Jean Astruc

Jean Astruc (19. märts 1684 Sauve (Gardi departemang) – 5. mai 1766 Pariis) oli prantsuse arst, arstiteaduse professor, Pentateuhi tänapäevase piiblikriitilise uurimise rajaja.

Tema isa oli juudi päritolu kalvinistlik pastor Aigremontis Pierre Astruc. Isa vend Louis Astruc oli Prantsuse õiguse professor Toulouse'i ülikoolis.

Astruci isa läks pärast Nantesi edikti tühistamist (Fontainebleau edikt 1685) katoliku kirikusse üle ning pühendas end sest ajast peaaegu täielikult oma kahe poja kasvatamisele. Veidi aega enne surma sai ta jälle protestandiks.

Astruc sai tollal arstiteaduse alal eesrindlikus Montpellier' ülikoolis magistrikraadi 1700, bakalaureusekraadi 1702 ja doktorikraadi 1703. Tema väitekiri ja esimene publikatsioon, mille ta esitas 19-aastaselt, käsitles mädanemist ning sisaldab palju viiteid Thomas Willise ja Robert Boyle'i hiljutistele uurimustele kopsude kohta.

Astrucil oli hea mälu. Ta omandas kiiresti inglise ja itaalia keele. Ta valdas väga hästi ladina keelt ja tundis heebrea keelt.

Astruci õpetaja Pierre Chirac, kes läks kaasa Orléansi hertsogiga, tegi Astrucile ettepaneku lugeda 1707–1710 tema kursust. Nõnda oli Astruc aastast 1707 Montpellier' ülikoolis. Aastal 1710 sai Astruc Toulouse'i ülikoolis anatoomia professori koha ning oli seal aastast 1711 ja lõpuks jälle Montpellier's arstiteaduse professor.

Kui Marseille's 1720 puhkes katk, väitis Atruc erinevalt Chiracist, et tegu on nakkushaigusega.

Aastal 1728 oli ta Pariisis, 1729 oli ta lühikest aega kuningas August II ihuarst Dresdenis ning sai 1730 Prantsusmaa kuninga Louis XV konsulteerivaks arstiks.

Aastast 1731 oli ta Pariisis Collège de France'i professor ja 1743. aastast ühtlasi Pariisi arstiteaduskonna liige. Ta pooldas arstide ja kirurgide tülis arste ning põlgas harimatuid "kirurgidest" praktikuid. Aastal 1743 võeti ta rahvuslikku Meditsiiniakadeemiasse. Teda hüüti Julien Offray de La Mettrie järgi "Savantasse" ('pedantlik tarkpea'). Kolleegid pidasid teda "liiga osavaks, kohutavalt edevaks, kurjaks petiseks, keda rohkem kardetakse kui armastatakse." Astruc ei teinud katseid, nagu tol ajal arstiteadlaselt juba oodati, kuid teadis peast kogu meditsiinikirjandust.

Ta oli nõutud arst. Ta oli alates 1723. aastast Claudine Guérin de Tencini arst ja sai tema armukeseks. Kui Tencin 1749 suri, sai Astruc tema päranduse.

Astruc järgis Herman Boerhaave mehaanilist süsteemi. Tema eriala oli veneroloogia ja günekoloogia ning sünnitusabi. Tema raamat "De morbis venereis" ("Suguhaigustest", 1740) oli oma aja parim teos sel alal ning esimene suurem teos süüfilise ja suguhaiguste kohta üldse. Aastal 1756 ilmus temalt teos vaktsineerimise meetodi kohta "Doutes sur l’inoculation de la petite vérole". Ta on avaldanud ka arvukalt muid arstiteaduslikke teoseid ning materjale Montpellier' ülikooli meditsiiniõppe ajaloost.

