Tartumaa

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib ajaloolisest Tartumaast; praeguse Tartumaa kohta vaata artiklit Tartu maakond

Tartumaa (Kreis Dorpat) on ajalooline maakond Eesti idaosas.

Arheoloogide arvates asusid inimesed praeguse Tartumaa territooriumile elama vähemalt 5000 aastat tagasi. Meie ajaarvamise alguses sai siinsete asukate peamiseks elatusallikaks põlluharimine, tihenesid sidemed naaberhõimude ja -rahvastega.

Muinasaeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajaloolise Tartumaa eelkäijaks tuleb lugeda Ugandi muinasmaakonda. 13. sajandi algul hõlmas Ugandi kogu Emajõest lõuna poole jääva maa-ala kuni latgalite asualani ja Pihkva vürstiriigini, läänes piirnes Sakala maakonnaga. Põhja pool Emajõge paiknes muinasajal hulk väikemaakondi ehk muinaskihelkondi: Vaiga, Jogentagana ja Soopoolitse. On arvatud, et Ugandi võis koosneda umbes viiest muinaskihelkonnast, suuremad keskused olid Tartu ja Otepää. Erinevalt Põhja-Eestist ei ole muistse Tartumaa (Ugandimaa) kihelkondade arv ja paiknemine aga täpselt teada.

Next.svg Pikemalt artiklis Muinas-Eesti
Muinas-Eesti maakonnad 13. sajandi alguses. Tähtsamad linnused on tähistatud punasega

Tartumaa keskajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

13. sajandi algul siinmail toimunud põhjala ristisõdade (eestlaste muistse vabadusvõitluse) järel moodustati Ugandi aladel Tartu piiskopkond. 13.–15. sajandil hakkasid tekkima hilisema ajaloolise Tartumaa kirikukihelkonnad: Kodavere, Laiuse, Otepää, Palamuse, Puhja, Rannu, Sangaste, Tartu (Tartu-Maarja), Torma, Võnnu, Kursi (tekkis arvatavasti 14. sajandil Kursi ordulinnuse ja sellega seotud komtuurkonna baasil), Rõngu (tekkis arvatavasti 14. sajandil koos vasallilinnuse ehitamisega), Kambja (moodustati 15. sajandi keskpaigas Otepää, Tartu ja Võnnu kihelkonna osadest), Nõo (eraldati 15. sajandil Tartu kihelkonna lõunapoolsed alad), Maarja-Magdaleena ja Äksi.

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu piiskopkond

13. sajandi kujunes Tartu linn piirkonna tähtsaimaks keskuseks, astus Hansa Liitu ja Tartu kaudu toimus suur osa läänepoolsete kaupmeeste kaubavahetusest Pihkvaga. Maismaateede kõrval omandas üha suurema tähtsuse veetee piki Emajõge ja Lämmi- ning Pihkva järve Pihkvasse ja sealt Novgorodi. Novgorodi kulges talvel ka otsetee Želtša suudmest. Piiskopkonna ja Novgorodi vahel sõlmitud rahulepingutes ja kaubandusprivileegides nähti ette vaba kaubaliiklus Peipsi järvel.

Vene tsaaririigi poolt vallutatud ja okupeeritud alad aastatel 1570–1577

Liivimaa sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vene-Liivi sõda algas 22. jaanuaril 1558, mil Moskva tsaaririigi väed ületasid Liivimaa piiri Kirde-Eestis Alutaguse ning endise Kaasani khaaniriigi khaan Šig-Alei juhtimisel Kagu-Eestis Vastseliina juures Tartu piiskopkonda, kus laastasid kuu jooksul maad, kohtamata erilist vastupanu vallutasid pool Eestimaad, kuni Paideni, sh. Narva ja Tartu. Seejärel kuulutas tsaar välja kahekuulise vaherahu, mille jooksul pidid liivimaalased "Tartu maksu" tasuma. Ent raha ei saadud õigeaegselt kokku ning 11. mail langes venelaste kätte ootamatult Narva. Seejärel polnud tsaar enam rahutegemisest huvitatud ning lükkas hilinemisega kokku saadud raha tagasi.

