Brandenburgi mark

Allikas: Vikipeedia
Brandenburgi mark

saksa keel Mark Brandenburg
Markgrafschaft Brandenburg


Brandenburgi margi vapp

 : Brandenburg
1417. aastast Berliin
Brandenburgi mark 1320. aasta paiku.

Brandenburgi mark (saksa Mark Brandenburg, ka Markgrafschaft Brandenburg) oli Püha-Rooma keisririigis aastail 11571815 eksisteerinud mark. Brandenburgi marki valitsesid markkrahvid, kes alates 1356. aastast olid ka kuurvürstid.

Euroopa poliitiline kaart 12. sajandil. Pisipildil Welfide, Askania ja Hohenstaufenite valdused Põhja-Euroopas 1176. aastal

1320. aastani olid Brandenburgi margis võimul Askania, 1320–1373 Wittelsbachide, 1373–1415 Luxemburgide ning 1415–1815 Hohenzollernite dünastia liikmed.

Mark piirnes põhjasuunal Mecklenburgi, kirdesuunal Pommeri ja Pomerelleniga, idasuunal Poola kuningriigiga, kagusuunal Sileesiaga, lõunasuunal Lausitzi ja edalasuunal Meißeni markkrahvkonna ning läänesuunal Saksa-Rooma riigi valdustega.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

8. sajandil asusid piirkonda elama vendid. 10. sajandi algul rajati Brandenburgi ja Havelbergi piiskopkonnad, mis olid Mainzi peapiiskopkonna sufragaanid. Saksa kuningas Heinrich I vallutas Brandenburgi alad aastail 928929 ning sundis sealsed hõimud andamit maksma. Brandenburgi alad kuulusid Saksi Idamarki, mida valitses markkrahv Gero. Gero surma järel 965. aastal jagunes mark mitmeks väiksemaks osaks, Saksi Idamargi põhjapoolsetest aladest kujunes Põhjamark (Ostmark). 983. aastal asusid omavahel liitunud slaavi hõimud mässama ja vabanesid sakslaste võimu alt. Saksa-Rooma riigi edasitung sealsete slaavi hõimude asualadele peatus kuni 11. sajandi keskpaigani.

Brandenburgi margi asutamine ja Askania dünastia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Brandenburgi markkrahvkonna vapp 15. sajandil ilmunud teoses "Scheiblersches Wappenbuch".

1127. aastal sai hevellide valitsejaks vürst Pribislav. Temaga oli heades suhetes Askania dünastiast pärit mõjuvõimas Albrecht Karu. Albrechtile kuulusid ulatuslikud valdused Põhja-Saksimaal ning ta soovis oma valdusi veelgi laiendada. 1134. aastal nimetas keiser Lothar III Albrechti Nordmarki markkrahviks. Kui Albrecht oli end Nordmarkis kindlalt kehtestanud, sõdis ta kolm aastat paganatest vendi slaavlaste vastu. Nende kristlusesse sundimine oli 1147 toimunud Vendi ristisõja eesmärk ja selles sõjas osales Albrechtki. Diplomaatilised meetmed olid edukamad ja viimase vendi (hevelli) soost Brandenburgi vürsti Pribislaviga tehtud kokkuleppega tagas Albrecht selle piirkonna endale, kui lastetu vürst 1150 suri, määranud Albrechti oma järeltulijaks. Võttes tiitli Brandenburgi markkrahv, survestas ta paganatest vende, laiendas oma marki, julgustas sakslaste rännet ja rajas oma kaitse aluseid piiskopkondi. Albrecht võttis üle Pribislavi residentsi Brandenburgi linnuse ning asus ehitama Spandau linnust. Paganatest hevellid ei pooldanud Albrechtit oma valitsejana. Jaxa Köpenickist, kes oli ilmselt Pribislavi sugulane, vallutas poolakate abiga tagasi Havellandi ning ka selle keskuse Brandenburgi linnuse. Albrecht Karu vallutas 1157. aastal Brandenburgi linnuse tagasi, Nordmarki ja teiste enesele alluvate valduste põhjal asutas ta 1157 Brandenburgi krahvkonna ning nimetas end Brandenburgi markkrahviks.

Esialgu hõlmas markkrahvkond vaid Havellandi ja Zauche piirkonna. Järgneva 150 aasta jooksul liitsid Askania dünastiast valitsejad Brandenburgi margiga ka Uckermarcki, Teltow' ja Barnimi piirkonna, samuti Neumarki.

Albrecht Karu kutsus piirkonda uusasukaid, kes tulid peamiselt Altmargist, Harzist, Flandriast ning Rheinlandist. 1160. aastatel saabus Elbe ja Haveli jõe äärde hollandi ja flaami koloniste. Albrecht Karu suri 1170. aastal ja võimule sai tema poeg Otto.

Askania dünastia valitsusajal püüti laiendada Brandenburgi marki kirde suunas, eesmärgiga saada Pommeri kaudu ühendus Läänemerega. See viis konfliktini Taaniga. Peale Bornhövedi lahingut, milles Taani vägi sai hävitava kaotuse osaliseks, kasutas markkrahv Johann I võimalust hõivata Pommeri. Keiser Friedrich II andiski 1231. aastal Pommeri läänina Brandenburgi markkrahvile.

1250. aastal liideti Brandenburgi margiga Uckermarck.

1320. aastal suri viimane Askania dünastiast pärinev Brandenburgi markkrahv Heinrich II ning Brandenburgi mark läks 1323. aastal Wittelsbachi dünastia Baieri haru valitsemise alla.

