Tüümus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paljude selgroogsete loomade elutähtsaks peetava kaitse- ja endokriinelundiga seonduvast; siirdatud tüümuse või selle osade kohta vaata artiklit Doonortüümus; laborites kasvatatud rakumassi kohta vaata artiklit Kunsttüümus

Tüümus ehk harkelund on tänapäeval paljudel selgroogsetel loomadel sünnieelselt peamiselt epiteelkoest koosnev lõpustaskutekkeline esmane lümfoidorgan. Sünnijärgselt koosneb tüümus valdavalt lümfoidkoest[1], mille funktsioonideks on lümfoid(-immuun)süsteemi elundite ja lümfikudede arengu ning mujal kehas toimuvate rakuliste immuunvastuste reguleerimine, ka autoimmuunsuse ärahoidmine.

Selgrootutel harkelundit ei ole, neil reguleerivad kaitsefunktsioone mitmed endokriinsete funktsioonidega rakud ja hormoonid.

Harkelundi areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, taandareng ja rakkude populatsioon ja apoptoos ning ringlevad molekulid ja elundi patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Sisukord

Tüümuse uuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inglise kirurgi ja arsti Geoffrey Keynesi (1887–1982) arvates võis tüümus Hippokratese ja Aristotelese jaoks tundmatu olla.[2]

Varaseimaks harkelundi kirjeldajaks loetakse kreeka arsti Rufus Ephesust (98–117 AD), kelle anatoomiliste uuringute keskmes olid nii tüümus, süda aga ka pankreas.

Edasised anatoomilised uuringud tüümuselundi kaudu on kirjas Claudius Galenosel (129199.[3]). Galenos selgitas oma katsetega välja asjaolu, et tüümus on noorematel isenditel küllaltki suuremõõduline, kuid aja jooksul kuivavad tüümuselundi mõõtmed kokku.

Flaami anatoom ja arst Andreas Vesalius (15141564) kirjeldas tüümust oma teose "De humani corporis fabrica" 3. peatükis.

Inglise anatoom ja arst Francis Glisson (15971677) olevat oma teoses "Anatomia Hepatis" kirjeldanud tüümust kui loote toitumise jaoks vajalikku glandula nutritia't.

Itaalia poeet ja arst G. I. Pozzi arvas 1732, et tüümus on võimeline kokku tõmbuma ja toimib lümfisüsteemi pumbana.

Inglise kirurg ja anatoom William Hewson (1739–1774) uuris alamate selgroogsete lümfisüsteemi mikroskoobiga ja järeldas, et tüümuses ja põrnas leiduvad lümfotsüüdid komplekteeritakse, funktsioonidest lähtuvalt, nende elundite poolt.[4]

1828 kirjeldas Henri Milne Edwards (1800–1885) tüümusekeha funktsioone veel mitte teadaolevatena.[5]

Inglise kirurg ja anatoom Sir Astley Cooper kirjeldas oma 1832. aastal avaldatud teoses "The Anatomy of the Thymus Gland, with numerous plates"[6] näärme suuri varieeruvusi nii kujus kui ka suuruses ja arvas, et näärme olulisus lootel seisneb eksistentsi ja kasvu tagamises (selles osas nõustus ta Glissoniga).

Teoses tsiteerib Cooper mitmel korral ka Hewsoni, kes pidas tüümust näärmestruktuuri ja otstarbe sarnasuse tõttu lümfinäärmete lisaks.

Sir Astley Cooper kirjeldas näärmel 'õõnsuse' ehk 'reservuaari' olemasolu, millest väljub lahti lõigates hulgaliselt valget vedelikku (ingl white fluid)[7] (tänapäevases mõistes ilmselt lümf).

1859 avaldas The New York Journal of Medicine meditsiinidoktor Alexander Friedlebeni 1858. aastal ilmunud teose "The Physiology of the Thymus Gland in Heath and Disease; viewed from Experimental Examinations and Clinical Experience a Contribution to the History of Infantile Life" (tõenäoliselt tõlkeversioon) tutvustuses mitmeid harknäärme füsioloogiat ja patoloogiat puudutavaid kirjeldusi. Nii seisab tutvustuses, et nääre on juhadeta; tüümusehaigused väga haruldased ja tüümus ei olevat võimeline ei tervise ega haiguse juures takistama hingamist ega vere ringlust ning tüümuse astmat ei olevat olemas[8]; pealegi ei ole tüümus koertel elutähtis elund.

Bunge (Gustav von Bunge (1905)) kirjelduste kohaselt kuulub tüümus, histoloogilise koostise alusel, lümfoidelundite hulka.[9]

Enamik varasemaid tüümuse või selle osade uurimise kohta avaldatud materjale pärineb kas kirurgiliste protseduuride kõrvalsaaduste, surnud inimeste lahanguprotokollide või katseloomadega läbi viidud eksperimentide käigus või järgselt eemaldatud tüümuste uurimiste tulemusel avaldatud informatsioonil.

1960. aastatel arvati, et näärme tähtsus seisneb kasvu reguleerimises, organismi desintoksikatsiooniprotsessides, vee- ja rasva-ainevahetuses, võib-olla ka vitamiinide ainevahetuse regulatsioonis, lümfotsüütide produtseerimises ja tümo-lümfaatilise seisundi (suurenenud tüümus) arenemises ning võimalik, et ka osavõtt kaltsiumi- ja nukleiinide ainevahetuse regulatsioonist.[10]

Viimastel aastakümnetel on teaduse areng ja tehniline progress võimaldanud toota ka hulgaliselt erinevaid tüümuse koekultuure, tüümuse rakukultuure ja tüümuse rakuliine ning uurida neid teaduslikult.

Eemaldatud tüümused ja aretatud kultuurid ei asenda kaasasündinud toimivat tüümust ega garanteeri uuringute tulemuste täielikku vastavust tegelikkusele.

Tüümuse evolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümus on enamikul selgroogsetel, nagu kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud, imetajad (sh inimesed), lümfisüsteemi arengut ja toimimist, aga ka teatud patoloogilisi protsesse reguleeriv organ.

Esimesed tõendid tänapäeva selgroogsete omaga sarnase lümfisüsteemi ja selle organite olemasolu kohta pärinevad Maa ligi 4,54 miljardi aasta vanuse ajaloo viimase 500 miljoni aasta piirest.

Tüümuse anatoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Selgroogsete alamhõimkonna tüümuse võrdlev anatoomia (osaline)[muuda | redigeeri lähteteksti]

20. sajandi algusaastatel ei tuvastatud tüümuselundit osadel keelikloomadel.

Dohrnsi ja Schaffersi uurimused indikeerisid sõõrsuudel tüümusega sarnanevaid struktuure.[11]

Tüümuselundit peetakse fülogeneesi esimeseks kaitseorganiks kõhrkaladel ja luukaladel[12].

Sõõrsuude (ojasilm, merisutt) lõpuste filamentide otstes talitlevad tüümuse-eelsed struktuurid tümoidid, kus paiknevad T-rakud ja ekspresseeritakse vastavaid geene (FOXN4L, CDA1 jt), mida teistel loomadel seostatakse tüümusega.

Kõhrkalade tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kõhrkalade tüümus

Dohrn'i (1884) arvates areneb kõhrkalade klassi liigitatuil tüümus 1.–5. lõpusetasku 'vohangutest' (väljasopistis).

Johan August Harald Hammar (1910) on uurinud kõhrkalade tüümust – see paikneb neil naha all, koosneb tüümuse sagaratest, millel saab eristada tüümuse koort ja säsi.

Ganoidenthymus (tänapäeval võib-olla kiiruimsete klassi alamklassidel Chondrostei ja Holostei) on neil loomadel vähe uuritud, tüümuse olemasolu neil on tõendanud Hermann Friedrich Stannius (1839).[13]

Teleostierthymus on uurimist leidnud Maureri (1886) poolt.[14]

Roomajate tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kilpkonnaliste selts[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kilpkonnalistel on tüümus samuti sagaraline – kuid nende arv on varieeruv – neil võib olla 3 või 4 tüümust.[15]

Schildkrötenthymus võis koosneda ühest paaritust ja lisaks paarilisest näärmest.

Maoliste alamselts[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Mao tüümus

Maoliste tüümust on vähe uuritud, kuid arvatakse, et tüümus on neil üks esimesi lümfoidorganeid, mis välja areneb. Mao tüümust (saksa der Ophidienthymus) on maininud juba Blasius (1681).[16]

Harkelund paikneb kilpnäärme ja vahetult südame tipu ees.

Madude tüümus on osadel madudel, nagu boa, püüton, vilbasnastik, Hydrus ja lõgismadu tõenäoliselt kahesagaraline elund.

2 tüümuse sagarat (või ka mitmest tüümuse sagarikust koosnev) kummalgi kehapoolel on nastikul ja harilikul silenastikul.[17]

Sisalikumaol aga on tüümus rasvkoega nii läbipõiminud, et mõjub ühesagaralisena.

Madude (nagu paljude teistegi roomajate) tüümuse rakkude pinnal olevad molekulid sarnanevad seerumi immunoglobuliinidega, kuid on tõenäoliselt T-rakkude retseptorite eelkursorid.[18]

Lindude klass[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnu tüümusele pööras tähelepanu Itaalia anatoom Giovanni Battista Morgagni (1762).[19]

Lindudel paikneb harknääre kaelal otse naha all.

Imetajate klass[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elevantidel on tüümus püramiidjas ja kahesagaraline.

Hiire tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Hiire tüümus

Hiire tüümust on teadlased uurinud juba mitme aastakümne jooksul.

Täpsed andmed selle kohta, mitu tüümust hiirel on, puuduvad. Osade uurijate arvates võib hiirel paikneda toimiv 2. tüümus ka kaelapiirkonnas.[20][21][22]

Närilise tüümuse epiteel areneb lootel 3. ja 4. lõpusetasku endodermist ja mesenhüümist. Tüümus koos kilpnäärmega migreerub kaudaalselt ning 15. päeval eraldub tüümus ja liigub rindkere (thorax) suunas. Embrüoaalse thymus primordium'i rakukogumine koed võivad moodustada ektoopilise tüümuse kudesid kaelas, kilpnäärmes ja kõrvalkilpnäärmes.[23]

Emaste hiirte tüümus kaalub rohkem kui isaste oma, tüümuse kaal võib varieeruda ka hiiretüvede lõikes.

Tiine emase hiire tüümus teeb tiinuse ajal kaasa märgatavaid muutusi nagu atroofia, kuid rakkude funktsioonid (töövõime) uurijate arvates säilivad.[24]

1971 avaldatud uurimus, milles kasutati ühe päeva vanuseid vastsündinud Charles Riveri hiirepoegi, kelle keskmine kehakaal oli 20,0 grammi ja tüümuse kaal 6,2 mg, esitab materjali tüümuse koore rakkude migratsiooni kohta Peyeri naastudesse.[25]

Hiire normaalne ealine tüümuse vananemine toimub paljude tegurite koostoimel, esineda võib muutusi tüümuse epiteelirakkude spetsiifiliste markerite ekspressioonis, tüümuse fibroplastide hulga suurenemine, apoptootiliste rakkude hulga suurenemine jpm.[26]

Lümfopoees hiire tüümuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

1969 avaldatud uurimuses, mis põhines 80 kahe päeva vanuste mõlemast soost 'ohverdatud' Swiss albiino hiirte (Hale-Stoner tüvi) autoradiograafilisel uurimisel, tuvastas, et hiirtel migreeruvad tüümuse lümfirakud tüümuse koore osast perivaskulaarsetesse kanalitesse, mis paiknevad tüümuse kortikomedullaarse tsooni lähedal, kahe päevaga ja siis kaovad – enamik neist tõenäoliselt migreerub tüümusest lümfisoonte kaudu.

Lümfopoees – G2- faas: enamikul rakkudel 86–94 minutit, mitoos: 27–44 minutit; DNA süntees: 7 tundi; teke 93 tundi.[27]

Hiire tüümus ja Ebola viirusnakkus[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Ebola viirushaigus

Täiskasvanud emaseid BALB/C laborihiiri nakatati hiirte tarvis muundatud Ebola viirusega ja hiired tapeti viiendal nakatumisjärgsel päeval.

Kudesid uuriti valgusmikroskoopi, immunohistokeemiat, elektronmikroskoopi ja in situ hübridisatsiooni kasutades.

