Aleksander I

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Venemaa keisrist; samanimeliste valitsejate kohta vaata artiklit Aleksander I (täpsustus)

Aleksander I

Aleksander I (vene keeles Александр I (Aleksandr I), Александр Павлович (Aleksandr Pavlovitš); 23. detsember (vkj 12. detsember) 1777 Sankt-Peterburg1. detsember (vkj 19. november) 1825 Taganrog) oli Venemaa keiser 18011825.

Tsareevitš Aleksander Pavlovitš oli Venemaa keisri Paul I ja keisrinna Maria Fjodorovna poeg ning saksa päritolu keisrinna Katariina II pojapoeg Venemaa valitsejate Holstein-Gottorp-Romanovite dünastiast.

Venemaa keisrina tegi ta mõõdukaid reforme. 18161819 kehtestas ta Eesti- ja Liivimaal uue talurahvaseaduse. Tema valitsemisajal taasavati Tartu Ülikool.

Noorpõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander Pavlovitši haridustee korraldas Katariina II, kes määras tema koduõpetajaks Šveitsi päritolu liberaalsete vaadetega polkovniku Frédéric-César de La Harpe'i.

Katariina II üritas trooni edasi anda otse Aleksandrile, kuid pärast Katariina II surma 1796. aastal tõusis Venemaa troonile siiski Aleksandri isa Paul I.

Pärast Pauli trooniletõusu 1796 piirdus Aleksandri ettevalmistus riigi juhtimiseks sõjanduse õppimisega koduõpetaja ja tema jaoks moodustatud jäägripataljoniga, mida hiljem jätkasid sõjaväeharjutused isale alluvate Gattšina piirkonna sõjavägedega. Aleksander astus sõjaväeteenistusse 19-aastasena Semjonovi Ihukaitsepolku polkovniku auastmes ja kuulutati samal aastal troonipärijaks.

Pärast Paul I troonile asumist nimetati Aleksander Semjonovi Ihukaardiväepolgu aukomandöriks, tollel ajal kasutatud kõneviisis šefiks, Peterburi kindralkuberneriks, Peterburi ja Liivimaa jala- ja ratsaväediviiside inspektoriks. 1798. aastal määrati ta Sõjakolleegiumi esimeheks. 1799 alanud Prantsusmaa-vastaste sõdade ajal määrati ta riigipiire kaitsva 4. armee juhatajaks. Tõsi, Aleksander sõjategevuses ei osalenud.

1801. aastal tapsid vandenõulased Aleksandri teadmisel riigipöörde käigus Paul I. 15. septembril 1801 sai Aleksander Pavlovitš Aleksander I nime all Venemaa keisririigi keisriks.

Sisepoliitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

27. oktoobri 1801 manifestiga keelustas Aleksander piinamise kuritegude uurimise meetodina. 8. septembril 1802 moodustas ta Peeter I aegsete kolleegiumide asemele 10 ministeeriumi. Selle reformi töötas välja Salajane komitee (Негласный Комитет): Adam Jerzy Czartoryski, Pavel Stroganov, Nikolai Novosiltsev, Viktor Kotšubei ja Mihhail Speranski (asekantsler, aastail 18071812). Loodi sõjaministeerium ja sõjavägede Peastaap. 27. detsembril 1803 andis Aleksander välja rahvakoolide rajamise määruse.

1. jaanuaril 1810 moodustas ta Venemaa Riiginõukogu.

Aleksander kehtestas aastail 18161819 erinevalt ülejäänud Venemaast Eesti- ja Liivimaal Eesti- ja Liivimaa talurahvaseaduse, mis andis isikliku vabaduse talupoegadele, kuid ilma elatusallikateta, ilma maata, mida tuli rentida mõisnikelt.

1822. aastal keelustas Aleksander Venemaal vabamüürlaste liikumise.

Sõjad Napoleoniga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast Prantsuse revolutsiooni kujunes Euroopas välja kaks vastasleeri, millest ühe moodustasid Prantsusmaa vabariikliku riigikorra pooldajad ning teise Euroopa monarhistlikud riigid (Suurbritannia, Venemaa, Saksa-Rooma riik, Preisi kuningriik ja teised).

