Alexander von Benckendorff

Allikas: Vikipeedia
See on hea artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.
Krahv Alexander von Benckendorff. George Dawe maal

Krahv Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph von Benckendorff (venepäraselt Александр Христофорович Бенкендорф; 4. juuli (vkj 23. juuni) 1781 Tallinn[1][2] – 23. september (vkj. 11. september) 1844 Peterburi[2]) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane (jalaväekindral) ja riigitegelane. Ta on tuntud Venemaa salapolitsei Üksiku Sandarmikorpuse (vene keeles Отдельный корпус жандармов) loojana ja riikliku julgeolekuasutuse – kolmanda osakonna juhina aastatel 1826–1844.

Sisukord

[redigeeri] Elukäik

Krahv Alexander von Benckendorff
Alexander von Benckendorffi hauakivi Keila-Joal

Alexander von Benckendorff sündis jalaväekindral Christoph von Benckendorffi (1749–1823) ja Württembergi õuemarssali tütre, vabapreili Charlotte Auguste Johanna Schilling von Canstadti [3] (1744–1797) pojana.[2] Tema vend Konstantin von Benckendorff (1784–1828) oli Venemaa sõjaväelane (kindralleitnant) ja diplomaat ning tema õde Dorothea (1785–1857), kes oli abielus Venemaa diplomaadi vürst Christopher Heinrich von Lieveniga (1774–1839), oli tuntud seltskonnategelane Pariisis ja Londonis.[2]

Alexander von Benckendorff õppis Peterburis jesuiitide koolis, mida juhatas abt Dominique Charles Nicholas.

1798. aastal alustas Alexander von Benckendorff väeteenistust allohvitserina Semjonovski ihukaitseväepolgus. Sama aasta detsembris oli ta juba praporštšik ja sai Paul I tiibadjutandiks. 1803. aastal osales ta sõjategevuses Kaukaasias, kus paistis silma vaprusega. Ta osales 1806.–1807. aasta sõjakäigus, sealhulgas Eylau lahingus. 1807. aastal ülendati ta polkovnikuks. Ta osales Vene-Türgi sõjas. 1811. aastal lõi ta Ruse lahingus tagasi Venemaa vägede tagaosa ohustanud Türgi väed, mille eest ta ülendati kindralmajoriks ja teda autasustati Püha Georgi 4. järgu ordeniga.[4]

Hilisema sõjategevuse käigus paistis ta silma andeka väejuhina. Ta juhatas 1812. aastal rünnakut Veliži all, mille käigus võeti vangi 8000 vastase sõdurit ja 3 kindralit. Ta oli Moskva linna komandant enne selle vallutamist, linnast taandumise ajal ja pärast vabastamist määrati ta uuesti sealse garnisoni ülemaks. Benckendorff lõi Prantsuse vägesid Tempelbergi all, mille eest sai Georgi ordeni 3. järgu, ja oli esimeste Venemaa sõjaväelaste hulgas, kes sisenesid Berliini. Ta osales Leipzigi lahingus ja seejärel Amsterdami vallutamises.[4][5]

1816. aastal määrati ta 2. tragunidiviisi ülemaks ning 1819. aastal Kaardiväekorpuse staabiülemaks. Samal aastal sai ta ka kindraladjutandiks. 1821. aastal ülendati Benckendorff kindralleitnandiks ja määrati 1. kürassiiridiviisi ülemaks.[4]

1821. aastal andis Benckendorff keiser Aleksander I-le enda algatusel koostatud ettekande, milles teavitas keisrit opositsioonilise Hüvanguliidu olemasolust ning soovitas nende suhtes kiiresti ja otsustavalt tegutseda. Keiser jättis raporti tähelepanuta.[4]

Benckendorff osales dekabristide ülestõusu mahasurumises 1825. aastal ning Nikolai I määras Benckendorffi vastloodud Kolmanda osakonna ja Sandarmi Üksikkorpuse ülemaks. Neile ametipostidele jäi ta kuni oma surmani 1844. aastal.[4]

1827. aastal nimetati Benckendorff Keiserliku Teaduste Akadeemia auliikmeks.[4]

1829. aastal ülendati ta jalaväekindraliks ning 1831. aastal arvati ta Riiginõukogu ja ministrite komitee liikmeks.[4]

1832. aasta 27. oktoobril annetas Nikolai I Benckendorffile krahvi tiitli. Meessoost pärijate puudumise tõttu lubas keiser 15. novembril 1832 Benckendorffi palvel erandkorras laiendada krahvitiitli kandjate ringi tema venna Konstantin von Benckendorffi pojale Konstantin Alexander Karl Wilhelm Christoph Maximilian von Benckendorfile (1817–1858) ja tema järeltulijatele.[4]

