Sotsialistlik riik

Allikas: Vikipeedia

Sotsialistlik riik on riik, kus on kehtestatud tootmisvahendite riiklik omand ehk kaotatud tootmisvahendite eraomand. Sotsialistlikus riigis on võimalik üldine plaanimajandus.

Sotsialistlikud olid paljud 20. sajandi riigid Ida-Euroopas, samuti mujal maailmas, kus olid võimul kommunistlikud parteid. Nende ideoloogia oli marksism-leninism.

Sotsialistlikud riigid ise käsitlesid sotsialismi üleminekuna kommunismile, mis pidi olema ühiskonna viimane arengujärk. Kommunismi ülesehitamist nimetasid nad iseendi olulisimaks eesmärgiks. Ükski sotsialistlik riik kommunismini ei jõudnud.

Kõige tuntum sotsialistlik riik oli Nõukogude Liit.

Sotsialistlik majandussüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tootmisvahendite riiklik omand saavutati harilikult nende natsionaliseerimisega. Harilikult maksti ettevõte eelmistele omanikele selle eest väga väikest hüvitist ja sageli ei makstud üldse midagi.

Peamiselt põllumajanduses, kohati ka teenindussfääris oli lubatud ühisomand (kolhoosid, artellid). Nende erinevus riigiettevõtetest oli pigem formaaljuriidiline kui sisuline.

Et kõigi tähtsamate ettevõtete omanikuks oli riik, siis määrasid riigi volitatud esindajad (näiteks ministeerium) ettevõtete juhtkonna. Riik kirjutas kõigile tootmisettevõtetele ette, mida ja kui palju nad peavad tootma. Ettevõtete teenitud kasum läks riigi tuludesse ning kahjumi kattis samuti riik. Selleks, et anda ettevõtetele stiimul kasumit teenida, juurutati ettevõtetevaheline sotsialistlik võistlus.

Riik kehtestas ka tähtsamate kaupade ja teenuste hinnad (mõnes riigis peaaegu kõik hinnad). Kaupade müümist ettenähtust kõrgema hinnaga nimetati spekulatsiooniks, sellega tegelevaid inimesi spekulantideks ning neid võidi karistada kriminaalkorras.

Selleks, et riiki sel määral kontrollida, peab riik olema saavutanud teatud arengutaseme, mida nimetati sotsialismi materiaal-tehniliseks baasiks. Riiki, mida valitses kommunistlik partei, ent seda majanduse taset polnud saavutatud, nimetati sotsialistliku orientatsiooniga riikideks.

Sotsialistlikud riigid ise väitsid, et neis on kaotatud inimese ekspluateerimine inimese poolt. Sellest, et see on asendunud inimese ekspluateerimisega riigi poolt, ei räägitud.

Sotsialistliku maailmasüsteemi moodustumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene sotsialistlik revolutsioon oli Pariisi Kommuun 1870. aastal Preisi-Prantsuse sõja ajal ning püsis 100 päeva, enne kui lämmatati.

Venemaal toimus esimene sotsialistlik revolutsioon 1905.–1907. aastal. See suruti maha. Esimese maailmasõja lõpus puhkesid paljudes riikides sotsialistlikud revolutsioonid, mis suruti maha pärast Oktoobrirevolutsiooni, mille tulemusena tekkis Nõukogude Liit.

Kuni Teise maailmasõjani oli Nõukogude Liit (koos oma satelliitide Mongoolia ja Tuvaga) ainus sotsialistlik riik maailmas. Teise maailmasõja ajal vallutatud aladelt ei viinud NSV Liit enam vägesid välja, vaid kehtestas ka neis sotsialistliku korra.

Pärast koloniaalsüsteemi lagunemist 1960. aastatel valis osa iseseisvunud kolooniaid samuti mittekapitalistliku arengutee. Neid nimetati sotsialistliku suunitlusega riikideks.

Üleminek kommunismile[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poliitika artiklid teemal
Valitsemisvorm
Vormid

· redigeeri

Pärast Oktoobrirevolutsiooni pidasid inimesed Venemaal enesestmõistetavaks, et kommunism saabub mõne aasta jooksul pärast kodusõja lõppu. Kui kuulutati välja 1. viisaastak, ei mainitud selle numbrit ega räägitud, et tulemas on veel teisigi viisaastakuid, mis jättis mulje, et viisaastaku lõpuks ongi kommunism üles ehitatud. Selliseid seisukohti väljendati ka ühiskonnas levitatavate loosungite kaudu ("Kommunism — see on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine").

Nikita Hruštšov kuulutas välja, et Nõukogude Liit jõuab kommunismi 1980. aastaks. Pärast Hruštšovi kukutamist ei esitanud NSV Liidu riigijuhid enam konkreetseid tähtaegu.