Napoleoni sõdade käigus Euroopas vallutas Napoleon I Saksa-Rooma riigi, mis lakkas olemast. Prantsusmaalt lähtuva ohu vastu sõlmisid seni veel puutumata monarhiad, Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III, Venemaa keiser Aleksander I ja Austria keiser Franz I, Napoleoni-vastase liidu.

Aleksandri juhtimisel sõdis Venemaa Pärsiaga (1804–1813)

Sõjategevus 1805–1807[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksandri elu kõrgajaks oli võitlus Napoleoniga, keda ta ühtaegu vihkas ja imetles. Preisimaa ja Austria-Ungari toetuseks sõtta asunud said Aleksander I juhtimisel Venemaa väed 1805. aasta Austerlitzi lahingus lüüa. Pärast mida järgensid taganemislahingud – Pultuski lahing 1806, Tilsiti rahuleping 1807 ja Preusisch Eylau lahing, mis lõppes 1807. aasta Nemani jõel Tilsiti rahu ja mõjusfääride lepingu sõlmimisega Aleksander I ja Napoleon I vahel.

Aleksandri juhtimisel sõdis Venemaa Türgiga (1806–1812) ja Rootsiga (18081809).

Sõda Rootsiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõjusfääride lepingu alusel, alustas Venemaa 1809. aastal sõjategevust Rootsiga ning 29. märtsil 1809 lõi Aleksander I pärast kogu Soome vallutamist autonoomse Soome Suurvürstiriigi Venemaa Keisririigi koosseisus.

1810. aastal sõlmisid (Venemaa Stockholmi saadiku Pieter van Suchtelen ja Rootsi Peterburi saadiku Curt von Stedingki vahendusel) Aleksander ja Karl XIV Johani nime all Rootsi kuningaks valitud Jean-Baptiste Bernadotte omavahelise mõjusfääride lepingu, mille kohaselt Rootsi tunnistas Soomet Venemaa osana ning Venemaa kinnitas ning lubas toetust Rootsile seni Taanile kuulunud Norra liitmiseks Rootsi Kuningriigiga. Vastuteenena selliste järelandmiste eest loobus endine Napoeloni sõjaväe kindral ja sellel hetkel juba Rootsi Bernadotte dünastia looja kuningas Karl Napoleon I toetamist ning liitus koos Venemaaga ja Aleksanderiga VI Napoleoni vastasesse koalitsiooni[1].

1811. aastal liideti sellega Viiburi kubermang ja moodustati autonoomne Soome Suurvürstiriik Venemaa Keisririigi koosseisus.

Sõjategevus 1812–1815 ja 1816[muuda | redigeeri lähteteksti]

1812. aasta isamaasõja alguses oli Venemaa sõjaminister ning sõjavägede ülemjuhtaja baltisaksa päritolu Michael Andreas Barclay de Tolly, kelle strateegilise sõjaplaani kohaselt taandusid Vene väed Venemaa sisepiirkonda, kaitselahingutega kurnates Napoleoni vägesid. Taganemisest tingitud ebapopulaarsuse mõjul aga määras Aleksandr Vene vägede ülemjuhatajaks Mihhail Kutuzovi, kelle juhtimisel toimunud Borodino lahingus murti Prantsusmaa sõjavägede võimsus. Kuid Vene sõjavägi jätkas ka Kutuzovi juhtimisel taktikalist taganemist ning taganemis käigus jäeti 1812. aasta talvel maha Moskva, mis ka põletatud maa taktikat kasutades süüdati, et mitte jätta Prantsuse vägedele provianti ning elamisvõimalusi. Pärast Borodino lahingus kantud kaotusi puudus aga Napoleonil sõjaline võimsus edasiseks sõjategevuseks ning ta asus Venemaalt taanduma. Pärast väeriismete naasmist Prantsusmaale ning uue armee moodustamist asus Napoleoni armee uuesti sõjategevusse, kuid 1813. aastal toimunud Leipzigi lahingus Saksimaal kaotas Napoleon Venemaa, Preisimaa ja Austria-Ungari ühisvägedele.

1813–1815 oli Aleksander I Prantsusmaa-vastases koalitsiooni Püha Liidu juht.

1814. aasta juunikuus sisenesid võidukad Venemaa väed Aleksander I juhtimisel Pariisi ning sundisid Napoleoni troonist loobuma ning ta saadeti asumisele Elba saarele Vahemeres.