1834. aastal autasustati teda Venemaa kõrgeima, Andreas Esmakutsutu ordeniga. Nikolai I hea sõbrana saatis ta sageli keisrit tema visiitidel.[4]

Benckendorffile kuulus Eestimaal mitu mõisa. 1819. aastal omandas ta Varangu mõisa, 1827. aastal Keila-Joa mõisa, 1837. aastal Meremõisa mõisa ning 1838. aastal Käesalu mõisa.[6] Viimase kolme baasil moodustas ta Keila-Joa majoraadi. 1838. aastal ostis krahv Benckendorff 375 000 bankorubla eest oma vennapoeg Konstantin von Benckendorffilt Kabala ja Kehtna mõisa, mille ta juba 1843. aastal 114 286 hõberubla eest oma sugulase Alexander von Benckendorffi (1819–1851) abikaasa Catharinale (sündis 1826) maha müüs.[7]

Alexander von Benckendorffil oli veider komme unustada oma nimi, mille meeldetuletamiseks pidi ta vaatama oma visiitkaarti.[8]

Krahv Benckendorff suri 23. septembril (vkj. 11. september) 1844, teel Badenist, kus ta oli viibinud ravil, Peterburgi. Kuulnud uudist krahvi surmast, öelnud keiser Nikolai I: "Ta ei ajanud mind kellegagi tülli, kuid lepitas paljudega."[8]

[redigeeri] Autasud

Viide:[9]

[redigeeri] Venemaa ordenid

[redigeeri] Venemaa medalid

  • Hõbemedal "1812. aasta Isamaasõja mälestuseks"
  • Hõbemedal "Pariisi vallutamise eest"
  • Hõbemedal "Türgi sõja eest 1828–1829"

[redigeeri] Välisriikide ordenid

[redigeeri] Muud autasud

  • Madalmaade kuninga kingitud kuldmõõk kirjaga "Amsterdam ja Breda" (1814)
  • Suurbritannia printsregendi kingitud kuldsaabel kirjaga "1813. aasta sõjakäikude eest"
  • Kuldmõõk "Vapruse eest" teemantidega
  • Märk "25-aastase eeskujuliku teenistuse eest" (22. august 1828)
  • Märk "30-aastase eeskujuliku teenistuse eest" (22. august 1832)
  • Märk "35-aastase eeskujuliku teenistuse eest" (22. august 1836)
  • Märk "40-aastase eeskujuliku teenistuse eest" (22. august 1840)

[redigeeri] Perekond

Krahv Alexander von Benckendorff abiellus kindralmajor Pavel Bibikovi lese Jelizavetaga (sündinud Jelizaveta Donetz-Zaharževskaja (Елизавета Андреевна Донец-Захаржевская)).[2] Abielust sündisid:

Esimesest abielust oli Jelizavetal 2 tütart[10]. Krahv Alexander von Benckendorff on vürst Peeter Volkonski vanavanavanavanavanaisa.[viide?]

[redigeeri] Sugupuu

Viited:[2][11]


[redigeeri] Vaata ka

[redigeeri] Viited

  1. ↑ Arthur Kleinschmidt: Russland's Geschichte und Politik dargestellt in der Geschichte des russischen hohen Adels, lk. 255
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 2,8 "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 3: Estland" Starke. Görlitz. 1930. lk. 30–33
  3. ↑ Parandused Eestimaa rüütelkonna genealoogilisele käsiraamatule
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 4,8 Бенкендорф Александр Христофорович
  5. ↑ Michael V. Leggiere "The Fall of Napoleon: The allied invasion of France, 1813–1814" Cambridge University Press, 2007 lk. 100–102
  6. ↑ Alo Särg "Harjumaa mõisad ja mõisnikud" Argo. Tallinn. 2006. lk. 56, 98 ja 116
  7. ↑ Kabala mõisa omanikud
  8. ↑ 8,0 8,1 Alexander Benckendorff
  9. ↑ БЕНКЕНДОРФ (1-й) Александр Христофорович (Константин Александр Карл Вильгельм
  10. ↑ "Воспоминания" С.М.Волконскй
  11. ↑ "Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 1.2: Estland" Görlitz. 1930. lk. 122

[redigeeri] Välislingid

Commons-logo.svg
 Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Alexander von Benckendorff
Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Alexander_von_Benckendorff&oldid=2879984"
Personaalsed tööriistad
Nimeruumid
Variandid
Toimingud
Navigeerimiskast
Trüki või ekspordi
Tööriistad
Teistes keeltes