Wittelsbachid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wittelsbachide dünastiast pärinev keiser Ludwig IV, kes oli markkrahv Heinrich II onu, andis 1323. aastal Brandenburgi oma vanimale pojale Ludwig I-le. 1325. aastal mõrvati praost Nikolaus von Bernau ning Brandenburg pandi paavstliku interdikti alla. 13281333 oli Ludwig sõjas Pommeriga, mida ta enese lääniks pidas. 1347. aastal suri keiser Ludwig IV ning Brandenburgis ilmus välja Vale-Waldemar, petis, kes väitis end olevat surnuks peetud markkrahv Waldemar. Vale-Waldemar kuulutati 1348. aastal keiser Karl IV poolt uueks markkrahviks. 1350. aastal tunnistati ta petiseks ja Ludwig sai taas markkrahviks. 1351. aastal andis Ludwig I Brandenburgi margi oma vennale Ludwig II-le, nõudes vastutasuks ainuvõimu Ülem-Baieris.

1356. aasta kuldbulla järgi sai Brandenburgi markkrahv kuurvürstiks, valitsedes Brandenburgi kuurvürstiriiki (Kurfürstentum Brandenburg). 1365. aastal suri Ludwig II ning võim läks tema vennale Otto V-le. Ta müüs 1367. aastal keisrile Alam-Lausitzi ning kaotas Wałczi linna Poola kuningriigile.

Luxemburgid[muuda | redigeeri lähteteksti]

14. sajandi teisel poole üritas Karl IV Brandenburgi markkrahvkonda oma suguvõsa valdusse saada. Brandenburgi kuurvürstikoht oleks Luxemburgidel, kellele kuulus juba Böömi kuurvürsti positsioon, aidanud kindlustada Saksa-Rooma riigi keisriksvalimist. 1373. aastal ostis Karl IV Otto V-lt 500 000 kuldna eest Brandenburgi margi. Markkrahviks määras ta oma alaealise poja Wenzeli, kelle nimel ta ise valitsema asus. Karl tegi Tangermünde linnusest Brandenburgi kuurvürsti residentsi.

Määrimaa Jobsti valitsusajal läks Neumark Saksa Ordule. Wittelsbachide ja Luxemburgide valitsusajal vähenes markkrahvide võim ning kasvas kohalike aadlike mõju.

Hohenzollernite Brandenburgi markkrahvkond 1600 (punane), Brandenburgide markkrahvide valduste laienemine kuni 1688 (roosa)

Hohenzollernid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1411. aastal nimetas kuningas Sigismund von Luxemburg Nürnbergi linnusekrahvi Hohenzollerni Friedrich VI, kes oli 1410. aasta kuningavalimise ajal avaldanud Sigismundile toetust, Brandenburgi margi ülempealikuks ja haldajaks (Oberster Hauptmann und Verwalter der Marken) . Kohalik aadel, eelkõige Quitzow' suguvõsa, oli vastu Friedrichi valitsejaks määramisele. Friedrich surus aadlike ülestõusu maha ja konfiskeeris mõnede aadlike vara. 1414. aastal andsid Brandenburgi seisused Tangermündes Friedrichile truudusvande. 1415. aastal nimetati Friedrich Konstanzi kirikukogul kuurvürstiks ja 1417. aastal markkrahviks.

Brandenburg-Preisimaa aastal 1688 (tumepunane: Brandenburg aastal 1600)

Friedrich viis oma residentsi Tangermündest Berliini. 1425. aastast täitis Brandenburgi markkrahvi kohuseid Friedrichi poeg Johann Alkeemik, kuid Friedrich jäi edasi kuurvürstiks. 1437. aastal sai markkrahviks Friedrichi teine poeg Friedrich Raudne, kes isa surma järel 1440. aastal sai ka kuurvürstiks.

Prenzlau rahulepinguga (1472) sai Brandenburgi valitseja Albrecht III Achilles Pommeri hertsogiriigilt Uckermarki piirkonna ning see liideti Brandenburgi valdustega, ülejäänud Pommeri-Stettini piirkond tunnistas end Brandenburgi vasalliks.

1473. aastal kuulutas Albrecht III Achilles Brandenburgi valdused Dispositio Achilleaga jagamatuks valduseks, mis pärandati jagamatult vanemale järglasele.

Brandenburgi ja Preisimaa personaalunioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Preisimaa hertsogiriiki valitsesid hertsog ja tema nõukogu, teatud mõju oli ka Königsbergi linnal. Hertsogkonna valitsemiskorralduses toimus olulisi muutusi 1560. aastatel, kuna hertsog Albrechti vanadusnõtruse tõttu haaras nõukogu 1566. aastal Poola kuninga toetusel võimu enda kätte. Nõukogu juhtiv roll jätkus ka järgnevatel aastatel, kuna uus hertsog Albrecht Friedrich oli esialgu alaealine, hiljem osutus aga nõrgamõistuslikuks.

Alates 1577. aastast valitsesid Preisimaad administraatorid, kes nõukogu võimu nõrgendama asusid. Lõplikult läks see korda pärast 1618. aastat, kui Preisimaa hertsogiteks said Hohenzollernitest Brandenburgi kuurvürstid, seetõttu olid Brandenburgi mark ja Preisi hertsogiriik järgnevalt personaalunioonis.

Brandenburg-Preisimaa[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Brandenburg-Preisimaa

Brandenburg-Preisimaa (saksa keeles Brandenburg-Preußen) on historiograafiline nimetus Brandenburgi marki Hohenzollernite varauusaegsele valdusele aastatel 1618 kuni 1701.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]