Põltsamaa

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib linnast, endise küla kohta Läänemaal vaata artiklit Põltsamaa (Lääne-Nigula).

Põltsamaa

Pindala 5,98 km² (2020)[1] Muuda Vikiandmetes
Elanikke 4198 (1.01.2023)[2] Muuda Vikiandmetes

EHAK-i kood 6537[3] Muuda Vikiandmetes
Koordinaadid 58° 39′ N, 25° 58′ E
Põltsamaa (Eesti)
Põltsamaa
Kaart
Droonivideo Põltsamaa jõest ja ordulinnusest 2021. aasta oktoobris

Põltsamaa on linn Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Põltsamaa jõe ääres.

Esimesed ülestähendused Põltsamaa kohta pärinevad 1234. aastast. Aastatel 1570–1578 oli Põltsamaa Liivimaa kuningriigi pealinn. Seal resideeris hertsog Magnus. 18. sajandi II poolel kujunes Põltsamaa Põhja-Liivimaa valgustusliikumise keskuseks. Põltsamaa külje alla rajati esimene Vene keisririigi eratrükikoda ja seal ilmus esimene eestikeelne ajakirjandusväljaanne. 19. sajandi teisel poolel oli Põltsamaa üks rahvusliku ärkamisaja keskusi: seal hakati rajama Eesti Aleksandrikooli ning õmmeldi esimene sinimustvalge lipp, mis õnnistati hiljem Otepääl.

Linna õigused sai Põltsamaa 30. juunil 1926. Teises maailmasõjas hävis ligikaudu 75% linna hoonetest. Aastatel 1950–1962 oli Põltsamaa samanimelise rajooni keskus. Põltsamaa linna omavalitsuslik staatus taastati 1991. aastal. Kuni 2017. aasta kohalike omavalitsuste haldusreformini oli Põltsamaa linn iseseisev omavalitsusüksus. Viimane Põltsamaa linnapea oli Jaan Aiaots.[4][5] Pärast haldusreformi kuulub linn Põltsamaa valla koosseisu.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esiajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Põltsamaalt on teada vanemast rauaajast pärinev asulakoht (Põltsamaa asulakoht).[6]

Põltsamaa (saksa keeles Oberpahlen) asus 13. sajandini Mõhu muinasmaakonnas. Täpsemad andmed varasema inimasustuse kohta on lünklikud. Midagi võib välja lugeda kohalike aardeleidude põhjal. Näiteks 1939. aasta sügisel tuli Põltsamaa linna loodepiiril päevavalgele viikingiaegne kogukas mündiaare.[6] Aarde noorim münt, Samaniidide dünastia emiiri Nasr ibn Ahmadi dirhem on löödud aastal 329 hidžra järgi, mis vastab kristliku ajaarvamise 940.–941. aastale.[7]

Ajalugu enne Liivi sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Põltsamaa piirkonna alad ristiusustati põhiliselt 1220. aastatel. 1234. aastal tunnistas Rooma paavst Gregorius IX ühes kirjas, et Mõhu (Moche) kuulub nende maade hulka, mis on jutlustamise või retkede läbi pööratud usku ning kuulub Rooma kirikule. 1234. aastal töötas seal ka juba katoliku vaimulik, plebaanus.[8]

Kirik ja konvendihoone varemed

13. sajandi teisel poolel rajati Põltsamaale Liivi ordu linnus. Linnuse rajamisel sai määravaks Põltsamaa strateegiline asukoht – Põltsamaa jõe ületuskohal ristusid tolleaegsed põhimagistraalid TallinnTartu ja ViljandiLaiuseNarva. Ordumeister Otto von Rodensteini juhtimisel eraldati pisut rohkem kui ühe hektari suurune nelinurkne maatükk. See piirati paksude müüridega. Ehitustöödel kasutati materjalina kohalikku maa- ja lubjakivi. Müüri ümber kaevati lai ja sügav vallikraav, mis oli ühenduses jõega. Linnus valmis 1272. aastal.

