Asti ordulinnus

Allikas: Vikipeedia
Linnuse idakülje müür, vaade kirdesuunal.
Vapp

Asti ordulinnus (saksa Burtneck-Schloß, läti Burtnieki)[1] on Liivi ordule kuulunud ja Võnnu (läti Cesis) komtuuri halduses olnud majandus – ja laolinnus, mis asub praegu Lätis, Burtnieki piirkonnas[2],Burtnieki asulas Asti (Burtnieki) järve lõunakaldal, vanas majandikeskuses mäekünkal ja Burtnieki pargi kõrval.[3]

Muinasajal kuulus Asti lätlaste Tālava muinasmaakonna loodepiirkonda. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Volmari kreisi Burtnieki kihelkonnas (Kirchspiel Burtneck).[4]

Linnuseala asub u. 45 m. ü. m.

Tiik linnuse lääneküljel loodest vaadatuna. Vasakule tagaplaanile jäi kunagi väravatorn.

Nimekujud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mantelringmüüri kagunurk. Vaade linnusehoovi poolt.
  • 1357 – Burtneck
  • 1366 – Burtenik alias Astigerwe
  • 1434 – Burtenigh
  • XV – XVI sajand – Bortnick, Burthnick, Burtnie, Burtenick, Burtnyck, Burthnig, Burtnicum[5]

Lätlaste kohanimel Burtnieki võib olla mingi seos eestlaste Ruhja kandis asunud Purke linnuse nimega.[6] Saksa teoloog ja geograaf Anton Friedrich Büsching nimetab oma 1770 väljaantud raamatus "Neue Erdbeschreibung" Asti järve ka Buri järveks ja linnuse paralleelnimeks Beverini.[7]

Mantelringmüüri ida – kagupoolne väliskülg. Vaade kirdest vallikraavist.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asti linnuse piirkond ristisõdade ajal.[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asti järvele jooksid juba muinasajal kokku eestlaste Sakala, liivlaste Metsepole ja lätlaste Talava maakonna piirid. Lätlaste asustus järve lõuna – ja edelakaldal (tänapäeva Burtnieki ja Mattiši ümbruses) moodustas otsekui kiilu lääne – ja loodepool (Väike – Salatsi) olevate liivlaste ning põhjas ja kirdes (Saardes ja Ruhjas) elavate eestlaste vahele. Juba ristisõdade varases algusjärgus oli järve lõunakülje läti asustusala pidevate tapluste tallermaa ja kujunes hiljem üheks platsdarmiks sissetungil eestlaste aladele.

1208 detsembris puhkasid lätlased seal saagiga peale röövretke Sakalasse. 1211 veebruaris kogunesid ristisõdijad Asti järve äärde ja pidasid seal lahingu neile vastu tulnud lõunaeestlastega. Peale Viljandi linnuse piiramist sama aasta märtsis tulid sakalased mitu korda karistusretkele ja põletasid maha kõik lätlaste külad järve ümbruses. 1216 aasta aprillis rüüstasid sealsamas lätlaste külasid Salatsit mööda üles sõitnud saarlased. 1220 veebruaris osalesid Asti lätlased ristisõdijate vallutusretkel Järvasse ja Harjusse. 1223 detsembris kogunesid ristisõdijad, lätlased ja liivlased jälle Asti äärde ja suundusid siit sõjakäigule Harjusse.[8]

Asti mõisa hoone linnuse kunagisel lõuna – edelaküljel.

Linnuse rajamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

1281 asutasid Heermeister - Chroniki järgi ordumeister ja peapiiskop ühiselt Asti (Burtneck) kihelkonna.[9]

1284 aastal ehitas ordumeister Wilhelm von Schauerburg (Wilken von Endorp) Asti linnuse. Selle daatumi linnuse tekkeks annavad baltisaksa (J. G. Arndt 1753) ja läti ajaloolased.[10],[11] Hermann Warthberge kroonikas kirjutatakse, et eelmainitud ordumeister rajas piirkonda mitmeid kirikuid, mis tollal sageli ehitati linnuste lähedusse. Hilisemate kroonikute väitel olevat see meister ehitanud 3 linnust: Volmari, Asti ja Trikata.[12]

1294 sõlmisid Riia peapiiskop ja Saare – Lääne piiskop kalastamiskokkuleppe Asti järvel. Kuigi peapiiskopkonna maad sinna ei ulatunud, näitab see seik piirkonna olulisust nii ordule, kui peapiiskopile ja viimase pretensioone piirkonnale.