Viiruse replikatsioon toimus makrofaagides, lümfisõlmedes, põrnas, hepatotsüütides, neerupealise koore rakkudes, fibroblast-like cells (FLC). Severe lymphocytolysis oli tuvastatav põrnas, lümfisõlmedes ja tüümuses.[28]

Hiire tüümus ja gripiviiruse tüvi H7N7[muuda | redigeeri lähteteksti]

Laborihiirte nakatamisel gripiviiruste tüvedega H7N7 (infektsioon kutsus esile leukotsüütide absoluutarvu vähenemise 84%) ja H5N1 (leukotsüütide arv vähenes kuni <5%) täheldati tüümuse tuntavat atroofiat juba nakkuse 6. päeval. CD4+CD8+ tümotsüütide polulatsioon oli HPAIV-infektsiooni (Highly Pathogenic Avian Influenza Virus infection) korral pea tuvastamatu. Lümfotsütopeeniat ei täheldatud H1N1v ja H5N2 infektsioonide korral.[29]

Hiire tüümuse kiiritamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katsed hiirtega on näidanud, et kiirituse vastuvõtule järgnevate rakukahjustuste korral suureneb hiire tüümuses IL-22 tootmine, arvatakse, et nimetatud interleukiin toetab tüümuse epiteelirakkude funktsionaalsuse jätkamist ja paljunemist.[30]

Kemoresistentsed vähirakud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Medikamentoosne onkoloogia leiab küll rakendust vähktõvega seotud valdkondades, kuid osade uurijate arvates ravib kemoteraapia pahaloomulisi kasvajaid väga harva, selle tõenduseks on liig sageli teatud kemoresistentsete vähirakkude taaslevik.

Hiirte lümfoomi mikrokeskkonna uuringud on tuvastanud, et manustatud doksorubitsiin indutseerib hiire tüümust ekspresseerima rohkem tsütokiini IL-6 ja TIMP metallopeptidaasi inhibiitor 1, mis katsete tulemuste valguses kaitsevad neid vähirakke nimetatud aine hävitava toime eest, peamiseks lümfoomirakkude kaitseorganiks rindkereõõne keskosas, kus paiknevad süda, söögitoru ja hingetoru ning lümfikudede kõrval, oli tüümus. Kuna indutseeritud lümfoomiga (süstelahus) katsealustel hiirtel tuvastati kemoteraapia agensi poolt puutumata jäänud lümfoomirakke rohkelt just tüümuses arvatakse, et tüümuse epiteelirakkude poolt eritatavad faktorid moodustavad kaitsebarjääri osade kemoteraapias kasutatavate keemiliste ainete vastu.[31]

Tüümuse koe siirdamine[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse koe siirdamine

Tüümuseta laborihiirte lümfisõlmedesse siirdatud tüümuse koed lõid neil hiirtel toimiva immuunsüsteemi.[32]

Koaala tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Koaala tüümus

Varaseima koaala kaela tüümuse kirjelduse on avaldanud anatoomiaprofessor Johnson Symington (1900). Symington kirjutab, et tüümuse kehad jäeti varem tähelepanuta või peeti neid sülje- või lümfinäärmeteks. Symingtoni poolt lahti lõigatud 30 sm koaala kaelas paiknesid kaks tüümuse sagarat – mõlemad keskmiselt 15 mm pikad, 12 mm laiad ja 3 mm paksud. Tüümuse sagarad koosnesid koorest ja säsist ning Hassalli kehadest.[33][34]

Koaala embrüol on tuvastatud tüümus ka embrüonaalses arengujärgus.[35]

1996. aastal tuvastati neoplastiline protsess (makroskoopiliselt, hematoloogiliselt, histoloogiliselt ja immunohistoloogiliselt) – tüümuse lümfosarkoom 7 aasta vanusel emasel koaalal.[36]

Koduloomade tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Koertel ja kassidel toimub tüümuse taandareng ning asendumine side- ja rasvkoega paralleelselt suguküpsuse saabumise ja piimahammaste vahetumisega.

Hobustel toimub tüümuse areng kuni teise elukuuni, seejärel areng aeglustub ning hakkab hiljem taandarenema, asendudes side- ja rasvkoega.[37]

Lamba tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lamba tüümus

Lamba embrüol on tuvastatud tüümus embrüonaalses arengujärgus[38].

Lamba embrüo tüümus hakkab formeeruma tiinuse esimesel trimestril. Meriino lammaste neonataalne tümektoomia takistab uurijate arvates perifeersete T-rakkude populatsioonide normaalset teket.[39]

Lamba tüümus kasvab edasi ka pärast lambatalle sündi ja saavutab maksimummõõtmed ~2 kuu vanuses.

Pole selge, kas lammaste jaoks on tüümus elutähtis elund – in utero tümektoomia läbinud lambatalledel ei tuvastatud postnataalse arengu jooksul nn runting syndrome (tüümuse atroofia jm).

Lamba tüümus on paariline elund, mille vasak ja parem pool asuvad mõlemal pool kaela – saab eristada tüümuse kihnu, koort, säsi, kortikomedulaarset tsooni.[40]

Lambalt eemaldatud suurenenud tüümus

Lamba tüümuses on tuvastatud Hassalli kehade lõhustamine makrofaagide poolt – lamba embrüo tüümuses toimub suurenenud Hassalli kehade lõhustamine makrofaagide poolt kas tiinuse lõppedes või kohe pärast lambatalle sündi, ning asendatakse uute Hassalli kehadega. Arvatakse, et see on normaalne füsioloogiline protsess, mis peaks kestma kogu lamba eluea.[41]

Merisea tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Merisea tüümus

Meriseal (Cavia porcellus) on tuvastatud tüümuse sagarad kaelapiirkonnas (Ruben, Maximow). Osad varasemad eksperimendid indikeerivad, et merisigadel võib tüümuse eemaldamine mõjutada teatud kehakaaluga isasloomadel munandeid – põhjustades hüpertroofiat.

Vastsündinud merisea (kaal 100 gm) tüümuse sagara mõõtmed on : 10 x 15 x 7 x 10 mm.

Olles eemaldanud 55-l 1-, 2-, 3-, või 4-päevasel meriseal tüümused, jälgiti loomi mõnda aega ja siis tapeti. Osadel tapetud merisigadel tuvastati kõrvalkilpnäärmete lähedal tüümusekoe jäänukeid sagarate näol, selgelt eristatava koore ja säsiga.

Erinevalt mõnedest teistest katseloomadest ei tuvastatud mersigadel tüümuse eemaldamise järgselt rahhiiti.[42]

Vanematel merisigade tüümse sagarate mõõtmised indikeerivad nende mõõtmete kahanemist, kuid koor ja säsi jäävad ka rasva kõrval tuvastavateks. Merisea tüümuse moodustavad koor, säsi, tüümuse kihn, vaheseinad, tümotsüüdid jm.

Arvatakse, et kuna tüümuses toimub DNA süntees, on elund võimeline talitlema kogu eluaja.[43]

Opossumlaste tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Opossumi embrüonaalne tüümus hakkab tõenäoliselt formeeruma 3. ja 4. lõpusetasku endodermist.[44]

Virgiinia opossumi (Didelphis marsupialis) tüümus on paariline struktuur, mis paikneb aordikaare lähedal (rinnas) ja koosneb sünnijärgselt diferentseerumata embrüonaalsetest rakkudest. Opossumitel on tüümus oluline lümfoidsete kudede arengul ja toimimisel.[45]

Opossumi tüümusel saab eristada tüümuse kihnu.[46]

Roti tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Roti tüümus

Roti tüümusel saab eristada koort ja säsi. Roti tüümus on osaliselt sagarikeks formeerunud. Tüümuse sagarikud on ühenduses sidekoest väätidega, mis on ühenduses tüümuse kihnuga.

Roti tüümus sisaldab tüümuse epiteelirakke, tümotsüüte, Hassalli kehi, plasmarakke ja nuumrakke.

Roti tüümuse areng jätkub kuni suguküpsuse saabumiseni, sellele järgneb normaalne ealine taandareng.[47]

Katsed 6–8 nädala vanuste albiino rottide elunditega tuvastasid, et nende tüümuse rakkude (tümotsüüdid, lümfotsüüdid) tuumad sünteesivad adenosiintrifosfaati.[48]

Katsed laborirottidega võivad indikeerida seda, et tüümus võib hüpotaalamuse-hüpofüüsi-gonaadide telje kaudu mõjutada maksa funktsioone.[49]

Närvistus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Roti tüümuse kihnu all, sees ja tüümuse kortikomedullaarses tsoonis ning vähemal määral ka koores on tuvastatud sümpaatilise närvisüsteemi noradrenergilisi neuroneid.[50]

Eksogeensete hormoonide manustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katsed laborirottidega, kellele manustati eksogeenset melatoniini, tuvastasid, et hormoon takistas stressis loomadel tüümuse involutsiooni kas osaliselt või valdavalt.[51]

F344 rats[muuda | redigeeri lähteteksti]

Katse, kus 3. rühma F344 rotte toideti 7 nädala jooksul E-vitamiiniga rikastatud toiduga (0, 50 ja 585 mg/kg toidu kohta) indikeerivad, et E-vitamiin võib oluliselt mõjutada T-rakkude diferentseerumist tüümuses.[52]

Sea tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uurimuse jaoks 'ohverdatud' nelja sea tüümused olid kahesagaralised. Sea tüümusel tuvastati tüümuse kihn, koor, kortikomedullaarne tsoon, säsi ja Hassalli kehad.[53][54]

Ühes uuringus nakatati 21 siga sigade Aafrika katku viiruse isolaadiga Spain-70. Sigade tapimise järel tuvastati neil ka tüümuse lesioone, kuid arvatakse, et need koos tümotsüütide rohke apoptoosiga, ei mängi akuutse sigade Aafrika katku korral määravat rolli.[55]

Veise tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ravimina[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse ekstrakt

Tüümuse ekstrakt on organoteraapias (elundiekstraktravi) kasutatav bioloogiline preparaat, mida toodetakse lehma tüümusest ja kasutatakse mitmete infektsioonhaiguste nagu gripp, uus gripp A(H1N1), B-hepatiit, C-hepatiit, mononukleoos, ohatis, urkepõletik ja AIDS/HIV korral.

Elunidekstrakti kasutatakse ka astma, allergilise riniidi, toiduallergiate, pahaloomuliste kasvajate, reumatoidartriidi, viirusnakkusejärgne väsimussündroom, süsteemse erütematoosse luupuse ravis.

Veel kasutatakse tüümuse ekstrakti vähihaigetel, kellele on tehtud kiiritusravi või kemoteraapiat, valgete vereliblede tootmise tagamiseks.[56]

Vasika tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Värskelt tapetud vasika (tund pärast tapmist) tüümusekudedest eraldatud ja töödeldud tüümuse fragmentides (nt tümotsüütide mitokondrites, tümotsüütide rakutuumades) on vastavate seadmete ja preparaatidega tuvastatud tsütokroome: mitmeid tsütokroom a-sid, b-sid ja c-sid.[57]

Vasika tüümuse deoksüribonukleoproteiini (deoxyribonucleoprotein) uurimine X-kiirguse fluorestsentsmeetodiga indikeeris Fe, Ni, Cu ja Zn esinemist ning Cr, Mn ja Co mitteesinemist.[58]

Proboost[muuda | redigeeri lähteteksti]

PROBOOST Thymic Protein A on toode, mis sisaldab vasika tüümuse rakukultuuridest eraldatud thymic Protein A-d. Toodet reklaamitakse inimestele mõeldud toidulisandina, mis teoreetiliselt peaks toimima sarnaselt looduslikest allikatest eraldatud ja töödeldud tüümuse ekstraktiga.[59][60]

FDA ei ole tootele hinnangut andnud.

Tümostimuliin[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tümostimuliin

Tümostimuliin (CAS-i number 117149-30-3)[61] on vasika tüümusest eraldatud immunostimulantse toimega faktor, mis stimuleerib T-rakkude paljunemist ja diferentseerumist.

Subproduktina[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Subproduktid

Kulinaarias valmistatakse vasika tüümusest rooga, mille prantsuskeelne nimetus on ris de veau.

Esikloomaliste tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reesusmakaagi tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ahvi embrüonaalse tüümuse uurimisel kasutati tiinete reesusmakaakide (Macaca mulatta) emasahvidelt keisrilõikega kätte saadud erinevas vanuses 'ahvibeebisid', kellel tuli tüümuse välja lõikamiseks eemaldada pea kehast. Reesusmakaakide 40–50 päeva vanuste embrüote tüümusel tuvastati tüümusekihn, histoloogiliselt aga rohkesti epiteelirakke ja väheseid tümotsüüte.[62]

Reesusmakaagi tüümus saavutab suurimad mõõtmed 1. eluaastaks.

Inimese tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse organogenees[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Thymus primordium
Next.svg Pikemalt artiklis Embrüonaalne tüümus

Inimeste üsasisese (prenataalse), üsavälise (postnataalse) ning noorukiea arenguetappidel teeb harkelund koos indiviidiga kaasa unikaalse ontogeneesi.

Indiviidi embrüonaalse tüümuse areng saab alguse juba raseduse esimesel trimestril spetsialiseerunud rakkude, tümotsüütide, näol.[63] 10. rasedusnädalaks on tümotsüüte tüümuses 95%.

Tümotsüütide migratsioon embrüo tüümusessse on valdavalt autonoomne protsess.

Köllikeri ja Hisi arvates formeerub elund epiteelist.[64]

Elund areneb lootel koos kõrvalkilpnäärmetega 3. ja 4. lõpusetasku endodermist[65]. Sellele järgneb mõlemale elundile spetsiifilise, algeks oleva rakukogumi moodustumine lootel, millele on iseloomulikud transkriptsioonifaktorite Foxn1 ja Gcm2 ekspressioon.

