Aleksius II

Allikas: Vikipeedia

WikiLetterMini.png   See artikkel on pooleli.
Patriarh veebruaris 2008

Aleksius II ehk Aleksi II (vene keeles Алексий II; kodanikunimega Aleksei Mihhailovitš Ridiger, vene keeles Алексей Михайлович Ридигер; 23. veebruar 1929 Tallinn – 5. detsember 2008 Moskva, Novo-Peredelkino) oli Eestist pärit õigeusu vaimulik, aastatel 1990–2008 Vene Õigeusu Kiriku Moskva ja kogu Venemaa patriarh.

Perioodil 1961–1992 oli Aleksius Tallinna ja Eesti piiskop. 1964. aastast kandis ta peapiiskopi ja 1968. aastast metropoliidi aunimetust. Aastatel 1986–1990 oli ühtlasi Leningradi ja Novgorodi metropoliit.

Sisukord

[redigeeri] Elulugu sünnist piiskopiks pühitsemiseni

[redigeeri] Päritolu

Aleksei Ridiger sündis tulevase vaimuliku Mihhail Ridigeri (1902–1962) ja tema abikaasa Jelena Pissareva (1902–1959) perekonnas. Nime sai ta 417. aastal surnud vaga Aleksius Jumalamehe järgi, kelle mälestuspäeva tähistatakse õigeusu kirikus 17. märtsil.[1]

Ei ole täpselt teada, kus tulevane patriarh sündis. Kindlasti jäi tema sünnikoht tänase Tallinna territooriumile, kuid tema täditütar Helena Kamzoli sõnul võis Aleksei sündida Ridigeride perekonnale kuulunud kahekorruselises majas Nõmmel.[2] Nõmme oli aga perioodil 1926–1940 eraldi linn.

Tema isapoolsed esivanemad põlvnesid Rüdigeri aadlisuguvõsa harust, kes olid 18. sajandil ümber asunud Venemaale ja võtnud vastu õigeusu. Aleksei vanaisa, Peterburi jurist Aleksandr Ridiger (1870–1929) kolis koos abikaasa Aglaida (sündinud von Baltz; 1870–1956) ja oma nelja lapsega Eestisse sugulaste juurde pärast Oktoobrirevolutsiooni 1917. aastal. Ema Jelena põlvnes emaliinis Tallinna kaupmeestest Pissarevidest. Aleksei emapoolne vanaisa, polkovnik Jossif Dunin-Slepets mõrvati bolševike poolt Terijoki linnas.[3]

Oma sünnikoha ja päritolu tõttu oli ta õigusjärgne Eesti Vabariigi kodanik. Eesti Vabariigi dokumentides enne 1940. aastat esineb tema nimi kujul Aleksei Rüdiger.

[redigeeri] Lapsepõlv ja varane noorus

Aleksei kasvas üles Ridigeride majas Nõmmel. Sügavalt usklikust perekonnast pärit Aleksei huvitus juba lapsena usust ja kirikust. Lisaks regulaarsetele jumalateenistuste külastamisele kirikus seadis ta koduaias paiknevas kuuris sisse väikese "kabeli", kus viis preestrit mängides igapäevaselt läbi "jumalateenistusi".[4]

Alates 1936. aastast teenis Aleksei altaripoisina Tallinna Püha Siimeoni ja Hanna kirikus preester Joann Bogojavlenski juures. Seitsmeaastaselt teadis ta peast kõiki olulisemaid palveid ja umbes samas vanuses omandas ka jumalateenistuse teksti.[5]

Igal aastal külastasid Ridigerid Kuremäe ja Petseri kloostrit, kuhu võtsid kaasa ka oma poja Aleksei. 1938 ja 1939 käisid nad palverännakul Soomes Valamo kloostris. Seal sõbrunes noor Aleksei mitmete munkadega. Pikem kirjavahetus kujunes tal välja kloostri arhivaari Juvianiga.[6]

Saksa okupatsiooni ajal hoolitses ta aastatel 1943–1944 koos isaga Klooga, Paldiski ja Põllküla vangilaagrites kinnipeetavate õigeusuliste hingeliste ja materiaalsete vajaduste eest.[7]

