Sandarmi Üksikkorpus

Sandarmikorpus
Moodustatud	1825
Peakorter	Peterburi
Piirkond	Venemaa keisririik

Sandarmikorpus (vene Отдельный корпус жандармов), alates 1875. aastast Sandarmi Üksikkorpus (Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu Sandarmi Üksikkorpus) oli Venemaa Keisririigi riikliku julgeolekusüsteemi täidesaatev osa, mis teostas läbi oma ametnike – sandarmiohvitseride – algetapil riigiametnike korruptsioonivastast võitlust ja keisririigile ebausaldusväärsete isikute vastu. Revolutsioonilise liikumise aktiviseerumise tulemusena ka kriminaalmenetluse normide alusel eeluurimist ja kohtueelset uurimist riigivastastes ja poliitilistes süütegudes.

Sandarmikorpuse juhid, juhtkond ja organisatsioon

 Pikemalt artiklis Sandarmikorpuse juhtide loend

Krahv Alexander von Benckendorff. George Dawe maal

Pjotr Šuvalovi portree

Venemaa Keisririigi poliitilise politsei ja korruptsioonivastase jälitusametkonna (Venemaa keisri Isikliku kantselei III jaoskonna) ülem ka Sandarmi Üksikkorpuse (formaalne) ülem (шеф жандармов), aastatel 1827–1880. Tegelikku tegevust juhtis sandarmikorpuse kantselei-(jälitustegevuse-) või staabiülem (paramilitaarse organisatsiooni tegevuse juht).

• 1826–1844, oli Kolmanda jaoskonna ülem krahv Alexander von Benckendorff ka Sandarmikorpuse šeff;
• 1844–1856, oli Kolmanda jaoskonna ülem Aleksei Fjodorovitš Orlov ka Sandarmikorpuse šeff;
• 1856–1866, oli Kolmanda jaoskonna ülem vürst Vassili Andrejevitš Dolgorukov, ka Sandarmikorpuse šeff ja jaoskonnaülem (Управляющий III Отделением и шеф Корпуса жандармов);
• 1866–1874, oli Kolmanda jaoskonna ülem krahv Pjotr Andrejevitš Šuvalov, ka Sandarmikorpuse šeff;
• 1874–1876, oli Kolmanda jaoskonna ülem Aleksandr Lvovitš Potapov, ka Sandarmi Üksikkorpuse šeff;
• 1876–1878, oli Kolmanda jaoskonna ülem, kindraladjutant Nikolai Vladimirovitš Mezentsov, ka Sandarmi Üksikkorpuse šeff (kes tapeti Narodnaja Volja liikumise terroristi Sergei Kravtšinki poolt);
• 1878–1880, oli Kolmanda jaoskonna ülem Alexander Drenteln, ka Sandarmi Üksikkorpuse šeff;

Aastatel 1839 ja 1842 läbiviidud sisejulgeolekuasutuste arengu käigus teostatud III jaoskonna juhi ja SKi komandöri ametikoha ühildamine ei tähendanud siiski kahe asutuse allüksuste dubleerivate ametikohtade kohest likvideerimist, nii oli kuni 1839. aastani eraldatud SK staabiülema ametikoht, mis liideti III jaoskonna juhi ametikohaga ning ülejäänud dubleerivad ametikohad likvideeriti alles 1842. aastal, kui SKiga liidet sõjaväestatud Borisglebovski sandarmipolk.

Sandarmi (Üksik)korpuse staabiülemad

• 1835–1856, Leonti Vassiljevitš Dubelt (Леонтий Васильевич Дубельт, управляющий Третьим отделением и начальник штаба корпуса);
• 1864-, Nikolai Mezentsov (1827–1878);

Sandarmite institutsiooni loomine ja arenguetapid

1815–1826

Venemaa Keisririigi esmane Sandarmiüksus loodi algselt 1815. aastal Venemaa Keisririigi sõjavägedes kindralfeldmarssal Michael Andreas Barclay de Tolly alluvuses Borisglebovi tragunipolgust, Borisglebovski sandarmipolguna, mis koosnes 7 eskadronist.

