Henn Sarmiste

Allikas: Vikipeedia

Henn Sarmiste VR II/3 (kuni 1935. aastani Heinrich Stunde; 11. november 1897 Narva24. aprill 1947 Minskist põhja pool) oli Eesti sõjaväelane (major).

Heinrich Stunde õppis Tallinna Reaalkoolis, jätkas Sergejevi suurtükiväekoolis, teenis aastatel 1917–1918 Venemaa Keiserlikus armees. 1919. aasta oktoobris lõpetas eksternina Eesti Vabariigi Sõjakooli. Vabadussõja perioodil teenis Aegna rannapatareis rühmavanemana ja hiljem 2. raskesuurtükiväedivisjonis. Ta osales samuti lahingutes Tartu, Võru, Narva ja Jamburgi all. Pärast Vabadussõda teenis Õhukaitse suurtükiväegrupi adjudandina.

Eestis toimunud nimede eestistamise kampaania ajal vahetas Stude 1935. aastal oma saksapärase nime Heinrich Stunde - Henn Sarmiste vastu.

Henn Sarmiste teenis Eesti sõjaväes kuni 1940. aastani, kuid 1940. aastal lahkus Eestist Umsiedlungi käigus Saksamaale, kus võttis tagasi saksapärase nime Heinrich Stunde.

1941. aasta juunikuus osales major Heinrich Stunde Saksamaal Berliini lähedal Stansdorfis alustatud Politseipataljon Ostland formeerimisel. Politseipataljon Ostland moodustati Saksamaale ümberasunutest ja baltisakslastest, pataljon oli kolme kompaniiline: 1. kompanii koosnes Lätist pärit baltisakslastest; 2 ja 3. kompanii Eesti baltisakslastest.

Pataljoni juhiks määrati Saksa juhtkonna poolt endine Läti sõjaväe kolonel Herbert Braschnewitz (läti Herberts Brašnevics) ja 2. ja 3. kompanii juhiks Heinrich Stunde. Väeosa moodustamisel lubati Saksa juhtkonna poolt kaasata üksus bolševismivastasese võitlusse ja Eesti vabastamise Teise maailmasõja käigus, kuid pärast üksuse moodustamist saadeti see Ukrainasse Rovno ja tagalajulgestuse ja politseiliste ülesannete täitmiseks. Ukrainas olid Eesti kompaniide juhtideks Paul Laaman (2, kp) ja Hugo Siim (3. kp).

1942. aastast, kuni 1945. aastani tegutses Heinrich Stunde Saksa Riigi Propagandaministeeriumi Ida osakonna Informatsioonibüroo juhina.

Teise maailmasõja lõpus 1945. aastal vahistati Heinrich Stunde 24. mail 1945. aastal Berliinis nõukogude julgeolekuoganite poolt ja mõisteti 24. veebruaril 1947 süüdi sõjakohtu poolt ning hukati 24. aprillil 1947 Minski lähedal.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]