Sandarmi Üksikkorpus

Allikas: Vikipeedia

Sandarmikorpus

Moodustatud 1825
Peakorter Peterburi
Piirkond Venemaa keisririik
Russian Gendarmes 1890.jpg

Sandarmikorpus (vene Отдельный корпус жандармов), alates 1875. aastast Sandarmi Üksikkorpus (Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu Sandarmi Üksikkorpus) oli Venemaa Keisririigi riikliku julgeolekusüsteemi täidesaatev osa, mis teostas läbi oma ametnike – sandarmiohvitseride – algetapil riigiametnike korruptsioonivastast võitlust ja keisririigile ebausaldusväärsete isikute vastu[1]. Revolutsioonilise liikumise aktiviseerumise tulemusena ka kriminaalmenetluse normide alusel eeluurimist ja kohtueelset uurimist riigivastastes ja poliitilistes süütegudes.


Sandarmikorpuse juhid, juhtkond ja organisatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sandarmikorpuse juhtide loend
Krahv Alexander von Benckendorff. George Dawe maal
Pjotr Šuvalovi portree

Venemaa Keisririigi poliitilise politsei ja korruptsioonivastase jälitusametkonna (Venemaa keisri Isikliku kantselei III jaoskonna) ülem ka Sandarmi Üksikkorpuse (formaalne) ülem (шеф жандармов), aastatel 18271880. Tegelikku tegevust juhtis sandarmikorpuse kantselei-(jälitustegevuse-) või staabiülem (paramilitaarse organisatsiooni tegevuse juht).

Aastatel 1839 ja 1842 sisejulgeolekuasutuste arendamise käigus III jaoskonna juhi ja SKi komandöri ametikoha ühitamine ei tähendanud siiski kahe asutuse allüksuste dubleerivate ametikohtade kohest likvideerimist, nii oli kuni 1839. aastani eraldatud SK staabiülema ametikoht, mis liideti III jaoskonna juhi ametikohaga ning ülejäänud dubleerivad ametikohad likvideeriti alles 1842. aastal, kui SKiga liidet sõjaväestatud Borisglebovski sandarmipolk.

Sandarmi (Üksik)korpuse staabiülemad

Sandarmite institutsiooni loomine ja arenguetapid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1815–1826[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa Keisririigi esmane Sandarmiüksus loodi algselt 1815. aastal Venemaa Keisririigi sõjavägedes kindralfeldmarssal Michael Andreas Barclay de Tolly alluvuses Borisglebovi tragunipolgust, Borisglebovski sandarmipolguna, mis koosnes 7 eskadronist.

Pärast 1812. aasta Isamaasõja lõppu kujunenud rahuajal jagunesid Sõjaministeeriumile alluvad sandarmiüksused kaheks:

  • 1. sandarmipolk – korra tagamiseks sõjaväes ning
  • 2. sandarmikorpuse sisevalveväeosad (жандармские части корпуса внутренней стражи) riigivõimu esindamine kriminaalkurjategijate kinnipidamiseks ning maksutasumise tagamiseks, mis dislotseerusid keisririigi pealinnades ja kubermangukeskuses.

1826–1867[muuda | redigeeri lähteteksti]

1826. aastal moodustatud keisririigi poliitilise politsei ja korruptsioonivastase võitluse keskasutuse Kolmanda osakonna täidesaatva jõuorganina moodustatud Sandarmikorpuse ülesannetena määratleti 3 põhisuunda:

  • sandarmidivisjonid ja komandod täidavad politsei ülesandeid:
  • sandarmi-politseivalitsused ja jaoskonnad tegelevad korrakaitsega raudteede piirkonnas ning passi- ja dokumendikontrolliga piiril;
  • kõik ülejäänud sandarmiüksused tegelevad riigi vastu suunatud kuritegude avastamise ja lahendamisega ning vahi all olevate riiklikke kurjategijate üle järelvalve teostamisega.

