Burchard Christoph von Münnich

Münnichite vapp

Krahv Burchard Christoph von Münnich (vene: Христофор Антонович Миних, фон Миних) (19. mai 1683 Neuenhuntorfi mõis, Oldenburg Põhja-Saksamaa– 16. oktoober 1767) oli Venemaa Keisririigi riigitegelane ja sõjaväelane kindralfeldmarssal(1732), Venemaa keisririigi krahv (1728).

Sisukord

1 Sõjaväeteenistus
2 Uuendused Venemaa sõjanduses ja kaitserajatistes
3 Osalused riigipööretes ja langus
4 Burchard Christoph von Münnich ja Eestimaa
5 Autasud
6 Perekond
7 Vaata ka
8 Viited
9 Kirjandus
10 Välislingid

Sõjaväeteenistus [muuda]

Burchard Christoph von Münnich oli pärit Saksamaalt, kuid alustas sõjeväeteenistust Savoia prints Eugeni juhitavas sõjaväes ja astus 1721. aastal Venemaa keisririigi teenistusse, inseneriteenistuse kindralmajori (kindralporutšiku) auastmes.

Keiser Peeter I korraldusel juhatas ta Laadoga kanali ja Tosna jõe tammi ehitust.

Pärast keiser Paul I kolimist Moskvasse määrati Burchard Christoph von Münnich Ingerimaa, Soome ja Karjala kindralkuberneriks 1728–1734 ja aastast 1732. ka Peterburi kindral-politseimeister.

Burchard Christoph von Münnich täitis samaaegselt mitmeid riiklikke ametikohti: aastail 1729-1735 kindral-feldzeugmeister, aastast 1732. ka ministrite kabineti liige ja Sõjakolleegiumi president.

Keisrinna Anna Ivanovna valitsemisajal tegi tihedat koostöös samuti saksa päritolu Kuramaa hertsogiriigist pärit Bironidega.

Uuendused Venemaa sõjanduses ja kaitserajatistes [muuda]

Burchard Christoph von Münnich viis uuendusena sisse vene sõjaväkke raskeratsaväe ehk kürassiiride ja husaaride väeosad ning asutas ka sõjaväes inseneriväeosad ja Maismaa šljahtapaažikorpuse (1732), mille direktoriks von Münnich ka ise oli, aastail 1731-1741.

Von Münnich juhatas Venemaa keisririigi fortifikatsioonitööde peadirektorina (alates 1727. aastast) Peeter-Pauli kindluse ümberehitust, mille tulemusena lisati kindlusele Johanni ja Aleksei ravelliinid, juhatas ka Kroonlinna kindlus ehitust ja osales Viiburi kindluse ja Schlüsselburgi kindluse projekteerimisel, kokku juhatas ligi 50 kaitseehitise rajamist.

Ta oli keisririigi sõjavägede ülemjuhataja Vene-Türgi sõjas 1735–39 ja Venemaa Keisririigi peaminister aastatel 1740–41.

Osalused riigipööretes ja langus [muuda]

Pärast keisrinna Anna Ivanovna surma 1740. aastal regendikandidaadi Anna Leopoldovna, (kes oli abielus Anton Ulrich von Braunschweigiga), nõusolekul kukutas võimul ja vahistas von Münnich Ernst Johann Bironi, toetuse eest Anna Leopoldovnale määrati ta 1. ministriks ja Sõjadepartemangu juhiks.

Pärast uue keisrinna Jelizaveta Petrovna trooniletõusu 28. novembril 1740 vahistati von Münnich Jelizaveta Petrovna käsul ning õukonnas liigset võimu ning sageli valitsejanna valikul sõnaõigust omav 60-aastane von Münnich mõisteti riigireetmise eest surma, kuid anti keisrinna poolt armu ja saadeti 1742. aasta jaanuarikuus asumisele Siberisse Tobolski kubermangu väikelinna Pelmi. Kuhu talle järgnes ka ta abikaasa Barbara Eleonore.

Pärast Jelizaveta surma 25. detsember 1761 ja järjekordse uue keisri Peeter III trooniletõusu, lubati von Münnichil 1762. aastal naaseda Peterburi ning 18. veebruaril 1762. aastal lahkus ta pärast 20-aastast asumist Siberist. Peeter III ennistas ta aunimetused ja tagastas ka osa konfiskeeritud mõisaid ning nimetas ka keisririigi nõukogusse. Taas osaledes riigijuhtimises oli Münnich vastu Peeter III poolt alustatud ümberkorraldustele Vene sõjaväes, kus Peeter kavatses kasutusele võtta Preisi sõjaväes kasutatava väljaõppe ja käitumiskavad. Münnich oli ka vastu Peeter III plaanile alustada sõda Taaniga.

28-29. juunil 1762 toimus Peterburis Katariina II ja kaardiväepolkude poolt riigipööre, mille käigus von Münnich soovitas Peeter III-l võtta tarvitusele aktiivsed kaitseabinõud, kuid Peeter III eiras neid soovitusi. Pärast vandenõu tulemusena riigipöörde läbiviimist ei tarvitanud uus keisrinna Katariina II von Münnichit, vaid määra ta lojaalsuse eest Kroonlinna, Tallinna, ja Paldiski sõjasadamate peadirektori kohale.