248 ning bolševikel 105 kohta.

Partei lõhenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samal ajal esseerid lõhenesid kaheks tiivaks. Ajutist Valitsust toetas parempoolne tiib (paremesseerid) ning valitsusevastane vasak tiib (vasakesseerid) hakkasid koostööd tegema bolševikega. Vasakesseerid osalesid koos bolševikega pärast Oktoobrirevolutsiooni moodustatud Rahvakomissaride Nõukogus (valitsuses).

Paremesseerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asutava Kogu valimistel osutus Sotsialistide-Revolutsionääride Partei suurima toetajaskonnaga parteiks Venemaal (58%), bolševikud kogusid 25%. Edu saatis neid eeskätt toetuse tõttu talurahva seas.

II Nõukogude kongressil juunis 1917

Vasakesseerid - ПЛСР[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis III Vene revolutsioon

Pärast vasakesseeride kõrvaldamist nõukogude valitsusorganitest hakkasid esseerid taas korraldama individuaalterrorit ja atentaate. 30. augustil 1918 tulistas Fanny Kaplan Leninit, seejärel korraldas esseeride toetaja atentaadi Põhja Oblasti Kommuunide Liidu siseasjade rahvakomissarile Moissei Uritskile. 1920. aastal esseeride partei keelustati Nõukogude Venemaal.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]