Vähemusrahvus

Allikas: Vikipeedia

Vähemusrahvus ehk rahvusvähemus on rahvusgrupp, kes erineb riigi põhirahvusest etnilise kuuluvuse, keele, usu või kultuurilise omapära poolest.

Paljudes riikides on vähemusrahvuste kaitseks eraldi tingimused. Euroopa Nõukogu liikmesriigid, sealhulgas Eesti, on võtnud vastu Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni.[1]

Tavaliselt on riigis vähemusrahvuste määramiseks ja nimetamiseks konkreetne seadus, mis määrab ära selle riigi vähemusrahvused.

Vähemusrahvust saab laias laastus ülemaailmselt defineerida järgmiste punktide alusel:

  1. Riigis rahvaarvult vähemuses olev rahvus.
  2. Poliitiliselt mitte võimul olev rahvus.
  3. Rahvus, mille kultuur, keel, rass, religioon vms. erineb enamikust.
  4. Rahvus, mille esindajad soovivad säilitada oma kultuurieripärasid (antud riigis).
  5. Rahvus, mille esindajad on selle riigi, mille rahvusvähemuseks neid loetakse, kodanikud.
  6. Rahvus, mille esindajad on antud riigis elanud pikaaegselt.

Lisaks pikaaegselt riigis elanud vähemusrahvustele võib teatud tingimustel vähemusrahvuseks lugeda ka lühiajalisi immigrante, rändrahvaid või põliselanike hõime.

Eesti vähemusrahvused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti vähemusrahvused

Eesti ajaloolised vähemusrahvused on olnud sakslased (baltisakslased), venelased (eestivenelased, sh peipsivenelased)[2], rannarootslased, veidi hilisemast ajast ka juudid (Eesti juudid), mustlased (sh Laiuse mustlased) ja tatarlased (Eesti tatarlased).

Eesti suuremad vähemusrahvused on venelased, valgevenelased, ukrainlased ja soomlased.[3]

Vähemusrahvuste kaitse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vähemusrahvuste õigusi kaitseb rahvusvaheline kriminaalseadus (International criminal law) . Euroopas, sealhulgas ka Eestis, on vähemusrahvuseid kaitsev seadusevõrgustik enim arenenud. Esimesel veebruaril 1995 aastal Strasbourgis koostatud Vähemusrahvuste kaitse raamkonvektsioon [4] võeti Eestis vastu 2. veebruaril 1995 aastal ning selle kohaselt käsitatakse vähemusrahvusena Eesti kodanikke, kes:

  • elavad Eesti territooriumil.[4]
  • omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga. [4]
  • erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest. [4]
  • on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile. [4]

Vähemusrahvuste õigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on vähemusrahvaste kaitseks 1993 aastal vastu võetud Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus [5] , kus on sätestatud ka õigused vähemusrahvusest kodanikele.

Vähemusrahvusest kodanikel on õigus :

  1. moodustada ja toetada rahvuslikke kultuuri- ja haridusasutusi ning usukogudusi. [5]
  2. luua rahvuslikke organisatsioone. [5]
  3. täita rahvustraditsioone ja usukultuslikke tavasid, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust. [5]
  4. kasutada oma emakeelt asjaajamises keeleseadusega kehtestatud piires. [5]
  5. kirjastada rahvuskeelseid trükiseid. [5]
  6. sõlmida koostöökokkuleppeid rahvuslike kultuuri- ja haridusasutuste ning usukoguduste vahel. [5]
  7. levitada ja vahetada teavet oma emakeeles. [5]

Populatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis elab 2011 aasta rahvaloenduse seisuga 93 vähemusrahvust. Nende seas on arvukamad kogukonnad venelased (321 198), ukrainlased (22 302), valgevenelased (12 419 ) ning soomlased (7423).[6]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti rahvastiku rahvusliku koosseisu esimeseks suureks ning järsuks mõjutajaks oli Teine Maailmasõda , mille tõttu kadusid eestist kõik „ajaloolised“ vähemusrahvused ning mis soosis rahvuste sisserännet endisesse Nõukogude Liitu kuulunud riikidest (peale 1945 aastat). [7]