Kuni 6. rasedusnädalani on elund valdavalt epiteliaalne, kuid on omandanud kaudaalselt juba pikenenud kuju. 7. rasedusnädalal toimub aktiivne kattekoerakkude (epiteelirakk) paljunemine, rakud ekspresseerivad neuroendokriinseid retseptoreid, ja need migreeruvad ventraalselt.

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse areng lootel

8. rasedusnädalast alates lahknevad kõrvalkilpnäärmed, tüümuse pooled hakkavad üksteise poole kasvama[66] ja ühinevad südamepaunaga ning moodustuma hakkab säsiosa. On arvatud, et hematopoeetilised pluripotentsed tüvirakud pre-T-rakud (CD45+CD34hiCD7+) on 8. nädalal tõenäoliselt jõudnud luuüdist migreeruda juba ka loote tüümuse algse rakukogumi epiteelirakkudesse. Lisaks on tüümuses tuvastavad CD45+CD34intCD7+ ja CD45+CD34lo/-CD7+ rakud. Enamik tüümusesiseseid tümotsüüte ei ekspresseeri CD4 ja CD8 (DN – double negative).[67]

10. nädalaks on loote tüümuse rakukogumil eristavad sagarad, tüümus ise kaalub ligi 0,1 grammi. 11. ja 12. nädalal on tuvastatavad küpsed T-rakkude antigeenid.

Makrofaagid sisenevad tüümuse säsisse alates 14. nädalast. 14. ja 16. nädala vahel migreeruvad küpsed tümotsüüdid tüümusest sekundaarsetesse lümfoidelunditesse.

Hassalli kehade moodustumise (ilmumise) kohta tüümuses on andmed varieeruvad, neid on tuvastatud 8.–16. rasedusnädalani.

Elund hakkab üsasiseselt talitlema alles pärast seda, kui tüümuse säsi ja koor, mille diferentseerumine algab siis, kui loode on 12-nädalane[68], on diferentseerunud ehk 17. rasedusnädala paiku.

Immunohistokeemiliste uuringute alusel on 20. rasedusnädalal (inglise 18. gestational weeks) tuvastatavad ensüümi türosiin hüdroksülaasi- positiivsed närvid.[69]

Tüümuse arengus mängivad rolli ka tulevase ema toitumis- ja joogiharjumused, nii sekkub tarbitud etanool loote tüümuse arengusse – takistades tüümuse epiteeli ja toimiva tüümuse mikrokeskkonna arengut nii, et T-rakkude koolitamine häirub ja see võib kaasa tuua T-rakulise immuunsuspuudulikkuse.[70]

Tüümus on enamikul ajaliselt sündinud vastsündinutel täielikult arenenud.

Tüümuse normaalne üsaväline areng toimub vastavuses kudede, rakkude ja elundi talitlusega ja väljendub elundi massi suurenemises, mis kestab 2. eluaastani. Vahepeal kaalutõus peatub, et alata uuesti vanuses 7–12.

Areng, steroidid ja nende retseptorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse arengut ja talitlust seostatakse ka steroidhormoonidega.

Uuringu alusel ei ole tänapäeval võimalik tuvastada nais- ja meeslootel erinevusi androgeeni retseptorite ekspressioonis, mis toimub ka tüümuses, läbi kogu raseduse.[71]

Molekulaarsed arengumehhanismid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatakse, et olulist rolli 3. lõpusetasku organogeneesis mängivad Foxg1, retinoehappe signaalirajad ja fibrobasti kasvufaktor 8 (FGF8) signaalid.

Transkriptsioonifaktorid Foxg1, Isl1, Foxn1, Cited2, Eya1[72] ja Six.[73] ja Tbx1 (kromosoomis 22q11.2)[74] mis reguleerivad vastavate geenide transkriptsiooni moodustamaks tüümuse primordiumi. Transkriptsioonifaktorite suhted ja toimed pole seni veel selged.

Arvatakse, et tüümuse arenguks on vajalik Hox-Eya-Pax-Six-võrgustik.

Tüümuse Foxg1 ekspressiooniga primordiumis kaasneb kemokiini CCL25 komplekteerimine.

FoxN1 ekpspressiooni arenevas tüümuses reguleerivad Wnt signaalirajad.[75]

Embrüonaalne tüümus komplekteerib loote tümotsüütide (näiteks CD4-CD8-CD25-CD44+) migratsiooni esile kutsuvaid keemilisi signaalühendeid kemokiine: CCL21, CCL25, ja CXCL12.[76]

Tüümuse arengu soolised iseärasused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimese tüümuse anatoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse levinud asend täiskasvanud inimesel
asend
harkelund paikneb inimestel enamasti rinnaku taga eesmises keskseinandis, nn trigonum thymicum'is[77] (tüümuse kolmnurk). Elundi alumine osa paikneb südamepauna peal, selle taha jäävad ülenev aort ja aordikaar. Elund on ühendatud rinnakuga sterno-hyoidei ja sterno-thyroidei lihastega. Kaelas paikneb elund hingetoru peal;
kirjeldus
paariline, sagarikulise ehitusega, sagarad on keskelt tüümuse isthmusega ühendatud selliselt, et moodustub H-tähe kuju (võimalikud ja normaalsed on ka teistsuguse kujuga), sagarad ja sagarikud kaetud sidekoelise tüümuse kihnuga;
kaal
sündides kaalub harkelund lapsel keskmiselt 10–30 grammi ja kasvab 20–40 grammini puberteedieaks ja alaneb 60. eluaastaks 10–15 grammile[78].

Tüümuse asend ja morfoloogia on suuresti varieeruvad nii on mitmeid teateid kirurgiliselt oluliste anatoomiliste muutuste kohta nagu tüümuse asend kaelas ja medistiinumis või mõlemas ning asendimuutuste kohta nagu tüümuse asend kilpnäärmes, kilpnäärme peal, accessory thymus, accessory cervical locations ning ebanormaalne kaela ja keskseinandi asend.

40-aastasel mehelaibal on tuvastatud üsna suur kahesagaraline tüümus, mis ulatus kilpnäärme alumisest osast kuni eesmise keskseinandi südamepaunani.[79]

Thymic horns[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse kitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse kitsus

Tüümuse kitsuse (isthmus) all peetakse harilikult silmas kahesagaralise tüümuse sagaraid ühendavat sidekoest struktuuri[80], mida saab pidada ajutiseks struktuuriks, kuna tüümuselundi vananedes asendub kitsus rasvkoega.

Tüümuse koor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse koor

Tüümuse koor (cortex thymi) koosneb valdavas osas tümotsüütidest (lümfotsüüdid), sh T-tüvirakud, T-eelrakud, T-naiivsed rakud, makrofaagid, tüümuse dendriitrakud, tüümuse müoepiteelrakud (rakkudel oluline roll haigusliku seisundi müasteenia väljakujunemisel).

Väiksemal hulgal sisaldab tüümuse koor ka kattekoerakke ja algtugikoerakke. Kuigi arvuliselt vähemuses, moodustavad kattekoerakud koos algtugikoerakkudega tüümuse T-rakkude eluvõrgustiku.

Tüümuse koore rakud sisaldavad ja komplekteerivad koos ülejäänud organismi mikrokeskkonnaga määramatul hulgal mobiilseid osakesi, mis sisaldavad tsütokeratiini ja komplekteerivad desmosoomi võrgustiku, millesse on T-rakud tihedalt pakitud, eritavad: tümotaksiini tõmbamaks luuüdist T-tüvirakke tüümusse ja tümosiini, seerumi tüümuse faktorit ja tümopoietiini, kõik need komplekteeritakse naiivsetest T-rakkudest valmis T-rakkudeks.

Tüümuse koor on ka vere-tüümuse barjääriks, tagamaks valmimata T-rakkude positiivse ja negatiivse selektsiooni antigeenide vabas keskkonnas.

Tüümuse koe saarekesed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse koe saarekesed

Arvukaid tüümuse koe saarekesi (noduli thymici accessorii) võib esineda nii kaelas (nimetatakse ka 'kaela tüümuseks' cervical thymus, kuni 36%-l), vahelihases, kopsude parenhüümis ja mujalgi.[81]

Pole selge kas tüümuse koe saarekeste all võidakse silmas pidada ka aberrantset tüümusekude, mida võidakse tuvastada radioloogiliste uuringute ajal ja kuvada piltdiagnostika abiga või tuvastada ka operatsioonide käigus, kas kaelas, kopsuväratis või spatium retropharyngeum'is jm.[82]

Tüümuse kortikomedullaarne tsoon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse kortikomedullaarne tsoon

Tüümuse kortikomedullaarne tsoon on tüümuses funktioneeriv veresoonte rohke piirkond mis eraldab tüümuse koort ja säsi.

Tüümuse parenhüüm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse parenhüüm

Tüümuse parenhüümi all peetakse silmas elundi talitlevat osa. Tüümuse parenhüümi ümbritseb tüümuse kihn, põrkad ja perivaskulaarsed ruumid.

Parenhüüm koosneb tüümuse epiteelkoest ja lümfirakkudest.

Tüümuse perivaskulaarsed ruumid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse perivaskulaarsed ruumid

Tüümuse perivaskulaarsed ruumid on paljudel selgroogsetel loomadel tüümuse funktioneerivad sidekoe osad, mis paiknevad tüümuse kihnus.

Tüümuse sagarad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse sagarad

Tüümuselundil on kaks tüümuse sagarat – vasak (lobus sinister) ja parem (lobus dexter). Iga sagar koosneb tüümuse koorest ja tüümuse säsist, mis on varustatud rikkaliku vere- ja lümfisoonte võrgustikuga.

Mõlema tüümuse sagara ülemine tipp ulatub kaela ning on ühendatud thyrothymic ligament'iga kilpnäärme vastava sagara alumise otsaga.

Tüümuse sagarad on kaetud sidekoelise tüümuse kihnuga. Kihnust lähtuvad vaheseinad jaotavad elundi tüümuse sagarikeks.[83]

Inimestel võidakse normaalseks pidada ka vahelmise tüümuse sagara olemasolu.

Tüümuse sagara õõnsused[muuda | redigeeri lähteteksti]

De Graaf (1671), Bartholinus (1673), Vernois (1740) jmt autorid on kirjeldanud tüümuse sagarikes olevaid õõnsusi (õõneselund).[84]

Tüümuse sagarikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse sagarikud

Tüümuse sagarikud on paljudel selgroogsetel loomadel tüümuse kihnust lähtuvad tüümusekoe struktuurid, mis ei hõlma tüümuse säsi. Tüümuse sagarikud koosnevad tüümuse sagariku koorest, tüümuse sagariku kortikomedullaarsest tsoonist, tüümuse sagariku säsist ja tüümuse sagariku perivaskulaarsetest ruumidest.

Tüümuse strooma[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse strooma

Tüümuse strooma areneb embrüogeneesis tüümuse primordiumist.

Strooma koosneb tüümuse epiteelist, fibroplastidest, dendriitrakkudest ja tüümuse makrofaagidest.

Tüümuse strooma kontrollib tümotsüütide paljunemist, diferentseerumist ja selektsiooni.

Tüümuse säsi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse säsi

Tüümuse säsiks (medulla thymi) nimetatakse paljudel selgroogsetel loomadel tüümuse sagarikes eristatavat osa, milles on tuvastatavad Hassalli kehad ja väheses koguses ka tümotsüüdid ja mida eraldab tüümuse koorest veresoonte rohke tüümuse kortikomedullaarne tsoon.

Inimese tüümuse füsioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse füsioloogia

Tüümuse funktsiooniks on rakulise immunoloogilise kaitse tagamine ning organismi varustamine tänapäeval veel jäljendamatute funktsioonidega T-rakkude populatsioonide ja MHC klassi II tüümuse koesobivusantigeenidega, aga ka lümfotsüütide koolitamise kontrollimine, osalemine suguelundite arengus ja mitmetes endokriinsetes funktsioonides ning patoloogiaga seotud protsessides.

Tüümuses ei toimu lümfi filtratsiooni.

Sir Astley Cooper ("The Anatomy of the Thymus Gland, with numerous plates" (1832) arvas, et näärme funktsioonid lootel võivad olla seotud tema eksistentsi ja kasvuga.[85]

1845. aastal eemaldas Restelli tüümuse (extirpating thymus) koertelt, lammastelt ja vasikatelt, püüdes uurida sel viisil tüümuse funktsioone.

Sir John Simon (1816–1904) seostas tüümuse funktsioone kopsude ja verega ("hingamine") ("A physiological essay on the thymus gland.", 1845).

Friedleben uuris toitumise mõju koertele – nälgimine vähendas tüümuse mõõtmeid ja segatoit suurendas tüümuse rasva. Friedleben kirjeldas ka tüümuse eemaldamise järgseid muutusi veres: vähesed muutused erütrotsüütide hulgas ja suurenenud leukotsüütide arv ("Thoma-Zeiss Instruments").