Algne linnus oli ruudukujuline kastell, mille ümber kaevati Põltsamaa jõega ühenduses olevad vallikraavid. Kastelli müüride algne kõrgus oli kolm meetrit, peagi kõrgendati seda aga viie meetrini.[9]

Keskaegse Põltsamaa linnuse ehitusloost ja eluolust puuduvad kirjalikud andmed – seetõttu tugineb enamik ehitise varasematest kirjeldustest ehitusarheoloogilistele uuringutele.[10]

Vähestest kirjalikest allikatest on teada, et Liivi ordu ja Moskva suurvürstiriigi vahelise sõja (1501–1503) käigus põletati Põltsamaa linnus ja alev 1502. aastal Vene vägede poolt maha. Sellele on osutanud Balthasar Russow oma "Liivimaa kroonikas".

Vene-Liivi sõja algetapi 1558. aastal võtsid Moskva tsaaririigi väed Pavel Petrovitš Zabolotski juhtimisel Põltsamaa oma kontrolli alla 1558. aasta oktoobris ja andsid selle 1571. aastal üle hertsog Magnusele.

Liivimaa kuningriigi pealinn[muuda | muuda lähteteksti]

Liivi sõja ajal, 1570. aastal, kuulutas Vene tsaar Ivan Julm Holsteini hertsog Magnuse – Taani kuninga Frederik II noorema venna ja Saare-Lääne piiskopiLiivimaa kuningaks. Kuningas Magnuse residentsiks sai Põltsamaa linnus ning tema sõjalaager paiknes lähimal künkal, mis kannab siiani Kuningamäe nime.[11] 1572. aasta sügisel piirasid linna kaks korda Rootsi väed, kuid tulemusteta. 1574. aasta suvel rüüstasid Põltsamaad Rootsi teenistuses olevad liivimaalaste salgad. 1578. aasta veebruaris anti linn hertsog Magnuse alluvuses oleva Liivi garnisoni poolt üle rootslastele. 1578. aasta suvel, pärast nädalat kestnud piiramist, võtsid linna üle taas vürst Ivan Golitsõni juhitud Vene väed.

1582. aastal sõlmitud Jam-Zapolski vaherahuga andis Moskva tsaaririik Põltsamaa üle Rzeczpospolitale. Poola ajal (1582–1621) oli Põltsamaa staarostkonna keskus.

Põhjasõja ajal, 1703. aastal, purustasid venelased asula uuesti.

Põltsamaa plaan 18. sajandist. Johann Christoph Brotze kogust

18. sajandi õitseng[muuda | muuda lähteteksti]

18. sajandi teisel poolel elas Põltsamaa Põltsamaa kihelkonna keskusena üle silmapaistva majandusliku ja kultuurilise õitsengu. Seotud on see peaasjalikult Vana-Põltsamaa mõisa valdaja Woldemar Johann von Lauw'ga, kes rajas Põltsamaa kanti hulgaliselt tööstusettevõtteid. 1760–1780 asutati Põltsamaale või selle ümbrusse Laashoone klaasivabrik, Kamari vasekoda ja peeglivabrik, portselanimanufaktuur jms. Lauw' kutsel Põltsamaale asunud arst Peter Ernst Wilde rajas Kuningamäele Põltsamaa mõisa meiereisse 1766. aastal trükikoja ning andis seal välja esimest eestikeelset ajakirja Lühhike öppetus. Pastorina teenis Põltsamaa kirikus neil aastail August Wilhelm Hupel, kes pälvis tuntust ka koduloouurijana ja literaadina.

1773. aastal ühendati Tartu kreisist lahutatud Põltsamaa kihelkond, Pilistvere ja Kolga-Jaani kihelkond Pärnu kreisiga.

Hilisem periood[muuda | muuda lähteteksti]

Kuni 1917. aastani kandis linn saksakeelset nime Oberpahlen ('Paala jõest ülalpool'). Varem on ka kasutatud venekeelseid nimesid Оберпален, Верпель, Полчев, Воробьин-город.

1925. aasta Põltsamaa "majaomanikkude ja teiste elanikkude" koosolek pooldas alevi muutmist linnaks, täpsemalt "Paala linnaks".[12] 1926. aastal sai Põltsamaa linnaõigused. Põltsamaa Linnavalitsus asus aadressil Veski tänav 2.