1944. aastal pühitseti 15-aastane noormees alamdiakoniks. Edaspidi oli ta kolme aasta kestel piiskoppide Paveli ja Issidori vanem alamdiakon. Muuhulgas kuulus tema ülesannete hulka sõja tõttu suletud Aleksander Nevski katedraali ettevalmistamine ja taasavamine jumalateenistusteks 1945. aastal.[8]

Maist 1945 kuni oktoobrini 1946 teenis Aleksei Ridiger Aleksander Nevski katedraali peaaltaris. Seejärel viidi ta üle Tallinna Püha Siimeoni ja Hanna kiriku köstriks ning sealt omakorda 1947. aastal Tallinna Jumalaema Sündimise (Kaasani pühakuju) kirikusse. Selles kirikus oli novembris 1946 esipreestrina tööle asunud tema isa Mihhail.

Tihe vaimulik teenistus ei takistanud Aleksei Ridigeril omandamast erakoolides ilmalikku venekeelset keskharidust. Lisaks emakeelele omandas ta koolis suurepärase eesti keele ja saksa keele oskuse, millest esimene ei jätnud teda maha ka Venemaal elatud aastatel. Kõige paremaid tulemusi saavutas ta usuõpetuses.[9]

Õppimise ja teenimise kõrvalt leidis ta aega ka muudeks poisipõlve harrastusteks. Ta külastas võimalusel alati Tallinna ringrada, et vaadata seal toimuvaid motovõidusõite, millel osalemiseks tal endal rahalisi võimalusi ei olnud. Noor Aleksei mängis ka malet ja tegeles spordiseltsis "Kalev" sõudmisega. Tõsisemat spordiga tegelemist takistasid nii ajapuudus kui ka lapsena tihti põetud angiinid, mis nõrgestasid tema südant.[10]

[redigeeri] Vaimulik haridus

Juba 1946. aastal pärast keskkooli lõpetamist soovis Aleksei astuda Leningradi Vaimulikku Seminari ja sooritas edukalt sisseastumiseksamid, kuid tollaste seaduste kohaselt ei olnud lubatud alaealisi vaimulikesse õppeasutustesse vastu võtta (ta oli siis 17-aastane). Nii tuli tal aasta aega oodata. Selle aja veetis ta oma teadmisi täiendades, nii et 1947. aastal sooritas ta edukalt nii esimese kui teise õppeaasta eksamid ja võeti vastu kohe seminari kolmandale kursusele. Tulenevalt sellest oli Aleksei oma kursuse kõige noorem seminarist.[11]

Leningradi Vaimuliku Seminari lõpetas ta 1949. aastal esimese järguga. Seminari lõpetamise järel sai temast samal aastal Leningradi Vaimuliku Akadeemia üliõpilane. Pärast preestriks pühitsemist 1950. aastal jätkas ta õpinguid kaugõppe vormis.[12]

Selle õppeasutuse lõpetas Aleksei Ridiger 1953. aastal samuti esimese järguga, saades teoloogiakandidaadi kraadi. Oma lõputöö kirjutas ta teemal "Moskva metropoliit Filaret (Drozdov) kui dogmaatik".[13]

Seminari ja vaimuliku akadeemia õppejõududest jätsid noorele vaimulikule tema enda mälestuste kohaselt kõige sügavama mulje patroloogia professor Aleksandr Sagarda ja dotsent Sergei Kupressov.[14]

[redigeeri] Vaimulik teenistus

15. aprillil 1950 pühitseti Aleksei Ridiger diakoniks ja kaks päeva hiljem, 17. aprillil 1950 ka preestriks. Mõlemad pühitsused viis läbi tollane Leningradi ja Novgorodi metropoliit Grigori (Tšukov).[15]