Dr Charles Ghika ("Étude sur le thymus", 1901) arvates on tüümus seostatav peamiselt verega ning et see on sisesekretsiooninääre, mis soodustab kasvu ja toitumist.

Tüümuse migratsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse migratsioon

Tüümuse migratsiooni all peetakse silmas arenemisjärgus oleva tüümuse primordiumi liikumist (eemaldumist) tekkekohast (3. ja 4. lõpusetasku) kaudaalselt tulevasse asukohta rinnakus.

Tüümuse migratsiooni täpsed molekulaartasandi signaalirajad, geenid, ensüümid, valgud jpt molekulid on uurimise all ning täpseid mehhanisme ja osalejaid seni veel ei tunta.

Migratsioonil ekspresseeritakse cadherin-1.

Arvatakse, et migratsiooni võimaldab vastavate rakkude apoptoos ja tüümus järgneb arteritele. Kui rakukogum on kohale liikunud saab alata LPC (lymphoid progenitor cells) rakkude laineliselt esinev sisseränne.

Häiretega tüümuse migratsioonis seostatakse ektoopilisi tüümuse kudesid terve migratsiooniraja ulatuses aga ka kõrvalkilpnäärmete paiknemist tüümuses.

Ealine taandareng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse taandareng

Tüümuse taandareng ehk tüümuse involutsioon on tüümusega sündinud loomadel valdavalt normaalne füsioloogiline protsess, mille täpseid põhjuseid ei tunta. Levinud on kaks teooriat : seda protsessi juhivad kas metaboolsed või immunoloogilised tegurid.

Tüümuse involutsiooni võib olla kas tümotsüütide (apoptootiline protsess) või tüümuse epiteelirakkude (nakkuse ja raseduse indutseeritud involutsioon) vahendatud.

Liigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hammar eristas tüümuse involutsioonil kahte liiki: akzidentelle ja ealist involutsiooni.[86]

Tänapäeval eristatakse ealist involutsiooni, sh suguhormoonide poolt esile kutsutud ja altervatiivina ka adipotsüütide hõivest indutseeritud involutsiooni, nakkuse indutseeritud ja rasedusest tingitud ja stressi-vahendatud involutsiooni.

Tüümuse ealine involutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse normaalse involutsiooni korral muutub tüümuselund mõõtmetelt väiksemaks, sellega kaasnevad ka mitmed talitluslikud ja molekulaartasandi muutused – näiteks tümotsüütide populatsioonide kahanemine koore ja säsi alas, naiivsete CD4+ T rakkude vähenemine migreerumise tõttu perifeersete lümfoidelunditesse (naiivsete ehk aktiveerimata), proinflammatoorsete tsütokiinide nagu tüümuse IL-6 taseme tõus jm, mille täpseid mehhanisme ja tegureid seni veel ei tunta.

Lapseeas koosneb elund sagaratest, sagarikkudest ja folliikulitest (epiteliaalse ja lümfaatilise koe kombinatsioon), suguküpsuse saabudes tekivad aga sidekoeväädid ja tüümuse parenhüüm väheneb, täiskasvanueas on rohkelt rasvkoe laadset vahekude ja vähesed folliikulid.[87]

Samal ajal, 2. eluaastast (mõnede autorite arvates alates sünnist) kuni 10. eluaastani tüümusekude atrofeerub 3–5% aastas (I faas). II faasi ajal 10.–25. eluaastani toimub taandareng tüümuse adipotsüütide infiltreerumise läbi säsisse. III faasi ajal, mis kestab 25.–40. eluaastani, jätkub tüümuse taandareng (kuni 5% aastas) – adipotsüüdid vallutavad tüümuse koore. IV faasi, mis algab pärast 40. eluaastat ja kestab surmani, väheneb involutsiooni määr kuni 0,1% aastas.[88]

50. eluaastaks moodustab elundi nii tüümuse perivaskulaarsete ruumide vahel oleva kui ka põhikoe massi rasv (80%) ja normaalse füsioloogia korral talitlevad koed läbivad ealisele taandarengule omase protsessi. Taandarengu kutsuvad esile mitmed suguhormoonid ja tüümuse hormoonid, kuid selles osalevad ka tsütokiinid.[89]

Tüümus on ka täiskasvanud inimesel võimeline lümfisüsteemi homöostaasi tugeva häirumise korral (nt elundite siirdamise järgselt) komplekteerima ja väljastama teatud komplekti T-rakke.

Arvatakse, et tüümuse koed ja rakud peaksid elaval inimesel lakkama talitlemast 120 aasta vanuselt.[90]

Arvatakse, et taandarenev tüümus, mida iseloomustavad tüümuse kudede kahanemine ja tüümuse rakkude funktsioonide muutumine, mis mõjutab nii nende paljunemist, apoptoosi, migratsiooni kui diferentseerumist jm, indikeerib lümfoid(-immuun)süsteemi vananemist.[91]

Suguhormoonidest tingitud taandareng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suguhormoonide esile kutsutud tüümuse taandarengut kirjeldatakse kui tüümuse ealise involutsiooni liiki, millega seostatakse nii nais- (östrogeenid) kui meessuguhormoone (androgeenid) ja mida vahendavad tüümuse epiteelirakud. Tüümuse epiteelirakkude androgeen/östrogeeni retseptorite ekspressiooni peetakse vajalikuks nii tüümuse arengul kui involutsioonil.

On mitmeid loomkatselisi tõendeid selle kohta, et suguhormoonid mõjutavad tüümuse taandarengut kuid on ka tõendeid selle kohta, et involutsioon ei ole otseselt nende hormoonide indutseeritud.

Adipotsüütide hõivest tingitud taandareng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Adipotsüütide infiltratsioonist tingitud tüümuse taandarengut kirjeldatakse kui tüümuse ealise involutsiooni alternatiivset mudelit, millega seostatakse adipotsüütide kuhjumist tüümusse. Adipotsüütide vahendatud tüümuse involutsioon on tõenäoliselt mitmeteguriline.

Tüümuse adipotsüüdid arenevad tüümuse fibroplastide arvelt ja kaovad ära ka mitmed positiivsed tegurid nagu SCF, FGF7, FGF10 ja VEGF.

Tüümuse adipotsüüdid toodavad tüümust supresseerivaid faktoreid, nagu LIF, onkostatiin M (OSM), IL-6, suguhormoone ja steroide.

Rasedusest tingitud taandareng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raseduse esile kutsutud tüümuse taandarengut on märgatud raseduse ajal, mil tüümuse rakupopulatsioon ajutiselt väheneb, tüümuse funktsioonid jäävad toimivaks ning ulatsulikku apoptoosi pole täheldatud. Arvatakse, et siin on tegu tüümuse epiteelirakkude ja hormoonisignaalidega – suguhormoonidele lisaks ka gonadotropiini-vabastajahormoon (GnRH).

Nakkusest tingitud involutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümus on väga dünaamiline elund ja reageerib mitmetele patogeenidega nakatumisele akuutse involutsiooniga. Selle protsessi täpseid mehhanisme ei tunta; arvatakse, et selle võivad esile kutsuda nii tüümuse epiteelirakud kui ka tümotsüütide suurem suremine.

Stressi-vahendatud involutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stressi-vahendatud tüümuse involutsiooni hulka arvatakse mitmetest teguritest põhjustatud tüümuse involutsioon (atroopia), milles osalevad tümotsüüdid ja mille tulemusel muutub tüümus 'ebanormaalseks'.

Seda võivad põhjustada stress, nälgimine, põletik ja vähk[92] ja alatoitumus.

Hapniku tarbimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Immunoloogiline sünaps[muuda | redigeeri lähteteksti]

Uurijatel ei ole tänapeval õnnestunud kuvada tümotsüütide ja antigeene esitlevate rakkude suhtlemist – mida kirjeldatakse kui immunoloogilist sünapsit.

Tüümuse ööpäevarütm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse ööpäevarütm

Arvatakse, et tüümuse tsirkaadi-rütmid (ka neuroendokriinsed rütmid) sarnanevad munandite omaga.

Tsükliliselt ekspresseeritakse mitmeid clock-geene.

Tüümuse senestsents[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse senestsents

Tüümuse vananemine algab II faasi ajal – puberteedieast alates ja sel ajal toimub elundi epiteelkoe taandareng adipotsüütide infiltreerumise läbi.[93]

39. südameoperatsiooni üle elanud patsientide tüümuse kudesid uurides tuvastasid uurijad lümfirakkude populatsioonis arvulisi muutusi, kuid rakkude koosseis oli uurijate arvates samaks jäänud.[94]

Osade uurijate arvates võib rasvumus (RHK-10 [E66]) tüümuse vananemist kiirendada.[95]

Inimese tüümuse geneetika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse geneetika
  • AIFM1, AIRE, bcl-2, CD4, CD8, CDC2, CDC25A, CDK4, Coronin-1A, CTLA-4, CYP2U1, Epsteini-Barri viiruse genoom (tüümuse teatud patoloogiliste seisundite korral[96], E2F1, FOXN1, FOXP3[97], HOXA3, HSPE1
  • Ikaros geen[98], IL1A, IL1B, LGALS1, LGALS3, PAX1, PAX9, PCTK2, PDCD1, polioviiruse geenid, Tbata, VEGF geen[99]

Onkogeenid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimese tüümuse histoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse histoloogia
Inimese tüümuse histoloogiline kujutis: tüümuse kihn (1), tüümuse koor (2), tüümuse säsi (3), Hassalli kehad (4), tüümuse sidekoest vaheseinad (Bindegewebssepten) (5).

Tüümus koosneb teadaolevalt kahest histoloogilisest üksusest: thymic epithelial space (see koosneb tüümuse koorest ja säsist) ja tüümuse perivaskulaarsetest ruumidest (paiknevad tüümuse kihnus).

Inimese tüümuse tsütoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse rakupopulatsioon on varieeruv, see muutub märkimisväärselt pärast kiiritusravi, nälgimist ja ka mitmete haiguslike seisundite korral.

  • early thymocyte progenitors (ETPs)
  • neuroendokriinsed rakud
Hassalli kehad[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Hassalli kehad

Inimeste Hassalli kehad ekspresserivad tüümuse stromaalset lümfopoetiini (TSLP). Inimese tüümuse stromaalne lümfopoetiin aktiveerib CD11c- positiivseid tüümuse dendriitrakke ekspresseerimaks rohkelt CD80 ja CD86, mille tulemusel suudavad nimetatud rakud indutseerida CD4+CD8-CD25- tüümuse T-rakkude paljunemist ja diferentseerumist CD4+CD25+FOXP3+ regulatoorseteks T-rakkudeks.[100]

Lümfoidkoe arengut mõjutavad rakud[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Lümfoidkoe arengut mõjutavad rakud

Tüümuse lümfoidkoe arengut mõjutavate rakkude funktsioonideks loetakse tüümuse central tolerance regulatsiooni, esmaste ja sekundaarsete lümfoikudede arengus osalemist. Nende rakkude funktsioon esmaste lümfoidkudede arengus seisneb näiteks tüümuse säsi epiteelirakkude teatud antigeenide ekpsressiooni regulatsioonis.

Embrüonaalseid tüümuse LTi rakke on tuvastatud tüümuses E14. alates.

Täiskasvanu tüümuse LTi rakke on tuvastatud tüümuses tüümuse B- ja T-rakkude lähedal.[101]

'Natural Th17'[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Thymic Th17

Tüümuse Th17 (nTh17) rakud sünteesivad IL-17 ja ekspreseerivad teatud T-rakkude retseptoreid.[102]</ref>

Neural crest (NC)-derived cells[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Neural crest derived cells

NCC-d migreeruvad neelu piirkonda ja 3. lõpusetasku piirkonda ja mesenhüümi rakkudena moodustavad tüümuse kihnu.

Aastatel 1980–2000 arvati, et tüümuselundi arengus mängivad olulist rolli NCC-rakud. Seni pole nende rakkude täpseid funktsioone arenevas tüümuses õnnestunud välja selgitada.

Thymic pericytes[muuda | redigeeri lähteteksti]
Tümotsüüdid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tümotsüüdid

Inimese normaalne tüümus sisaldab, varieeruva küpsustasemega T-rakkude populatsioone (sh prothymocyte), neid nimetatakse tümotsüütideks.

Enamiku tüümuses ringlevate tümotsüütide apoptoos toimub tüümuses endas (in situ).[103] Selle ülesandeks on T-rakkude homöostaasi ja immunotolerantsuse tagamine.

  • Ebaküpsed tümotsüüdid ka topelt negatiivsed tümotsüüdid (CD4-CD8-) – ei ekspresseeri T-rakkude retseptoreid, CD4 ja CD 8 molekule, need rakud enamasti liiuvad apoptoosi;
  • Küpsed tümotsüüdid ka topelt positiivsed tümotsüüdid (CD4+CD8+) – ekspresseerivad T-rakkude retseptoreid, CD4 ja CD 8 molekule, need rakud ei liigu programmeeritud rakusurma poole.
Migratsioon (liikuvus)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tümotsüütide migratsioon on bioloogiline protsess, kus erinevates arengujärkudes tümotsüüdid liiguvad tüümusesisestes anatoomilistes struktuurides (koor, säsi), teevad läbi rea muutusi (varustatakse näiteks spetsiifilistele funktsioonidele vastavate retseptoritega rakumembraanil) ning väljuvad tüümusest.