Pärast 1812. aasta Isamaasõja lõppu kujunenud rahuajal jagunesid Sõjaministeeriumile alluvad sandarmiüksused kaheks:

• 1. sandarmipolk – korra tagamiseks sõjaväes ning
• 2. sandarmikorpuse sisevalveväeosad (жандармские частй корпуса внутренней стражи) riigivõimu esindamine kriminaalkurjategijate kinnipidamiseks ning maksutasumise tagamiseks, mis dislotseerusid keisririigi pealinnades ja kubermangukeskuses.

1826–1867

1826. aastal moodustatud keisririigi poliitilise politsei ja korruptsioonivastase võitluse keskasutuse Kolmanda osakonna täidesaatva jõuorganina moodustatud Sandarmikorpuse ülesannetena määratleti 3 põhisuunda:

• sandarmidivisjonid ja komandod täidavad politsei ülesandeid:
• sandarmi-politseivalitsused ja jaoskonnad tegelevad korrakaitsega raudteede piirkonnas ning passi- ja dokumendikontrolliga piiril;
• kõik ülejäänud sandarmiüksused tegelevad riigi vastu suunatud kuritegude avastamise ja lahendamisega ning vahi all olevate riiklikke kurjategijate üle järelvalve teostamisega.

Ühtedel andmetel alates 1827, teistel andmetel alates 1839. aastast tegutses kolmanda osakonna juhi alluvuses alaliselt ka sandarmikorpus. Osakonna ametnike arv ei olnud kunagi eriti suur – 16 ametnikust asutamisaastal kasvas see tegevuse lõpuajaks 72 ametnikuni. Samal ajal sandarmikorpuses ja tema alluvuses olevates sandarmivalitsustes 4253 kindralit, ohvitseri ja madalamat ametnikku.

Sandarmikorpuse sisejulgeoleku järelvalveametkonnaks muutmise aluseks oli 1. juulil 1836. aastal keiser Nikolai I poolt vastuvõetud Sandarmikorpuse põhimäärus («Положении о корпусе жандармов»), millega määratleti Sandarmikorpuse koosseis, struktuur, ülesanded, tegutsemispiirkonnad ja juhtimispõhimõtted (esimene Sandarmikorpuse šeff oli keiser Nikolai I isiklik sõber ning lähikondlane Alexander von Benckendorff). Sandarmikorpusele allusid piirkondlikud sandarmivalitsused (alguses 5, hiljem 8), mis omakorda jagunesid jaoskondadeks-kubermangudes. Korpuse ohvitseride ja ametnike arv kasvas 4138-st (1827. aastal) kuni 5797-ni (1850. aastal).

Sandarmikorpuse piirkondlikud Sandarmivalitsused

 Pikemalt artiklis Sandarmikorpuse piirkondlikud asutused

Sandarmikorpuse piirkondlikud Sandarmivalitsused

Sandarmikorpuse piirkondlike valitsuste loomisel moodustati algselt 5 piirkonnavalitsust ja

• I –Sankt-Peterburi Sandarmivalitsus, millele allus ka Sankt-Peterburi sandarmidivisjon;
  • 3. detsember 1850 – 1. jaanuar 1860, kindralleitnant krahv Nikolai Tsukato (Цукато Николай Егорович)
• II – Moskva Sandarmivalitsus, millele allus ka Moskva sandarmidivisjon;
  • 1826– 16. juuni 1833, kindralleitnant Aleksandr Volkov (1779–1833) (ru);
  • juuni 1833 – 1834, Stepan Leskonski (1782–1839);
  • 1834 – 20. jaanuar 1835, sandarmikorpuse polkovnik Nikolai Šubinski;
  • 20. jaanuar 1835 – 31. detsember 1867, ratsaväekindral Stepan Perfiljev;
• III – Vilno Sandarmivalitsus;
  • 1832–1835, Dmitri Jazõkov;
  • 1893, Vladimir Tšerkassov
• IV – Poltava Sandarmivalitsus;
• V – Siberi Sandarmivalitsus, keskus algselt Simbirskis ja 1831. aastast Kaasanis.

