Alfred Rosenberg

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib natsionaalsotsialistlikust poliitikust; Eesti spordipedagoogi kohta vaata artiklit Ago Rooseste

Alfred Rosenberg
Bundesarchiv Bild 183-1985-0723-500, Alfred Rosenberg.jpg
Alfred Rosenberg
Sünniaeg 12. jaanuar 1893
Sünnikoht Tallinn
Surmaaeg 16. oktoober 1946
Erakond NSDAP
Amet Okupeeritud Idaalade Ministeeriumi riigiminister

Alfred Ernst Rosenberg (12. jaanuar 1893 Tallinn16. oktoober 1946 Nürnberg) oli Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei üks juhtivaid funktsionääre, üks partei ideoloogilistest juhtidest. Rosenbergi sulest pärinevad mitme natsionaalsotsialistide rassiteooria ja antisemitismiga seotud doktriinid.

Päritolu ja noorpõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alfred Rosenbergi isa Woldemar-Wilhelm Rosenberg (6. juuli 1862, Tallinn – 6. oktoober 1904, Tallinn) õppis kohalikus Tallinna gümnaasiumis, töötas kaupmehena Tallinnas ja Peterburis. Tema vanaisa Martin Rosenberg sündis 2. novembril 1820 Dickelnis Riia lähedal, oli ametilt kingsepp ning asus 1856 elama Tallinnasse, kus ta võeti Kanuti Gildi liikmeks kingsepp-meistrina. Abiellus Tallinnas 26. augustil 1856 Julie-Elisabeth Schramm'iga (22. juuli 1835 Seli mõis, Juuru kihelkond, Eesti – 24. aprill 1905 Tallinn). Schramm on eesti vabatalupoegade suguvõsa, kust on pärit üks vene kõrgem sõjaväelane ning mitu eesti kirjameest. Martin Rosenberg soetas ka perekonnaelamu Vana-Posti tänavas praeguse kino Sõprus kohal.

Alfred Rosenbergi ema Elfriede Luise Caroline Siré sündis 19. märtsil 1860 Lihulas ning suri 1. märtsil 1893 kui poeg Alfred oli mõnekuune imik. Poisi tegelikuks kasvatajaks sai tädi Lydia Henriette Siré. Emapoolne vanaisa Friedrich August Siré (sündinud 18. märtsil 1843 Liibavi (Liepaja)) töötas Peterburis ja Bakuus ning oli hiljem Tallinnas värvikoja omanik ning a-st 1861 kohalik raudteeametnik. Emapoolne vanaema Luise Rosalie Siré (neiuna Fabricius) sündis 16./17. juuli 1843 Lihulas. Siré'del oli kaks poega ja kolm tütart. Luise-Rosalie isa Johan Karl Fabricius (A.R. vanaema isa) oli nahaparkija Lihulas, kes oli abielus Rosalie Efrosine Klever'iga (surnud 1854).

Pärast Peetri Reaalkooli (praeguse Tallinna Reaalkooli) lõpetamist jätkas Rosenberg õpinguid Riia Polütehnilises Instituudis arhitektuuri alal. Õpingute kõrvalt tegeles ta maalimise (esimeseks õpetajaks oli Hans Laipman (Ants Laikmaa)) ja ajalooga.

I maailmasõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimese maailmasõja puhkemine katkestas Rosenbergi arhitektuuriõpingud Riia Polütehnikumis. Instituut evakueeriti Esimese maailmasõja käigus Moskvasse, kui Saksa keisririigi väed okupeerisid Riia.

Enamlaste võimuletuleku ajal viibis Rosenberg ajutiselt Krimmis. Kui sinna saabus teade, et sakslased on vallutanud Saaremaa, ruttas ta Tallinna, et proovida ühineda Saksa sõjaväega. Et aga sakslaste tulek viibis ja tal olid ülikoolis mõned eksamid õiendamata jäänud, sõitis ta tagasi Moskvasse. Esitanud eksamitöö, omandas ta 1. järgu lõpudiplomi ja asus arhitektina tööle Tallinnas[1] Varsti saabusid sinna ka Saksa okupatsiooniväed ja Rosenberg kavatses astuda vabatahtlikuna sõjaväkke. See ei õnnestunud ning ta asus tööle Tallinnas Gustav Adolfi Gümnaasiumis õpetajana.