Nimetatud protsessi võidakse kirjeldada ka tüümuse lümfotsüütide migratsioonina, ebaküpsete T-lümfotsüütide, ebaküpsete T-rakkude migratsiooni ja T-rakkude koolitamisena.

Selle liikuvuse molekulaarseid mehhanisme, signaale ja osalejaid tänapäeval ei tunta. Arvatakse, et siin mängivad rolli osad G-valguga seotud retseptorid.

SEMA3F, NRP2, ekstratsellulaarse maatriksi (ECM) valgud ja mitmed kemokiinid osalevad tümotsüütide migratsioonis.

Uuringute kohaselt on erineva arenguastemga tümotsüüdid väga liikuvad rakud, nad migreeruvad tüümusse ja mitmete kemokiinide toimel tüümuse histoloogilistesse üksustesse ning hiljem koolitatutena tüümusest välja. Migratsioon tüümuses sisaldab selektsiooni, diferentseerumist ja paljunemist.

Topelt positiivsete tümotsüütide migratsioon tüümuse koores toimub osade autorite arvates koore sees paiknevate rakkudega suheldes, teiste arvates on rakkude liikumine juhuslik.

Tümotsüütide liikumiskiirus on varieeruv 3–8 μm/min (MRlo). Liikumist võivad blokeerida teised rakud.

Tümotsüütide diferentseerumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tümotsüütide diferentseerumine on protsess, millega kaasneb rakkude arvukuse suurenemine, positiivne selektsioon koores ja negatiivne selektsioon säsis.

Postiivse selektsiooni tulemina migreeruvad single positive (SP) tümotsüüdid tüümuse säsisse läbivad seal negatiivse selektsiooni mille käigus püütakse elimineerida autoimmuunsust põhjustavaid T-rakke.

Protsess võib toimuda tümotsüütide, tüümuse epiteelirakkude ja MHC vaheliste signalisatsiooniradade kaudu; neile võivad lisanduda ka dendriitrakud ja makrofaagid ning tüümuse müoepiteelrakud.

Arvatakse, et diferentseerumise tulemusel liiguvad veresoonte kaudu perifeersetesse immuunsüsteemi osadesse CD4+ ehk T-abistajarakud ja CD8+ T-rakud ehk T-tappurrakud.

Tümotsüütide apoptoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tümotsüütide apoptoosis mängivad rolli näiteks Cdk2 (ensüüm), Bcl-2 (valk), Mcl-1, kaspaasid (kaspaas-3 (Cpp32), kaspaas-8, kaspaas-2 (nedd2) jt ensüümid).

Autoreaktiivsed tümotsüüdid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui autoreaktiivseid tümotsüüte tüümuses ei taba surm siis võivad nad osaleda autoimmuunhaiguste patogeneesis.

Prothymocyte[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Prothymocyte

Nende tüümuse väliste rakkude täpsed migratsioonirajad ja päritolu on vaidluse all. Arvatakse, et need rakud diferentseeruvad tümotsüütideks ja T-rakkudeks.[104]

Rakud saabuvad tüümusse suuremate soonte sees, ringlevad elundis koore ja säsi alas ning väljuvad elundist koolituse läbinutena samuti soonte kaudu.

Tüümuse adipotsüüdid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse adipotsüüdid

Tüümuse adipotsüüdid on tüümuses adipogeneesi tulemusel tekkivad adipotsüüdid. Tüümuse adipotsüütide tekke kiirenemisega seostatakse mitmeid anatoomilisi j a füsioloogilisi muutusi nagu tümotsüütide arengu aeglustumist ja immunosenestsentsi.

Suguküpsuse saabudes tekivad tüümuses sidekoeväädid ja täiskasvanueas on rohkelt rasvkoe laadset vahekude.[105]

Tüümusekoe atrofeerumise II faasi ajal, 10.–25. eluaastani, toimub elundi taandareng tüümuse adipotsüütide (tüümuse adipogeneesi kiirenemine) infiltreerumise läbi säsisse. III faasi ajal, mis kestab 25.–40. eluaastani, jätkub tüümuse taandareng (kuni 5% aastas) – adipotsüüdid vallutavad tüümuse koore.

Magnetresonantstomograafia piltdiadnostika indikeerib, et 45. eluaastaks võibki tüümus normaalse metabolismiga inimestel olla asendunud rasvkoega.[106]

Molekulaarsel tasandil seostatakse tüümuse adipotsüütide infiltratsiooni tüümuse säsisse ja tüümuse involutsiooniga ka leptiini, SCF-i (stem cell factor), FGF7-t (keratinocyte growth factor- valk), FGF10-t (fibroblast growth factor 10- valk), jVEGF-i (vascular endothelial growth factor) jt faktoreid.

Tüümuse adipotsüüdid toodavad tüümuse toimimise supressiooniks mitmeid faktoreid, nagu LIF (leukemia inhibitory factor), OSM (oncostatin M-valk), interleukiin-6, steroide (sh suguhormoone).[107]

Tüümuse adipotsüütide funktsioonid on seni veel teadmata.[108]

Tüümuse B-rakud[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse B-rakud

Inimese normaalne tüümuse säsi sisaldab, peamiselt Hasalli kehade läheduses, varieeruva suurusega populatsiooni (näiteks 33 ± 4,8%) tüümuse B-rakke, kuid nende päritolu ja funktsioonid on ebaselged.[109][110]

Tüümuse B-rakud ekspresseerivad tsütoplasma immunoglobuliine IgD, IgM ja IgG-d, väga harva ka IgA-d.

Tüümuse B-rakke kirjeldasid Isaacson jt 1987. aastal, kasutades immunohistokeemia uurimismeetodeid.

Tüümuse B-rakud on tuvastatud loote, vastsündinu ja täiskasvanu tüümuses.[111][112][113]

Tüümuse dendriitrakud[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse dendriitrakud

Inimese normaalne tüümus sisaldab, peamiselt säsiosas ja tüümuse kortikomedullaarse tsooni läheduses, teatud populatsioon ja alampopulatsioonid tüümuse dendtriitrakke. Inimese (ka hiire) tüümuses on tuvastatud 3 tüümuse dendriitrakkude alampopulatsiooni.

Arvatakse, et tüümuse dendriitrakud (lüh tDC) pärinevad luuüdist ja osalevad isereageerivate T-rakkude 'eliminatsioonis'[114] ja võib-olla ka tümotsüütide arengus.

Tüümuse Langerhansi rakud[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Langerhansi rakud

Langerhansi rakud on tuvastatud nii normaalses tüümuses aga ka tüümuse Langerhansi rakkude histiotsütoosiga.[115]

Tüümuse epiteelirakud[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse epiteelirakud

Tüümuse epiteelirakud(inglise keeles thymic epithelial cells) on paljude selgroogsete valdavalt tüümuse mikrokeskkonna toeskoes leiduv ja toimiv rakutüüp.

Tüümuse epiteelirakud diferentseeruvad tüümuse epiteeli ühistest eellasrakkudest (tüvirakkudest) (common thymic epithelial progenitor/stem cells; TEPCs) tüümuse koore epiteelirakkudeks (cTECs) ja tüümuse säsi epiteelirakkudeks (mTECs).

Tüümuse histiotsüüdid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse histiotsüüdid

Inimese normaalne tüümus sisaldab tüümuse histiotsüüte, nende funktsioonid on seni veel teadmata.

Tüümuse loomulikud tappurrakud[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse loomulikud tappurrakud

Arvatakse, et tüümuse loomulikud tappurrakud vajavad arenguks kehasisest tüümust. Nende rakkude päritolu pole seni veel selge.

In vitro tümotsüütide uuringud indikeerivad, et topelt negatiivsed (CD4-CD8-, DN) tümotsüüdid võivad tüümuse loomulikeks tappurrakkudeks diferentseeruda. Kuid need rakud võivad ka luuüdist pärineda.

Tüümuse makrofaagid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse makrofaagid

Inimese normaalne tüümus sisaldab lisaks tüümuse makrofaagidele ka makrofaage, mis migreeruvad tüümusse teiste elundite struktuuridest[116], näiteks luuüdist.

Osade raskekujulist müasteeniat põdevate müasteenikute tüümuses on tuvastatud polioviirusega nakatunud makrofaage.[117]

Tüümuse mälu-T-rakud[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse mälu-T-rakud

Koe (resident) CD8(+) mälu-T-rakkude (TRM) migratsioon ja/või areng tüümuses on lõpuni uurimata. Osade autorite arvates migreeruvad mälu-T-rakud tüümusse (tsentraalne) ja teiste arvates diferentseeruvad nimetatud rakud elundis endas (lokaalne immuunsus).[118]

Arvatakse, et need rakud varustatakse spetsiifiliste retseptoritega elundis ringlevate signaalainete ja tsütokiinide ja immuunmälu toimel, mis käivitavad immuuntekkelisi (immuuntekkelised hoiatussignaalid) protsesse.

Osade uurijate arvates võivad algselt tüümusetekkelised rakud signaalsüsteemide toimel (viiruseosakeste olemasolu jt) elundisse tagasi pöörduda.

Thymic myeloid cells[muuda | redigeeri lähteteksti]
Tüümuse eosinofiilsed rakud[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse eosinofiilsed rakud

Inimese tüümuse säsi ja tüümuse sagarate vahelised vaheseinad (põrkad), eriti alla viie aasta vanustel lastel, sisaldavad eosinofiilsete rakkude eelkursoreid, nagu promyelocytes, myelocytes ja metamyelocytes.[119]

Eosinofiile on tuvastatud ka tüümuse kortikomedullaarses tsoonis ja tüümuse koores.

Eosinofiilsed rakupopulatsioonid võivad modustada kuni 2% tüümuse rakkudest.

Tüümuse eosinofiilsete rakupopulatsioonide ülesanne pole seni veel selge. Arvatakse, et neid rakke saab seostada mitte üksnes põletikuliste protsessidega, vaid ka T-rakkude arengu, apoptootiliste rakkude eemaldamise, antigeenide esitlemise, tsütokiinide ekspresseerimisega[120] ja immuunsüsteemi homöostaasi tagamisega.

Tüümuse fibroblastid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse fibroblastid

Tüümusekoe uuringud indikeerivad, et tüümus võib sisaldada tüümuse fibroblaste.[121]

Thymic myeoid cells[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse müoidrakud

Inimese normaalne tüümuse säsi sisaldab tüümuse müoidrakke, mille osad näitajad sarnanevad tüümuse epiteelirakkude omadega, ja arvatakse, et nende funktsiooniks on tümotsüütide kaitse apoptoosi eest.

Tüümuse müoidrakke kirjeldas Mayer 1888. aastal.

Tüümuse müoidrakkude päritolu on vaidluse all. Nende rakkude histopatoloogiaga seostatakse müasteeniat.[122]

Tüümus ja neutrofiilid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Neutrofiilid

Inimese tüümus sisaldab neutrofiile, kuid nende täpne päritolu ja funktsioonid on seni veel teadmata.

Neutrofiilide massilist infiltratsiooni tüümusse on tuvastatud pärast kogu keha kiiritamist röntgenikiirgusega.[123]

Tüümuse nuumrakud[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse nuumrakud

Inimese tüümus sisaldab tüümuse nuumrakke (mastotsüüte), kuid nende täpne päritolu ja funktsioonid on seni veel teadmata.

Tüümuse nuumrakud on tuvastatud tüümuse sidekoelistes struktuurides, nagu tüümuse kihn ja sellest lähtuvad vaheseinad mis jaotavad elundi sagarikeks.

Thymic nurse cells[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Thymic nurse cells

Thymic nurse cells (TNC-d) isoleerisid Wekerle ja Ketelson in vitro normaalse hiire tüümuse kudedest 1980. aastal, hiljem ka kalade, konnade, kanade, lammaste, sigade, rottide ja inimese tüümuses.[124]

Nende rakkude olemasolu on, vaatamata in vivo kinnitatusele, vaidluse all.

Need suured lümfo-epiteliaalsed rakukompleksid liigitatakse tüümuse epiteelirakkude hulka ja neid leidub tüümuse koores.

TNC-d suhtlevad T-rakkude vastavate populatsioonidega, näit luuüdist migreeruvate T-rakkude eelkursoritega. TNC-d mängivad olulist rolli tümotsüütide koolitamisel ja diferentseerumisel.[125]

Rakud võivad ekspresseerida keratiini ja nende tsütoplasma võib sisaldada mitmeid tümotsüüte (kuni 200)[126], mis on metaboolselt aktiivsed ja on ümbritsetud membraaniga.