1832. aastal moodustati täiendavalt Varssavi (3.) sandarmiringkonna valitsus ja I –Sankt-Peterburi Sandarmivalitsus, keskus Sankt-Peterburg; II – Moskva Sandarmivalitsus, keskus Moskva;; III – Varssavi Sandarmivalitsus (1832), keskus Varssavi, millele allus ka sandarmidivisjon; 1832– ,Friedrich Carl von Nesselrode-Ereshoven; 1873–1882, Pjotr Orževski; 1893, Vladimir Tšerkassov 20. juuni 1904 – detsember 1905, Vladimir Bessonnov; 1906–1909, Pavel Zavarzin; 1916–1917, Pavel Zavarzin; IV – Vilno Sandarmivalitsus, keskus Vilno; V – Poltava Sandarmivalitsus, keskus Poltava; VI – Kaasani Sandarmivalitsus, keskus Kaasan; 1835–1847, Pavel Karlovitš Merder VII – Siberi Sandarmivalitsus, keskus Tobolsk.

1837. aastal Kaukaasia (7.) sandarmiringkonna valitsus. I –Sankt-Peterburi Sandarmivalitsus II – Moskva Sandarmivalitsus III – Varssavi Sandarmivalitsus; IV – Vilno Sandarmivalitsus; V – Odessa Sandarmivalitsus, keskus Odessa; kindralleitnant Nikolai Tšerkassov (Николай Петрович Черкесов) (..1866–1867..) VI – Kaasani Sandarmivalitsus; Viktorov( -1845) 1837–1841, Alexander de Scalon; VII –Kaukaasia Sandarmivalitsus (1837); VIII – Siberi Sandarmivalitsus Nikolai Falkenberg (Фалькенберг Николай Яковлевич).

• Sandarmiringkonna valitsus koosnes: ringkonnaülemast – kindralist, tema abist staabiohvitserist ja 1–2 adjutandist, kirjutajast ja paarist allohvitserist;
• Kubermangude sandarmivalitsused (kokku 475 inimest), koosnesid igasse kubermangu määratud sandarmikorpuse ohvitserist, tema abist(adjutandist) ja paarist allohvitserist ja soldatist ning tehnilisest koosseisust- sekretärist ja kirjutajatest;

1867. aastal toimunud piirkondlike valitsuste vähendamise tulemusena säilisid ainult 3 piirkondlikku sandarmi ringkonnavalitsust: Varssavi, Siberi ja Kaukaasia sandarmiringkonna valitsust ning 1870. aastal likvideeriti ka Kaukaasia sandarmiringkonna valitsus.

 Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi haldusjaotus

1867–1880

4. aprill 1866. aastal Dmitri Karakozovi poolt keiser Aleksander II-le toime pandud atentaadi tulemusena viidi läbi sandarmiorganisatsiooni reform ning 1867. aastal vastuvõetud Sandarmikorpuse põhimäärusega moodustati piirkondade asemel, mille kooseisudes oli 10–12 kubermangu, iseseisvad kubermangu sandarmivalitsused igas kubermangus. 6 Läänekubermangus (Läänepiirkonnad ja Vislaäärne piirkond) tegutsesid ka maakonna sandarmivalitsused. Üksikutes piirkondades aga säilisid ka sandarmi piirkonnavalitsused (Varssavi, Kaukaasia ja Siberi kSv). Piirkonnavalitsused juhtisid nende piirkondade kubermangu ja maakondade sandarmivalitsuste tööd.

Sandarmi kubermanguvalitsuse koosseisus oli algselt 1867. aastal rivi, jälgimine ja majandusteenistused hilisema arengu käigus aga kujunes juhtimisorganiks Kantselei, mille koosseisus: Üldjuhtimine, Jälitus- (розыск), Uurimis- (следствие), Poliitilise lojaalsuse- (политической благонадежности), Finantsteenistused.

