Friedrich von Löwis of Menar

Allikas: Vikipeedia
Friedrich von Löwis of Menar. George Dawe' maal, aastast 1825.

Friedrich von Löwis of Menar (ka Loewis of Menar; läti k. Frīdrihs fon Lēviss of Menārs; 17. september (vkj 6. september) 1767 Haapsalu28. aprill (vkj 16. september) 1824 Sēļi mõis) oli baltisaksa päritolu Venemaa sõjaväelane ja poliitik; Ülenurme, Saverna, Valgjärve ja Ādaži kihelkonna Berģe (Bergshof an der Jägel; läti Berģu muiža) mõisa omanik. 18181822 oli ta Liivimaa maamarssal.[1]

Friedrich von Löwis of Menar sündis Venemaa kindralmajori ja Nurmuiža mõisaomaniku Reinhold Friedrich von Löwis of Menari (1731–1794) ja Dorothea Elisabeth Clapier de Colongue (1744–1799) pojana. Tema ema oli Venemaa majorist Samma ja Ulvi mõisaomaniku Alexander Clapier de Colongue (1715–1767) tütar.

1782 astus Löwis of Menar sõjaväeteenistusse, teenides Soomes ja Poolas ning osaledes sõjas Türgi ja Prantsusmaaga. Poola ülestõusu mahasurumisel 16. aprillil 1794 üles näidatud isikliku vapruse eest autasustati teda Püha Georgi ordeni 4. klassiga. 1798 ülendati ta polkovnikuks, 11. märtsil 1799 kindralmajoriks ja 12. detsembril 1807 kindralleitnandiks.[2] Samal aastal annetati talle Püha Anna ordeni 1. klass teemantitega.

1812. aasta isamaasõja ajal juhatas Löwis von Menar Vene vägesid Kuramaal ja lõi tagasi prantslaste pealetungi Riiale. 10. augustil 1812 purustas tema armee Ķekava all prantslaste liitlase Preisimaa väeüksused. Selle võidu eest autasustati teda 2. novembril 1812 Püha Georgi ordeni III klassiga. Muude silmapaistvate teenete eest sõjas autasustati teda 17. novembril veel Püha Vladimiri ordeni II klassiga.

1813 juhatas Löwis of Menar prantslaste poolt vallutatud Danzigi piiramist ja sundis linna 17. novembril alistuma. Humaanse käitumise eest linna elanikkonna suhtes paigutati talle Danzigi kirikusse mälestustahvel. Kui ta 1814 erru läks, oli ta välja teeninud kaks kuldmõõka ning teda autasustati Püha Aleksander Nevski ordeniga.

19. juunil 1818 valiti Friedrich von Löwis of Menar Liivimaa maapäeval maamarssaliks. 28. juunil 1821 valiti ta sellesse ametisse tagasi. Paraku tugevnesid tema ametiajal vastuolud rüütelkonna ja kindralkuberneri markii Filippo Paulucci vahel, kuna kaks meest olid rivaalid juba sõjaväeteenistuse aegadest. Kindralkuberneri survel esitas Löwis of Menar 27. märtsil 1822 maanõunike kogule tagasiastumispalve, mis ka rahuldati. Peale Viinis kindralkuberneriga peetud duelli avaldas ta 27. mail 1822 soovi ametisse naasta, kuid kindralkuberner ei olnud sellega nõus, põhjendades oma keeldumist asjaoluga, et ainult maapäev saab maamarssali ametisse kinnitada.

Friedrich von Löwis of Menar on maetud Mazsalaca kalmistule Lätis.

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viide:[3]

Esivanemad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Friedrich von Löwis of Menari esivanemad
Friedrich von Löwis of Menar
(1767–1824)
Reinhold Friedrich Löwis of Menar
(1731–1794)
Heinrich Johann von Löwis of Menar
(1707–1748)
Franz Heinrich von Löwis of Menar
(suri 1710)
Franz von Löwis of Menar
(1635–1693)
Sophia von Patkul
Barbara von Treyden Otto Ernst von Treyden
... von Mengden
Anna Jakobina von Taube
(1712–1764)
Reinhold Friedrich von Taube
(1679–1757)
Karl Ludwig von Taube
Eleonore Katharina von Winsen
Anna Helene von Liphart
(1690–1753)
Johann Friedrich von Liphart
(1655–1723)
Elisabeth Maria von Tiesenhausen
(1668–1724)
Dorothea Elisabeth Clapier de Colonque
(1744–1799)
Alexander Clapier de Colonque
(1715–1767)
Alexandre Clapier de Colonque
(1685–1743)
Esprit de Clapiers
Anne de Curet
Anna Sophia Caden
(suri 1741)
Franz Christoph Caden
...
Vabapreili
Anna Helene von Wrangell
(suri 1773)
Vabahärra
Hans von Wrangell
(1690–1754)
Vabahärra
Jürgen Gustav von Wrangell
(1662–1733)
Agneta Elisabeth von Fersen
(1667–1702)
Vabapreili
Elisabeth Dorothea von Ungern-Sternberg
(1700–1762)
Vabahärra
Fabian Ernst von Ungern-Sternberg
(suri 1733)
Anna Margaretha von Wrangell

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Henning von Löwis of Menar: Ich wäre gern geblieben. Das Leben des Friedrich von Löwis of Menar zwischen 1767 und 1824 nebst einigen Familiennachrichten und einer Nachfrage über Alexander Puschkins Verbindung zum Hause von Löwis of Menar. Rostock: Reich, 2006. ISBN 3861671514 Andmed ESTERis