Johannes Aavik

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib keeleteadlasest; politseiniku ja metsavenna kohta vaata artiklit Johannes Aavik (politseinik).

Johannes Aavik

Johannes Aavik (8. detsember (vana kalendri järgi 26. november) 1880 Randvere küla, Laimjala vald, Saaremaa18. märts 1973 Stockholm) oli eesti keeleteadlane.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta sündis Laimjala valla vallakirjutaja Mihkel Aaviku (1844–1909) pojana. Isa vend, Kuressaare kaupmees Jakob Aavik (Joosep Aaviku isa) ostis Mihklile Kuressaarde maja. Johannes Aaviku isa asus sinna elama koos abikaasa Ann Aaviku (1849–1918) ja laste Aadu, Liisi ja Juuliga. Johannes Aavik elas oma vanematekodus Kuressaare gümnaasiumi õpilasena aastail 1898–1902 ja hiljem, 1919–1926 samas koolis eesti keele õpetajana töötades.

Kuressaare gümnaasiumis sai alguse Aaviku huvi emakeele vastu, samuti alustas ta seal prantsuse ja ladina keele õppimist. Keeleõpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, Nežini Ajaloo- ja Filoloogiainstituudis ja Helsingi ülikoolis, viimase lõpetas filoloogiakandidaadi kraadiga.

Aavik tegutses hiljem keeleõpetajana Jaltas, Tartus, Kuressaares ja töötas ka "Postimehe" toimetuses. Aastail 1926–1934 oli ta gümnaasiumiõpetaja ja Tartu ülikooli eesti keele lektor, 1934. aastast haridusnõunik (koolide peainspektor), 1940–1941 kirjastuses toimetaja. Saksa okupatsiooni ajal elas Aavik Nõmmel. 1944. aastal kolis ta Rootsi, kus tegutses Stockholmis arhiivitöötajana, tõlkijana, keeleartiklite ja kooliraamatute autorina. Aastail 1960–1962 oli ta Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu liige (valiti 2086 häälega). Ta suri Stockholmis ja maeti sealsele Metsakalmistule.

Õpingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Kuressaare Poeglaste gümnaasium 1894–1902
  • Tartu ülikooli vanade keelte osakond 1902–1903
  • Nežini Ajaloo- ja Filoloogiainstituut 1903–1905
  • Helsingi ülikool 1906–1910, lõpetas filoloogiakandidaadina
  • Filosoofiamagister 1920

Töökohad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jalta Aleksandri gümnaasiumi prantsuse keele õpetaja 1910–1911
  • Postimehe toimetuse liige 1912–1914
  • Tartu Kommertskooli õpetaja 1914–1920
  • Tartu ülikooli eradotsent 1919–1922
  • Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpetaja 1920–1926
  • Tartu ülikooli eesti keele lektor 1926–1933
  • Tartu tütarlaste ja poeglaste gümnaasiumi õpetaja 1926–1933
  • Tartu ülikooli eradotsent 1933–1940
  • Hariduse ja Sotsiaalministeeriumi nõunik, koolide peainspektor 1934–1940
  • Kirjastuse toimetaja 1940–1941
  • Uppsala ülikooli assistent 1944–1945
  • Stockholmi ülikooli assistent 1945–1952
  • Riiklik stipendiaat 1952–1955

Tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aavikule kuulub tähelepanuväärne koht eesti tänapäeva kirjakeele kujundamises. 1912. aastal algatas ta keeleuuendusliikumise; oma programmi põhiteesid esitas ta artiklis "Tuleviku Eesti-keel" ("Noor-Eesti" IV albumis). Aavik propageeris kirjakeele forsseeritud arendamist ja keele ilu printsiipi ning sellega esindas ta keelekorralduse radikaalsemat suunda. 1912–25 esitatud uuendusettepanekud sõnavara rikastamise, morfoloogia (i-mitmus, i-superlatiiv jpm) ning süntaksi eestipärastamise kohta leidsid rohkem poolehoidu kui tema hilisemad soovitused. Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu (eeskätt soome keelest), murdesõnu ja uudistuletisi, tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on eesti keele põhisõnavara hulka jõudnud umbes 30 (näiteks embama, evima, laip, mõrv, roim, laup, lünk, meenutama).

