Võnnu lahing

Võnnu lahing
	Osa Eesti Vabadussõja lõunarindest ja Landesveeri sõjast
Toimumisaeg	19. juuni – 23. juuni 1919
Toimumiskoht	Cēsis, Läti
Tulemus	Eesti võit
Osalised
Eesti; Läti	Landeswehr; Rauddiviis
Väejuhid või liidrid
Ernst Põdder;	Alfred Fletcher
Jõudude suurus
6574 meest; 37 kahurit; 270 kuulipildujat; Laiarööpmeline soomusrong nr. 2; Laiarööpmeline soomusrong nr. 4; Laiarööpmeline soomusrong nr. 5; Soomusauto Toonela; Soomusauto Estonia; 6. jalaväepolgu I, II, III pataljon; 3. jalaväepolgu roodud; Läti 2. Võnnu polk; Kuperjanovi Partisanide Pataljon; Kalevlaste Maleva pataljon; 1. jalaväepolgu II pataljon	6000–6900 meest; 52 kahurit; 350 kuulipildujat
Kaotused
110 langenut,; 281 haavatut; 13 langenut,; 30 haavatut	274 langenut

See artikkel on lahingust Eesti Vabadussõjas; Liivimaa sõja lahingu kohta vaata artiklit Võnnu lahing (1578); Liivimaa ristisõja lahingu kohta vaata artiklit Võnnu piiramine

Võnnu lahing (läti keeles Cēsu kaujas) toimus 19. kuni 23. juunini 1919 Cēsise (eesti keeles Võnnu) lähistel Põhja-Lätis eestlaste ja Saksa Landeswehri vahel, Landesveeri sõjas.

Lahingu võitsid eestlased ning seda päeva tähistatakse Eestis võidupühana.

Olukord Lõunarindel[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast esimesi kokkupõrkeid Eesti vägede ja nende koosseisus oleva Põhja-Läti brigaadi ning baltisaksa Landeswehr'i ja seda toetavate saksa vabatahtlike vahel (6.–10. juunil) kehtestati liitlasriikide nõudel vaherahu. Vaherahu ajal koondasid mõlemad pooled jõude.

19. juunil murdsid sakslased (ülemjuhataja krahv Rüdiger von der Goltz) vaherahu ja alustasid pealetungi Eesti 3. Diviisi (ülem kindralmajor Ernst Põdder) vastu. 19. juuni pealelõunal alustasid Rauddiviisi osad rünnakut Limbaži ja Stalbe suunas, vallutades veel samal päeval Vidriži. Tõsisem lahingutegevus algas 20. juunil, mil Rauddiviisi üksused ründasid Eesti 9. polku, mis asus kaitsepositsioonidel Limbažist lõunas. Sakslaste rünnak peatati ning eestlaste vasturünnakuga löödi nende väed tagasi. Stalbe suunal vallutas Rauddiviis 20. juuni hommikul Straupe, mida kaitsesid Eesti 6. polgu väeosad.

Lahingu käik[muuda | muuda lähteteksti]

Sakslaste rünnak Stalbele ja Cesisele[muuda | muuda lähteteksti]

Sakslaste rünnak kogu rindel algas 21. juuni varahommikul. Suurtükitule toetusel ründas Landeswehr Eesti ja Läti vägede positsioone Rauna jõel Cēsisest idas. Samal ajal alustas Rauddiviis major Kleisti juhtimisel rünnakut ka Stalbele.

Hoolimata ägedast suurtüki- ja miinipildujatulest suutsid Eesti väed Stalbe juures oma positsioone kaitsta, seda paljuski tänu kriitilisel hetkel appi saabunud soomusautodele Toonela ja Estonia. Samuti õnnestus eestlastel alla tulistada üks madalalt lendav sakslaste lennuk.

Cēsise juures algas pealetung öösel kella 1 ajal pettemanöövriga linnast loodes. Sellele järgnes ulatuslik rünnak kogu rinde idalõigus, suunaga Raunale ja Valmierale. Umbes kella 9 paiku murdus rinne peamise rünnakuraskuse alla jäänud Läti 2. Võnnu polgu kohalt laias ulatuses. See tingis ka Eesti 3. polgu väeosade ligi 10 kilomeetrise tagasitõmbumise Rauna lähedale.

Rindest läbi tunginud Landeswehri väed jagunesid kaheks: üks osa suundus edasi põhja Valmiera poole, kus ta ilma suurema vastupanuta vallutas umbes kella 4 paiku pealelõunal Skangaļi ja Starti, teine osa jätkas lätlaste jälitamist Lode raudteejaama suunas. Lode jaamas paiknesid kaks Eesti laiarööpmelist soomusrongi dessantüksustega ning muidki vägesid, kellel õnnestus Landeswehri rünnak paari kilomeetri kaugusel jaamast, Liepasmuiža lähedal, seisma panna. Keskpäevaks saabus piirkonda ka lisavägesid – soomusrong ning Kuperjanovi Partisanide Pataljon, kelle abil õnnestus Landeswehr Liepasmuižast välja tõrjuda ning suruda tagasi üle Rauna jõe.