1305 kaebab peapiiskop paavstile, et ordu on hõivanud tema linnused ja Asti järve piirkonna, millele peapiiskop nähtavasti pretendeeris, kuna järve põhjaküljele ulatusid Metsepole maakonna liivlaste alad.

13051366 aasta vahele paigutab Löwis of Menar linnuse rajamise aja.[13] Arvatavast aluseks võttes sajandivahetuse suuremat sõjalist konflikti ordu ja peapiiskopi vahel.

1357 esineb nimi mõningatel andmetel esmakordselt dokumentides.

1366 mainitakse linnust (castrum Burtnik alias Astiyertwe) esmakordselt kirjalikult peapiiskopi ja ordu vahelises tülis linnuse omandiõiguse üle.[14]

XV sajandi kroonikates figureerib linnus pidevalt, kuna ordumeister peatub siin tihti ja annab välja hulga dokumente.

1523 esineb ordumeister Plettenbergi läänikirjas Asti kihelkond - Parochia Burtnicensis.[15]

Linnuse põhjapoolses küljes asunud adminhoone põhjakülg. Jääb selgusetuks, kas on välikamina puhul kasutatud mingit linnuse ehitusdetaili või on lihtsalt improviseeritud.

Linnus peale orduriigi lõppu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1560, 15. augustil tuli venelaste väesalk Viljandi alt, põletasid Ruhja ja Asti ümbruses ja liikusid edasi Riia Peapiiskopkonda. 18. augustil rüüstasid 40 000 venelast Volmari ja Võnnu ümbruses ja põletasid ka Asti (Burtnieki) mõisa (linnuse) maha.[16]

1562 läks Asti piirkond koos suurema osa Vana – Liivimaaga poolakate valdusse. Poola kuningas pantis selle ühes 6 teise linnusega (Paide, Karksi, Helme, Ruhja, Härgmäe, Trikata) 8 aastaks Soome hertsogile Johannile, kes pani neid linnuseid valitsema ühe rahvusvahelise aferisti Johann Artzi. Kuna rootsi kuningas alustas Põhja – Liivimaal oma võimu kindlustamist, vallutades Pärnu, Paide ja Karksi, siis hakkas Poola administraator Liivimaal Gotthard Kettler neid pandilinnuseid 1563 aastal tagasi vallutama.[17]

1575 märtsis hõivasid hertsog Magnusele alluvad vene väed Asti linnuse. Eelnevalt olid nad vallutanud Pärnu, kust osa sõjaväge suundus Salatsile, kindlustas seal end ja suundus edasi Ungurpilsi ja Stabegi peale.[18]

1577 juulis – augustis vallutasid vene väed Ivan Julma juhtimisel enamiku Põhja – Läti linnuseid sealhulgas uuesti ka Asti.[19]

15781582 oli Astis staarostiks rittmeister Johann Buering.[20]

1581 võtsid poolakad linnuse venelaste käest jälle tagasi.

1582 sai linnus poola kuninga Stefan Bathory loodud Võnnu piiskopkonna omanduseks.

Linnusemäe põhjakülg. Mõisa ajal rajatud eenduv platvorm.

Linnus Poola – Rootsi sõja ajal ja hiljem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ülemisel pildil vaade linnuseõuelt remonditud läänetiiva poole, vasakul väravatorn. Alumisel pildil vaade edelast väravatornile. Vasakule jääb remonditud hoonetiib. 1790, Brotze.
Joonistus XIX sajandist, Mõisahooned ja nende ees vasakul mantelringmüüri varemed.

1601, 1624, 1638 mainitakse linnust rootsi revisjoniaktides ja koostatakse kindluse plaan.

1606 aasta suvel hõivab osad nõrgalt mehitatud Kesk – Liivimaa linnused Rootsi sõjavägi krahv von Mansfeldi juhtimisel. Mõne aja pärast vallutavad poolakad ülem Chodkiewiczi juhatusel pealinnuse Volmari tagasi. Ülejäänud linnused loovutavad rootslased vabatahtlikult.[21]

1610, oktoobrikuus korraldasid rootslased vastuseks poolakate käigule Tallinna lähistele röövretke Asti, Lemsalu ja Sigulda alla.[22]

1622 andis rootsi kuningas Gustav II Adolf Võnnu peapiiskopkonna riigikantsler Oxiensternale. Sealhulgas ka Asti linnuse koos tema alla kuuluvate Burtnieki ja Mattija kihelkonna mõisatega. Reduktsiooniga läksid need hiljem krooni valdusse jälle tagasi.

