Balti Hertsogiriik

Ühendatud Balti Hertsogiriik
Vereinigtes Baltisches Herzogtum

Lipp Oletatav vapp
Riigikeel	saksa
Pealinn	Riia
Baltimaade Ühendatud Maanõukogu Regentnõukogu esimees	- Adolf Pilar von Pilchau
Pindala	? km²
Rahvaarv	?
Iseseisvus	12. aprill 1918
Rahaühik	Saksa idamark
Riigihümn	?

Ühendatud Balti Hertsogiriik (saksa Vereinigtes Baltisches Herzogtum, läti Apvienotā Baltijas hercogiste) oli riik, mille Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa ja Kuramaa rüütelkonnad kavatsesid 1918 rajada praeguse Eesti ja Läti territooriumile.

Herstogiriigi moodustusmise eeldused ja asjaolud

Riigi õiguslikust aluseks oli kontseptsioon Eestimaast, Liivimaast ja Kuramaast (balti Läänemereprovintsidest) kui iseseisvatest hertsogiriikidest, mis olid Venemaa valitsejatega seotud personaaluniooni kaudu ja mille seaduslikeks esindajateks olid kohalikud rüütelkonnad.

Pärast Nikolai II troonist loobumist ja Vene keisririigi kaotamist, lugesid rüütelkonnad end õigustatuks valima uut valitsejat ja selleks Saksamaa võimudega ühendusse astuma. Liit Skandinaaviamaadega oli ilmselt võimatu Rootsi passiivsuse tõttu.

Iseseisvuse väljakuulutamine

30. novembril vkj /13. detsembril 1917 tegi Eestimaa ja 17 vkj/30. detsembril 1917 Liivimaa rüütelkond otsuse eralduda Oktoobrirevolutsioonijärgsest enamlaste Venemaast. Eraldumisliikumist püüdsid Eestimaa Nõukogude Täitevkomitee esindajad likvideerida terroriga.

Samasuguse otsuse iseseisvumiseks ja Venemaast eraldumiseks olid Liivimaa Saksamaa poolt okupeeritud osa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna esindajad teinud juba varem. Sõltumatuse deklaratsioon anti kreisisaadik Heinrich von Stryki poolt Saksa välisministeeriumi kaudu üle Nõukogude Venemaa esindajale Vatslav Vorovskile Stockholmis 15/28. jaanuaril 1918, viidates ka demokraatlikul alusel valitud linnade ja valdade eestlastest esindajate otsusele 1917. aasta 28. novembrist ukj., millega Eestimaa ja Liivimaa (?) iseseisvaks kuulutati.

5. veebruaril esitasid rüütel- ja maiskondade esindajad Berliinis Wilhelm IIle palve Läänemereprovintsid Saksamaa kaitse alla võtta.

Esinduskogu moodustamine

Saamaks loodavale riigile kandepinda ja välist legitiimsust kõigis rahvakihtides, seisuse peale vaatamata, valiti Stäel von Holsteini juhtimisel Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühine maapäev (Maanõukogu), mille koosseisus olid ka rüütelkondades esindamata linnade, vaimulikkonna ja valdade talupoegade esindajad.

12. aprillil 1918 kuulutas Baltimaade Ühendatud Maanõukogu (Der Vereinigte Landesrat für Livland, Estland, Ösel und Riga) Riias Balti Hertsogiriigi välja.

Balti Hertsogiriik oli kavandatud seisusliku, ebademokraatliku riigina, nagu olid ka teised selleaegsed saksa väikeriigid; ajaloolistel põhjustel oli Maanõukogus ülekaal saksa keelt kõnelevatel isikutel. Eestlastest ja lätlastest kuulusid Maanõukogu koosseisu vähetuntud nimed, toetuse saavutamine mõjukamatelt ja tuntumatelt eesti poliitikutelt (sealhulgas Konstantin Päts) nurjus. Hertsogiks pidi esialgse kava kohaselt saama Preisimaa kuningas, kuid Saksa väikeriikide vastuseisu tõttu jäi viimaseks riigipea kandidaadiks Mecklenburgi hertsog Adolf Friedrich; samuti jäi teostamata plaan taastada Kuramaal omamaine Bironite dünastia. Hertsogiriik jaotati eesti-läti keelepiiri järgi seitsmeks kantoniks (Kuramaa, Riia, Latgale, Lõuna-Liivimaa, Põhja-Liivimaa, Saaremaa ja Eestimaa)