Aastal 1934 (sealt pärinevad viimased ennesõjaaegsed rahvaloenduse andmed) oli Eestis vähemusrahvuste esindajaid kokku 134 000 (12% riigi rahvastikust). Selle 12 % moodustasid viis suuremat etnilist gruppi: venelased, sakslased , rootslased , juudid ning lätlased . Saksa vähemus kadus aastal 1939, kui sakslased oma kodumaale naasid, enamik Eestis elanud juute põgenesid üha laieneva Saksamaa eest aastal 1941 ning rootslased põgenesid (enne)sõjaaastatel oma kodumaale. Lätlased põgenesid samuti, need, kellel ei õnnestunud põgeneda, saadeti vene või saksa sunnitöölaagritesse. Eestis elanud suurim vähemusrahvus venelased jäid osaliselt Eestisse püsima, need, kes lahkusid, suures osas mitte ei rännanud Eestist välja, vaid jäid Eesti riigist välja seoses Eesti piiride muutumisega 1945 aastal. Eestisse jäi alles vene kogukond, mis oli koondunud põhiliselt Peipsi järve kaldale. [7]

Pärast 1945 aastat, kui Eesti oli osa NSV Liidust ning rahvastikuvoolud olid kontrollitud NSV ametivõimude poolt, võis näha taas selget immigratsioonivoolu Eestisse. Immigratsiooni põhjusteks oli esmalt hävitatud tootmishoonete ülesehitamine ning Nõukogude võimu kinnitamine, mis tõi Eestisse palju Kommunistliku partei liikmeid ning NSV sõdureid ja militaartöötajaid. Hiljem said peamisteks „tõmbenumbriteks“ tööstus ning ehitus, kuna neis sektorites oli vaja rohkelt tööjõudu. Eesti rahvaarv aga oli väike ning eriti jõudsalt ei kasvanud. Sealjuures suundusid paljud eestlased töötama põllumajandussektorisse. Suunatud immigratsioon Eestisse ning sellega seotud vähemusrahvuste arvu kasv kestis kogu sõjajärgse aja, kuid hääbus vaikselt ning asendus tasapisi isikuliste immigratsioonipõhjustega (perekond/lähisuhted). [7]

50 Nõukogude võimu all oldud aasta jooksul pidevalt positiivne (kuigi aastatega järjest kahanev) immigratsioon tõstis Eestis elavate mitte-eestlaste (ehk vähemusrahvuste esindajate) arvu. Mitte-eestlasi elas aastal 1945 Eestis 23 000 (3% Eesti kogurahvastikust) ning aastal 1989 Eestis 602 000 ( 39% Eesti kogurahvastikust). Kui Eesti iseseisvus, aastal 1991, oli mitte-eestlaste osakaal küündimas peaaegu 40% kogurahvaarvust. [7]

Peale Nõukogude režiimi lõppu, 1990 aastatel paljud ukrainlased ning valgevenelased naasesid kodumaale. Nende arv Eestis kahanes ligikaudu 40%

Vähemusrahvuste päritolu ja rahvus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne Teist Maailmasõda olid Eestis peamisteks suuremateks vähemusrahvuste gruppideks peale venelaste sakslased, rootslased ning juudid. Nõukogude Liidu osana said Eestis enamlevinud vähemusrahvuseks aga venelased ning vene keelt kõnelevad rahvad. Koguni 97% Nõukogude perioodil Eestisse elama tulnud välismaalastest pärinesid endise Nõukogude Liidu liikmesriikidest. Kui 1940 aastatel olid ülekaalus Loode-Venemaalt sisse rännanud vähemusrahvad, siis hiljem, kui emigratsioon nendest piirkondadest vaibus, kasvas sisserändajate osakaal nii kaugemalt vene NFSV aladelt kui ka mitte-vene riikidest nagu Ukraina, Valgevene, Moldova. Samuti Kaukaasiast ning Kesk-Aasiast . [7]