Ühtedel andmetel alates 1827, teistel andmetel alates 1839. aastast tegutses kolmanda osakonna juhi alluvuses alaliselt ka sandarmikorpus. Osakonna ametnike arv ei olnud kunagi eriti suur – 16 ametnikust asutamisaastal kasvas see tegevuse lõpuajaks 72 ametnikuni. Samal ajal sandarmikorpuses ja tema alluvuses olevates sandarmivalitsustes 4253 kindralit, ohvitseri ja madalamat ametnikku.

Sandarmikorpuse sisejulgeoleku järelvalveametkonnaks muutmise aluseks oli 1. juulil 1836 keiser Nikolai I poolt välja antud Sandarmikorpuse põhimäärus («Положении о корпусе жандармов»), millega määratleti Sandarmikorpuse koosseis, struktuur, ülesanded, tegutsemispiirkonnad ja juhtimispõhimõtted (esimene Sandarmikorpuse šeff oli keiser Nikolai I isiklik sõber ning lähikondlane Alexander von Benckendorff). Sandarmikorpusele allusid piirkondlikud sandarmivalitsused (alguses 5, hiljem 8), mis omakorda jagunesid jaoskondadeks-kubermangudes. Korpuse ohvitseride ja ametnike arv kasvas 4138-st (1827. aastal) kuni 5797-ni (1850. aastal)[2].

Sandarmikorpuse piirkondlikud Sandarmivalitsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sandarmikorpuse piirkondlikud asutused
Sandarmikorpuse piirkondlikud Sandarmivalitsused

Sandarmikorpuse piirkondlike valitsuste loomisel moodustati algselt 5 piirkonnavalitsust ja

1832. aastal moodustati täiendavalt Varssavi (3.) sandarmiringkonna valitsus ja

1837. aastal Kaukaasia (7.) sandarmiringkonna valitsus.

  • Sandarmiringkonna valitsus koosnes: ringkonnaülemast – kindralist, tema abist staabiohvitserist ja 1–2 adjutandist, kirjutajast ja paarist allohvitserist;
  • Kubermangude sandarmivalitsused (kokku 475 inimest), koosnesid igasse kubermangu määratud sandarmikorpuse ohvitserist, tema abist(adjutandist) ja paarist allohvitserist ja soldatist ning tehnilisest koosseisust – sekretärist ja kirjutajatest;

1867. aastal toimunud piirkondlike valitsuste vähendamise tulemusena säilisid ainult 3 piirkondlikku sandarmi ringkonnavalitsust: Varssavi, Siberi ja Kaukaasia sandarmiringkonna valitsust ning 1870. aastal likvideeriti ka Kaukaasia sandarmiringkonna valitsus.

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi haldusjaotus

1867–1880[muuda | redigeeri lähteteksti]

4. aprillil 1866 Dmitri Karakozovi poolt keiser Aleksander II-le toime pandud atentaadi tulemusena viidi läbi sandarmiorganisatsiooni reform ning 1867. aastal vastu võetud Sandarmikorpuse põhimäärusega moodustati piirkondade asemel, mille koosseisudes oli 10–12 kubermangu, iseseisvad kubermangu sandarmivalitsused igas kubermangus. 6 Läänekubermangus (Läänepiirkonnad ja Vislaäärne piirkond) tegutsesid ka maakonna sandarmivalitsused. Üksikutes piirkondades aga säilisid ka sandarmi piirkonnavalitsused (Varssavi, Kaukaasia ja Siberi kSv). Piirkonnavalitsused juhtisid nende piirkondade kubermangu ja maakondade sandarmivalitsuste tööd.

Sandarmi kubermanguvalitsuse koosseisus oli algselt 1867. aastal rivi, jälgimine ja majandusteenistused hilisema arengu käigus aga kujunes juhtimisorganiks Kantselei, mille koosseisus olid üldjuhtimine, jälitus- (розыск), uurimis- (следствие), poliitilise lojaalsuse (политической благонадежности) ja finantsteenistused.

