Jukums Vācietis
Jukums Vācietis (vene keeles Иоаким Иоакимович Вацетис; 23. november (11. november vkj) 1873 Jaunlutriņi, Kuramaa – 28. juuli 1938 Moskva) oli Venemaa ja NSV Liidu sõjaväelane (2. järgu armeekomandör), rahvuselt lätlane.
Jukums Vācietis kutsuti 1891 Venemaa sõjaväkke, 1897 lõpetas Vilno sõjakooli ja 1909 Nikolai Kindralstaabi Akadeemia.
Ta võitles Esimeses maailmasõjas, oli 1915. aastast polkovnik, 1916. aasta oktoobris määrati ta 6. Zemgale läti kütipolgu komandöriks.
Oktoobrirevolutsiooni ajal läks Vācietis koos oma lätlastest koosneva polguga nõukogude võimu toetajate poolele ja vastavalt 12. armees moodustatud sõjarevolutsioonikomitee ülesandele osales Valga linna hõivamisel, mis oli Ajutise Valitsuse vägede valduses. Samuti osales ta Ajutise Valitsuse vägede Mogiljovis asunud Kõrgema Ülemjuhatuse peakorteri hõivamises ja likvideerimises, sest see ei allunud Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu korraldustele.
1917. aasta detsembris sai Vācietis Kõrgema Ülemjuhatuse Peakorteri juures asuva Revolutsioonilise Välistaabi operatiivosakonna ülemaks, 1918 astus Punaarmeesse. Aprillist 1918 oli ta Läti kütidiviisi ülem, kelle juhtimisel suruti Moskvas 6.–7. juulil 1918 maha vasakesseeride ülestõus.
18. juulist kuni 28. septembrini 1918 Saksamaa Keisririigi ja Vene SFNV vahel alanud sõjategevuses oli Vācietis Idarinde juhataja, 6. septembrist 1918 8. juulini 1919 Nõukogude Vabariigi Relvajõudude ülemjuhataja (Главнокомандующий вооружёнными силами Республики).
1919. aasta juulis vahistati Vācietis kahtlustatuna osalemises valgekaartlikus vandenõus, oktoobris aga vabastati Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee Presiidiumi otsusega, "kuna ei olnud alust kahtlustada endist ülemjuhatajat kontrrevolutsioonilises tegevuses", kuid kõrvaldati sõjaväge juhatamisest. 1919. aasta oktoobrist oli ta Revolutsioonilise Sõjanõukogu käsutuses eriti tähtsate ülesannete täitmiseks.
1921. aastast oli Vācietis Tööliste ja Talupoegade Punaarmee Sõjaväeakadeemias (alates 1925 M. V. Frunze nimeline Sõjaväeakadeemia) sõjaajaloo õppejõud, professor ja teaduskonna vanemjuhendaja. 1934. aastast oli ta NSV Liidu Kaitse Rahvakomissariaadi käsutuses.
Vācietis vahistati 29. novembril 1937. Süüdistatuna spionaažis ja kontrrevolutsioonilises terroritegevuses mõisteti ta 28. juulil 1938 surma ja lasti samal päeval maha. Rehabiliteeriti 1957.