Metropoliit andis noorele preestrile valida, kas asuda tööle esipreestrina Pärnus või Jõhvis või võtta vastu teise preestri amet Aleksander Nevski katedraalis. Viimast varianti piiskop ei soovitanud, sest arvas, et varem katedraalis alamdiakonina teeninud noormeest ei pruugita vastu võtta preestrile kohase austusega. Nii valis Aleksei Ridiger oma esimeseks töökohaks 1895. aastal rajatud Jõhvi Issanda Ristimise kiriku. Sealse õigeusu koguduse esipreestrina teenis ta seitse aastat.[16]

Kogudust tuli teenida enamasti üksi, ilma teise preestri või diakoni abita. Jõhvi koguduses oli kirikulisi küll vähe, kuid talituste läbiviimiseks tuli sõita sageli linnast välja. Kogudusetööl tuli tegeleda kaevanduslinnale omaste probleemidega: tööõnnetuste kõrge arv, neist tulenevad vigastused ja surmajuhtumid; samuti lokkav alkoholism ja selle tulemusena laialt levinud kuritegevus.[17]

15. juulil 1957 määrati Aleksei Ridiger Tartu Jumalaema Uinumise kiriku esipreestriks, mis tähendas üleminekut hoopis teistsugusesse keskkonda. Seda ametit pidas ta veidi vähem kui neli aastat. Oma teenistusperioodi kestel viis ta läbi kirikuhoone remondi, milleks käis rahaliste vahendite nappuse tõttu kohaliku piiskopi Joanni õnnistusel abi küsimas Moskva ja kogu Venemaa patriarhilt Aleksiuselt.[18]

17. augustil 1958 sai ta ülempreestri aunimetuse.

Koos nimetamisega Tartu õigeusu koguduse esipreestriks oli Aleksei Ridigerist saanud ka Tallinna ja Eesti piiskopkonna Tartu praost. Kui 1959. aastal teostati piiskopkonna struktuurireform, nimetati isa Aleksei alates 30. märtsist 1959 seoses kahe praostkonna ühendamisega Tartu ja Viljandi praostiks.[19]

[redigeeri] Mungaks pühitsemine

Pärast oma ema surma augustis 1959 süvenes Aleksei Ridigeri soov võtta vastu mungapühitsus. Tema mungaks pühitsemine leidis aset poolteist aastat hiljem, 3. märtsil 1961 Moskva oblastis Troitse-Sergi suurkloostris. Munganimeks võttis ta samuti Aleksi, kuid mitte enam oma nimepühaku Aleksiuse järgi, vaid 14. sajandil elanud ja tegutsenud Kiievi ja kogu Venemaa metropoliidi Aleksi järgi.[20]

Eestis töötades eelistas ta ise kasutada eestlastele suupärasemat nimekuju Aleksius ja see traditsioon säilis ka tema patriarhiks olemise ajal.

Mungaks pühitsemine avas talle õigeusu kirikus ka täiendavad karjäärivõimalused, võimaldades tal juba samal aastal tõusta Tallinna ja Eesti piiskopiks.

[redigeeri] Tegevus piiskopina

[redigeeri] Piiskopiks pühitsemine

14. augustil 1961 nimetati 32-aastane munkpreester Aleksius Vene Õigeusu Kiriku Püha Sinodi otsusega Tallinna ja Eesti piiskopiks ning Riia piiskopi kohusetäitjaks. Ka tema eelkäija Joann oli alates 1958. aastast istunud kahel piiskopitoolil. Sama aasta 21. augustil ülendati ta enne piiskopiks pühitsemist veel arhimandriidiks.[21]

Aleksiuse pühitsemine piiskopiks toimus 3. septembril 1961 Tallinna Aleksander Nevski katedraalis. Tseremoonia viis läbi Jaroslavli ja Rostovi peapiiskop Nikodim, kes oli Aleksiuse eelnevalt ka arhimandriidiks pühitsenud. Kaaspühitsejateks olid Gorki ja Arzamassi peapiiskop Joann ning Kostroma ja Galitši piiskop Nikodim.[22]

Tänaseni on selgusetu, mis tingis piiskop Joanni väljavahetamise ja tema asendamise kõigest 32-aastase praosti Aleksei Ridigeriga.

