Vabadusrist

Allikas: Vikipeedia
VR on suunatud siia; Soome ettevõtte kohta vaata VR (Soome)
Eesti Vabadusrist

Vabadusrist (algne ametlik nimetus Vabaduse Rist; lühend VR) on Eesti Vabariigi autasu, mis asutati Ajutise Valitsuse otsusega Eesti Vabariigi väljakuulutamise aastapäeval 24. veebruaril 1919 iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks[1].

Vabadusristil on kolm liiki:

  • sõjateenete eest (I liik)
  • isikliku vapruse eest (II liik)
  • tsiviilteenete eest (III liik).

Iga liik jaguneb omakorda kolmeks järguks.

Vabadusristi saamisega kaasnes rahaline autasu ning paljudel juhtudel ka tasuta maa ning õppursõduritel tasuta hariduse omandamise võimalus, hilisematel aastatel lisandusid veel mitmed eesõigused, mis olid seotud töö saamisega riigiameteis. See oli Eestis ainus teenetemärk, mis andis selle kavalerile ja tema perekonnaliikmeile seaduslikke privileege. Reeglina anti Vabadusrist isikutele teenete eest Vabadussõjas. Erandiks on 10 autasu, mis anti 1924. a. 1. detsembri kommunistliku mässukatse mahasurumise eest. Hannes Walteri artikli "Põlvkonnad vabadusvõitluses" kohaselt sai Vabadussõja jooksul Eesti sõjaväest Vabadusristi keskmiselt üks viiekümnest sõdurist, üliõpilastest iga kolmas ja õpilastest iga kaheksas. Umbes 2000 Eesti kodanikele annetatud Vabadusristist said kooliõpilased 600 ning üliõpilased 150 autasu.[2]

1919. aasta Eesti Vabariigi valitsemise ajutise korra jõustudes muutus Vabadusristi III liigi annetamine eraisikuile ebaseaduslikuks, kuigi seda jätkati. Vabadusristi väljaandmine lõpetati Riigikogu seadusega 19. juunil 1925. Tekkinud olukord, kus puudus võimalus annetada Eesti Vabariigi nimel riiklikke teenetemärke, tekitas piinlikke momente rahvusvahelises suhtlemises. Tekkinud lünga täitsid poolriiklikud Kotkaristi teenetemärk ja Eesti Punase Risti teenetemärk. Alles 1. jaanuaril 1938 kehtima hakanud uus Eesti Vabariigi Põhiseadus seadustas riiklike teenetemärkide andmise. 1938. aasta Riigikaitse sõjaaegse korralduse seaduse järgi võis Sõjavägede Ülemjuhataja sõja ajal annetada Vabadusristi kõigi liikide kolmandat järku (§ 21, p. 8).

Vabadusristi liigi ja järgu mainimine kavaleri nime järel on kohustuslik alates 28. märtsist 1935[3].

Vabadusristi võib uuesti välja anda Eesti iseseisvuse kaitsmiseks peetava sõja puhul, alates sõjaseisukorra väljakuulutamisest.

Vabadusristi kavaleride austamiseks tähistati Vabadusristi päeva. Algselt langes see kokku autasu asutamise kuupäevaga, kuid kuna 24. veebruar oli ka Vabariigi aastapäev otsustati Vabadusristi aastapäeva alates 1931. aastast tähistada 3. jaanuaril (Vabadussõja lõpu päeval). Alates 1934. aastast võeti Vabadusristi aastapäevaks Taevaminemispüha, mis on liikuv püha maikuus.

Saksa okupatsiooni ajal, 24. veebruaril 1942, kindralkomissar Karl Siegmund Litzmanni antud määrusega lubati Vabadusristi kavaleridel neile annetatud aumärgi andmine[4].