Põltsamaa linna omavalitsuslik staatus kinnitati 1991. aastal.[13]

Asend[muuda | muuda lähteteksti]

Põltsamaa jõgi Põltsamaal

Põltsamaa linn asub Põltsamaa jõe keskjooksul, Kesk-Eesti moreentasandikul. Kogu maa-ala reljeef on tasane, absoluutkõrgus kõigub 56–63 m vahel merepinnast, langedes jõe voolu suunas. Ainus kõrgem punkt on linna külje all asuv Kuningamägi (absoluutne kõrgus 67 m). Aluspõhjaks on alamsiluri adavere lademe dolomitiseerunud lubjakivi, mis lasub 1,0–4,0 m sügavusel maapinnast, pinnakate koosneb ülempleistotseeni moreenidest.[14]

Geograafiliselt paikneb Põltsamaa Kesk-Eestis Tallinna–Tartu ja VõhmaMustvee maantee ristumiskohal. Linna ümbritseb rõngasvallana Põltsamaa vald. Asetsedes Jõgevast 30 kilomeetri kaugusel, on Põltsamaa Jõgeva maakonna läänepoolne keskus. Põltsamaalt Tallinna on 127 ja Tartusse 59 kilomeetrit. Lähimad raudteejaamad asuvad Võhmas (25 km) ja Jõgeval.

Linna pindala on 6,0 km². Põltsamaa jõgi jagab linna kaheks võrdseks osaks, suuremad ehitised ja keskus jäävad jõe äärde. Nii põhja-lõuna kui ka ida-lääne suunas on linna ulatus umbes 2,5 km. Kirdes piirneb linn Tallinna–Tartu maanteega, muudes suundades peamiselt põldudega.

Põltsamaa on aedlinlik asula, koosnedes põhiosas ühe- ja kahekorruselistest väikeelamutest. Ringtee ümbrusse on ehitatud kuni viiekorruselisi kortermaju, ülejäänud korruselamute rühmad paiknevad linna äärtes ega mõjuta oluliselt üldpilti. Juhusliku arengu tulemusena puudub linnalik tihedus ja eristuv keskus.[14]

Põltsamaa territooriumil on järgmised jõesaared: Roosisaar, Kiriklasaar, Lillesaar, Saunasaar ja Naistesaar.[15] Roosisaart ja Kiriklasaart ühendab Kiisamauru veskitamm.

Rahvastik[muuda | muuda lähteteksti]

1922 1934 1939 1959 1970 1979 1989 2000 2010
2100 2609 3034 3667 4523 4923 5261 4802 4666[16]

Rahvuslik koosseis (2011): 98,0% eestlasi (2000. aastal 97,44%).

Rahvaarv oli 2011. aasta rahvaloenduse andmetel 4188. Seisuga 1. jaanuar 2010 oli elanike arv arvestuslikult 4272 (rändega)[17] ja rahvastikuregistri järgi 4666.[18]

Ettevõtlus[muuda | muuda lähteteksti]

Kultuurimälestiseks arvatud elamu-ärihoone Põltsamaal

Põltsamaa ettevõtluses on esindatud ligi 30 tegevusharu. Ülekaalukalt kõige rohkem on kaubandusega tegelevaid äriühinguid. Enamasti on nende puhul tegemist väikeettevõtetega.

Suurimad Põltsamaa ettevõtted on järgmised:

Osa ettevõtetest on koondunud 1992. aastal loodud Põltsamaa Ettevõtjate Liitu, mille president on Andres Vään.

Toiduainetööstuse ettevõte Põltsamaa Felix AS on liidetud Orkla Eesti AS koosseisu.

Hariduselu[muuda | muuda lähteteksti]

Põltsamaa Ühisgümnaasiumi Lille tänava koolihoone

Esimesed ülestähendused Põltsamaal tegutsenud koolidest pärinevad 17. sajandist. Aastatel 1638–1806 jagas koolitarkust Põltsamaa saksa kool, kus õppisid vaid saksa lapsed. Koolis õpetati lugemist, kirjutamist, arvutamist, usuõpetust ja ladina keelt. Lisaks sai veel õppida geograafiat, ajalugu ja looduslugu.