Weimari vabariigi ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast teadet Saksamaa keisririigi kokkuvarisemisest otsustas Rosenberg asuda poliitilisele tegevusele. Oma esimese ettekande marksismi ja juutluse üle pidas ta 30. novembril 1918 Tallinnas[2]. Pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist sõitis Rosenberg koos Riia baltisakslase Max Scheubner-Richteriga Münchenisse. Suvel 1919 kohtus ta Adolf Hitleriga ja ühines tema liikumisega. Ta astus natsionaalsotsialistide partei liikmeks 1919. aastal enne Hitlerit, mil see partei kandis veel Saksamaa Tööpartei nime.

1921. aastal asus Rosenberg koos Dietrich Eckartiga toimetama NSDAP parteilist häälekandjat "Völkischer Beobachterit". 1937. aastal oli Rosenberg "V.B." peatoimetajaks ja alates 1938. aastal lehe vastutavaks väljaandjaks.

Kui Hitler pärast Müncheni putši arreteeriti, määras ta Rosenbergi enda asemel natsiliikumise juhiks. Ernst Piperi kirjutatud Alfred Rosenbergi eluloos on väidetud, et Hitleri sellise otsuse motiiviks olid Rosenbergi nõrgad juhivõimed – seega ei kujutanud ta endast ohtu, et võiks Hitleri kõrvale tõrjuda.

Rosenberg võttis osa 1921. aasta oktoobri marsist Coburgi ja Saksa Päevast 14. ja 15. oktoobril Coburgis ja saatis Hitlerit Bürgerbräu-keldris ja marsil Feldherrenhallesse 9. novembril 1923.aastal.

Riigipäevavalimistel 14. septembril 1930. aastal valiti Rosenberg riigipäeva liikmeks, kus ta esindas rahvussotsialistide rühma välispoliitilistes küsimustes.

"20. sajandi müüt"[muuda | redigeeri lähteteksti]

1930. aastal ilmus Rosenbergi raamat "20. sajandi müüt"[3], milles tema arvates pidi juudi mõjudega kristlust asendama "vere usk" (Religion des Blutes).

Natsionaalsotsialismi ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 1942 ametist minister okupeeritud Ida-aladel Alfred Rosenberg

1. aprillil 1933 nimetas Hitler ta erakonna NSDAP välispoliitilise ameti juhiks ja riiklikuks juhiks (Reichsleiter). Hitler saatis Rosenbergi Londonisse välispoliitilisteks kõnelusteks, kuid see ei olnud talle edukas.

31. jaanuaril 1934 nimetati Rosenberg Hitleri volinikuks rahvussotsialismi kogu vaimse ja maailmavaatelise kasvatuse alal. Tema juhtimisel tegutses aastast 1940 büroo, mis tegeles kunstivarade kokkuröövimisega okupeeritud aladelt ja Ida-Euroopa juutidelt; raamatukogud koondati Frankfurdis asutatud kõrgkooli Hohe Schule, mille rektoriks oli samuti Rosenberg. 17. juulil 1941 nimetati ta Ida-alade riigiministriks.

Rosenbergi ideoloogiliseks põhiteoseks peetakse raamatut "20. sajandi müüt" ("XX sajandi müüt"). See on Hitleri "Mein Kampfi" kõrval üks tsiteeritumaid fašišmiideoloogia trükiseid, kuid hoolimata suurest trükiarvust ei saavutanud see kunagi suurt populaarsust. Raamat on hüplik ja pseudoteaduslik paks teos, mis pälvis küll kõrgeima Natsi-Saksa kultuuripreemia ("Kunsti ja teaduse eest"), kuid muuhulgas naeruvääristas seda ka Hitler. Sõja lõpus hakkas Rosenberg kaotama Hitleri soosingut ja tõrjuti kõrvale tähtsamatest otsustest.