Peterburi Sandarmivalitsus

Moodustatud 1835
Peakorter Peterburi
Asukoht Admiraliteedi prospekt/ Gorohhovaja ulitsa 6/2, Peterburi (1882–1898)
Miljonnaja ulitsa 11, Peterburi (1898–1917)
Piirkond Peterburi linn ja Peterburi kubermang

9. septembril 1867 kinnitas keiser Aleksander II SÜK uue põhimääruse, mille kohaselt kuulus sandarmi üksikkorpusesse:

1. ja 2 järgu sandarmikubermanguvalitsusteks loeti

1880–1917[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast 1880. aasta SÜKi töökorralduse muutmist määrati 1882. aastal formaalseks Sandarmikorpuse juhiks (šefiks) Venemaa Keisririigi siseminister.

Sandarmi Üksikkorpuse tegevjuhiks oli SÜK komandör, kelleks alates 1909. aastast oli siseministri asetäitja ehk seltsimees, kes kureeris sisejulgeolekustruktuuride Politseidepartemangu allüksuste, kui ka Sandarmi Üksikkorpuse tegevust. Sandarmikorpuse komandör tegutses korpuse tegevuse juhina, selle sõjaväelise tegevuse piires sõjaväeringkonna ülema õigustes, juhtimist teostas ta läbi Sandarmikorpuse staabi ja riigivastaste kuritegude eeluurimisel läbi Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu, kelle allüksused teostas eeluurimist.

SÜKi Venemaa Keisririigi keskasutuseks määrati Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemang ning Politsedepartemangule allusid ka varem SÜK-le allunud sandarmivalitsused.

Veebruaris 1909 ühitati Sandarmi Üksikkorpuse komandöri ametikoht Venemaa Keisririigi siseministri seltsimehe (asetäitja) ametikohaga.

Sandarmi Üksikkorpuse Staap[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Sandarmi Üksikkorpuse juhtkond ja Staap Sankt-Peterburgis (koosseisus 63 inimest);
  • Sandarmi Üksikkorpuse staap oli Sandarmikorpuse šefi ja ülema juhtimisaparaat:

SÜK Staabiülemad:

  1. jaoskond, tegeles SÜK isikkkoosseisu komplekteerimisega;
  2. jaoskond, tegeles sandarmijärelvalve organiseerimisega raudteedel ja raudteel tegutsevate sandarmivalitsuste tegevuse järelvalvega (kuni 1893. aastani); finants- ja majandusküsimustega (kuni 1868. aastani); sandarmi- ja piirivalveüksuste dislokatsiooni, korpuse allüksuste inspekteerimise, ametiülesannete täitmise kontrolliga, korpuse ametnike autasustamisega;
  3. jaoskond, tegeles finanats- ja majandusküsimustega (alates 1827. aastast), korpuse ametnike ametialaste kuritegude uurimise, nende kohtu alla andmisega, polgukohtute määramisega, raudteel tegutsevate sandarmivalitsuste tegevuse järelvalvega (alates 1893. aastast;
  4. jaoskond, tegeles finanats- ja majandusküsimustega (aastatel 1863–1917)
  5. jaoskond, tegeles Korpuse ametnike ametialaste kuritegude uurimise, nende kohtu alla andmise, polgukohtute määramisega (1896–1917), Sandarmivalitsuste tegevuse jälgimine poliitilise järelvalve ja eeluurimiste teostamisel (1875–1917);
  6. jaoskond, tegeles Sandarmivalitsuste tegevuse jälgimisega poliitilise järelvalve ja eeluurimiste teostamisel (1871–1874);
  • Politseivalve valitsus, mis tegeles politseivalveüksuste isikkoosseisu komplekteerimise ja kubermangude politseivalveüksuste inspekteerimisega;
  • Sandarmikorpuse sõjakohus (1874–1896)[11]