Peterburi Sandarmivalitsus
Moodustatud	1835
Peakorter	Peterburi
Asukoht	Admiraliteedi prospekt/ Gorohhovaja ulitsa 6/2, Peterburi (1882–1898) Miljonnaja ulitsa 11, Peterburi (1898–1917)
Piirkond	Peterburi linn ja Peterburi kubermang

1867. aastal 9. septembril kinnitas keiser Aleksander II SÜK uue põhimääruse, mille kohaselt kuulus sandarmi üksikkorpusesse:

• Sandarmi peavalitsus; peavalitsuse ülem: Vladimir Tšerkassov (1884–1893);
• Varssavi(1867–1917, Siberi ja Kaukaasia sandarmivalitsused;
• Moskva kubermangu Sandarmivalitsus;
• 10 – 1. kategooria kubermangu sandarmivalitsust;
• 43 – 2. kategooria kubermangu sandarmivalitsust;
• Bessaraabia ja Astrahani 2. kategooria kubermangu sandarmivalitsust;
• Läänekubermangude 6 kubermangu 50 maakonna kubermangu sandarmivalitsust;
• Korpuse Järelvalveametnikud ja Sankt-Peterburi ja Moskva sandarmidivisjonid;
• Vilno, Helsingforsi, Irkutski, Kaasani, Kiievi, Kroonlinna, Nižni Novgorodi, Odessa, Riia, Saratovi, Harkovi ja Tsarskoje Selo – linnade 15 ratsakomandot;
• Raudteede Sandarmivalitsused

1. ja 2 järgu sandarmikubermanguvalitsusteks loeti

• 1. järgu kubermangu sandarmivalitsus: Peterburi/Petrogradi kubermangu Sandarmivalitsus, kubermanguvalitsuse ülem: Ivan Volkov (1915–)
• 2. järgu kubermangu sandarmivalitsused: Varssavi; Vilno; Vitebski; Jekaterinoslavli; Irkutski kubermangu Sandarmivalitsus;
• 3. järgu kubermangu sandarmivalitsused: Arhangelski, Astrahani, Bakuu, Bessaraabia, Grodno, Jenissei, Kaliszi, Kurski, Minski (Улица Петербургская, 6, Ленинградской, Minsk), Omski, Permi, Polotski, Sedletski, Simbirski, Smolenski, Tiflisi, Tomski, Ufa, Vladimiri, Vologda, Volõõnia, Voroneži, Vjatka kubermangu Sandarmivalitsus, Eestimaa kubermangu Sandarmivalitsus
• Kaasani, Kaluga, Kiievi, Kovno, Kostroma, Kroonlinna, Kubani, Kuramaa, Kutaisi, Kielce, Łomża, Lublini, Mogiljovi, Moskva, Nižni Novgorodi, Odessa, Olonetsi, Orenburgi, Orjoli, Pensa, Petrokovski, Podolski, Poltava, Pihkva, Radomi, Rjazani, Samara, Saratovi, Sevastopoli, Suwałki, Tauria,Tambovi, Tveri, Terski, Liivimaa kubermangu Sandarmivalitsus, kubermanguvalitsuse ülem Ivan Volkov (1903–1915);
• Doni oblasti sandarmivalitsus

1880–1917

Pärast 1880. aasta SÜKi töökorralduse muutmist määrati 1882. aastal formaalseks Sandarmikorpuse juhiks (šefiks) Venemaa Keisririigi siseminister.

Sandarmi Üksikkorpuse tegevjuhiks oli SÜK komandör, kelleks alates 1909. aastast oli siseministri asetäitja ehk seltsimees, kes kureeris sisejulgeolekustruktuuride Politseidepartemangu allüksuste, kui ka Sandarmi Üksikkorpuse tegevust. Sandarmikorpuse komandör tegutses korpuse tegevuse juhina, selle sõjaväelise tegevuse piires sõjaväeringkonna ülema õigustes, juhtimist teostas ta läbi Sandarmikorpuse staabi ja riigivastaste kuritegude eeluurimisel läbi Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu, kelle allüksused teostas eeluurimist.

SÜKi Venemaa Keisririigi keskasutuseks määrati Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemang ning Politsedepartemangule allusid ka varem SÜKile allunud sandarmivalitsused.