TNC-de membraanides on tuvastatud tsütoplasma organelle, nagu mitokondrid, Golgi kompleks ja lüsosoomid.

TNC-del on võime antigeene esitleda ja töödelda.[127]

Tüümuse regulatoorsed T-rakud[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse regulatoorsed T-rakud

Tüümuse regulatoorsed T-rakud reguleerivad oma keha antigeenide, allergeenide, mitmete infektsioonide ja kasvajatega seotud immuunvastuseid.[128][129]

Enamik CD4+ Foxp3+ regulatoorseid T (Treg) rakke luuakse tüümuse sees tõenäoliselt tümotsüütidest.

Lümfopoees tüümuses ja lümfirakkude elukaar[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuses toimub aktiivne lümfopoees. Enamiku (99%) tüümuses toodetud rakkude elukaar normaalseks peetavatel loomadel on 3–4 päeva, ülejäänud arvatakse migreeruvat teisestesse lümfoidelunditesse.[130]

Tüümuse patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse patoloogia

Tüümuse patoloogia (thymus gland pathology) all peetakse silmas erinevatel selgroogsetel loomadel mitmeid tüümuse arengu ja toimisega tuvastatud anatoomilisi, füsioloogilisi, geneetilisi, histoloogilisi jmt kaasasündinud või omandatud patoloogilisi seisundeid, mida käsitletakse mitmete teadusdistsipliinide lõikes kas normidest kõrvale kalduvatena või haiguslikena ja mis võivad tüümusehaigusi põhjustada.

Olenevalt kõrvalekalde ja/või haiguse liigist ning loomaliigist tegeleb tüümuse patoloogia tuvastamise ja haigega kas geneetik, kirurg, onkoloog, veterinaar, radioloog jt spetsialistid.

Tüümuse patoloogia tundmine võib osutuda patisiendi tervise jaoks oluliseks, kuna tüümusega seostatakse immuunkaitset ja selle patoloogiaga immuunvastuse vähenemist ja/või puudumist.

Tüümusehaiguste korral tuleb erilist tähelepanu pöörata vaktsineerimise võimalikkusele.

Tüümuse lesioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse lesioonid

Tüümuse lesioonide (vahel ka tüümuse masside) all peetakse silmas harilikult tüümuselundiga sündinud loomadel mitmesuguste mitteinvasiivsete ja invasiivsete uuringute käigus tuvastatud tüümuselundi lesioone, mis võivad osutuda kas ravitavateks või iseeneseslikult kaduvateks, healoomulisteks kui ka pahaloomulisteks või ravimatuteks.[131][132][133][134][135][136]

Tüümuse atroofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse atroofia

Tüümuse taandareng võib olla ka ajutine (akuutne), tingituna stressist, traumast või ka normaalsest rasedusest, akuutset atroofiat (tümotsüütide apoptoos) põhjustavad ka sünteetiliste hormoonide (nt glükokortikoidid), röntgenikiirguse, tsütostaatiliste ravimite ja alkoholi joomine.

Tüümuse atroofia, tümotsüütide apotoosi näol, leiab aset ka hüpergükeemilise seisundi tekkides ja nimetatakse diabeetiliseks tüümuseks.[137]

Akuutse atroofia järgselt tüümus regenereerub üsna kiiresti, hävinud koed ja rakud taastatakse – tüümuse hüperplaasia näol.

Tüümuse atroofia võib olla tingitud ka alatoitumusest, vitamiinivaesest toidusedelist ja mitmetest kroonilistest haigustest.

Tüümuse atroofiaga seostatakse ka mitmete ainuraksete, seente, viiruste ja bakterite pääsemist tüümusse.

Ajuripatsi eemaldus põhjustab samuti tüümuse atroofiat.[138]

Tüümuse suurenemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tümo-lümfaatiline seisund

1860. aastatel arvas arst Samuel Wilks, et laste vormikad kehad ja suurenenud tüümus on hea tervise tunnusteks, kuid tema oli teadaolevalt üks vähestest.

Paljud sidusid tüümuse suurenemist vastsündinute ja väikelaste äkksurmaga.

Dr. Charles Norris (New York) oli esimene, kes pakkus 1905. aastal kriteeriumid tümo-lümfaatilise seisundi diagnoosimiseks.

Enne 1930. aastat arvati, et suurenenud tüümus ja lümfisõlmed, mida nimetati tümo-lümfaatilise seisundiks[139] (status thymicolymphaticus, ka status lymphaticus[140]) on haiguslik seisund, mis põhjustab vastsündinute ja väikelaste äkksurma.

1929. seostati suurenenud tüümust mitmete haiguslike seisunditega ning seetõttu peeti oluliseks tüümust (ka vastsündinutel) radioloogiliselt uurida.[141]

1930. aastatel aga uuriti Suurbritannias seisundit põhjalikult ning tüümuse suurenemist ei arvatud enam haiguste hulka. Eesti NSV-s arvati aga veel 1960. aastatel, et suurenenud tüümus kutsub esile tümo-lümfaatilise seisundi.[142]

Seisundi raviks pakkus König 1906. aastal tüümuse kirurgilist eemaldamist. Kuid kirurgilisetel sekkumistel olid soovimatud kõrvalmõjud – 33,3% (üks kolmest) patsientide surma näol.

Vahepeal aga avastas Wilhelm Conrad Röntgen röntgenikiirguse ja alates 1903. aastast hakati seisundi ravis ('vähendamiseks') kasutama tüümuse kiiritusravi .

Väärarendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse kaasasündinud väärarendid

Tüümuse organogeneesi jooksul väljakujunenud väärarendid on haruldased kaasasündinud väärarendid, mille hulka liigitatakse tüümuse kaasasündinud aplaasia või tüümuse vaegmoodustumus, ektoopiline tüümus ja tüümuse tsüstid.

Tüümuse üsasisese ebanormaalse arenguga (tüümuse kaasasündinud hüpoplaasia) seostatakse DiGeorge'i sündroomi (DGA – DiGeorge anomaly) ja pärilikku autoimmuunset polüendokrinopaatia-kandidiaas-ektodermaalset düstroofiat (APEDEC[143], mutatsioonid TBX1, FOXN1 ja AIRE-s).

Päriliku kassikisa {cri-du-chat} sündroomi ehk viienda kromosoomi lühikese õla deletsiooni iseloomustab samuti tüümuse arenematus.

Tüümuse kaasasündinud väärareng on ka autosomaalretsessiivse kombineeritud immuunpuudulikkuse vorm – Nezelofi sündroom (RHK-10 D81.4).

Tüümuse kaasasündinud funktsionaalsete väärarengutega seostatakse inimestel rasket kombineeritud immuunpuudulikkuse ehk SCID-sündroomi ja ataksia teleangiektaasiat, mil tüümuses ei toimu normaalset mitootilist tegevust, ei arene tüümuse epiteelirakud ja tüümus ei arene funktsioneerivaks lümfoidelundiks.

Tüümuse kaasasündinud hüpoplaasia[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis DiGeorge'i sündroom

DiGeorge'i sündroom (syndroma DiGeorge) ehk tüümuse kaasasündinud hüpoplaasia ehk tüümuse kaasasündinud aplaasia ehk tüümuse aplaasia ehk 22q11.2 deletsioonisündroom ehk tüümuse arenematus (OMIM: 188 400) on loote üsasisese perioodi arengu- ja migratsioonihäire, mida iseloomustavad kolmanda ja neljanda lõpustasku arenematusest tingitud tüümuse ja kõrvalkilpnäärmete puudumine[144][145] ja 'tüümusega seotud' rakuline immuunsuspuudulikkus (1965).[146] ja mitmed teised iseloomulikud haigustunnused ja/või nende kombinatsioonid.[147][148]

DiGeorge'i sündroom liigitatakse sünnijärgselt tüümuse kaasasündinud väärarendidite hulka. Tegemist võib olla geneetilise häirega.

DiGeorge'i sündroomi kliinilist pilti kirjeldati esmakordselt tõenäoliselt 1829. aastal.

1959. aastal (Lobdell, 1959) arvati, et kaasasündinud kõrvalkilpnäärmete arenematusega võib kaasneda ka kaasasündinud tüümuse puudumine.[149]

DiGeorge'i sündroomi kirjeldas esmakordselt 1965. aastal[150] ameerika arst ja endokrinoloog Angelo M. DiGeorge (1921–2009).

Kaasasündinud tüümuse aplaasia korral on tüümus väike, harilikult on tuvastatavad retikulaarrakud ja suured lümfotsüüdid, kuid ei ole väikseid lümfotsüüte ja puuduvad Hassalli kehad.[151]

Ektoopiline tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Ektoopiline tüümus

Ektoopilise tüümuse all võidakse silmas pidada tüümuse kaasasündinud väärarendit, mil tüümus koosneb küll tüümuse koorest ja säsist ning talitleb normaalselt, kuid asetseb kas kilpnääre või kõrvalkilpnääre läheduses või kaelas.[152][153]

Pole selge, kas ektoopilise tüümuse all võidakse silmas pidada ka aberrantset tüümusekude või tüümusekoe saarekesi, mida võidakse tuvastada radioloogiliste uuringute ajal, kuvada piltdiagnostika abiga või tuvastada ka operatsioonide käigus, kas kaelas, kopsuväratis või spatium retropharyngeum'is jm.[154]

Ektoopilise tüümuse all võidakse silmas pidada ka siirdatud tüümust või ka tüümuse kude.

Tüümuse haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse haigused

Tüümuse haigused on koondnimetus osadel selgroogsetel loomadel esinevate tüümuse akuutsete, krooniliste ja pärilike haiguslike seisundite või haiguste rühma kohta (nt kudede, rakkude, soonte, geenide haiguslikud seisundid, väärarengud jm).

Tüümusele mõjuvad haigusi tekitavalt liigne füüsiline treening ja füüsiline koormus, suitsetamine, antibiootikumide kasutamine ja mürkkemikaalid (nt väetised ja taimekaitsevahendid), mürkmetallid, aga ka korduvad parasiitide, seente ja bakterite põhjustatud infektsioonid ja haigused, samuti allergiad (nt toidu-, piimatoodete, suhkru- ja muud toiduainete allergiad) ja põletikud.

Ka erialaajakirjades rõhutatakse, et tüümuse kuju ja suurus on indiviiditi niivõrd erinev, et diagnoosimiseks on vaja väga täpseid aluseid ja tehnikaid. Maailmas loetakse tüümusega seotud levinud haiguslikeks seisunditeks näiteks järgmisi:[155]

  • tüümuse involutsioon

Loetelu on pikk ja täieneb pidevalt, loetakse lihtsustatult, et haiguslikud seisundid, milles osutatakse ja esineb T-rakke, seotuks T ehk tüümusest sõltuvaks, näituseks:

Tüümus ja alatoitumus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Amüotroofne lateraalskleroos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Amüotroofne lateraalskleroos

Uurignud indikeerivad, et amüotroofset lateraalskleroosi põdevatel patsientidel esineb CD4+ T-rakkude arvukuse ja rakkude aktivatsiooniga seotud geenide vähesust ja tüümuse atroofiat, millega seostatakse häireid elundi toimimises.[157]

Autism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Autism

Autismi peetakse arenguhäireks. Osadel autistlikel lastel on tuvastatud T-abistajarakkude alampopulatsioonide Th1/Th2 rakkude suhte düsbalans Th2 poole. CCR4 suunab Th2-rakkude liikumist põletikukoldesse, suurenenud TARC ja monocyte chemotactic protein-1 (MCP-1) ning proinflammatoorsete tsütokiinid tase peaajus võivad aidata kaasa närvipõletikule ja neurotransmitterite tasakaalutusele.

Üks uuring tuvastas, et võrreldes tervete lastega esines 73,3% autistlikel lastel regulatoorsete T-lümfotsüütide puudulikkus.[158]

HI-viirus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis HIV

Tüümuse kudesid ja spetsiaalselt puhastatud tümotsüüte nakatati HI-viirusega (HIV-1 ja HIV-2 viirusetüüp) ja katsed indikeerivad, et need viirusetüübid on võimelised tüümust nakatama, kuid HIV-2 viirusetüübi paljunemistsükkel tümotsüütides on takistatud.[159]

Hüpoksia tüümuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüpoksia on tüümuses esinev valdavalt normaalne rakkude seisund – hüpoksiat reguleerivad vastavad geenid ja valgud.

Malaaria ja tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Malaaria

Malaariale iseloomulikuks seisundiks peetakse splenomegaaliat. Tüümuses diferentseerunud mitmete T-rakkude roll malaaria patogeneesis ja nende osalus immuunvastustes pole käesoleval ajal selge. Malaariauuringutes on küll uuritud PD-1 mehhanismi osalust (valk, mis reguleerib T-rakkude aktivatsiooni (immunoloogiline sünaps) ja võimalik, et osaleb raku programmeritud surma esile kutsumises ja kaitseb rakke autoimmuunsuse eest) T-rakkude jõuetuse esile kutsumises – CD4+ T-rakkude (tüümusest küpsenud Th rakud) jõuetust ja suremist ning CD8+ T-rakkude arvukuse vähenemist[160] kuid milliseid radu pidi signaalitakse uute immunokompetentsete rakkude juurde loomine (kui see peaks toimuma) pole selge samas peetakse tüümustekkelisi rakupopulatsioone oluliseks omandatud toimivate immuunmehhanismide toimisel maalariatekitajate (näiteks Plasmodium falciparum) 'väljasöömisel'.

