Kurelased

Allikas: Vikipeedia

Kurelased ehk kuralased ehk kuršid olid praegusel Läti alal Kurzemes Kuramaa ranniku sisemaal elanud soome-ugri keelkonda kuulunud keelt kõnelenud hõim[1], kes XVI–XVII sajandil segunesid baltlaste: lätlaste ja leedulastega.

Kurelaste elualad piirnesid idas liivlaste, kagus Zemgales semgalite, lõunas žemaitidega ja põhjas (üle mere) eestlaste (saarlaste) aladega.

Esimesed kirjalikud ülestähendused kurelaste kohta pärinevad 9. sajandist.

Kurelased olid kõige kardetumad Läänemere mereröövlid kristliku maailma jaoks 11.–13. sajandil[viide?]. Kroonikates on mainitud paljusi kurelaste ühiseid sõjaretki eestlastega (arvatavasti rohkemalt saarlastega). Vanades kroonikates on läänemaailm paigutanud nad koos (praeguste) eesti alade, endiste preislaste, karjalaste, Soomes elavate rahvastega ühise nimetuse – idameeste-viikingite (germaani keeles eastmann v estmann v jne) hulka.

1176 või 1177. aastal võitlesid kurelased ja eestlased taanlastega kahes lahingus Ölandi saare lähistel[2].

1187. aastal vallutasid ja põletasid paganad (täpsed andmed puuduvad kas – eestlased/saarlased, karjalased või kurelased, või eestlased/saarlased ja kurelased, või eestlased/saarlased ja karjalased, või karjalased ja venelased) Rootsi esimese pealinna Sigtuna ning tapsid piiskop Johannese.

Kurelaste suhted ristiusku levitava piiskop Albertiga olid algselt rahumeelsed ning kurelased tegid Albertiga 1201. aastal rahu ja rööwisiwad sest ajast saadik üksnes Skandinawia randu, siiski püüdsid kurelased 1201 Riia linna vallutada. Kui ordu oli Eesti- ja Liivimaa juba vallutanud ja rahva ristinud, olivad kurelased veel paganad.

„Semgallimaalt oliwad Saksa preestrid aegsasti loodepool olevate kurelaste hulgas ristiusku wäljalaotada katsunud ja kurelaste kuninga Lammehini ristinud. Pea saiwad kurelased aru, et ristirahwa Iumal paljul wägewam on kui nende ebajumal Pehrkuns. Nad oliwad selle poolest weel kahewahel, missuguse ristirahwa riigi alla heita. Balduin arwas paraja aja olewat Riia piiskopi maid suurendada, läkitas preestrid Lammehini juurde, kellega nemad nõnda kaua kauplesiwad, kuni see aastal 1230 wabatahtlikult sakslaste alla heitis. Lammehin tegi 28. detsembril 1230 Durbenis Balduini enesega allaheitmise poolest järeltulewa sääduse: kurelased wõtawad ristirahwa preestrid wastu ja lasewad endid ristida; nemad teewad enestele kohuseks ristisõjawäega paganate wasta wõidelda; ka lubawad nemad paawsti poolt saadetud piiskopi sõna kuulda. Selle wastu tõotab Balduin paawsti nimel kurelastele igawest wabadust, kui nemad ristiusust mitte ära ei tagane. Aasta hiljem tegi Balduin teiste kurelastega sellesama kauba ja sel kombel oli ta kõik Kuramaa enese alla heitnud. Nüüd läkitasiwad kurelased saadikud Rooma ja kuulutasiwad paawstile, et nad teda oma waimulikuks pääks wastuwõtawad. Balduin sai see eest Gregòr IX. poolest Semgalli piiskopiks nimetatud. “

Matthias Johann Eisen. Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu. Teine täiendatud trükk. Tartus. K. A. Raag'i kirjastus. 1913.

Kurelaste elualade vallutamine ristisõja käigus toimus koos liivlaste allutamisega, 1236. aastal pärast Mõõgavendade ordu kaotust Saule lahingus ja saarlastepoolset ristiusust keeldumist, tõusid ka kure­lased ja semgallid asusid vastupanekule, mis aga maha suruti ning Mõõgavendade ordu rajas oma tugipunktidena Kuramaale 1244. aastal Goldingeni, Windawi ja Hasenpothi kindlustatud kantsid.

1260. aastal toimunud Liivi ordu Durbe lahingus leedulastega otsustasid orduväkke sunnitud kurelased ja ühes nendega eestlased lahingust mitte osa võtta, et sakslaste alt vabaks saada. Nad lahkusid sõjaväljalt, mis oli ka osaline sakslaste katastroofilise kaotus tagajär­jeks: ordumeister ja 150 orduvenda langesid. Järgnenud lühikese ajavahemiku jooksul kurelased ja saarlased ei tunnustanud avalikult sakslaste valitsust. Ristiusust taganenud saarlased andsid alla varem, kuid kurelased alistusid alles 1267. aasta erilepingu põhjal:

„1) võtma vastu neile määratud preestrid, kuuletuma neile ja varustama neid kõige vajalikuga;

2) kaitsma preestreid vaenlaste eest nagu iseend; 3) laskma kogu rahvast, nii mehi, naisi kui ka lapsi preestritel ristida; 4) täitma teisi kristlaste riitusi; 5) vastu võtma neile paavsti poolt määratud piiskopi; 6) maksma piiskopile ja selle prelaatidele iga aasta sama palju, kui seda tehakse Ojamaal; 8) osalema paganatevastastes sõjakäikudes nii juba kristlaste hõivatud maa kaitsmiseks kui ka kristlike valduste laiendamiseks.“

Tiina Kala Ristimine paganate ja kristlaste pilgu läbi

Osa Läänemere äärsel Kura poolsaarel elanud kurelasi jäi ilmselt Leedu ja Poola ning Saksa Ordu poolt vallutatud Preisimaa piirialadele ning seega ordu ülemvõimu alla. Liivimaa kurelased jagati Liivi ordu ja Liivimaa piiskopi vahel ning ristiusustati lõplikult. Kura kuningad aga said olulisi privileege, eeskätt Kuldiga ümbruses. Kura kuningad olid vabad mehed sarnaselt läänimeestega, ent neil polnud alluvaid talupoegi. Neil ei olnud ka reaalkoormisi, aga makse maksta tuli kuningatelgi[3].

17. sajandil sulandusid Lätis elavad kurelased koos latgalite ja semgalitega läti rahvuseks. 1920–40 eesti teadlaste poolt külastatud Kuramaal elavad nn "liivlased" olid vast viimased kuralased[viide?]. Samuti säilis kura kultuur koos kuralastega endise Pilsātsi maakonna aladel Kura säärel, XX sajandi alguses rajati seal ikka veel kuralastele tüüpilisi nikerdatud otsasarikatega maju. Teine maailmasõda ja Preisimaa elanike asumine Saksamaale tõi kaasa sealsete asukate saksastumise.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]