• 1882–1887, Pjotr Vassiljevitš Orževski (Оржевский Петр Васильевич), Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees (asetäitja), kes kureeris Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu tööd ja oli ka Sandarmi Üksikkorpuse komandör;
• 1900–1902, Pjotr Danilovitš Svjatopolk-Mirski, Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees (asetäitja), kes kureeris SM Politseidepartemangu tööd ja oli ka Sandarmi Üksikkorpuse komandör;
• 1902–1904. aastani – Viktor Karl Konrad Wilhelm von Wahl, Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees (asetäitja), kes kureeris SM Politseidepartemangu tööd ja oli ka Sandarmi Üksikkorpuse komandör;
• 1905– ,Vladimir Dedjulin, Sandarmi Üksikkorpuse komandör
• 1906, Aleksandr Aleksandrovitš Makarov Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees (asetäitja), kes kureeris SM Politseidepartemangu tööd ja oli ka Sandarmi Üksikkorpuse komandör;
• 1906–1909, Friedrich von Taube, Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees (asetäitja), kes kureeris SM Politseidepartemangu tööd ja oli ka Sandarmi Üksikkorpuse komandör;

1909. aasta veebruaris ühildati Sandarmi Üksikkorpuse komandöri ametikoht Venemaa Keisririigi siseministri seltsimehe (asetäitja) ametikohaga.

• 1/14. jaanuar 1909 – september 1911. aastani – Pavel Grigorjevitš Kurlov, Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees(asetäitja), kes kureeris SM Politseidepartemangu tööd ja oli ka Sandarmi Üksikkorpuse komandör;
• 1913. aasta 25. jaanuarist – 1915. aasta septembrini Vladimir Fjodorovitš Džunkovski, Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees(asetäitja), kes kureeris SM Politseidepartemangu tööd ja oli ka Sandarmi Üksikkorpuse komandör;
• 1915. aasta 25. septembrist – 13. veebruarini 1916. aastal Stepan Petrovitš Beletski, Venemaa Keisririigi siseministri seltsimees(asetäitja), kes kureeris SM Politseidepartemangu tööd ja oli ka Sandarmi Üksikkorpuse komandör;

Sandarmi Üksikorpuse Staap

• Sandarmi Üksikkorpuse juhtkond ja Staap Sankt-Peterburgis (koosseisus 63 inimest);
• Sandarmi Üksikkorpuse staap oli Sandarmikorpuse šefi ja ülema juhtimisaparaat:

SÜK Staabiülemad:

• 1903–1905, Vladimir Dedjulin (1858–1913),
• 1915, Vladimir Nikolski (Владимир Павлович Никольский)

1. jaoskond, tegeles SÜK isikkkooseisu komplekteerimisega;
2. jaoskond, tegeles sandarmijärelvalve organiseerimisega raudteedel ja raudteel tegutsevate sandarmivalitsuste tegevuse järelvalvega (kuni 1893. aastani); finants- ja majandusküsumustega (kuni 1868. aastani); sandarmi- ja piirivalveüksuste dislokatsiooni, korpuse allüksuste inspekteerimise, ametiülesannete täitmise kontrolliga, korpuse ametnike autasustamisega;
3. jaoskond, tegeles finanats- ja majandusküsimustega (alates 1827. aastast), korpuse ametnike ametialaste kuritegude uurimise, nende kohtu alla andmisega, polgukohtute määramisega, raudteel tegutsevate sandarmivalitsuste tegevuse järelvalvega (alates 1893. aastast;
4. jaoskond, tegeles finanats- ja majandusküsimustega (aastatel 1863–1917)
5. jaoskond, tegeles Korpuse ametnike ametialaste kuritegude uurimise, nende kohtu alla andmise, polgukohtute määramisega (1896–1917), Sandarmivalitsuste tegevuse jälgimine poliitilise järelvalve ja eeluurimiste teostamisel (1875–1917);
6. jaoskond, tegeles Sandarmivalitsuste tegevuse jälgimisega poliitilise järelvalve ja eeluurimiste teostamisel (1871–1874);