Raskekujuline müasteenia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Raskekujuline müasteenia

Raskekujulise müasteenia esmakirjeldajaks peetakse Thomas Willist (1672, "De anima brutroum").

Varem arvati, et raskekujulist müasteeniat ehk raskekujulist lihasnõrkust põhjustab tüümuse patoloogia.

1901. aastal avaldas Karl Weigert (Carl Weigert, 1845–1904) esimese juhtumi, kus patsiendil esinesid nii raskekujulise müasteenia kui tümoom[161].

Tänapäeval peetakse seda krooniliseks neuroloogiliseks autoimmuunseks haiguseks (alates 1970. aastatest), mida põhjustavad teatud atsetüülkoliini retseptorite vastu tekkinud antikehad[162][163] – (anti- AChR T cells).

Ligi 15%-l müasteenikutel esineb ka tümoomi.[164]

Tüümuse tuberkuloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esmast tüümuse tuberkuloosi (primary thymic tuberculosis) esineb kopsutuberkuloosiga võrreldes harva.[165][166]

Pisut rohkem tuleb tüüuse tuberkuloosseid lesioone - kaseoossete lesioonidena ette miliaarse tuberkuloosi korral. On teatatud ka tüümuse tuberkuloomist.

Tüümuse tuberkuloos ja tümo-lümfaatiline seisund esinevad koos ülimalt harva.

Tüümuse põletik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse põletik

Tüümuse põletik (thymitis) on tüümusehaigus, mille etioloogia on ebaselge. Tüümuse põletik võib aga tüümuse tsüste põhjustada.

Tüümuse põletikku on kirjeldatud juba 1842. aastal.[167]

Immuunpuudulikkusega seotud haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Primaarne immuunpuudulikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Primaarne immuunpuudulikkus

Primaarne immuunpuudulikkus ehk PID (inglise primary immune deficiency diseases) on koondnimetus erinevate sümptomitega haiguslike seisundite kohta paljudel loomadel, mille korral lümfoid(-immuun)süsteemi liigitatud lümfoidorganites, rakkudes, retseptorites ja geenides esineb häireid või need puuduvad või ei talitle normaalselt. Primaarset immuunpuudlikkust esineb küllaltki sagedasti, 1 juht 250–500 inimese kohta.

Ligi veerandil haigusjuhtudest jõutakse õige diagnoosini 20 või enama aasta jooksul.[168]

2013. aastaks oli kirjeldatud ligi 250 primaarse immuunpuudulikkusega seotud haiguslikku seisundit.

Esmase immuunpuudulikkuse häired, näiteks Wiskott-Aldrichi sündroom, raske kombineeritud immuunpuudulikkuse sündroom;

Sekundaarne immuunpuudulikkus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maailmas levinuim sekundaarse immuunpuudulikkuse põhjus on alatoitumus.

Teisese immuunpuudulikkuse häired, näiteks HIV.

Verejooks tüümuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuses võib esineda, suuresti teadmata põhjustel, verejookse. Arvatakse, et tüümuse siseste verejooksude põhjuseks võivad olla kas aordi lõhkemine, K-vitamiinivaegus, sünnitrauma või ka tüümuse tsüstid ja tümoom[169].

RHK-10 E-32[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis RHK-10 Tüümuse- e harkelundihaigused
  • [E32.0] Püsiv tüümusehüperplaasia (hyperplasia persistens thymi)
  • [E32.1] Tüümuseabstsess e -mädanik (abscessus thymi=
  • [E32.8] Tüümuse muud haigused (alii morbi thymi)
  • [E32.9] Tüümuse täpsustamata haigus (morbus thymi non specificatus).

Onkoloogilised haigused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse kasvajad

Tüümuse kasvaja esmakirjeldajaks peetakse Sir Astley Paston Cooperit.

Tüümuse kliiniliste seisundite diagnoosimisel ning haiguslike seisundite kirjeldamisel ja ravis veterinaaria valdkonna kaudu on andmeid tüümuse kasvajate kohta sellistel koduloomadel nagu härg, lammas, kits, koer, hobune, siga ja küülik ning laborimeditsiini kaudu ka laborihiirtel ja -rottidel.

Healoomulised kasvajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tümolipoom[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tümolipoom

Tümolipoom on tundmatu etioloogiaga lipoomi vorm, mis liigitatakse tüümuse rasvkoe healoomuliste kasvajate hulka ja vahel ka tümoomide hulka; seda seostatakse enamasti müasteeniaga. Tümolipoomi koed koosnevad tüümusekoe ja rasvkoe segust.[170]

Esmakordselt on tüümuse lipoomi kirjeldanud tõenäoliselt (Schmincke (1926) järgi) Lange 1904. aastal – kasvaja kaalus 16,0 grammi.[171]

Pahaloomulised kasvajad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse pahaloomuliste kasvajate põhjused ja riskifaktorid ning arengu ja taandarengu mehhanismid pole teada. Tüümuse pahaloomuliste kasvajate hulka kuuluvad nii primaarsed kasvajad nagu tüümusevähk kui ka metastaasid.

Metastaasid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuses on tuvastatud ka primaarset maliigset melanoomi.[172]

Tüümusse võivad metastaseeruda ka sellised pahaloomulised kasvajad nagu kopsu adenokartsinoom[173], rinna-[174], mao adenokartsinoom[175], kõri pahaloomuline kasvaja[176], pärasoolevähk ja Follikulaarne kilpnäärme kartsinoom[177]

Tümoom[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tümoom

Termini thymoma võttis esmakordselt kasutusele arvatavasti Fritz Grandhomme 1900. aastal[178] ning selle rakendasid Thiroloix ja Debré 1907. aastal. 1917. aastal kogus Bell kokku 10 müasteeniasse surnud tüümusekasvajaga patsienti ja märkis ära, et need kasvajad võivad pärineda tüümuse epiteelirakkudest ja defineeris tümoomi: kas beniigne või maliigne kasvaja, mis võib pärineda tüümuse epiteelkoest ning mida saab harilikult tuvastada epiteeli retikulumi ja lümfotsüütide põhjal. Kuid esialgu ei arvanud ta tümoome tõeliseks kasvajaks vaid teatud tüümuse hüperplastiliseks vohanguks, mida esines enamikul müasteeniaga patsientidel.[179]

Tümoomi asukohad südamest eespool, ulatudes südame keskseinandini, edasi võivad tümoomid migreeruda kopsudesse ja rindkeresse.

Tümoomi taasteke[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tümoomi taasteke

Tümoomi taastekke ehk retsidiveerumise all peetakse silmas tümoomi taasteket endisel kohal pärast ravi. Taastekke aluseks arvatakse olevat erinevate tümoomivormide hulka liigitatud kasvajarakkude säilimine algkolde piirides.

Tümoomil ja tüümuse kartsinoomil, mis on levinud rinnakelmesse ja mida on püütud ravida on suur tõenäosus taas arenema hakata (retsidiveerumine) ja halb elulemusprognoos, seda seostatakse osaliselt ka nende kasvajavormide kemosensitiivsusega (chemosensitivity). Eemaldamiseks võidakse läbi viia operatsioon, thermo-chemotherapy[180] rinnaõõnde levinud tümoomi korral kasutatakse kiiritusravi, pulmonary metastasectomy või pleurektoomiat.[181][182]

Paraneoplastilised sündroomid[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Paraneoplastilised sündroomid

Paraneoplastilised sündroomid tümoomi korral:

Tüümuse lümfoom[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse lümfoom

Tüümuse lümfoomid (inglise thymic lymphoma) on lümfikoe (lümfisüsteem) pahaloomulised kasvajad.

Sugurakulised kasvajad tüümuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Sugurakulised kasvajad tüümuses

Sugurakulised kasvajad (inglise germ cell tumours) on kasvajad, mille levinuimaks algpaikmeks on munandid, kuid primaarseid sugurakulisi kasvajaid on tuvastatud ka tüümuses, arvatakse, et nende põhjuseks on spetsiifiliste rakkude migratsiooni hälbed embrüogeneesi ajal.[188]

Sugurakulised kasvajad tüümuses on seminoom, teratoom jpt.[189]

Seminoom tüümuses[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Seminoom tüümuses

Seminoom tüümuses (inglise thymic seminoma) – on seemnerakk kasvaja tüümuses[190], mida esineb tõenäoliselt eelkõige meestel[191] aga ka naistel[192].

Teratoom tüümuses[muuda | redigeeri lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Teratoom tüümuses

Teratoom tüümuses (inglise thymic teratoma) on väärarendkasvaja tüümuses, mille päritolus ja loomuses pole ühtsete kokkulepeteni jõutud. Tõenäoliselt on enamik neist healoomulised ja võivad pärineda embrüogeneesi ajast ning on seotud tüvirakkude diferentseerumishäiretega, mis on võimaldanud neil rakkudel säilitada kasvupotentsiaal.[193]

Tüümuse vähk[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse vähk

Tüümuse vähk ehk tüümuse kartsinoom (inglise thymic carcinoma) ehk tüümuse neuroendokriinsed kasvajad[194] on tüümuse maliigne kasvaja, mis saab alguse tüümuse epiteelist. Tüümuse kartsinoomi eraldas Shimosato koos kolleegidega tümoomist 1977. aastal.[195]

Tüümuse suhted teiste elundisüsteemidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Südame-veresoonkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vereringe kaudu varustavad elundit arteriaalse verega sisemise rindkerearteri, alumise ja ülemise kilpnäärmearteri ning arteria subclavia harud, kuna elundil puudub värat sisenevad arterid parenhüümi koore kaudu.

Tüümusest lähtuvad paljud väikesed harkelundiveenid mis juhivad verd vasaku õlavarre peaveeni, sisemiste rindkereveenide ja alumise kilpnäärmeveeni kaudu südame suunas.

Elundi mikrovereringe on koore ja säsi osas varieeruv, igast sagarikust väljuvad kapillaarid tüümuse koorde ja suuremad sooned säsisse. Koore kapillaarid ühinevad veenidega kortikomedullaarse tsooni ühenduskohtadel ning moodustavad koores vere-tüümuse barjääri (säsis tõke puudub).[196]

Lümfisüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse füsioloogiline seisund on pidevas muutumises, kuid kuna tüümusse ei suundu aferentseid (tooma) lümfisooni, ei saa elund ringlevatele antigeenidele reageerida.

Tüümuse lümfisooni kirjeldas juba Bartholinus (1655).[197]

Hammari arvates võis tüümuses talitleda suletud lümfisüsteem.[198]

Tüümuse kortikomedullaarse tsooni ülemineku kohalt ja tüümuse säsist saavad alguse viimalümfisooned, mis kulgevad koos veresoontega ja väljuvad elundist kihnu kaudu.

Tüümuse lümfisoonte võrgustik moodustub lümfikapillaaridest, mis järgivad veresooni.

Perivaskulaarsetest ruumidest saavad alguse väikesed eferentsed lümfikapillaarid.

Tüümuse lümf[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuselümf voolab nodi lymphoidei brachiocephalici, trahheobronhiaal- ja parasternaalsetesse lümfisõlmedesse.

Hewson (1777) arvas tüümuse tüümus-lümfisõlmeks ja uuris mikroskoopiliselt selle õõnsusest välja lastud 'valget vedelikku'. Ta tuvastas selles kettakujulisi moodustisi (Hassall nimetas need Hassalli kehadeks 1846) ning arvas, et tüümus osaleb vereloomes. [199]

Immuunsüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Närvisüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

200 AD arvati, et tüümuse funktsiooniks on närvisüsteemi puhastamine, tüümust nimetati organ of mystery'ks.

Esimesed kirjalikud materjalid selle kohta, et immuun- ja närvisüsteem on tihedates suhetes, ja lümfoidorganeid innerveerivad närvikiud, pärinevad tõenäoliselt W. Tonkoffilt (W. Tonkoff, 1899).[200]

Tüümuse närvistus pärineb valdavalt autonoomsest närvisüsteemist, diafragmanärvist (n.phrenicus) ja ansa hypoglossi'ist. Sümpaatiline närvistus kulgeb paralleelselt veresoontega ja pärineb kaela-rindkereganglionist (ganglion cervicothoracicum).

Tüümusesagarikke innerveeritakse närvide poolt eraldi. Närvid esinevad närvikiudude ja -põimikutena, närvikiud saabuvad ka uitnärvist. Enamik närvikiude allub noradrenaliini stimulatsioonile.

