Neerud

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib elundist; toiduaine kohta vaata artiklit Neerud (kulinaaria)

Neerud (ladina keeles renes) on punakaspruunid oakujulised paariselundid, mis kaaluvad 150–200g, ja paiknevad kõhukelmetaguses ruumis kummalgi pool lülisammast nimmepiirkonnas. Parem neer asub 12. rinnalüli ja 1.–3. nimmelüli kõrgusel, vasak neer paikneb ühe lüli võrra kõrgemal.

Neerude ehitus ja talitlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neer on kaetud fibrooskihnuga, mida ümbritseb rasvkihn ja neerufaasia – nende abil kinnituvad neerud kõhuõõne tagaseinale.

Neer koosneb pindmiselt paiknevast koorollusest ja sisemiselt paiknevast säsiollusest.

Neeru struktuurilis-funktsionaalseks ühikuks on nefron, milles toimubki uriini valmistamine. Neerude vereringel on mõningad iseärasused, mis on tingitud elundi ehitusest ja funktsioonist. Võrreldes neeru suurusega on neeruarteril võrdlemisi suur läbimõõt, sest tema poolt toodav veri on vajalik mitte ainult neerukoe enda toimimiseks, vaid ka uriini valmistamiseks. Ööpäeva jooksul läbib neeru ligikaudu 2000 liitrit verd. Neeruurkes ja neerukoes toimub neeruarteri järkjärguline hargnemine üha väiksemateks harudeks. Kõige väiksemaid harusid ehk arterioole nimetatakse toomasoonteks. Iga niisugune toomasoon jõuab päsmakesekihnuni ja jaguneb kapillaarvõrgustikuks, mis moodustab päsmakese. Päsmakesest väljub teine arteriool ehk viimasoon. Neerukoes olevate nefronite viimasoonte läbimõõt on toomasoonte läbimõõdust suurem. See tingib päsmakeste kapillaarides suhteliselt suurema vererõhu. Nii tooma- kui viimasoontes voolab arteriaalne veri. Viimasoon jaguneb omakorda sekundaarseks kapillaarvõrgustikuks, mis ümbritseb nefro-kanalikesi. Seejuures muutub arteriaalne veri venoosseks ja suubub veenulitesse, mis seejärel ühinevad suurema läbimõõduga veenideks, moodustades lõpuks neeruveeni. Seega on neerudel kaks kapillaaride süsteemi. Päsmakeste omapärast kapillaaristikku nimetatakse imevõrgustikuks.

Neerude funktsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • kehavedelike tasakaalu tagamine organismis
  • osmootse rõhu säilitamine
  • happe–leelis-tasakaalu regulatsioon
  • jääkainete eemaldamine organismist
  • bioloogiliselt aktiivsete ainete sekretsioon
  • vereloome regulatsioon
  • arteriaalse vererõhu regulatsioon

Neeru sisesekretoorne funktsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

See on seotud erütropoietiini tootmisega. See on aine, mis reguleerib erütrotsüütide loomet. Erütopoietiini hulk suureneb kõrgmäestikes. Soodustavaks teguriks on ka meessuguhormoon – meestel on seetõttu erütrotsüüte rohkem.

Neerude verevarustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neerudel on hea verevarustus, et tagada rohke esmasuriini teke ja jääkainete eemaldamine organismist. Arvestades neerude kogu massi – see on umbes 300g – on neerud väga intensiivselt verega läbivoolutatud. Nimelt voolab mõlemast neerust läbi 1300 ml verd minutis. Kõige parem on verevarustus neeru koore osas, säsi osas see väheneb. Neeru vereringet reguleerib neer ise – seda nimetatakse autoregulatsiooniks. Neer suudab oma veresoontes säilitada sama rõhku, kui on inimese vererõhk (80–180 mmHg). Neerude verevoolutus hakkab tõusma alles vererõhu 200 mmHg juures.

Neerude hapnikutarve ja ainevahetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neerude hapnikutarve on kõrge. Na- ja K-ioonide imendumine (Henle lingus) on seotud suurt energiat vajavate protsessidega – seega on ka neerude hapnikuvajadus suur.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]