1688 on koostatud Asti lossi ja Zaki mõisa maade kaart Burtnecks Schloß mit Sacken Hoff, beydes in Burtneckischen Kirchspiel und Gebiet belegen mõõtudega 80 * 62[23].

1736 kinkis keisrinna Anna Ivanovna Asti krahv Löwenwoldile, kuid 1744 kinkis järgmine keisrinna Jelizaveta Petrovna selle kindral Rumjantsevile. Tolle poeg ehitas ümber linnuse läänepoolsed hoonetiivad.

1776 teatab pastor Bergmann oma ajalooraamatus, et varematel aegadel purustatud lossi on nüüd jälle tublisti remonditud.[24]

1790 aastast pärinevad J. C. Brotze joonistused linnusest, mille müüritis on ulatuslikult säilinud. Alles on enamus väravatornist, samuti muud kindlusemüürid ja hoonetiivad. Peaväravast põhja poole on hoonetiib katustatud ja ümber ehitatud.

1816 ostis Asti kaupmees T. H. Schröder, kes ehitas linnuses vanade keldrivaremete peale põhjapoolse hoonekorpuse. XIX sajandi keskel lammutati väravatorni varemed.

XX sajandi alguseks oli enamus linnusekehandist hävinenud.[25]

XX sajandi II poolel olid lossi hoonetiivad ilma katuseta ja lagunesid.

1969 aastal linnuse müürid lammutati, ilma et seal oleks läbi viidud mingeidki mõõdistamisi, pildistamisi või väljakaevamisi. Lammutati linnuse põhja-, lääne- ja lõunakülg. Hoonetiibade asemele ehitati mitmekorruselised majandi administratiivhooned.

Vaade linnuse eest üle järve Burtnieki kiriku poole.

Ehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mäekülg – endine linnuse põhjanurk. Vasakule jääb järv.

Asti linnus asub Asti järve lõunakaldal 30 m kaldast eemal u. 16 m kõrgusel mäel. Varem asus järv linnusele lähemal, kuid 1928. aastal läbi viidud järvest välja voolava Salatsi jõe süvendustööde tõttu alanes veetase enam kui meetri võrra.

Linnus kujutab endast ehitusstiililt osaliselt loodusega seotud mantelringmüürlinnuse ja edasiarendatud laagerkastelli segu, mis asetab linnuse planeeringult vaba kastellitüübi hulka. Linnus on pindalaga u. 6900 m² ja ristkülikukujulise põhiplaaniga, kuid eriti põhja – ja idaküljel tugevasti kumera müüriliini kulgemise ja nurkadega, kusjuures nurgad on orienteeritud põhiilmakaarte järgi. Mantelringmüür on 2,2 m paksune ja ehitatud suurtest põllukividest. Linnusemäe lääne ja edelaküljele, vastu peaväravat kaevati tiigid, mis olid ühenduses järvega. Lõuna – ja idaküljele kaevati kaitseks 7 meetri laiune ja 1,5 meetri sügavune vallikraav.

Sissepääs asus linnuse edelanurgas kahe hoonetiiva vahel ja kujutas endast massiivset ettenihutatud eesväravarajatisega väravatorni, meenutades XIV sajandi linnamüüri kaitseehitisele iseloomulikku mitmete tornidega sissekäiku, mis moodustas otsekui väikese eraldi tornlinnuse.