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu maks

1558. aasta suvel järgnes maa sihipärane vallutamine, mil Pihkva suunast tungisid Vene väed Pihkva vojevoodi Pjotr Šuiski juhtimisel Tartu piiskopkonda ja venelaste kätte langes nii Vastseliina piiskopilinnus ja Tartu[1] Pjotr Šuiski oli pärast Tartu piiskopkonna vallutamist[2], ka sealne asevalitseja (namestnik).[3].

1558. aasta augustiks olid vene vägede poolt vallutatud ka Vastseliina ja Laiuse. Tartumaa piirkond jäigi edasiseks sõjategevuse ajaks Moskva tsaaririigi võimu alla.

Tartusse määrati Jurjevi asehaldurid: Pjotr Šuiski (1558–); Ivan Petrovitš Fjodorovitš (1561–), Dmitri Hilkov (1561/1562); Mihhail Morozov (1565).

Tartumaa varauusajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Poola aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Poola aeg

16. sajandi keskel toimunud Liivi sõja lõpetanud 1582 Venemaa ja Poolaga vahel sõlmitud Jam-Zapolski vaherahu ning 10. augustil 1583 Rootsiga sõlmitud kolmeaastase Pljussa vaherahu tulemusel läksid Põhja- ja Lääne-Eesti läksid Rootsi kuninga võimu alla, Lõuna-Eesti ja Liivimaa jäid Poolale, Saaremaa jäi aga kuni 1648. aastani Taani koosseisu. Tänutäheks Poolale alistatud Liivimaa olude korraldamisel läänistas Poola kuningas Zygmunt III Poola suurkantslerile ja -hetmanile Jan Zamoyskile (15421605) 1588. aastal Tartu staarostkonna ning Tartu piiskopkonna alad läksid Rzeczpospolita Liivimaa hertsogkonna alluvusse.

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu vojevoodkond

Poola ajast kujuneski välja ajalooline Põhja- ja Lõuna-Eestimaa eraldatus, kus Poola võimu alla jäänud maaalad liideti Liivimaa kubermanguga, Põhja-Eesti alad aga Eestimaa kubermanguks, Rootsi võimu alla. Tartumaa ala teatakse omaette haldusüksusena aastast 1582. Tollane Tartumaa hõlmas ka enamiku praegusest Jõgeva maakonnast, osa Valga, Põlva ja Ida-Viru maakonnast. Avinurme (Ida-Viru maakonnas), Torma, Laiuse ja Palamuse (Jõgeva maakonnas) kihelkond kuulusid kas täies ulatuses või osaliselt Tartumaa koosseisu. Tollal kinnistunud põhjapiir – Liivi sõja järgne Poola ja Rootsi piir – jäi Tartumaal kehtima kuni 20. sajandi alguseni.

Rootsi aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Rootsi aeg

Aastatel 1600–1611. toimunud Poola-Rootsi sõja tulemusel liideti aga alates 1620. aastatest olid Tartumaa alad Rootsi kuningriigi alluvusse Idamereprovintsidena.

Next.svg Pikemalt artiklis Liivimaa kubermang

Tartumaa pärast Põhjasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Põhjasõja tulemusena läks Tartumaa koos ülejäänud Eesti aladega Venemaa keisririigi koosseisu.

Tartumaast moodustati Tartumaa (Дерптский уезд), mis kuulus aastatel 1704–1713 Peterburi kubermangu Narva provintsi; Tartumaa, mis kuulus aastatel 1713–1722 Eestimaa kubermangu; 1722. aastast liideti uuesti Tartumaa Riia kubermangu. Aastail 1714–1722 oli maakonnal oma maapäev ja maamarssal.