Olenemata sellest, et immigreeruti ka kaugematelt aladelt, olid venelased siiski terve Nõukogude aja vältel (ja ka nüüd) Eesti suurim vähemusrahvus. Selle üheks põhjuseks võib lugeda venelaste suurema mobiilsuse NSV territooriumil ning valmisoleku töökoha pärast ka elukohta vahetada. Teisalt on suureks faktoriks ka asjaolu, et kogu rändepoliitika oli Nõukogude võimu poolt kontrollitud ning poliitilistel kaalutlustel eelistati venelaste segunemist muude rahvustega ning seetõttu suunati venelasi elama Nõukogude Liidu mitte-vene liikmesriikidesse (nagu näiteks Eesti).[7]

Sellest olenemata ei suurenenud Eestis mitte ainult venelaste osakaal vaid ka ukrainlaste ning valgevenelaste arv kasvas. Ukrainlased ja valgevenelased olid nüüd sellel positsioonil, kus enne Teist Maailmasõda asetsesid sakslased, rootslased ning juudid. [7]

Ühendavaks faktoriks Nõukogude režiimi ajal sisse rännanud etniliste vähemuste vahel on paljudel juhtudel keel. Kuna ka teised vähemused peale venelaste räägivad, režiimist tulenevalt või ka muudel põhjustel, hästi Vene keelt, siis see on kõige olulisemaks ühenduspunktiks peale Teist Maailmasõda Eestisse tulnud vähemusrahvuste vahel.

Hiljem, peale Eesti Vabariigi iseseisvumist, on Eestisse elama asunud ka suurel hulgal soomlaseid, keda on 2011 aasta seisuga Eestis 7423 (neljandana venelaste, ukrainlaste ning valgevenelaste järel).

Vähemusrahvuste paiknemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vähemusrahvused olid Nõukogude ajal ja on tänaseni suurel määral kogunenud kindlatesse piirkondadesse Eestis. Eestis oli vähemusrahvuste sissevool seotud industrialiseerumisega. Sellest lähtuvalt paiknevad vähemusrahvuste kogukonnad enamasti linnades ( ligikaudu 90%) moodustades Nõukogude ajal umbes poole linnarahvastikust. Praegusel hetkel on see suhe muutunud.

2000 aasta seisuga elab 80% vähemusrahvustest kahes Eesti maakonnas: Harjumaal (41% kogurahvastikust) ning Ida-Virumaal (79% kogurahvastikust). See fenomen tuleneb tööstusalade paiknemisest Eestis ning tõigast, et läbi Ida-Virumaa toimus põhiline rahvastiku sisseränne Nõukogude perioodil. Ida-Virumaa on ainuke maakond Eestis, kus vähemusrahvused on protsentuaalses ülekaalus. Suurim vähemusrahvuste kogukond on aga Harjumaal, kus elab (2000 aasta seisuga) 50% kõigist rahvusvähemuste esindajatest. 42% mitte-eestlastest elab sealjuures Tallinnas. [7]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon [1]
  2. В.П. Сергеев, ЧИСЛЕННОСТЬ И ЭКОНОМИЧЕСКОЕ ПОЛОЖЕНИЕ РУССКИХ В ЭСТОНСКОЙ РЕСПУБЛИКЕ в 1920 – начале 30-х гг., Новый исторический вестник
  3. Eesti Statistikaamet. Rahvaarv rahvuse järgi [2]
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 [3], Riigiteataja, Vähemusrahvuste kaitse raamkonvektsioon.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 [ https://www.riigiteataja.ee/akt/182796 ],Riigiteataja, Vähemusrahvaste kultuuriautonoomia seadus.
  6. [4],Rahvaloendus 2011, Eesti Statistikaamet, vähemusrahvuste arv Eestis.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 Tiit Tammaru, Hill Kulu. "The Ethnic Minorities of Estonia: Changing Size, Location, and Composition", Eurasian Geography and Economics, 2003

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]