Viini kongress[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viini kongress 1815, kus võitjariigid jaotasid ümber Euroopa riigipiirid, osales Aleksander isiklikult. Sõja tulemusena toimunud Varssavi Hertsogiriigi jagamise tulemusena moodustati Venemaaga reaalunioonis olev Poola Kuningriik (nn. Kongressi-Poola), Preisimaa sai Suur-Poola (Poseni suurhertsogkond), Krakówist ja selle ümbruskonnast moodustati Krakówi Vabariik (Rzeczpospolita Krakowska), mis 1846 liideti Austriaga.

Pärast Napoleoni sõdade lõppu karmistas Aleksander I Venemaa Keisririigis elanikonna kontrolli, kartes Euroopas levima hakanud ideede sissetungi Venemaale ja kodanikuõigusteta elanikkonna reaktsiooni sellele. Ka tegelikkuses arenes nende mõjul dekabristide liikumine.

Venemaa Keisririigi laiendamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aleksander I valitsemisajal ühendati Venemaaga Kartli-Kahhethi kuningriik (1801), Rootsilt saadi 1809 Soome suurvürstiriik, Osmanite impeeriumilt 1812 Bessaraabia ja Pärsialt 1813 Aserbaidžaan. Moodustati Varssavi hertsogiriik.

Surma vandenõuteooria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keisri surma kohta on jutte mitmesuguseid. Väidetavalt oli see lavastatud külaskäigul õe juurde Taganrogis. Legendi järgi elas ta hiljem aastakümneid mungana. Viimast näib kinnitavat ka 1918 bolševike poolt avatud Aleksander I sarkofaag Peterburi Peeter-Pauli kirikus, sest sarkofaag osutus tühjaks. Lev Tolstoi lõpetamata romaan "Erak Ivan Kuzmitši mälestused" lähtub samast teooriast.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

1793. aasta oktoobris abiellus suurvürst Aleksandr Pavlovitš Badeni printsessi Luise Maria Augustaga (17791826), kes oli saabunud 13-aastasena Katariina II kutsel Venemaale, lasknud end ristida õigeusku ja võtnud endale nimeks Jelizaveta Aleksejevna.

Nende kaks tütart surid mõlemad lapseeas ja seetõttu päris trooni Aleksandri noorem vend Nikolai I.

Kontaktid Eestiga[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1804 tegi Aleksander I pikema ringkäigu Eestis. Näiteks käis ta Haapsalus külas krahv Stenbockil. Ta peatus krahvi külalisena, olles inspekteerimas Haapsalus asuvaid vägesid. 1804. aasta mais külastas ta Tallinna, kuna vene kaupmeeskond esitas palvekirja vahendite eraldamiseks uue Tallinna Nikolai kiriku ehitamiseks. Keiser lubas palve rahuldada. Sama käigu tulemusel käskis ta Tallinnas taastada Peeter I maja Kadriorus. Veel samal aastal käis ta ka Kuressaares.

Aastal 1862 otsustasid ärksad Viljandimaa mehed jäädvustada tänuks pärisorjuse kaotamise eest keiser Aleksander I mälestuse. Suurejooneliseks ja elavaks mälestusmärgiks pidi saama keiser Aleksandri nimeline eestikeelne kõrgem kool, Aleksandrikool. Alustati üldrahvalikku annetuste kogumist ja kooli tarbeks osteti endine aadli pansionaadi hoone Põltsamaa külje all Kaarlimõisas. Kooli avamise ajaks 1888 oli aga venestamine saanud sellise hoo, et eestikeelset kooli avada ei lubatud, eesti keel oli vaid üks õppeainetest.

Aleksander I-ga olid usalduslikud suhted kirjanikul August von Kotzebuel, kes 1817. aastal läks Saksamaale tsaari isikliku referendina.

Aleksander I noorepõlvesõber oli Timotheus von Bock, keda Jaan Kross on kujutanud romaanis "Keisri hull".

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Ю.Г.Дунаева Петербургский союзный договор между Россией и Швецией и Балтийский вопрос, Научная конференция "Санкт-Петербург и страны Северной Европы" / 2001
Eelnev:
Paul I
Venemaa keiser
18011825
Järgnev:
Nikolai I