Peale selle on Rosenberg kirjutanud veel "Juutide jälg aegade keerises", "Siioni tarkade protokollid ja juudilik maailmapoliitika", "Talmudi ebamoraal", "Katk Venemaal", "Riigivaenuline Sionism", "Vabamüürlik maailmapoliitika". Ta arvukad kõned ja artiklid on koondatud koguteostesse "Veri ja au", "Ideede arenemine" ja "Võitlus võimu pärast".

1942. aasta mais külastas Tallinna ja Tartut. See jäi tema ainsaks visiidiks pärast Tallinnast ärakolimist.

21. aprillil 1945 lahkus Rosenberg koos teiste ministritega Berliinist Eutinisse ja sealt edasi järgmisel päeval Flensburgi, Saksa valitsuse asupaika. 6. mail 1945 vabastas president Karl Dönitz ta ametist. 18. mail 1945 võtsid lääneliitlased Rosenbergi vahi alla.

Nürnbergi protsessil määrati talle kõrgeim karistus, Rosenberg hukati poomise läbi.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rosenberg oli kaks korda abielus.

10. märtsil 1915 abiellus ta eestlanna Hilda-Elfriede Leesmanniga (16. detsember 1891 – 1923 Nievre, Prantsusmaa]]), kellest ta 1923. aastal lahutas.

Aastal 1925 abiellus ta Hedwig Krameriga; see abielu kestis tema elu lõpuni. Neil sündis poeg, kes suri väikese lapsena, ja tütar Irene, kes sündis 1930. Irene on keeldunud oma isast avalikult jutustamast.

Rosenberg Ajaloomuuseumi näitusel[muuda | redigeeri lähteteksti]

2011. aastal avas Eesti Ajaloomuuseum Tallinnas Pikal tänaval Suurgildi hoones näituse, kus teiste tuntud tallinlaste kõrval kajastati ühes vitriinis ka Alfred Rosenbergi elu. Eksponaatide seas oli saksakeelne raamat, mis oli avatud leheküljelt, kus oli Rosenbergi pilt. Samuti oli puuteekraaniga infotulbal Rosenbergi käsitlev materjal, muuhulgas mainiti ka seda, et tegemist oli surma mõistetud natsikurjategijaga.[4] Stendil olid kirjas Rosenbergi sünniaeg, õpingud ja õpetajatöö Tallinnas enne 1918. aastat, eestlannast esimene abikaasa ning tegevus natsiideoloogia kujundamisel. Lõpulõigus mainiti, et Rosenberg mõisteti Nürnbergi protsessil surma poomise läbi. Teksti kõrval seisis kaks fotot: üks tsiviilriietes, teine Tartu-külastusest Ida-alade riigiministrina 1942. aastal.[5]

Rosenbergi eksponeerimisest häirituna saatsid Eesti juudi kogukonna esindajad juulis kultuuriminister Rein Langile pöördumise, milles nimetasid väljapanekut äärmiselt ebaeetiliseks ja natslikku kurjategijat ülistavaks. 6. augustil tehtud avalduses kritiseeris Rosenbergi väljapanekut Eesti Ajaloomuuseumis (samuti Erna retke) Venemaa välisministeerium: "Rahvusvähemuste organisatsioonide proteste selle hitlerliku timuka käsul hukkunud miljonite rahumeelsete inimeste mälestuse niivõrd karjuva mõnitamise pärast ignoreerivad muuseumi juhtkond ja Eesti kultuuriministeerium kinnitavad ilmekalt, millist ajaloo tajumist üritab Tallinn ühiskonnale külge pookida."[6]

Eesti Ajaloomuuseumi teadusdirektori Tõnis Liibeki kinnitust mööda oli muuseum valmis muutma tekste, et rõhutada Rosenbergi negatiivsust. Läbirääkimised juudi kogukonna ja juudi muuseumiga aga ei edenenud ning tekstide muutmine venis.[7] Nii andis kultuuriministeerium 15. septembril ajaloomuuseumile korralduse eemaldada näitusesaalist Rosenbergiga seotud materjalid.[8] Suurgildi hoone administraatori sõnul uusi eksponaate asemele ei toodud, senine ekspositsioon paigutati lihtsalt ümber. Administraatori hinnangul ei olnud Rosenbergi eksponeerimine külastajatele probleem ning keegi sel teemal ühtki kaebust ei esitanud.[4]