Üks Aleksiuse arvukatest biograafidest Valentin Nikitin seostab tema edutamist kirikus sel perioodil toimunud põlvkondade vahetusega ja 1950. aastate teisel poolel karmistunud riikliku religioonipoliitikaga, millele vastuseismisel oli noortel vaimulikel rohkem energiat ja suutlikkust.[23]

Eesti õigeusu piiskopkonna ajalugu uurinud Andrei Sõtšov peab tõenäolisemaks põhjuseks Aleksei Ridigeri head läbisaamist ilmalike võimudega, mida võis soodustada tema oletatav koostöö KGB-ga.[24]

Preestrid Felix Kadarik ja Joann Ümarik on vihjanud, et ka piiskop Joanni üleviimisel Eestist Gorki piiskopkonda võis saada ajendiks just väidetavalt praost Ridigeri eestvedamisel Lõuna-Eesti vaimulike kirjutatud kaebekiri piiskopi kohta. Samas ei ole peale preestrite väidete kaebekirja olemasolu kohta mingit tõendusmaterjali.[25]

[redigeeri] Tegevus Eesti piiskopkonnas

Tallinna ja Eesti piiskopina teenis Aleksius kokku üle 28 aasta. 23. juunil 1964 ülendati ta peapiiskopiks ja 25. veebruaril 1968 metropoliidiks.

Kuigi piiskopiteenistuse kõrvalt oli ta seotud ka mitmete muude kiriklike kohustustega, kuulus Eesti piiskopkonna juhtimine tema põhikohustuste hulka. Võrreldes mitmete varasemate õigeusu piiskoppidega Eestis, oli Aleksiuse üheks eeliseks hea eesti keele oskus, mis võimaldas tal senisest enam tähelepanu pöörata eesti kogudustele ja vaimulikkonnale. Kuigi juba tema eelkäija piiskop Joann valdas vabalt eesti keelt, oli Aleksius oma eelkäijast eesti koguduste vajaduste ja eripära arvestamisel liberaalsem. Piiskop Aleksiuse ajal ei tehtud ühtegi tõsisemat katset viia eestikeelseid kogudusi üle vana kalendri kasutamisele. Samas suurenesid eestikeelsete kirikukalendrite tiraažid ja paljudes kogudustes hakati läbi viima eestikeelset katehheesi. Piiskopi pöördumisi õigeusulistele ja kogu Eesti rahvale hakati väljastama kahes keeles.

Suhetes võimudega seisis piiskop Aleksius edukalt vastu katsetele sulgeda õigeusu kogudusi. Väidetavalt õnnestus just tänu tema tegevusele ära hoida kuni 38 peamiselt maapiirkonnas tegutseva õigeusu koguduse sulgemine, Liivalaia tänava rajamisele ette jäänud Tallinna Jumalaema Sündimise (Kaasani pühakuju) kiriku lammutamine ja Tallinna Aleksander Nevski kalmistu likvideerimine. Aleksiuse teeneks peetakse ka Kuremäe nunnakloostri katkematut tegutsemist tema teenistusaja vältel. Tema initsiatiivil kujunes kloostrist 1980. aastateks mitte ainult kontemplatiivse vaimuliku elu ja palverännakute keskus, vaid ka paik üleliiduliste oikumeeniliste kohtumiste läbiviimiseks.

Vaatamata tööle kiriku juhtkonnas ja rahvusvahelistes organisatsioonides pööras piiskop Aleksius ka olulist tähelepanu regulaarsele teenimisele oma piiskopkonna kirikutes ja kogudustes. Teenistusaja esimestel aastatel üritas ta võimalusel teenida igas kirikus aasta jooksul vähemalt ühel templipühal, alates 1970. aastatest ei osutunud see sageli vajaduse tõttu viibida Moskvas või välislähetustes enam võimalikuks.

1972. aastal tabas metropoliit Aleksiust esimene infarkt.