1916. aastaks teenis Sandarmikorpuses ligi 16 000 ohvitseri ja ametnikku, neist 940 ohvitseri, tippspetsialiste ning allohvitsere ning organisatsiooni kuulusid Peavalitsus (staap), 75 kubermangu sandarmivalitsust, 30 maakonna sandarmivalitsust Vislaäärses piirkonnas, 33 sandarmi ja politseivalitsust raudteedel, kuhu kuulusid 321 jaoskonda linnades ja suuremates raudtee sõlmjaamades, 19 kindlus ja 2 sadama sandarmikomandot, 3 sandarmidivisjoni, 1 üksik ja 2 jalaväekomandot, 27 riviväeosa.

Sandarmikorpuse sõjaväelised allüksused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Sandarmikomandod
    • (Venemaal 75 ja Poolas 43 komandot (2.680 sõjaväelasega))
    • Varssavi Sandarmidivisjon, 489 sõjaväelasega,
    • 1. Ihukaitse sandarmipooleskadron (Лейб-гвардии жандармского полуэскадрона № 1) (181 sõjaväelast), sõjaväepolitsei ülesannetes;
    • 2. Sandarmipooleskadron (жандармскй полуэскадрон № 2) (93 sõjaväelast);
    • 6 armeekorpuse ja grenaderikorpuse juures asuvad sandarmikomandod (217 sõjaväelast).
  • Vene-Preisi piiriasjade komissari valitsus (5 inimest)
  • Formaalselt allusid ka raudteede sandarmivalitsused, mis komplekteeriti sandarmiohvitseridest, kuid allusid kuni 1867. aastani teedeministrile.

SM Politseidepartemangu Sandarmikorpuse Politsei raudteevalitsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi raudteevõrk

Venemaa raudteevõrgu rajamisel tegutsesid raudteede ehitamise järelvalvel ning korra tagamisel sandarmieskadronid ja komandod, mis 1867. aastal reorganiseeriti sandarmivalitsusteks raudteel, 16. märtsi keisri korraldusega kinnitati ka valitsuste struktuur ja koosseisud. Politseivalitsusse raudteel kuulusid: valituse ülem (kindralmajori või polkovniku auastmes), adjutant, jaoskonnaülemad ja 120–300 allohvitseri. Sandarmivalituste tööpiirkonnaks oli ca 1500 versta pikkused vahemaad, mis olid jaotatud 200 verstapikkusteks jaoskondadeks[12].

  • Sandarmikorpuse Peterburi-Varssavi raudtee Politseivalitsus (Петербургско-Варшавского жандармского полицейского управления железных дорог), moodustati 1861. aastal
  • Sandarmikorpuse Peterburi-Nižni Novgorodi raudtee Politseivalitsus (Московско-Нижегородского жандармского полицейского управления железных дорог), moodustati 1861. aastal
  • Sandarmikorpuse Edelaraudtee Politseivalitsus (Жандармское Полицейское управление на Юго-Восточной железной дороге)
  • Sandarmikorpuse Kirderaudtee Politseivalitsus (Жандармское Полицейское управление на Северо-Западных железной дороге), keskus Petrograd 1887–1917
  • Sandarmikorpuse Moskva-Rostovi raudtee Politseivalitsus (Московско-Ростовское жандармское полицейское управление железных дорог)
  • Sandarmikorpuse Rjazani-Uraali raudtee Politseivalitsus (Рязано-Уральское жандармское полицейское управление железных дорог)
    • Tambovi-Uraali raudtee (Тамбово-Уральское жандармское полицейское управление железных дорог), keskus Saratov, 1897–1917
  • Sandarmikorpuse Moskva-Riia raudtee Politseivalitsus (Московско-Рижское жандармское полицейское управление железных дорог), 1870–1917
  • Sandarmikorpuse Samara raudtee Politseivalitsus (Самарское жандармские полицейские управления железных дорог)
  • Sandarmivalitsuse Soome raudtee Politseivalitsus (Финляндское жандармского полицейского управления железных дорог), keskus Helsingi, 1870–1917
  • Sandarmivalitsuse Moskva-Arhangelski raudtee Politseivalitsus (Московско-Архангельское жандармское полицейское управление железных дорог), 1870–1917
  • Sandarmivalitsuse Moskva-Kamõšino raudtee Politseivalitsus (Московско-Камышинское жандармское полицейское управление железных дорог), 1897–1917
  • Sandarmivalitsuse Moskva-Kiievi raudtee Politseivalitsus (Московско-Киевское жандармское полицейское управление железных дорог), 1897–1917
  • Sandarmivalitsuse Moskva Politseivalitsus (Московское жандармское полицейское управление железных дорог), 1868–1917
  • Sandarmivalitsuse Petrogradi-Vindavi raudtee Politseivalitsus (Петроградского-Виндавское жандармское полицейское управление железных дорог), 1901–1917
  • Sandarmivalitsuse Petrogradi Politseivalitsus (Петроградское жандармское полицейское управление железных дорог), 1861–1917