• Politseivalve valitsus, mis tegeles politseivalveüksuste isikkooseisu komplekteerimise ja kubermangude politseivalveüksuste inspekteerimisega;
• Sandarmikorpuse sõjakohus (1874–1896)

1916. aastaks teenis Sandarmikorpuses ligi 16 000 ohvitseri ja ametnikku, neist 940 ohvitseri, tippspetsialiste ning allohvitsere ning organisatsiooni kuulusid Peavalitsus (staap), 75 kubermangu sandarmivalitsust, 30 maakonna sandarmivalitsust Vislaäärses piirkonnas, 33 sandarmi ja politseivalitsust raudteedel, kuhu kuulusid 321 jaoskonda linnades ja suuremates raudtee sõlmjaamades, 19 kindlus ja 2 sadama sandarmikomandot, 3 sandarmidivisjoni, 1 üksik ja 2 jalaväekomandot, 27 riviväeosa.

Sandarmikorpuse sõjaväelised allüksused

• Sandarmikomandod
  • (Venemaal 75 ja Poolas 43 komandot (2.680 sõjaväelasega))
  • Varssavi Sandarmidivisjon, 489 sõjaväelasega,
  • 1. Ihukaitse sandarmipooleskadron (Лейб-гвардии жандармского полуэскадрона № 1) (181 sõjaväelast), sõjaväepolitsei ülesannetes;
  • 2. Sandarmipooleskadron (жандармскй полуэскадрон № 2) (93 sõjaväelast);
  • 6 armeekorpuse ja grenaderikorpuse juures asuvad sandarmikomandod (217 sõjaväelast).
• Vene-Preisi piiriasjade komissari valitsus (5 inimest)
• Formaalselt allusid ka raudteede sandarmivalitsused, mis komplekteeriti sandarmiohvitseridest, kuid allusid kuni 1867. aastani Teedeministrile.

SM Politseidepartemangu Sandarmikorpuse Politsei raudteevalitsused

 Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi raudteevõrk

Venemaa raudteevõrgu rajamisel tegutsesid raudteede ehitamise järelvalvel ning korra tagamisel sandarmieskadronid ja komandod, mis 1867. aastal reorganiseeriti sandarmivalitsusteks raudteel, 16. märtsi keisri korraldusega kinnitati ka valitsuste struktuur ja koosseisud. Politseivalitsusse raudteel kuulusid: valituse ülem (kindralmajori või polkovniku auastmes), adjutant, jaoskonnaülemad ja 120–300 allohvitseri. Sandarmivalituste tööpiirkonnaks oli ca 1500 versta pikkused vahemaad, mis olid jaotatud 200 verstapikkusteks jaoskondadeks.

• Sandarmikorpuse Peterburi-Varssavi raudtee Politseivalitsus (Петербургско-Варшавского жандармского полицейского управления железных дорог), moodustati 1861. aastal
• Sandarmikorpuse Peterburi-Nižni Novgorodi raudtee Politseivalitsus (Московско-Нижегородского жандармского полицейского управления железных дорог), moodustati 1861. aastal
• Sandarmikorpuse Edelaraudtee Politseivalitsus (Жандармское Полицейское управление на Юго-Восточной железной дороге)
• Sandarmikorpuse Kirderaudtee Politseivalitsus (Жандармское Полицейское управление на Северо-Западных железной дороге), keskus Petrograd 1887–1917
• Sandarmikorpuse Moskva-Rostovi raudtee Politseivalitsus (Московско-Ростовское жандармское полицейское управление железных дорог)
• Sandarmikorpuse Rjazani-Uraali raudtee Politseivalitsus (Рязано-Уральское жандармское полицейское управление железных дорог)
  • Tambovi-Uraali raudtee (Тамбово-Уральское жандармское полицейское управление железных дорог), keskus Saratov, 1897–1917
• Sandarmikorpuse Moskva-Riia raudtee Politseivalitsus (Московско-Рижское жандармское полицейское управление железных дорог), 1870–1917
• Sandarmikorpuse Samara raudtee Politseivalitsus (Самарское жандармские полицейские управления железных дорог)
• Sandarmivalitsuse Soome raudtee Politseivalitsus (Финляндское жандармского полицейского управления железных дорог), keskus Helsingi, 1870–1917
• Sandarmivalitsuse Moskva-Arhangelski raudtee Politseivalitsus (Московско-Архангельское жандармское полицейское управление железных дорог), 1870–1917
• Sandarmivalitsuse Moskva-Kamõšino raudtee Politseivalitsus (Московско-Камышинское жандармское полицейское управление железных дорог), 1897–1917
• Sandarmivalitsuse Moskva-Kiievi raudtee Politseivalitsus (Московско-Киевское жандармское полицейское управление железных дорог), 1897–1917
• Sandarmivalitsuse Moskva Politseivalitsus (Московское жандармское полицейское управление железных дорог), 1868–1917
• Sandarmivalitsuse Petrogradi-Vindavi raudtee Politseivalitsus (Петроградского-Виндавское жандармское полицейское управление железных дорог), 1901–1917
• Sandarmivalitsuse Petrogradi Politseivalitsus (Петроградское жандармское полицейское управление железных дорог), 1861–1917