Kõige nõrgem oli tema side Eesti piiskopkonnaga perioodil 1986–1990, mil ta oli ühtlasi Leningradi ja Novgorodi metropoliit, ja aastatel 1990–1992, mil ta täitis Eesti piiskopi kohuseid titulaarselt veel patriarhi ameti kõrvalt. Neil aastatel õnnestus tal Eestis teenida vaid mõnel korral aastas; püsivalt tuli resideeruda vaheldumisi Leningradis ja Moskvas.

[redigeeri] Töö Moskva Patriarhaadi juhtkonnas

[redigeeri] Oikumeeniline ja ühiskondlik tegevus

Oikumeeniline koostöö

Kirikutevahelise koostöö seisukohalt oli kõige olulisem piiskop Aleksiuse tegevus kahes rahvusvahelises organisatsioonis – Kirikute Maailmanõukogus ja Euroopa Kirikute Konverentsis.

Osalenud Vene Õigeusu Kiriku delegatsiooni koosseisus Kirikute Maailmanõukogu III assambleel India pealinnas New Delhis, valiti ta organisatsiooni keskkomitee liikmeks. Sinna kuulus ta 1968. aastani. Ühtlasi oli ta aastatel 1964–1968 sama organisatsiooni juures tegutsenud komisjoni "Usk ja ehitus" liige. Aastal 1966 juhatas ta presidendina Genfis toimunud Kirikute Maailmanõukogu konverentsi "Kirik ja ühiskond".

Mitmetel oikumeenilistel läbirääkimistel ja kohtumistel juhtis piiskop Aleksius Vene Õigeusu Kiriku delegatsiooni, näiteks: 1962. aastal Saksamaal toimunud teoloogilisel nõupidamisel Saksa FV evangeelsete kirikute esindajatega, 1984. aastal Troitse-Sergi suurkloostris peetud läbirääkimistel Saksa DV Evangeelsete Kirikute Liidu delegatsiooniga ning 1989. aastal Leningradis ja Kuremäe kloostris toimunud kõnelustel Soome Evangeelse Luterliku Kirikuga.

Euroopa Kirikute Konverentsis oli piiskop Aleksius tegev mitmel eri ametikohal: aastatel 1964–1971 kuulus ta organisatsiooni presiidiumisse, 1971–1987 oli organisatsiooni presiidiumi ja täitevkomitee aseesimees, ning 1987–1992 Euroopa Kirikute Konverentsi presiidiumi ja täitevkomitee esimees.

1972. aastast kuulus metropoliit Aleksius Euroopa Kirikute Konverentsi ja roomakatoliku kiriku Euroopa Piiskopikonverentside Nõukogu ühiskomiteesse. Mais 1989 oli ta komitee poolt Baselis organiseeritud Euroopa I oikumeenilise assamblee "Rahu ja õiglus" üks juhatajaid.

Aastatel 1982, 1984, 1986 ja 1989 toimusid Aleksiuse eestvedamisel Kuremäe kloostris Euroopa Kirikute Konverentsi kuuluvate ja organisatsiooniga koostööd tegevate Nõukogude Liidu kirikute ühisseminarid.

Tegevus rahuorganisatsioonides

[redigeeri] Teoloogiline uurimistöö

Metropoliit Aleksius oli üks esimesi Vene Õigeusu Kiriku kõrgeid vaimulikke, kes võttis sõna keskkonnaprobleemide teemal ja pani aluse Vene Õigeusu Kiriku kaasaegsele ökoteoloogiale. Tema 1974. aastal avaldatud artiklis "Kristlik vaade ökoloogilisele probleemile" (vene keeles "Христианский взгляд на экологическую проблему") on välja toodud peamised punktid, millest õigeusu kirik keskkonnaküsimuste käsitlemisel lähtub.

1984. aastal kaitses metropoliit Aleksius teoloogiadoktori kraadi. Tema doktoritööks oli kolmeköiteline teos "Ülevaade õigeusu ajaloost Eestis" (vene keeles "Очерки по истории Православия в Эстонии"). Väitekiri on käsikirjana hoiul muuhulgas Eesti Rahvusraamatukogus, kuid selle alusel on 1999. aastal Moskvas välja antud ka üheköiteline raamat "Õigeusk Eestis" (vene keeles "Православие в Эстонии"), mis aastal 2009 tõlgiti ka eesti keelde ja ilmub sama aasta detsembris. Tegemist on kõige põhjalikuma, kuigi mitte päris objektiivse õigeusu ajaloo käsitlusega Eesti alade kohta.