Kommunismile üleminek pidi olema järkjärguline. Selletõttu kaotati NSV Liidus tasu paljude asjade eest, mis kapitalismis on kallid. Arstiabi ja kogu haridus oli kõigile tasuta, samuti paljude spordialade harrastamise võimalus. Suur osa kultuuriga seonduvat (raamatud, ajakirjandus, kino-, teatri- ja muuseumipiletid) olid väga odavad. See tõi kaasa trükiajakirjanduse väga suured tiraažid.

Elatustase[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsialistlike ja kapitalistlike riikide elatustaseme võrdluse uuringud ei ole lõpuni usaldusväärsed. Harilikult keskenduvad need hindade võrdlusele, mida on kõige lihtsam teha. Mõõdetakse, kui palju peab keskmise palgaga inimene töötama, et teenitud raha eest mingit kaupa osta saaks. Enamik kaupu, sealhulgas tarbekaupu, maksid kapitalistlikes riikides vähem. Need uurimused näitavad kapitalismi paremas valguses, kui see tegelikult oli.

Näiteks USAs oli taksokilomeeter palju odavam kui Nõukogude Liidus. Ei ole aga arvestatud, et Nõukogude Liidus oli enamikus linnades arenenud ühistransport, mistõttu sageli puudus takso järele üldse vajadus. USA-s puudub seevastu mõneski suures linnas igasugune ühistransport, mistõttu taksosõit on seal möödapääsmatu.

Väga raske on elatustaseme uuringus adekvaatselt arvestada sotsialistlike riikide tasuta haridust ja arstiabi, kusjuures nende kvaliteedis ei olnud palju vahet, samuti märkimisväärselt suuremat kultuuritarbimist.

Paljudes sotsialistlikes riikides oli tööpuudus väga väike ja näiteks Nõukogude Liidus puudus peaaegu üldse. Kapitalistlikes riikides oli kuritegevus palju suurem kui sotsialistlikes riikides. Sotsiaalset turvalisust on samuti väga raske õiglaselt hinnata.

Languse põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailma esimene sotsialistlik riik, mis püsima jäi, Nõukogude Venemaa, tekkis pärast kodusõda, kus vana korra pooldajad avaldasid sotsialistlikule valitsusele ägedat vastupanu. Selletõttu ei lubanud Nõukogude Venemaa ja selle järglane Nõukogude Liit oma alamatel oma arvamust vabalt avaldada. Kehtestati üheparteisüsteem ja tsensuur. 1926. aastal keelustati NLKPs ka parteisisesed fraktsioonid.

Kellelgi ei olnud selget ettekujutust, kuidas sotsialistlik riik funktsioneerima peaks, sest ajaloos polnud pretsedente. Sellises olukorras osutus üheparteisüsteem ebatõhusaks, sest nüüd võeti riigi juhtimise otsused vastu kitsas ringis, mida ei saanud enam kritiseerida. Esiteks tähendas see, et sotsialistlike riikide valitsused irdusid rahvast, ja teiseks oli see tõhus kasvupinnas korruptsioonile. Ehkki võitlus korruptsiooniga kestis sotsialistlikes riikides pidevalt ja usaldusväärsed hinnangud korruptsiooni taseme kohta puuduvad, võib oletada, et sotsialistlikud riigid olid keskmiselt rohkem korrumpeerunud kui arenenud kapitalistlikud riigid.

Nõukogude Liit tekkis vaenulike jõudude piiramisrõngas. Seetõttu käsitles ta kõiki kapitalistlikke riike vaenulikena. Juba marksistliku õpetuse järgi olid kapitalistlikud riigid määratud kaduma ja sotsialistlikud riigid pidid aitama neid kaotada. Sellepärast oli sotsialistlikele riikidele omane tugev sõjavägi. Sotsialistlike riikide sõjaväele kulus võrreldes kapitalistlike riikidega väga suur osa rahvatulust.

Nõukogude Liidu tekke ajal oli vaja kehtestada proletariaadi diktatuur, et nõukogude võim üldse püsima jääks. Pärast, kui otsene oht vähenes, ei tahtnud riigijuhid diktatuurist loobuda, sest olid juba jõudnud irduda rahvast ja vajasid kaitset omaenda rahva eest.

Keelustades tootmisvahendite eraomanduse, alahindasid kommunistid seda, et ettevõtte loomine ja juhtimine võib olla mitte ainult töö ja elatusvahend, vaid ka eneseteostus. Sotsialistlik võistlus ei suutnud päriselt asendada motivatsiooni, mille saab oma ettevõtte edukast juhtimisest. Seetõttu oli sotsialistlikes riikides sageli levinud raiskamine ja minnalaskmine.