Algselt pidi linnusekünkale olema välja ehitatud ainult läänepoolne hoonetiib väikeste kitsaste kivihoonetega, mis mahutas kaitsemeeskonna ja kus sai hoida viljaandameid. See asjaolu algkavatise suhtes paigutaks linnuse varajaste torn – ja majalinnuste sekka, kuid lõpliku selguse tooksid arheoloogilised väljakaevamised. Hiljem asetsesid ülejäänud mantelringmüüri külgedes vähekindlustatud puit – ja palksõrestikhooned, milliseid on Liivimaa keskaegsete linnuste juures ka ürikuliselt kirjeldatud.[26]

XVII sajandi linnuseplaanil on kujutatud 5 mantelringmüüri siseküljel asuvat hooneblokki, milledest praeguseni pole midagi säilinud. Löwis of Menari andmetel oli läänepoolne hoonetiib 3 korruseline, 35,5 meetrit pikk ja 12 meetrit lai. Väliskülje seinapaksus oli 2,1 ja hoovipoolne seinapaksus 1,5 meetrit. XVIII sajandil ehitati läänepoolne hoonetiib ümber. Linnuseplaanil torkab silma, et peale väravaehitise pole linnusel kujutatud ühtegi torni. On võimalik, et mantelringmüüril kasutati sarnaselt linnamüüridega müüripealsele toetuvaid nn. "ripptorne". Rootslaste plaanil on ka kavandatava 4 bastioni piirjooned – järelikult oli veel, mida kaitsta. Bastionide ehitust ei teostatud.

Otstarbe ja ruumijaotuse järgi on tegemist tüüpilise ordu keskmaa majanduslinnusega. Samasse gruppi kuuluvad ka Karksi, Helme, Ruhja ja Trikata ordulinnused, mis moodustasid koos "aidad" ordualade "viljakambri" – Sakala lõunapiirkonna ja Talava põhjapiirkonna jaoks.[27]

Vaade kagunurgale vallikraavist.
Tiigi poolt tulev ja randa viiv munakivitee.

Praegune seisukord[muuda | redigeeri lähteteksti]

2012. aasta seisuga on ka pealeehitatud nõukogudeaegsed administratiivhooned tühjad ja kasutuseta. Linnusest on säilinud idapoolne 100 m pikkune ja 2,5 – 4 meetri kõrgune lõik mantelringmüürist, läänepoolne vallikraav ja osa idapoolsest vallikraavist. Säilinud mantelringmüür on kahjuks konserveerimata ja laguneb.

Linnusevaremete asukohas mingit infostendi kahjuks pole, Burtnieki piirkonna kodulehel on siiski lühike tutvustus.[28]

Maakividest konserveerimata mantelringmüür idaküljel kipub varisema.


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. EKI KNAB
  2. Läti kaart
  3. Burtnieki kaart
  4. Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief - und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1796, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Wolmarsche Kreis, No. III
  5. http://www.travelzone.lv/latvija/pils/burtnieki/index.php
  6. Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a. lk. 119
  7. http://books.google.ee/books?id=POtCAAAAcAAJ&pg=PA701&lpg=PA701&dq=Kirchspiel+Salisburg&source=bl&ots=pENQsQ77aP&sig=798W8950IN2vBwzRGyvjpasdnXI&hl=et&sa=X&ei=yCriUN_6LMrLsgad_oH4Bg&ved=0CDkQ6AEwAg#v=onepage&q=Kirchspiel%20Salisburg&f=false, lk. 701
  8. Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, "Eesti Raamat", 1982 a. lk. 93, 113, 117, 171, 209, 245
  9. lk. 527, Materialen zur Kirchengechichte, E. H. von Busch
  10. http://books.google.ee/books?id=JUECAAAAYAAJ&printsec=frontcover&source=gbs_ge_summary_r&cad=0#v=snippet&q=Kirchspiel%20Burtneck&f=false
  11. http://www.castle.lv/castles4/orden-lat.html
  12. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 119
  13. Löwis of Menar, Burtneck, 206
  14. http://lv.wikipedia.org/wiki/Burtnieki
  15. lk. 527, Materialen zur Kirchengechichte, E. H. von Busch
  16. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 152, 153
  17. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 385
  18. http://www.usti.com.br/DeUngaria/docum/3/002_08_1500_Aus_der_Polen_und_Schwedenzeit-Familienbuch_1875_Band-1_von_A54_bis_A57.html
  19. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 241
  20. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 387
  21. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 317
  22. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158–1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 359
  23. arhivi.lv, lk. 8
  24. Geschichte von Livland, Bergmann, lk. 142
  25. http://www.castle.lv/latvija/kondicii.html
  26. VA, Livl. Ritterschaftsarchiv, Nr. 10 (Ronneburg, Pebalg)
  27. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk 243.
  28. http://www.burtniekunovads.lv/burtnieku-viduslaiku-pilsdrupas

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

57.69849325.278662