Aastal 1753 avaldas ta (tiitellehe järgi) Brüsselis (väljaspool Prantsuse võimude haardeulatust) anonüümselt raamatu "Conjectures sur les mémoires originaux, dont il paroit que Moyse s'est servi pour composer le livre de la Genèse. Avec des remarques qui appuient ou qui éclaircissent ces conjectures" ("Oletused algallikate kohta, mida Mooses nähtavasti kasutas 1. Moosese raamatu koostamisel. Märkustega, mis neid oletusi toetavad või selgitavad"). Seal tõi ta välja erinevuse elohistliku ja jahvistliku allika vahel. Ta pani tähele seni seletamata asjaolu, et seal vahelduvad Jumala nimed "Elohim" ja "Jehoova" ("Jahve"). Seda oli märgatud ka enne teda. Klassikalises filoloogias kasutatavate tekstikriitika meetoditega avastas Astruc, et kui panna omavahel kokku sama nimekasutusega osad, tekib kaks teksti, mis kumbki jutustab enam-vähem sama loo. 7. peatüki salmidest 20–23 leidis ta kolmanda rööpteksti jälgi ning peale selle veel üheksa teksti, mis Mooses oli ilma oluliste muudatusteta sisse pannud. Raamatu avaldas Astruc pärast pikemat kartlikku viivitamist. Tema eesmärk oli eelkõige Baruch Spinozaga (samuti Thomas Hobbesiga) polemiseerides näidata, et Mooses on ikkagi raamatu autor ning et tal ei ole eksimusi kronoloogia vastu. Astruci järgi kirjutas Mooses kaks tekstivarianti eri veergudes üksteise kõrvale ning lisas veel kahes veerus 10 muud allikat, mis pärinevad osalt naaberrahvastelt. Neli veergu on analoogilised neljale evangeeliumile. Hilisemad ärakirjutajad on teksti mehaaniliselt ja osalt valesti kokku pannud, millest tulenevadki kordused ja kronoloogilised eksimused tekstis.

Tolleaegsed teoloogid raamatut hästi vastu ei võtnud. Alles Johann Gottfried Eichhorn töötas raamatust idee saades 1. Moosese allikad ise läbi, misjärel Astruci avastust tunnustati, esialgu Saksamaal. Praeguseks on Moosese autorsus ja allikate varane dateering juba ammu kummutatud.

Astruc on avaldanud ka raamatu "Dissertation sur l'immatérialité, l'immortalité et la liberté de l'âme" ("Traktaat hinge mittemateriaalsuse, surematuse ja vabaduse kohta"; Pariis 1755).

Teoseid

Meditsiin

• "Tractatus de motus fermentativi causa, novam et mechanicam hypothesim continens" (1702). Prantsuse keeles "Mémoire sur la cause de la digestion des aliments" (1711) ja "Traité de la cause de la digestion, où l'on réfute le nouveau sistème de la trituration et du broïement" (1714).
• "Dissertation sur l'origine des maladies épidémiques et principalement sur l'origine de la peste, où l'on explique les causes de la propagation et de la cessation de cette maladie" (1721)
• "Mémoires sur la peste de Provence" (1722–1725).
• "De morbis venereis" (pdf; 1736, 1740). Prantsuse keeles "Traité des maladies vénériennes" (3 köidet 1740). Teos tõlgiti ruttu ka inglise keelde.
• "De morbis renereis" (1736–1740).
• "Traité des maladies des enfants" (1748).
• "La Nécessité de maintenir dans le royaume les écoles de chirurgie qui y sont établies dans les Facultés et collèges de médecine" (1749).
• "Tractatus therapeuticus" (1750).
• "Doutes sur l'inoculation de la petite vérole, proposés à la Faculté de médecine de Paris" (1756).
• "Traité des tumeurs et des ulcères, avec deux lettres: I. Sur la composition de remèdes dont on vante l'utilité et dont on cache la préparation. II. Sur la nature et le succès des nouveaux remèdes qu'on propose pour la guérison des maladies vénériennes" (2 köidet, 1759).
• "Traité des maladies des femmes avec un catalogue chronologique des médecins qui ont écrit sur ces maladies" (6 köidet, 1761–1765).
• "Traité des Tumeurs" (1759).
• "L'Art d'accoucher réduit à ses principes avec l'histoire sommaire de l'art d'accoucher, et une lettre sur la conduite qu'Adam et Ève durent tenir à la naissance de leurs premiers enfants" (1766).
• "Mémoires pour servir à l'histoire de la Faculté de médecine de Montpellier, par feu M. Jean Astruc" (1767).

Muud

• "De Sensatione" (1720).
• "De Imaginatione" (1723).
• "Mémoires pour l'histoire naturelle de la province de Languedoc, divisés en trois parties, orné de figures, et de cartes en taille-douce" (1737).
• "Conjectures sur les mémoires originaux dont il paroit que Moyse s'est servi pour composer le livre de la Genèse" (1753). Uusväljaanne "Conjectures sur la Genèse" Pierre Giberti sissejuhatuse ja märkustega, Pariis: Noêsis 1999.
• "Dissertation sur l'immatérialité et l'immortalité de l'âme" (1755).
• "Dissertation sur la liberté" (1755).

Välislingid

• Artikkel piiblileksikonis, portree, bibliograafia (saksa keeles)
• Sissekanne kirikuleksikonis, bibliograafia (saksa keeles)