Sandarmikorpuse tegevus

Sandarmivalitsuse tegevuse aluseks ja tegevust reglementeerivaks põhiliseks Venemaa Keisririigi oli seadusandlikuks aktiks oli 19. mai 1871. aasta seadus, mille kohaselt oli SÜK ülesanneteks:

• juurdluse läbiviimine;
• poliitilist asjade uurimine, mis olid antud Sandarmitele kohtuuurijatelt.

Teenistus sandarmikorpuses

Sandarmikorpuse loomise algusaastatel määrati ja valiti SÜKi teenistusse eelistatavalt aktiivsed ning ratsaväes teeninud ohvitsere, kes läbisid enne teenistusse asumist kahekuulise stažeerimise SÜKi juures, 19. sajandi alguses põhines SÜKi liikmete ettevalmistus juba teaduslikel alusel ning vastas tänapäeva õiguskaitseorganite ametnike eriettevalmistusstandarditele. Enne teenistusse asumist läbisid kandidaadid eelnevad katsed, pärast mida asusid väljavalitud sõjaväe ja sõjalaevastiku ohvitserid ettevalmistuskursustele, mis toimusid Keisririigi keskuses – pealinnas Peterburis. Ettevalmistusprotsessis omandasid kandidaadid teadmised kriminaalõigusest, läbisid kursused juurdluse läbiviimise tehnikatest ja metoodikatest ning poliitiliste kuritegude uurimisest, omandasid ka teadmised raudtee töökorraldust puudutavad seadusandlusest. Samuti tutvusid sandarmikandidaadid fotografeerimise- ja daktüloskopeerimisetehnikaga. Pärast erialase ettevalmistuse lõpetamist suunati ohvitserid erinevatesse sandarmivalitsustesse ja armeeväeosadesse.

Sandarmikorpusesse astumise eelduseks oli pärilik aadliseisus, sõjaväekooli või junkrukooli lõpetamine esimese järgu alusel, usutunnistuselt – katoliku usutunnistusse mittekuulumine, võlgade mitteomamine ja vähemalt kuueaastane riviteenistuse staaž.

Sandarmikorpusesse teenistusse võetud ohvitserid teenisid, kas Sandarmikorpuses (keskasutuses), piirkondlikes sandarmivalitsustes või komandeeritutena Politseidepartemangu Kaitsejaoskondades, kus tegelesid poliitiliste süütegude jälituse juhtimisega nende poolt juhitavates allüksustes, mis koosnesid sandarmiohvitseridest, teenistujatest ning allohvitseridest ja erusõjaväelastest.

Sandarmikorpuse tegevuse normatiivaktid

 Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemang#Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi politsei tegevuse normatiivaktid

Vaata ka

• FSB
• KGB
• Ohranka
• Opritšnina
• Tšekaa

Välislingid

• Жандармы России. By Владлен Семенович Изможик, Александр Минаевич Поляков
• 1900–1917 Автор-доктор ист.наук А. Г. Чукарев.Корпус жандармов
• Государево око : тайная дипломатия и разведка на службе России By Николай Александрович Кудрявцев