Seoses kreiside loomisega 1780. aastatel eraldati suure Tartumaa lõunaosa iseseisvaks Võru kreisiks. Tekkinud Liivimaa kubermangu Tartu kreisi (saksa keeles Kreis Dorpat) piir jäi ajaloolisel Tartumaal kehtima Esimese maailmasõjani. 1920. aastate algul eraldati Tartumaa koosseisust Sangaste kihelkond, mis sai osakeseks loodavast Valgamaast.

Tartumaa Eesti Vabariigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teise maailmasõja eel oli Tartumaa üks suurematest Eesti maakondadest maismaapindalaga 5834 km². Aastal 1949, kui moodustati Jõgeva maakond, liideti sellega Tartumaa põhjapoolsed vallad Avinurme ja Lohusuu vald (praegu Ida-Viru maakonnas) ning Sadala, Vaimastvere, Laiuse, Jõgeva, Torma, Kasepää, Pala, Saare, Voore, Kuremaa, Kudina, Kaarepere, Kursi ja Saadjärve vald (praegu Jõgeva maakonnas). Aastatel 19391950 kuulusid Tartu maakonda lisaks praegustele ka Ahja, Kiidjärve ja Veski vald (1939) (praegu Põlva maakonnas) ning Otepää, Pühajärve ja Aakre vald (praegu Valga maakonnas).

Tartumaa Eesti NSV-s[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tartumaa 1954. aastal

Aastal 1950 kaotati Eestis maakondlik jaotus ning Tartumaast moodustati Elva, Kallaste, Otepää ja Tartu rajoon. Tartu linn oli vabariikliku alluvusega linn. Osa Tartumaast liideti ka Jõgeva, Põlva ja Räpina rajooniga. Otepää rajooniga liideti alasid Võrumaast. Aastal 1959 liideti Tartu rajooniga Kallaste rajoon, aastal 1961 liideti Räpina rajooni põhjaosa ja aastal 1962 liideti Elva rajooni kesk- ja põhjaosa. Samas läks Tartu rajooni kirdenurk Jõgeva rajooni koosseisu. Väike osa Jõgeva rajoonist ühendati Tartu rajooniga aastal 1972.

Tartumaa Eesti Vabariigis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tartu rajoon nimetati 1990. aastal ümber Tartu maakonnaks ja kolm aastat hiljem arvati sellesse ka Tartu linn, mis nõukogude võimu ajal oli omaette haldusüksus. Kaasaegne Tartu maakond on ajaloolisest Tartumaast palju väiksem, hõlmates vaid selle keskosa (ääreosad on jaotatud kaasaegse Jõgevamaa, Põlvamaa, ja Valgamaa vahel).

Ajaloolisel Tartumaal on Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse andmeil 210 ajaloolist looduslikku pühakohta, sealhulgas 43 hiit, 58 kivi, 56 allikat, 20 pühapuud, 23 ohvrikohta ja kümme muud pühapaika (näiteks ohvriaeda).[4]

Tartumaa majandus ja kultuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tartumaa ajaloos on oluline osa Hansa Liidul, mille koosseisus Tartust sai Läänemere piirkonnas oluline kaubanduskeskus, ning 19. sajandi teisel poolel rajatud Tartu raudteeühendus Tallinna, Riia ja Peterburiga, eriti aga 1632 asutatud Tartu Ülikool, tänu millele Tartumaa on olnud Eesti hariduselu keskus.

Tartumaa kihelkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kihelkonnad 13. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. sajandil tekkinud kihelkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

15. sajandil tekkinud kihelkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1920 moodustati Avinurme kirikukihelkond.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. vene Штурм Дерпта
  2. Tartu stiftfoogt Elert Kruse teade Riia peapiiskop Wilhelmile, 5. augustil 1558 Ērkuļi (Erkull) mõisas, Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, Band 1, 1840, lk.469-477
  3. Mitteilungen aus dem Gebiete der Geschichte Liv-, Est- und Kurlands, Band 1, 1840, lk.483
  4. Elina Randoja. Hiite jäänused pakuvad pühalikku rahu. Tartu Postimees, 15.11.2011. (Kasutatud 16.11.2011.)

Vaata ka:[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]