Kultuuriministeeriumi otsust toetas Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson: "Ütlen kohe – minu arvates on tegemist äärmiselt ebaõnnestunud stendiga, mis näitab natside rassiteooria ja juudivastase poliitika ühte loojat liiga neutraalsel viisil."[5] Samas kritiseerisid seda ajakirjanikud (Priit Hõbemägi[9], Kalle Muuli, Anvar Samost[10]) ja ajaloolased (Erkki Bahovski[11], David Vseviov[12]).

Tartu Ülikooli ajaloolased võrdlesid avalikus kirjas ministeeriumi sekkumist muuseumi teadus- ja näitusetegevusse Nõukogude Liidu võimuorganite tegevusega muuseumide väljapanekute ideoloogilisel suunamisel: "Kui antud korraldust vaikides aktsepteeritakse, puudub garantii, et juba homme mõni teine riigiametnik ei keela kirjutada ja rääkida näiteks Ümera lahingust või Landeswehri sõjast, kus meie esiisad võitlesid täna sõbraliku Euroopa suurriigiga. Süveneva poliitkorrektsuse ohvriks võib tuua pea kogu poliitilise ajaloo."[13]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Der Mythus des 20. Jahrhunderts: eine Wertung der seelisch-geistigen Gestaltenkämpfe unserer Zeit. München 1930. Võrgus kättesaadav: Scribd

Temast

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Alfred Rosenberg 50-a., Otepää Teataja, 12. jaanuar 1943, lk.1–2
  2. Pekka Erelt, Kapo luuras natsijuhi Alfred Rosenbergi järele, Eesti Ekspress 21. september 2012
  3. Alfred Rosenberg. Der Mythus des 20. Jahrhunderts : eine Wertung der seelisch-geistigen Gestaltenkämpfe unserer Zeit. München, 1930.
  4. 4,0 4,1 Uwe Gnadenteich, Merike Teder "Ajaloomuuseum korjas Rosenbergi materjalid näitusesaalist ära" Tallinna Postimees, 16.09.2011 (vaadatud 22.09.2011)
  5. 5,0 5,1 Raul Sulbi "Mihkelson: sõjakurjategija ei sobi Tallinna ajaloonäoks" Tallinna Postimees, 28.07.2011 (vaadatud 22.09.2011)
  6. "Vene välisministeerium kritiseeris Eesti ajaloomuuseumi ja Erna retke" Postimees/BNS, 09.08.2011 (vaadatud 22.09.2011)
  7. "Muuseumijuht: praegune lahendus tekitab rohkem küsimusi" Postimees, 17.09.2011 (vaadatud 22.09.2011)
  8. Merike Teder "Ministeerium: Rosenberg ei sobinud positiivse kuvandiga eestlaste kõrvale" Postimees, 16.09.2011 (vaadatud 22.09.2011)
  9. Raul Sulbi "Hõbemägi: kultuuriministeerium tegi lollaka pretsedendi" Tallinna Postimees, 17.09.2011 (vaadatud 22.09.2011)
  10. Raul Sulbi "Samost: Rosenbergi-materjali eemaldamine sarnaneb Lihula ausamba teisaldamisega" Tallinna Postimees, 18.09.2011 (vaadatud 22.09.2011)
  11. Erkki Bahovski "Õigus ajaloole" Postimees, 19.09.2011 (vaadatud 22.09.2011)
  12. "Vseviov: kurjust ei saa eksponeerida samas reas headusega" Postimees, 16.09.2011 (vaadatud 22.09.2011)
  13. "Tartu Ülikooli ajaloolaste avalik pöördumine" Sirp, 21.09.2011 (vaadatud 22.09.2011)