Sandarmikorpuse tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sandarmivalitsuse tegevuse aluseks ja tegevust reglementeerivaks põhiliseks Venemaa Keisririigi oli seadusandlikuks aktiks oli 19. mai 1871 seadus, mille kohaselt oli SÜK ülesanneteks:

  • juurdluse läbiviimine;
  • poliitilist asjade uurimine, mis olid antud Sandarmitele kohtuuurijatelt.

Teenistus sandarmikorpuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sandarmikorpuse loomise algusaastatel määrati ja valiti SÜKi teenistusse eelistatavalt aktiivsed ning ratsaväes teeninud ohvitsere, kes läbisid enne teenistusse asumist kahekuulise stažeerimise SÜKi juures, 19. sajandi alguses põhines SÜKi liikmete ettevalmistus juba teaduslikel alusel ning vastas tänapäeva õiguskaitseorganite ametnike eriettevalmistusstandarditele. Enne teenistusse asumist läbisid kandidaadid eelnevad katsed, pärast mida asusid väljavalitud sõjaväe ja sõjalaevastiku ohvitserid ettevalmistuskursustele, mis toimusid Keisririigi keskuses – pealinnas Peterburis. Ettevalmistusprotsessis omandasid kandidaadid teadmised kriminaalõigusest, läbisid kursused juurdluse läbiviimise tehnikatest ja metoodikatest ning poliitiliste kuritegude uurimisest, omandasid ka teadmised raudtee töökorraldust puudutavad seadusandlusest. Samuti tutvusid sandarmikandidaadid fotografeerimis- ja daktüloskopeerimistehnikaga. Pärast erialase ettevalmistuse lõpetamist suunati ohvitserid erinevatesse sandarmivalitsustesse ja armeeväeosadesse.

Sandarmikorpusesse astumise eelduseks oli pärilik aadliseisus, sõjaväekooli või junkrukooli lõpetamine esimese järgu alusel, usutunnistuselt – katoliku usutunnistusse mittekuulumine, võlgade mitteomamine ja vähemalt kuueaastane riviteenistuse staaž.

Sandarmikorpusesse teenistusse võetud ohvitserid teenisid, kas Sandarmikorpuses (keskasutuses), piirkondlikes sandarmivalitsustes või komandeeritutena Politseidepartemangu Kaitsejaoskondades, kus tegelesid poliitiliste süütegude jälituse juhtimisega nende poolt juhitavates allüksustes, mis koosnesid sandarmiohvitseridest, teenistujatest ning allohvitseridest ja erusõjaväelastest.

Sandarmikorpuse tegevuse normatiivaktid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemang#Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi politsei tegevuse normatiivaktid

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]