Eestikeelset kooliharidust pakkus esimeste hulgas 17. sajandi lõpul asutatud Põltsamaa köstrikool. Näiteks 1687/88 õppis koolis 22 last. Põhjasõja ajal lõpetas kool tegevuse. Uuesti avati köstrikool 1737. aastal. 1784/85 õppis seal 25 õpilast.

1805. aastal avati Põltsamaal elementaarkool, mis töötas 1889. aastani. Õpetus toimus koolis saksa keeles. Rahvas nimetas kooli selle kauaaegse juhataja nime järgi Kapi kooliks. Elementaarkoolis õppis ka Karl August Hermann.

1835. aastal asutati Põltsamaa kihelkonnakool, mis tegutses esimesed viis aastat Võhma külas ja hiljem Põltsamaal. Kihelkonnakoolis õpetati emakeelt, saksa ja vene keelt, ilu- ja õigekirja, rehkendamist, usuõpetust, maateadust, ajalugu, joonistamist ja laulmist.

Põltsamaa Ühisgümnaasium avati Põltsamaal 17. detsembril 1917. Esimesed seitse aastat kandis see nime Põltsamaa Reaalgümnaasium. Kool tegutses algul Pajusi mnt 1 koolimajas. 1921. aastal kolis see aga riigistatud Uue-Põltsamaa mõisahoonesse. 1967. aastal valmis koolimaja aadressil Veski 5.

Lasteaiad[muuda | muuda lähteteksti]

Põltsamaa kesklinnas paikneb Lasteaed Mari, mis valmis 19. märtsil 1973. Esialgu kandis asutus nime Põltsamaa Lastepäevakodu nr 3. 1991. aastal nimetati lasteaed ümber Lastepäevakoduks nr 2. 1992. aastal otsustas linnavalitsus lasteaia sulgeda. Protestiks selle vastu korraldas lasteaia tollane direktor Aide Kirs koostöös lastevanematega linnavalitsuse ees piketi. Sündmus leidis kajastamist ka üleriigilises meedias. Piketi tulemusena otsustas linn lasteaia sulgemisest loobuda.[19] 1. juulist 1999 kannab lasteaed nime Lasteaed Mari. Lasteaias on 6 rühma, rühmade nimed on Maasikmari, Kirsimari, Kibuvitsamari, Pohlamari, Vaarikmari ja Pihlamari. Lasteaia sümbol on maasikas.[20]

Linna ääres Lembitu tänaval asub lasteaed Tõruke, mis avas uksed 9. detsembril 1983. Lasteaed rajati Lillevere, Lustivere ja Pajusi kolhoosi, Adavere ja Sakala sovhoosi, Põltsamaa EPT, Tarbijate Kooperatiivi, KEKi ja Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi koostööna. Lasteaed alustas tegevust majanditevahelise ööpäevase lastepäevakoduna.[19] 10. jaanuaril 1984 kinnitati asutuse nimeks Põltsamaa Majanditevaheline Lastepäevakodu Tõruke ning sama aasta sügiseks töötas maja 11-rühmalise lastepäevakoduna, kus oli kuus ööpäevast ja viis päevast rühma kokku 219 lapse ja 72 töötajaga. 13. oktoobrist 1997 kuulub Põltsamaa linna omandisse.[21]

Muusikakool[muuda | muuda lähteteksti]

Põltsamaa Muusikakooli hoone

Põltsamaa Muusikakool alustas tegevust 1959. aastal. Esimesel aastal oli õppureid 50, neid õpetas viis õpetajat. Kooli lõputunnistuse nr 1 sai hilisem Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor ja puhkpilliosakonna juhataja Hannes Altrov. Alates 1994. aastast korraldab Põltsamaa Muusikakool igal suvel rahvusvahelisi suvekoole.[19]

Kunstikool[muuda | muuda lähteteksti]

Põltsamaa Kunstikool alustas tegevust 2000. aastal, esimene lend lõpetas 2004. aastal. Kool tegutseb Põltsamaa linnuse konvendihoone keldris. Seal on õpetatud joonistamist, maali, kompositsiooni, keraamikat, siidimaali, portselanimaali, vitraaži, nahkehistööd ja graafikatehnikaid.[19]