Võrreldes kapitalistlike riikidega oli sotsialismimaades väiksem tööviljakus. Selle põhjustas vähene tööpuudus: töötajat ei saanud hästi lahti lasta, sest oli raske tema asemele uut leida.

Sotsialismileeri lagunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1985. aastal tuli Nõukogude Liidus võimule Mihhail Gorbatšov, kes hakkas riiki ümber korraldama, lootes seda tõhustada. Seda aega nimetatakse perestroikaks. Suurendati majandusvabadust ja ettevõtete otsustamisõigust, peaaegu kaotati tsensuur ning lubati vabu valimisi.

Kuna kõik ettevõtted pidid müüma kaupu keskvõimu poolt määratud hindade eest, oli igas Nõukogude Liidu piirkonnas levinud arvamus, et keskvõim maksab neile toodangu eest liiga vähe ja et ülejäänud riik elab nende arvel. Seetõttu hakkasid tingimuste lõdvenedes piirkonnad, eriti rohkem arenenud piirkonnad, taotlema suuremat sõltumatust keskvõimust.

Piirkondade esinduskogudesse valiti suurel hulgal inimesi, kes pooldasid riigi igasuguse kontrolli kaotamist majanduses ehk üleminekut kapitalistlikule süsteemile. Siin oli oluline kapitalistlike riikide eeskuju: just see, milles kapitalistlik majandussüsteem parem oli, paistis hästi silma, see, milles sotsialistlik majandussüsteem parem oli, jäi seevastu varjatuks.

Baltimaad olid selle protsessi eesotsas. 1989. aasta Balti kett ja laulev revolutsioon näitasid kogu maailmale, et Eesti, Läti ja Leedu soovivad taastada sõltumatust. Nende liiduvabariikide valitsused võtsid suuna iseseisvuse taastamisele, ehkki ametlikul ei öelnud nad seda kaua välja.

Niisugused suundumused toimusid kõikjal üle Nõukogude Liidu ja Varssavi pakti maade. Sellepärast ei saanud neid maha suruda muudmoodi kui diktatuuri uue kehtestamisega. Seda Gorbatšov ei soovinud, aga võib-olla ka enam ei suutnud teha.

Välispoliitikas lõpetas Nõukogude Liit teiste sotsialistlike riikide toetamise ja hakkas sealt vägesid välja tooma. 1990 lubas ta Saksamaadel taasühineda, misjärel Saksa DV sattus täielikult Saksamaa LV kontrolli alla. Jugoslaavias suurenesid rahvuslikud vastuolud sedavõrd, et puhkes kodusõda.

Nähes majandussüsteemi muutumist, korraldasid vanameelsed 1991. aastal augustiputši, et peatada riigi lagunemine. See oli juba hiljaks jäänud, nad ei suutnud sõjaväe üle kontrolli saavutada ja putš suruti mõne päevaga maha. Selle tulemusena lõpetati Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei tegevus. Sama aasta lõpus saadeti Nõukogude Liit ametlikult laiali. Selle varemeile tekkinud riigid ehitasid üles kapitalistliku majandussüsteemi.

Riikides, mille üle Nõukogude Liidul väiksem kontroll oli (Hiina, Vietnam, Kuuba, Põhja-Korea), säilis sotsialism kauem.

Mõju kapitalistlikele riikidele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsialistlikud riigid kaotasid kõik aadlike privileegid ja andsid selles eeskuju teistele riikidele, ehkki nad polnud esimesed riigid, mis kõik aadli eesõigused tühistasid. Sotsialistlike riikide eeskuju oli oluline kapitalistlike riikide feministidele võitluses naistele valimisõiguse, õiguse saada võrdse töö eest meestega võrdset palka ning muu sugudevahelise võrdsuse eest. Sotsialistlikud riigid vastustasid apartheidi ja rassismi. Sõnades olid nad keelustanud diskrimineerimise rahvuse põhjal, ehkki praktikas esines nii juutide kui teistegi rahvuste tagakiusamist.

Sotsialistlikud riigid ei omanud kolooniaid (ehkki vahel kohtlesid oma riigi äärealasid kolooniatena), mistõttu nad toetasid koloniaalsüsteemi kaotamist ja kõigi kolooniate iseseisvumist.

Sotsialistlike riikide saavutused avaldasid suurt mõju heaoluühiskonna ülesehitamisele kapitalistlikes riikides, sest enam polnud võimalik väita, et näiteks töötust pole võimalik kaotada ja et tasuta haridust pole võimalik kõigile tagada.

Sotsialistlikke riike[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]