Eesti vägede vastupealetung[muuda | muuda lähteteksti]

22. juunil algas Eesti vägede üldine vastupealetung. Limbaži piirkonnas alustasid 9. polgu kolm roodu liikumist oma positsioonidelt lõuna suunas, surudes Rauddiviisi üksused tagasi ning vallutasid õhtuks Bīriņi mõisa. Ülejäänud roodud liikusid kagusuunal ning hõivasid õhtuks Juglase küla, ähvardades nii Straupes paiknevaid Rauddiviisi jõude selja tagant.

Samal ajal jätkasid Rauddiviisi üksused rünnakuid Stalbe vallutamiseks, arvestades lisajõududega, mis aga olid juba eelmisel päeval viidud Cēsisesse ja keda polnud enam võimalik appi saata. Eesti vägedest oli seevastu Stalbesse toodud 6. polgu I pataljon, mistõttu sakslaste rünnakuid suudeti edukalt tõrjuda. Saades päeval teada Eesti 9. polgu edenemisest ja õhtupoolikul ka sellest, et abivägesid ei saabu, otsustas von Kleist õhtul taanduda. Eestlased said sellest teada alles järgmisel hommikul, jättes nii sakslastele võimaluse rahulikuks taganemiseks.

Cēsise alla olid samuti saabunud eestlaste lisajõud. Varahommikul jõudis Lode jaama lähedale Kalevlaste Maleva pataljon, mis suunati kohe eelmisel päeval rindest läbi tunginud ja Skangaļis paiknevate Landeswehri üksuste vastu. Lisaks oli Valmierast rindele saabunud 1. polgu II pataljon, kelle ülesandeks oli koos Murmuižas paikneva soomusautoga Vanapagan tagasi vallutada Starti. Keskpäeval alanud lahingus mängis tähtsat osa just soomusauto, mille ilmumine pani Landeswehri oma positsioonidelt taganema. Õhtuks jõudis 1. polgu II pataljon Rauskasse ja sakslased taganesid Jaunrauna mõisa. Need rünnakud parandasid ka Rauna all paikneva 3. polgu üksuste olukorda, kes pidasid major Böckelmanni juhitud Landeswehri rünnakuile vastu reservide rindele toomisega. Samuti aitas asjaolu, et purustatud tee tõttu ei saanud sakslased täiel määral kasutada oma kahte piirkonnas paiknenud soomusautot.

Eesti vägede võit[muuda | muuda lähteteksti]

Seoses Rauddiviisi taganemisega Straupest ning eestlaste eduga ka mujal rindel oli Landeswehri olukord Cēsises 22. juuni õhtuks muutunud üsna halvaks. Seetõttu otsustas major Fletcher taganeda. 23. juuni hommikul kella 7 paiku vallutasid eesti väed nii Straupe kui Cēsise, kohates vaid vähest, järelvägede poolt osutatud vastupanu. Seega olid Eesti väed Cēsise all saavutanud võidu.

Tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Lahingu järel langes Eesti väeosade kätte sõjasaagina 127 vintpüssi, 39 raskekuulipildujat, 8 miinipildujat, 2 lennumasinat, 1 mootorratas, 1 kerge- ja 2 raskeveoautot, 1 vedur ja 102 vagunit sõjavarustusega. Peale selle võeti laskemoona, hobuseid, vankreid ja muud varustust, mille arvu kohta puudusid täpsed andmed.^[2]

Lahingu järel jätkus Eesti vägede pealetung Riia suunas. Nähes sakslaste kiiret taandumist, asusid Eesti väed neid kohe jälitama. Järgmine suurem kokkupõrge Rauddiviisiga toimus Englārte mõisa juures, mida 9. polgu neli pataljoni üritasid vallutada ja mis lõppes eestlaste üsna suurte kaotustega (17 surnut, 8 teadmata kadunut, 34 haavatut). Olgugi et sakslased suutsid eestlaste rünnaku korduvalt tagasi tõrjuda, otsustas major Bischoff oma vägedega õhtul üle Gauja Riia poole taganeda. 24. juunil jätkus sakslaste jälitamine suuremate lahinguteta. 9. ja 6. polk võtsid õhtuks sisse positsioonid Gauja jõest põhja pool. Soomusrongide divisjoni kaks polku vallutasid Sigulda.

Võidupüha kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Võnnu võit oli kui kauaoodatud revanš Eestis sakslaste vallutuse ja 700-aastase võimutsemise üle. Võnnu lahing tähendas võitu vihatud baltisaksa parunite üle. Selle tähistamiseks andis diviisiülem kindral Põdder kohe välja päevakäsu, tähistamaks võitu eestlaste põlise ja äraandliku vaenlase üle: "... Täna kell 8,30 on soomusrongide dessandid ja 3. diviisi väeosad Võnnu linna ja tema ümbruskonna oma alla võinud. Vaenlase kaotused väga suured. Eesti Vabariigi rahvavägi, vaatamata meeleäraheitliku vaenlase vastupanu peale, tungib edasi lõuna poole. Iseäralikku vahvust kahepäevastes lahingutes on soomusrongide divisjonide osad üles näidanud. Palun korraldusi teha, et saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakondades saaksid lipud välja pandud ning kohalistes garnisonides sõjaväe paraadid toime pandud." ^[4]

Traditsioon ei juurdunud kohe, aga Landeswehri sõja emotsionaalne tähendus püsis ka veel 1930. aastatel. Alates 1934. aastast tähistati 23. juunit riiklikult võidupühana.