Tervishoid[muuda | muuda lähteteksti]

18. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

18. sajandi II poolel oli Põltsamaa majandusliku ja kultuurilise tõusu periood. Põltsamaa lossi omanik major Woldemar Johann von Lauw avas 1766. aastal temale kuuluvas karjamõisas Kuningamäel haigemaja. See oli mõeldud "alamsoo" rahva jaoks. Peale haigemaja ehitati mugavustega korterid kõrgemale seisusele. Haigla juhatajaks määrati arst Peter Ernst Wilde. Haigla juurde asutatud meditsiinikoolis õpetas Wilde arstiteadust. Samal ajal avati seal Eesti esimene maa-apteek ning trükikojas trükiti meditsiiniajakirju Der Landarzt, Liefländsche Abhandlugnen von der Arznereywissenschaft, Der practische Landarzt.

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Vabadussõda moodustati Punase Risti Komitee ja 1919. aastal endises kihelkonnamajas hakkas tööle Ühishaigemaja.

1924. aasta jaanuaris asus Põltsamaa haigla juhatajana tööle Carl Prima, kes hakkas haiglat laiendama ja täiustama. Poolteist aastat töötas haigla endise alevivanema Schmidti majas.

1928. aastal ehitati Lossi tänaval asuv apostlik-õigeusu kihelkonnakool ümber 20 voodikohaga haiglaks. Personal koosnes linnaarstist, õest ja sanitarist, Dr. Prima teostas keerukaid operatsioone. Arstiabi kindlustamiseks asutati Põltsamaa Ühishaigekassa, avati Emade ja Laste Nõuande punkt ning olemas oli haiglale kuuluv ambulatoorium. 1932. aastal saadi esimene röntgeniaparaat. Eesti Vabariigi esimesel perioodil töötasid arstidena Jaan Ruus, Mai Saar-Glasunov (kirurgia, günekoloogia, närvihaigused), eraarst Ellen Frey. Mõrvatud Carl Prima ametikohale asus kirurg Kaarel Vipper.

1959. aastal anti haigla käsutusse hooned Kuuse tänaval. Toimusid laiendustööd, mille tulemusena haigla laiendati 90-kohaliseks. Aasta hiljem oli haiglas 100 voodikohta. Uuendatud haiglas avati kabinette, nagu tuberkuloosi, onkoloogia, füsioteraapia, EKG. Polikliinikut laiendati ka praeguses vallamajas.

21. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

24. oktoobril 2003 avati endises haiglahoones aadressil Lossi 49 Põltsamaa tervisekeskus. Hoones töötab röntgen ja laborid, patsientidele osutavad vastuvõtu pere- ja eriarstid. Tervisekeskust haldas OÜ Põltsamaa Tervis, mis töötas ka hooldushaigla taastamise nimel. Hooldusravihaigla avati 30. septembril 2005, seda haldab SA Põltsamaa Tervis. Haiglas töötab arst, viis meditsiiniõde ja hooldusõde ning kaks abitöölist.

Põltsamaal on kohapeal üks Tartu Ülikooli Kliinikumi kuuluv kiirabibrigaad. Kiirabi teenus on vajalik, arvestades Tallinna–Tartu maantee lähedust ja sellest tulenevaid riske liiklusõnnetuste kujul. Linnaelanike tervise eest hoolitsevad hambaarstid ettevõtetest Mägi & Rosin, Rebane ja Valu, Kaselo hambaravi, erahambaarst Kulp. Silma- ja nõelravi teeb Ene Malva. Seal tegutsevad aktiivse elurütmi nimel Eluterve Eesti, aeroobikarühmad, regulaarsed tervisepäevad. Samuti teevad lasteaiad ja kool linna noorema elanikkonna hulgas tervisekasvatuslikku tööd.