[redigeeri] Tegevus Moskva patriarhina

Patriarh Aleksius II

[redigeeri] Isiklikku

11. märtsil 1950 abiellus tollane vaimuliku akadeemia üliõpilane Aleksei Ridiger Vera Aleksejevaga (nüüd Männik; sündinud 1929), ülempreester Georgi Aleksejevi, tulevase Tallinna ja Eesti piiskopi Joanni, tütrega.[26]

Abielu lahutati juba samal aastal ning kiriku väitel see ei teostunud. Eelkõige on tema kiirustamist abiellumisel seostatud vajadusega vältida armeeteenistusse kutsumist, millele vihjab ka üks tema biograafidest Valentin Nikitin.[27]

1961. aastal pühitseti Aleksei mungaks.

[redigeeri] Viited

  1. ^ Преподобный Алексий, человек Божий. – Православный календарь (29.05.2009); Никитин, Валентин. Святейший Патриарх Алексий II: Жизнь и деяния во славу Божия. Москва: Астрель, 2009. Стр. 39.
  2. ^ Никитин, 2009, cтр. 49.
  3. ^ Алексий II. Бог миловал. Все в Его руках : интервью. – Известия, № 1, январь 2003 г.
  4. ^ ibid.
  5. ^ ibid.; Никитин, 2009, стр. 39–40.
  6. ^ Никитин, 2009, стр. 41–45.; Алексий II. На службе Церкви и России. – Русь Державная, № 3, 2004.
  7. ^ Hirvoja, Toomas (koostaja). Õigeusu hingekarjased Eestimaal. Tallinn: Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts, 2002. Lk 60.; Никитин, 2009, стр. 55–57, 59–63.
  8. ^ Никитин, 2009, стр. 67–68.
  9. ^ Никитин, 2009, стр. 48.
  10. ^ Алексий II. Бог миловал. Все в Его руках : интервью. – Известия, № 1, январь 2003 г.
  11. ^ ibid.; Никитин, 2009, стр. 69, 71.
  12. ^ Никитин, 2009, стр. 72, 74.
  13. ^ Никитин, 2009, стр. 80.
  14. ^ Алексий II. Бог миловал. Все в Его руках : интервью. – Известия, № 1, январь 2003 г.
  15. ^ Никитин, 2009, стр. 78.
  16. ^ Никитин, 2009, стр. 74.
  17. ^ Православная энциклопедия. Том 1. Москва, 2002. Стр. 702.
  18. ^ Никитин, 2009, стр. 81.
  19. ^ ibid.
  20. ^ Никитин, 2009, стр. 83.
  21. ^ Никитин, 2009, стр. 88.
  22. ^ Алексий II, Патриарх. Православие в Эстонии. Москва: Церковно-научный центр «Православная энциклопедия», 1999. Cтр. 451.
  23. ^ Никитин, 2009, стр. 89.
  24. ^ Sõtšov, Andrei. Eesti Õigeusu Piiskopkond Nõukogude religioonipoliitika mõjuväljas 1954–1964. Tartu : Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008. Lk 125–126.
  25. ^ ibid, lk 84.
  26. ^ Сидоренко, Евгений. Замужем за патриархом. – Московские новости, 22.05.2001.
  27. ^ Никитин, 2009, стр. 75–76.

[redigeeri] Välislingid

[redigeeri] Tema kirjutised

[redigeeri] Artiklid temast


Eelnev:
Joann (Aleksejev)		 Tallinna ja Eesti piiskop
1961–1992		 Järgnev:
Kornelius (Jakobs)
Eelnev:
Pimen		 Moskva ja kogu Venemaa patriarh
1990– 2008		 Järgnev:
Kirill
Välja otsitud andmebaasist "http://et.wikipedia.org/wiki/Aleksius_II"