27. augustil sõlmisid Saksamaa ja Nõukogude Venemaa täiendava lisalepingu Bresti rahuleppe juurde, mille alusel Venemaa loobus lõplikult oma ülemvõimust Eesti-, Liivi- ja Kuramaal. Wilhelm II tunnustas seejärel 22. septembril 1918 hertsogiriigi vabadust ja iseseisvust.

Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa Ühendatud Maanõukogu koos Kuramaa maanõukoguga valis 8. novembril Balti regendinõukogu eesotsas parun Adolf Pilar von Pilchauga ja Balti Maakomitee. Regendinõukogu andis Heinrich von Strykile 11. novembril 1918 volituse hertsogiriigi esindamiseks välismaal.

Hertsogiriigi sõjajõud

Novembris 1918. alustas oma 13 500 mehelise maakaitseväe ehk Landeswehri loomist, mida asus juhtima veebruaris Liepājasse saabunud Landeswehri ja teiste saksa üksuste ( Rauddiviisi) ülemjuhataja kindral Rüdiger von der Goltz.

Maailmasõja lõpp ja hertsogiriigi likvideerumine

Balti Hertsogiriigi rajamise nurjas Saksamaa kaotus Esimeses maailmasõjas ja sellele järgnenud võimu ülevõtmine Eesti ja Läti valitsuse poolt, mida 19. novembril 1918 tunnustas Saksamaa volinik Baltimaadel August Winnig.

Eestimaa aadel sõlmis 26. novembril 1918 Eesti ajutise valitsusega kokkuleppe enamlaste rünnakute tõrjumiseks ja ühise kaitseväe loomiseks.

Lätis moodustati samal eesmärgil iseseisev Balti Maakaitsevägi (Landeswehr), mis kohalikel põhjustel (muu märkimisväärse Läti valitsusele alluva relvastatud jõu puudumine) säilitas sõjalise mõju veel järgmise aasta juunini.

Konfliktid Eesti ja Lätiga

18. veebruaril 1919. aastal avastati Läti politsei poolt Rootsist saabunud endise Pärnumaa Voltveti ja Kärsu majoraatmõisate omaniku Heinrich von Stryki, kes oli olnud ajuti ametlik, ajuti ebaametlik rüütelkondade esindaja Saksamaal ja Rootsis, pagasist kompromiteerivaid dokumente. Dokumendid tõendasid kavatsust kukutada Landeswehr’i ja rootsi vabatahtlike sõjaväeüksuste abil Läti seaduslik Kārlis Ulmanise valitsus ning pärast bolševike väljatõrjumist Lätimaalt suunata Landeswehr Baltimailt Eesti vastu ja luua Eesti ja Läti Vabariigi asemel neutraalne suurbalti riik, mille eksistents oleks olnud rahvusvaheliselt garanteeritud ja riigiõiguslikult mingis liidus Rootsiga.

 Pikemalt artiklis Stryki afäär

 Pikemalt artiklis Landesveeri sõda

Välislingid

• Lipp
• Tarmo Vahter, "Meie oma monarh"
• Hertsoglik perekond
• s:Eestimaa maakoosolek 9. apr.
• s:Liivimaa, Eestimaa, Riia ja Saaremaa ühine maanõukogu

Kirjandus

• Eduard von Dellingshausen. Kodumaa teenistuses. Eestimaa Rüütelkonna peamehe mälestused. Saksa keelest tõlkinud Virve Tamm, Koidu Uustalu. Tallinn, Olion, 1994.