Balti Hertsogiriik

Allikas: Vikipeedia
Ühendatud Balti Hertsogiriik
Vereinigtes Baltisches Herzogtum
Balti Hertsogiriigi lipp Balti Hertsogiriigi vapp
Lipp Oletatav vapp
Poland & The New Baltic States.jpg
Riigikeel saksa
Pealinn Riia
Baltimaade Ühendatud Maanõukogu
Regentnõukogu esimees
-
Adolf Pilar von Pilchau
Pindala Umbes 110 000 km²
Rahvaarv ?
Iseseisvus 12. aprill 1918
Rahaühik Saksa idamark
Riigihümn ?

Ühendatud Balti Hertsogiriik (saksa Vereinigtes Baltisches Herzogtum, läti Apvienotā Baltijas hercogiste) oli riik, mille Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa ja Kuramaa rüütelkonnad kavatsesid 1918 rajada praeguse Eesti ja Läti territooriumile.

Hertsogiriigi moodustumise eeldused ja asjaolud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigi õiguslikust aluseks oli kontseptsioon Eestimaast, Liivimaast ja Kuramaast (balti Läänemereprovintsidest) kui iseseisvatest hertsogiriikidest, mis olid Venemaaga seotud ainult personaaluniooni kaudu ja mille seaduslikeks esindajateks olid kohalikud rüütelkonnad.

Pärast Nikolai II troonist loobumist ja Vene keisririigi kaotamist, lugesid rüütelkonnad end õigustatuks valima uut valitsejat ja selleks Saksamaa võimudega ühendusse astuma. Liit Skandinaaviamaadega oli ilmselt võimatu Rootsi passiivsuse tõttu.

Esimese maailmasõja käigus olid Saksa keisririigi väed vallutanud 1917. aasta septembriks Lätimaa ja oktoobris, Lääne-Eesti saared. Saksa vägede kontrolli all olevatel territooriumitel kehtestati saksa okupatsioonivõim (Vt. Ober-Ost).

Iseseisvuse väljakuulutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

30. novembril vkj /13. detsembril 1917 tegi Eestimaa ja 17 vkj/30. detsembril 1917 Liivimaa rüütelkond otsuse eralduda Oktoobrirevolutsiooni järgsest enamlaste Nõukogude Venemaast. Eraldumisliikumist püüdsid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esindajad likvideerida terroriga.

Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti kreisisaadik Heinrich von Stryki poolt[1] Saksa välisministeeriumi kaudu üle Nõukogude Venemaa esindajale Vatslav Vorovskile Stockholmis 15/28. jaanuaril 1918, viidates ka demokraatlikul alusel valitud linnade ja valdade eestlastest esindajate otsusele 1917. aasta 28. novembrist ukj., millega Eestimaa ja Liivimaa (?) iseseisvaks kuulutati.

5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta.

Esinduskogu moodustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

9. aprillil moodustati Eestimaa rüütelkonna, suurmaaomanike, väikemaaomanike ja linnaelanike esinduskogu Eestimaal, Tallinnas Eestimaa Maakogu ja 10. aprillil, Riias Liivimaal Liivimaa Maakogu.

Uued riigid 12. aprillil 1918.

Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale vaatamata, valiti Stäel von Holsteini juhitav ühine maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid Kuramaa, Liivimaa, Saaremaa, Riia ja Eestimaa rüütelkondade, linnade, vaimulikkonna ja valdade talupoegade esindajad. Maanõukogu koosnes 58 liikmest. 12. aprillil 1918 kuulutas Baltimaade Ühendatud Maanõukogu (Der Vereinigte Landesrat für Livland, Estland, Ösel und Riga) Riias Balti Hertsogiriigi välja.

Balti Hertsogiriik oli kavandatud seisusliku, ebademokraatliku riigina, nagu olid ka teised selleaegsed saksa väikeriigid. Üldist hääleõigust ei saanud kehtestada ka rahvastiku ülekaalukat osa moodustavate eestlaste ja lätlaste eeldatava ebalojaalsuse tõttu loodavale riigile. Ajaloolistel põhjustel oli Maanõukogus ülekaal end sakslasteks pidavatel isikutel. Eestlastest ja lätlastest kuulusid Maanõukogu koosseisu vähetuntud isikud, toetuse saavutamine mõjukamatelt ja tuntumatelt eesti poliitikutelt (sealhulgas Konstantin Päts) nurjus. Hertsogiks pidi esialgse kava kohaselt saama Preisimaa kuningas, kes oli ka Saksamaa keiser Wilhelm II, kuid Saksamaa väikeriikide valitsejate vastuseisu tõttu jäi lõplikuks riigipea kandidaadiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich; samuti jäi teostamata plaan taastada Kuramaal omamaine Bironite dünastia. Hertsogiriik jaotati eesti-läti keelepiiri järgi seitsmeks kantoniks (Kuramaa, Riia linn, Latgale, Lõuna-Liivimaa, Põhja-Liivimaa, Saaremaa ja Eestimaa). Hertsogiriiki pidid kuuluma ka varem Baltimaade koosseisu mitte kuulunud Latgale ja Setumaa.

27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril 1918 hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust.

Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa Ühendatud Maanõukogu koos Kuramaa maanõukoguga valis 8. novembril Balti regendinõukogu eesotsas parun Adolf Pilar von Pilchauga ja Balti Maakomitee. Regendinõukogu andis Heinrich von Strykile 11. novembril 1918 volituse hertsogiriigi esindamiseks välismaal.

Hertsogiriigi sõjajõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Novembris 1918 alustati oma 13 500 mehelise maakaitseväe ehk Landeswehri loomist, mida asus juhtima veebruaris Liepājasse saabunud Landeswehri ja saksa üksuste (Rauddiviisi) ülemjuhataja kindral Rüdiger von der Goltz.

Maailmasõja lõpp ja hertsogiriigi likvideerumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Balti Hertsogiriigi rajamise nurjas Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas ja sellele järgnenud võimu ülevõtmine Eesti ja Läti valitsuse poolt, mida 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaadel August Winnig.

Eestimaa aadel sõlmis 26. novembril 1918 Eesti ajutise valitsusega kokkuleppe enamlaste rünnakute tõrjumiseks ja ühise kaitseväe loomiseks.

Lätis moodustati samal eesmärgil iseseisev Balti Maakaitsevägi (Landeswehr), mis kohalikel põhjustel (muu märkimisväärse Läti valitsusele alluva relvastatud jõu puudumine) säilitas sõjalise mõju veel järgmise aasta juunini.

Next.svg Pikemalt artiklis Stryki afäär Balti hertsogiriigi regentnõukogu välisesindaja, Stockholmis resideerunud Heinrich von Stryk, alustas juba varakult ettevalmistusi 1918. aasta 18. novembril moodustatud Läti Ajutise Valitsuse asendamiseks Saksa-sõbraliku valitsusega. 1919. aasta veebruaris saabus von Stryk Liepājasse, tuues väidetavalt kaasa konkreetsed riigipöördekavad.
Next.svg Pikemalt artiklis Landesveeri sõda

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]