Aavik propageeris aktiivselt oma ettepanekuid brošüürides ja artiklites, loengute ja ettekannetega, kasutas uusi sõnu ja vorme ilukirjanduslikes tõlgetes soome, prantsuse ja inglise keelest (Juhani Aho, Guy de Maupassant, Paul Bourget, Edgar Allan Poe jt). Ta toimetas ajakirju "Keeleline Kuukiri" (1914–1916) ja "Keeleuuendus" (1925–1926), avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku" (1921), "Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924), ning "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" (1936). Ta oli "Noor-Eesti" üks aktiivsemaid liikmeid, selle rühmituse albumites ilmusid tema keele- ja kirjandusartiklid, tõlked, värsikatsetused ja 1909. aastal estetistliku programmiga esseelaadne jutustus "Ruth" (varjunime all J. Randvere). Ta on avaldanud kriitilis-poleemilised tööd "Eesti luule viletsused" (1915), "Puudused uuemas eesti luules" (1922), saatesõnu tõlketeostele ja käsitlusi rahvaluulest. Välismaal tõlkis ta peamiselt soome (Aino Kallas) ja vene (Ivan Turgenev) kirjandust.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mälestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Johannes Aaviku Selts asutati Tallinnas Nõmmel 26. septembril 1992. aastal. Seltsi juhib Helgi Vihma.

19. juunil 1992 avati Kuressaares Aaviku vanematekodus Saaremaa Muuseumi filiaalina Johannes ja Joosep Aaviku Majamuuseum.[2]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Eesti kirjakeele täiendamise abinõudest (1905)
  • Ruth (1909)
  • Keele kaunima kõlavuse poole – Eesti Kirjandus 1912, lk 451–484.
  • Eesti rahvusliku suurteose keel (1914)
  • Eesti kirjakeelse stiili arenemise järgud – Noor-Eesti V, Tartu 1915, lk 216–229.
  • Eesti luule viletsused (1915)
  • Ideepe. Johannes Aaviku ideede päevik. Väljaande koostaja ja peatoimetaja Helgi Vihma. (2010). 2003 avaldatud ajakirjas Looming katkendeid.
  • Keel ja kirjandus – Sõna. Tartu 1918, lk 72–78.
  • Uute sõnade sõnastik (1919)
  • Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastik (1921)
  • Puudused uuemas eesti luules (1922)
  • Keeleuuenduse äärmised võimalused (1924)
  • Kuidas suhtuda "Kalevipojale" (1933)
  • Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika (1936)
  • Rahvustunde nõrkusest Eestis (eri aastate kirjutisi; saatesõna: Rein Kruus, Loomingu Raamatukogu 1988, nr 50)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Kuus auliiget Eesti Kirjanduse Seltsile. Rahvaleht, 29. aprill 1940, nr. 100, lk. 8.
  2. Aavikute majamuuseum

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Õpetus uute sõnade loomiseks. Uus Eesti, 27. oktoober 1938, nr 295, lk 6.
  • Üheksa aastakümmet. Pühendusteos Johannes Aavikule. Eesti Raamat, Tallinn 1971, 380 lk.
  • Virve Raag, The Effects of Planned Change on Estonian Morphology. Acta Universitatis Upsaliensis, Studia Uralica Upsaliensia 29. Uppsala 1998. 156 lk.
  • Helgi Vihma, Johannes Aavik ja eesti keeleuuendus: bibliograafia 1901–1996. Johannes Aaviku Selts, Tallinn 2000, 511 lk.
  • Helgi Vihma, Põgenik Johannes Aavik (Johannes Aaviku põgenikuelust Nõmmel, Uppsalas ja Stockholmis) – Keel ja Kirjandus 2005, nr 11, lk 913–919
  • J. Randvere "Ruth" 19.-20. sajandi vahetuse kultuuris (artiklid). Koostaja Mirjam Hinrikus. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2006, 336 lk.
  • Johannes Aavik, Keeleuuenduse lõpmatu kurv (Anu Lambi lavakava Aaviku tekstide põhjal), LR 2006, nr 35
  • Antoine Chalvin, Johannes Aavik et la rénovation de la langue estonienne. ADEFO/L'Harmattan, Pariis 2010, 334 lk.
  • Johannes Aavik Päevaraamat 1916-1929, Saaremaa muuseumi toimetised. 8. Tartu: Ilmamaa 2014. ISBN: 9789985775103.

Helgi Vihma on koostanud Aaviku ja Friedebert Tuglase kirjavahetuse väljaande (1990). 2003 avaldati ajakirjas Looming katkendeid Aaviku päevikutest, mis heidavad valgust tema isiksusele.

Artikleid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]