Põhjaliku ülevaate Põltsamaa tervishoiust annab Jaan Aiaotsa raamat "Põltsamaa linnast ja inimestest".[22]

Vaatamisväärsused[muuda | muuda lähteteksti]

Põltsamaa linnus[muuda | muuda lähteteksti]

Põltsamaa ordulinnuse müür

Põltsamaa linnust hakati ehitama juba 1272. aastal, nelinurkse ringmüüri kuju on säilinud 14. sajandist. Hertsog Magnus valitses sealt aastatel 1570–1578 Liivimaa kuningriiki. 1770. aastatel rajas Woldemar Johann von Lauw linnuse konvendihoonest rokokoostiilis lossi.

1941. aastal hävinud unikaalse lossi varemeid pole siiani suudetud täielikult konserveerida, samuti on osaliselt konserveerimata ka muud linnuse osad. Linnusehoovis asuvad:

Linnusehoov on vabaõhuürituste toimumispaik.

Põltsamaa Niguliste kirik[muuda | muuda lähteteksti]

Põltsamaa kiriku altarimaal "Naised haua juures"

Aastatel 1633–1634 rajati linnuse ringmüüri ja eraldiseisva suurtükitorni vahele uus luteri kirik. 1870. aastatel valmistatud altar on pööratava altarimaaliga: enamjagu kirikuaastast näeb kogudus Julie Hagen-Schwarzi maali "Kristus ristil", ülestõusmispühadest taevaminemispühani saab imetleda Kaavelt pärit eesti soost kunstniku Woldemar Friedrich Krügeri maali "Naised haua juures".

Teise maailmasõja ajal sai kirik ja linnus kahjustusi, samuti hävitati 1944. aastal Põltsamaa Suur sild.[23]

Sõpruse park[muuda | muuda lähteteksti]

Sõpruse park on Põltsamaa parkide seas noorim. Esimene puu istutati 8. mail 1973. Praegu on pargis enamasti Luua metsanduskoolist toodud puid üle 6000. Parki on istutanud puid nimekad Eesti ja välismaa ühiskonna-, kultuuri- ja sporditegelased. Sinna on paigaldatud mitmeid graniitskulptuure, kündva Kalevipoja kuju ja monumentaalskulptuur "Tee Olümposele", mille sammastele on graveeritud kõigi Eesti olümpiamedalistide nimed. Pargi rajaja oli Ants Paju.

Põltsamaa Roosiaed[muuda | muuda lähteteksti]

Põltsamaa Roosiaia rajasid lillekasvatusagronoomid Küllike Joost ja Rein Joost. Rosaarium rajati Martin Lillevere nimelise kolhoosi õunaaia maa-alale. Istutustöid alustati 27. juunil 1996 ja rosaarium avati pidulikult 11. juunil 1998.

Nüüdisajal kasvab roosiaias ligikaudu 5000 roosipõõsast ligi 1000 sordist. Põltsamaa Roosiaed on kollektsiooni suuruse poolest Baltikumis suurim ja kuulub Euroopa 10 suurema rosaariumi hulka.[24]

Muud[muuda | muuda lähteteksti]

Põltsamaa Vabadussõja mälestussammas
  • Ausammas Karl August Hermannile – mälestusmärk püstitati 1935. aastal. Selle autor on Alfred Zolk-Leius.
  • Uue-Põltsamaa mõisahoone – mõisa omanik oli 18. sajandi teisel poolel von Lilienfeldt. 1920. aastate alguses kolis mõisa ruumidesse kool. 2000. aastatel müüs Põltsamaa linn mõisahoone eraomanikule.
  • Vabadussõja ausammas – paikneb Veski ja Aia tänava vahel. Sammas avati pidulikult 17. augustil 1924 kohaliku isamaalase ja kultuuritegelase Karl Vervolti eestvedamisel. Hävitati 1940. aastal. Põltsamaa Muinsuskaitse Selts taastas samba 1989. aastal.
  • Saunasaar – Põltsamaa lossikompleksi lähedal paiknev saar, kus tänapäeval asub kohaliku jahimeeste seltsi majake. Legendi järgi olevat saarel asunud kunagi saun, kus olevat vihelnud ja end jõevees karastanud Venemaa keisrinna Katariina II.
  • Represseeritute mälestusmärk – asub Kesk tänaval Kiisamauru kaldal. Kaks korda aastas toimub mälestuskivi juures leinaseisak, meenutamaks Põltsamaalt ja selle ümbruskonnast Siberisse küüditatuid.
  • Roosisaar – Põltsamaa kesklinnas paiknev saar, mis kujundati 2001. aastal roosisaareks. Saarele on istutatud 2000 roosiistikut, ehitatud lehtla, rajatud kõnniteed ja paigaldatud valgustus.[25] Enne II maailmasõda oli saar linna keskuseks, seal paiknes hulganisti ettevõtteid ning saart nimetati Kaubasaareks.
  • Põltsamaa puuskulptuurid.