Kujundus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saksa Ordu ordumeistri lipult võetud risti-motiiv ja Soome Vabadusristilt (Karjala vapilt) võetud kujund soomustatud käsi mõõgaga, olid väidetavalt Nikolai Triigile Eesti Vabadusristi kujundamisel eeskujuks.[5]

Vabadusristi kavalerid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kokku anti välja 3224 vabadusristi. Kuna osadele isikutele anti ka mitu vabadusristi on autasu tegelikke kavalere vähem, 3130. Lisaks anti autasu ka Verduni linnale Prantsusmaal ning Inglise, Prantsuse ja Itaalia Tundmatule Sõdurile. Välja antud vabadusristide hulgas anti I liigi esimest järku 43 ja III liigi esimest järku 111 autasu. Isikliku vapruse eest esimest järku Vabadusristi välja ei antud. I liigi esimese järgu Vabadusristi on teiste seas saanud Belgia kuningas Albert I, Taani kuningas Christian X ja Suurbritannia kuningas George V. Itaalia peaminister Benito Mussolini sai III liigi 1. järgu Vabadusristi. Lisaks Eesti kodanikele anti Vabadusriste veel 17 riigi kodanikele.

Riik I/1 II/1 III/1 I/2 II/2 III/2 I/3 II/3 III/3 Kokku
Eesti 11 - 18 51 29 8 339 1672 22 2150
Soome 5 - 13 30 - 7 128 495 - 678
Suurbritannia 14 - 18 19 - 10 45 21 2 129
Läti 1 - 6 12 - 2 5 21 3 50
Taani 1 - 1 1 - 1 17 27 - 48
Poola 1 - 11 13 - 4 15 - 1 45
USA 1 - 2 8 - 2 27 - 3 43
Prantsusmaa 6 - 20 1 - 3 5 - - 35
Rootsi - - 3 - - 1 1 11 2 18
Itaalia 2 - 10 - - 1 - - - 13
Bulgaaria 1 - 1 - - - - - 1 3
Jaapan - - 2 1 - - - - - 3
Ungari - - 1 - - 1 - - - 2
Leedu - - 1 - - 1 - - - 2
Argentiina - - 1 - - - - - 1 2
Portugal - - 1 - - - - - - 1
Kolumbia - - 1 - - - - - - 1
India - - 1 - - - - - - 1
Kokku 43 - 111 136 29 41 582 2247 35 3224[6]

Karkristi kujulised teenetemärgid on kujundanud kunstnik Nikolai Triik. Eeskujuks oli Soome Vabadusrist ja Saksa Ordu kõrgmeistri rist. Ristid erinevad mõõtmete, värvi, lindi ja kandmisviisi poolest. Kujunduses on kasutatud rahvusvärvide (sinine, must, valge) kombinatsioone, ainult II liigi autasude südamik on punane ("vererist").

23. veebruaril 1923. aastal asutati Tartu Vabaduseristi Vendade Ühendus. See oli esimene Vabadusristi kavaleride piirkondlik ühendus, mis järgnevatel aastatel kujunes üleriigiliseks organistatsiooniks: 1925. aasta suvel asutati üleriigiline Vabaduse Risti Vendade Ühendus (VRVÜ), millega järgnevatel aastatel liitusid teised tekkinud piirkondlikud organisatsioonid. Vabadusristi kavaleride esindaja Rahvuskogu Teises Kojas oli Jaan Soots.

Viimane elusolev Vabadusristi kavaler oli Karl Jaanus, kes suri 6. oktoobril 2000.

Ajutise Valitsuse otsus 24. veebruarist 1919 (RT 1919, 13)[muuda | redigeeri lähteteksti]

3. Asutada Eesti “Vabaduse Rist” iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks. “Vabaduse Rist” põhjusmääruste väljatöötamine anda komisjoni, millest osa võtavad sõja-, sise- ja kohtuministrid. Algatus sõjaministril.

Riigikogu poolt 19. juunil 1925 a. vastu võetud

Vabaduse Risti annetamise lõpetamise seadus[muuda | redigeeri lähteteksti]

RT 1925, 109/110, 53.

§ 1. 24. veebruaril 1919 a. asutatud Vabaduse Risti (“Riigi Teataja” nr. 20/21 – 1920 a. seadus nr. 84) annetamine lõpetatakse.

§ 2. Käesolev seadus hakkab maksma tema vastuvõtmisega.

Algkirjale alla kirjutanud

Riigikogu esimees A. Rei.

Sekretär J. Holberg.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Vabaduse Risti Vendadele oma lipp. Päevaleht, 30. mai 1939, nr. 144, lk. 6.
  • Vabaduse Risti kandmise õigus tagasi. Uus Eesti, 26. juuni 1939, nr. 169, lk. 7.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]