Põltsamaaga seotud tuntud isikud[muuda | muuda lähteteksti]

Karl August Hermanni monument Põltsamaal
  • Aleksei Bobrinski (22. aprill 1762 – 2. juuli 1813) Venemaa keisrinna Katariina II ja krahv Grigori Orlovi vallaspoeg, kindralmajor, 1796. aastast krahv. Vana-Põltsamaa mõisa omanik.
  • Anna Haava (15. oktoober 1864 – 13.03.1957) eesti luuletaja ja tõlkija. Elas Põltsamaal ja selle lähistel 1944. a lahingute ajal. Hiljem viibis ta Põltsamaal tuttavate juures ning oli Põltsamaa haiglas ravil. Tänutäheks hoolitsuse eest kirjutas ta luuletuse "Põltsamaa haiglas".
  • Ants Paju (10. september 1944 – 28. juuni 2011) Eesti ajakirjanik ja poliitik. Põltsamaa linna aukodanik. Sõpruse pargi rajaja.
  • August Wilhelm Hupel (25. veebruar 1737 – 18. jaanuar 1819) Põltsamaa pastor aastatel 1764–1804, kodu-uurija ja literaat. Koos kohaliku arsti Peter Ernst Wildega andis ta Põltsamaal välja esimest eestikeelset ajakirja Lühhike öppetus (tõlkis Wilde saksakeelsed tekstid eesti keelde).
  • Eduard Bornhöhe (17. veebruar 1862 – 17. november 1923) oli eesti proosakirjanik. Töötas Põltsamaa kihelkonnakoolis mõnda aega abikoolmeistrina. Kirjutas seal oma tuntuima teose "Tasuja".
  • Henn-Kaarel Hellat (5. aprill 1932 - 17. oktoober 2017) oli eesti proosakirjanik ja luuletaja. Elas Põltsamaal.
  • Hertsog Magnus (26. august 1540 – 28. märts 1583) oli Holsteini hertsogiriigi hertsog, Taani kuningriigi prints, Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop ning Liivimaa kuningas 1570–1577. Tema valitsemisajal oli Põltsamaa mõnda aega Liivimaa kuningriigi keskus.
  • Jaan Roos (21. jaanuar 1888 – 5. juuli 1965) oli eesti kirjandusloolane, bibliofiil ja õpetaja. Tema tegevus ja elu oli tihedalt seotud Põltsamaaga.
  • Jacob Heinrich von Lilienfeldt (1. detsember 1716 – 12. juuli 1785) baltisaksa näitekirjanik, esseist, juhuluuletaja, Uue-Põltsamaa mõisa omanik. Ühiskonnakriitiline, sotsiaalseid reforme toetav ja propageeriv kirjanik. 1767. aastal avaldas poliitilise traktaadi "Neues Staats-Gebäude", kus tuli esimesena välja ettepanekuga luua Euroopa riikide liit.
  • Janek Tombak (sündinud 22. juulil 1976) on eesti jalgrattasportlane. Alustas sporditeed Põltsamaal. Võistles 2004. aastal Ateena olümpiamängudel maanteesõidu grupisõidus ja saavutas 61. koha.
  • Karl August Hermann (23. september 1851 – 11. jaanuar 1909) oli eesti helilooja, keeleteadlane ja entsüklopedist. Sündis ja alustas kooliteed Põltsamaa kandis.
  • Peter Ernst Wilde (1732–1785) oli baltisaksa arst ja literaat. Rajas Põltsamaa külje alla Kuningamäele esimese eratrükikoja Venemaa keisririigis. Andis seal välja esimest eestikeelset ajakirja Lühhike öppetus.
  • Reinhold Kamsen (12. oktoober / 24. oktoober 1871 – 16. mai 1952) oli eesti lastekirjanik, ajakirjanik ja luuletaja. 1920. aastast oli ta Põltsamaa tarvitajate ühingu raamatupidaja ning osales kohalikus seltsitegevuses. Aastatel 1927–1931 töötas ta ajalehe Põltsamaa Teataja vastutava toimetajana, 1930–1931 andis välja nädalalehte Põltsamaa Uudised.
  • Tiit Pääsuke (sündinud 22. detsembril 1941), eesti maalikunstnik, on sündinud Põltsamaal. Teda on peetud üheks 1970. ja 1980. aastate Eesti maalikunsti juhtfiguuriks.

Sõpruslinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Endise omavalitsusliku Põltsamaa linna sõpruslinnad:

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Haldus- ja asustusjaotus
  2. Statistikaamet, vaadatud 27.08.2023.
  3. Eesti haldus- ja asustusjaotuse klassifikaator
  4. Siseministeerium: Kohalike omavalitsuste juhid 2014. a. jaanuari seisuga, vaadatud 17. oktoober 2014
  5. "Põltsamaa piirkonnas sai suurima hüvitise linnapea Jaan Aiaots – 26 200 eurot" Vooremaa, 28.11.2017
  6. 6,0 6,1 Põltsamaa veebiportaalis eestigiid.ee (vaadatud 05.10.2015)
  7. Leimus, I. Araablaste hõbe Põltsamaal. Ilmunud kogumikus Põltsamaa Muuseumi toimetised. Põltsamaa lossi sees ja ümber. Vali Press, 2007
  8. Kuurme, Herbert. Pildikesi Põltsamaa ajaloost. Vali Press 2001
  9. Põltsamaa linnus ja loss (mõis). Portaal "Eesti mõisad". Vaadatud 23.07.2012
  10. Tvauri, Andres. Arheoloogilised leiud Põltsamaa linnusest. Ilmunud kogumikus Põltsamaa Muuseumi toimetised. Põltsamaa lossi sees ja ümber. Vali Press, 2007
  11. Põltsamaa ajalugu. Põltsamaa Muuseumi koduleht. Vaadatud 23.07.2012
  12. Kas alev või linn? Rahvaleht, 12. november 1925, nr 105, lk 2
  13. Jõgeva maakonna Pajusi, Palamuse, Puurmanni, Põltsamaa, Tabivere ja Torma valla ning Põltsamaa linna, Järva maakonna Kabala ja Väätsa valla, Lääne maakonna Lihula alevi ning Ridala ja Taebla valla omavalitsusliku staatuse kinnitamise kohta (vastu võetud 12.12.1991)
  14. 14,0 14,1 Põltsamaa linna üldplaneering 1998[alaline kõdulink]. PDF. Vaadatud 23.07.2012
  15. ""Jalutuskäik kuningalinnas"". poltsamaaturism.ee (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 11.12.2010. Vaadatud 29.08.2010.
  16. Need andmed on Põltsamaa kodulehelt; Statistikaameti andmete järgi 4642
  17. Statistikaameti koduleht
  18. Statistika. Põltsamaa linnavalitsus.
  19. 19,0 19,1 19,2 19,3 Põltsamaa linnast ja inimestest. Koostaja Merike Kask. Vali Press, 2006
  20. Lasteaed Mari arengukava 2012–2016 PDF. Vaadatud 23.07.2012
  21. Põltsamaa Lasteaed Tõruke ajalugu. Vaadatud 23.07.2012
  22. Jaan Aiaots. "Põltsamaa linnast ja inimestest", Põltsamaa: Vali Press, 2006
  23. Suur sild meenutab proua Järveküljele tema perekonna lugu, Vooremaa.ee, 17.01.2009
  24. Põltsamaa Roosiaed. Vaadatud 22.07.2012
  25. Põltsamaa saab Roosisaare. Õhtuleht 31.08.2011. Vaadatud 23.07.2012

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]