Hüpotalamuse-hüpofüüsi-tüümuse-teljele lisaks suhtleb tüümus ka peaajuga mitmete signaalide vahendusel aju-tüümus-lümfoid-telje kaudu (kahesuunaliselt) – tüümuse lümfoidrakud on võimelised sünteesima ja vabastama mitte üksnes tsütokiine, vaid ka neuropeptiide, neurotransmittereid, kasvufaktoreid ja mitmeid hormoone.

Arvatakse, et tüümuse neuroendokriinse kontrolli tagab adenosiintrifosfaat.

Neuronaalsete juhtmolekulide semaforiinide retseptorid neuropiliinid avastati küll kesknärvisüsteemis, kuid arvatakse, et nad osalevad ka tümotsüütide migratsioonis.[201]

Tümotsüütidel on tuvastatud opioidiretseptoreid: delta-, κ- ja müü-retseptorid. Nende retseptorite roll tüümuses ja immuunsuse moduleerimisel ei ole selge.

Tüümus ja endokriinsüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümus endokriinelundina toimib sisenõrenäärmena, mis komplekteerib ja eritab (tüümuse koore rakkude poolt) mitmeid peptiidhormoone (tümosiin, tümuliin, tümopoietiin) ja osaleb paljunemisfunktsioonides.

Tüümuse oluliseks endokriinseks funktsiooniks on ka tsingi pakkimine zinc-thymulin bioaktiivsesse vormi, et seda omastaksid tüümuse epiteelirakud ja et see jõuaks lümfisüsteemi perifeersetesse kudedesse.

Osad tüümuse rakupopulatsioonid ekspresseerivad proinsuliini.

Hüpotalamuse-hüpofüüsi-tüümuse-telg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüpotalamuse kontrollile allutatud ajuripatsi eessagara poolt eritatav kasvuhormoon modelleerib tüümuse mikrokeskkonna füsioloogiat, kiirendades tümotsüütide ja tüümuse epiteelirakkude paljunemist ning stimuleerides tüümuse hormoonide, tsütokiinide ja kemokiinide eritumist.

Tüümuse epiteelis on tuvastatud oksütotsiiniretseptorid, mis sünteesivad oksütotsiini.

Tüümuse rakud eritavad ka kõrvalkilpnäärme hormooni.

Tüümuselundi roll östrogeenide ja T-rakkude homöostaasi säilitamisel on naiste (aga ka emaste) elu ajal olulise tähtsusega.

Suguhormoonid mõjutavad tüümuse mikrokeskkonna epiteeli retikulaarrakkude retseptoreid ja T-rakkude vastuseid kontrollivaid märklaud-retseptoreid ja geene vastavalt vajadusele – kas ekspresseerides või vaigistades (näiteks tüümus-hüpofüüs-munasarjade telg).

Tüümus ja kõrvalkilpnääre[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõrvalkilpnäärmed, mis embrüogeneesis arenevad koos tüümusega, paiknevad üsaväliselt üsna sagedasti (50%) tüümuse sees[202] ja võivad koos põhjustada teatud hüperparatüreoosi.

Tüümus ja käbinääre[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümus ja vaheajus paiknev ning toimiv käbinääre on samuti seotud – pinealektoomia (käbinäärme kirurgiline eemaldus) järel on tuvastatav tüümuse atroofia.

Tüümus ja maks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümus ja hingamissüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Signaalirajad tüümuses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wnt signaalirada[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wnt signaaliraja mitmeid lahustuvaid valke nagu Wnt-4, Wnt-7a, Wnt-7b, Wnt-10a ja 10b ekspresseerivad mitmed tüümuse rakupopulatsioonid nagu tüümuse epiteelirakud, arenevad tümotsüüdid jt.

Wnt signaaliraja molekulaartasandi mehhanismid tüümuses, nagu geenide, valkude ja retseptorite toimemehhanismid tüümuse rakkude võrgustikus ei ole seni veel selged.[203]

Metallid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mikrotoitained ja tüümus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Molekulid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümus koosneb ligi 80% ulatuses veest (Quain,1849).

Antigeenid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eikosanoidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse hormoonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse hormoonid

Tüümuse hormoonid (thymic hormones) on endokrinoloogias paljude selgroogsete sisenõrenäärme, näiteks tüümuse epiteeli, rakkude poolt eritatavate humoraalsete faktorite koondnimetus, need liigitatakse peptiidhormoonide hulka, ja nende teadaolevateks funktsioonideks on lümfisüsteemi arengu, T-rakkude diferentseerumise ja rakuliste immuunvastuste regulatsioon.

Tüümuse hormoonide süntees, eritus, signaalirajad, geenid, ensüümid, retseptorid ja toime ning roll tüümuses ja teistes elundites asetleidvates patoloogilistes protsessides on lõpuni uurimata.

Tüümuse hormoonide nomenklatuuris pole kokku lepitud.

Tüümuse hormoonid võivad mõjuda hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealise teljele stimuleerivalt ning reguleerida ajuripatsi hormoonide vabastamist.

Ringlevate signaalmolekulide toime tüümusele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Värsked uuringud indikeerivad, et tüümuses on tuvastatavad ensüümid ja kofaktorid, mis on vajalikud glükokortikoidi sünteesiks, kuid pole teada kas tüümuses nimetatud steroidhormooni süntees ka toimub.

Tüümuse epiteelirakkudes eksisteerivad nii tüümuse hormoonide kui suguhormoonide retseptorid. Tüümuse hormoonide ekspressiooni ja eritust inhibeerivad manustatud suguhormoonid.

Uurijate arvates võivad glükokortikoidid ja rakuväline kaltsium signaliseerida küpsemata tümotsüütidele enesetapu vajadust.

Tüümusesiseselt võib toimuda hormoonide kasvuhormooni (GH), prolaktiini (PRL), lutropiini (LH), oksütotsiini, vasopressiini ja somatostatiini tootmine (seostatakse retseptoritega).

Tüümuse füsioloogias mängib rolli leptiin. Teatud arenemisjärgus tüümuse T-rakud ekspresseerivad greliini retseptoreid ja eritavad greliini.[205]

Integriinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • alpha 6 integrin
  • beta 4 integrin

Interleukiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Interleukiinid

Tüümuse erinevad rakud sünteesivad ja eritavad interleukiine nagu interleukiin-1 (IL-1α, IL-1β), interleukiin-6, interleukiin-18, tuumori nekroosi faktor alfa (TNFalfa) jt.

Interleukiin-7 on tüümuse arenguks vajalik.[206]

Kemokiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kemokiinid

Täiskasvanu tüümuses toimub mitmete kemokiinide ekspressioon. Laboratoorse diagnostika meetodeid, nagu polümeraasi ahelreaktsioon ja in situ hübridisatsiooni kasutades, on tuvastatud kemokiine : CCL5, CCL8, CCL11, CCL17, CCl19, CCL21, CCL22, CC25, CXCL7, CXCL9, CXCL10, CXCL11, CXCL12, CXCL16.

Ligand (biokeemia)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lipiidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nukleiinhapped[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse desoksüribonukleiinhape[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse DNA sisaldab adeniini, guaniini, tsütosiini, tümiini.

Tüümuse ribonukleiinhape[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse RNA sisaldab adeniini, guaniini, tsütosiini, uratsiili.

Nukleosiidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Adenosiin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Adenosiin

Adenosiini vabastatakse tümotsüütide valiku käigus. Normaalse toimiva tüümuse sisekeskkonnas toimub adenosiini katabolism adenosiindeaminaasi vahendusel.

Nukleotiidid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Adenosiintrifosfaat

Adenosiintrifosfaati seostatakse tümotsüütide apoptootilise surmaga. ATP-d seostatakse ka PGE2 ja IL-6 eritamisega.

Retseptorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

CB2[muuda | redigeeri lähteteksti]

Endokannabinoidsüsteemi moodustavatest retseptoritest on tüümuses tuvastatud CB2 kannabinoidi retseptorid.

CD-d[muuda | redigeeri lähteteksti]

CD-rakkude pinnatunnuste klassifitseerimissüsteem pinnatunnuste retseptorid (markerid):

  • CD3 (diferentseerumise marker 3); CD4, CD8, CD30, CD120 (TNFR), CD150, CD152, CD279.

D-vitamiini retseptorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

D-vitamiini retseptoreid on tuvastatud T-rakkudel, makrofaagidel, koolitamata tümotsüütidel jt immuunrakkudel.[208]

Opioidiretseptorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kappa opioidiretseptorid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kappa opioidiretseptorid ehk κ-retseptorid ehk kappa-retseptorid (KOR) on opioidretseptorite perekonda kuuluv retseptoriliik, mis on tuvastatud suurajukoores ja mustaines ning mujal kesknärvisüsteemis kuid seda retseptorit ekspresseeriad ka tümotsüüdid[209].

Nende retseptorite roll tüümuses ja immuunsuse moduleerimisel ei ole selge.

Tsütokiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tsütokiinid

Tüümuse tsütokiinide toime on paikne ja nende sünteesimise võime omistatakse kõikidele teatud profiili ja arenguastmega tüümuse rakupopulatsioonidele, kuid enim seostatakse tsütokiinidega siiski tüümuse epiteelirakke ja tümotsüüte.

Tüümuse tsütokiinide bioloogilise toime edastamisel loetakse määravaks tüümuse rakkude pinnal ekspresseeritavate tsütokiinide retseptoreid- osad ühtede rakkude poolt eritatavad tsütokiinid võidakse edastada teist tüüpi rakkudele, nii näiteks indutseerib IL-7, mida sünteesivad tüümuse epiteelirakud või strooma fibroblastid CD4(-)CD8(-) tümotsüütide kasvu ja diferentseerumist.

Tüümuse tsütokiinide süntees on valdavalt spontaanne ja funtsiooniks on tümotsüütide migratsiooni regulatsioon. Tüümuse tsütokiinid ei osale oluliselt immuunvastuses.[210]

Tüümuse epiteeli retikulaarrakud sünteesivad tsütokiinidena käituvaid valke ja/või faktoreid: näiteks interleukiin-1, interelukiin-6, granulotsüüdi kolooniat stimuleeriv faktor (stimuleerib neutrofiilide produktsiooni) (G-CSF), makrofaagi kolooniat stimuleeriv faktor (M-CSF), ja granulotsüütide ja mkarofaagide kolooniat stimuleeriv faktor (GM-CSF).[211]

Tümotsüütide küpsemist tüümuses mõjutab ka tsütokiin kasvaja kasvutegur beeta.

Valgud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valkude süntees tüümuses toimub tümotsüütide tuumas.

  • COX-2, CYP2U1[212] (tsütokroom P450, valk kodeerib CYP2U1 geeni), JL1 (thymocyte surface protein) (tüümuse koore tümotsüütidel), HIF-1α, HO-1 (heme oxygenase-1), HLA-G, HSPE1, Pax1 (paired box protein Pax-1)[213], Pax9, Vanin-1.

Apoptoosi indutseeriv faktor[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Apoptoosi indutseeriv faktor

AIF osaleb tümotsüütide arengus.

Coronin-1A[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse rakud ekspresseerivad Coronin-1A (CORO1A ehk TACO). Arvatakse, et valk osaleb T-rakkude homöostaasi tagamisel ja rakkude 'vabastamisel' tüümusest.

Laminiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimese tüümuses on tuvastatud mitmeid laminiine: laminiin 211, laminiin 511 jne.

Lektiinid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Galektiinid (S-lektiinid) reguleerivad T-rakkudes mitmeid protsesse nagu rakkude signaalirajad, aktivatsioon, tsütokiinide eritamine ja ka apoptoos, nii arvatakse, et tüümuse mikrokeskkonnas osalevad galektiinid 1,3,8 ja 9 topelt positiivsete ja topelt negatiivsete tümotsüütide eliminatsioonil.

Tüümuse epiteelirakud ekspresseerivad galektiin-1. Arvatakse, et need valgud kutsuvad esile aktiveeritud T-lümfotsüütide surma.[214]

Termogeniin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuses on tuvastatud T-rakkude arengus osalev valk termogeniin (UCP-1).[215]

Tüümuse ekstratsellulaarne maatriks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse stroomarakud ekspresseerivad, füsioloogilisest seisundist sõltuvad erinevad kogused[216], fibronektiini, mille ülesandeks on vastavas arengujärgus tümotsüütide seondumine stroomarakkudega ja osalemine tümotsüütide diferentseerumisel.

Ka tüümuse stroomarakkude poolt eritatav netrin-1 vahendab tümotsüütide adhesiooni.

Tüümuse mikrokeskkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse mikrokeskkond

Tüümuse mikrokeskkonna all peetakse harilikult silmas tüümuse kolmedimensionaalset mitte-lümfoidsete ER-rakkude võrgustikku, mille hulka kuuluvad ka tüümuse epiteelirakud, tüümuse dendriitrakud, makrofaagid, fibroblastid ja ekstratsellulaarne maatriks.

Tüümuse mikrokeskkond on pidevas muutumises, kuid iseloomulikuks võib pidada selles teatud rakutüüpide esinemist: tüümuse epiteelirakud, Hassalli kehad, makrofaagid, tüümuse dendriitrakud, Langerhansi rakud ja epithelial reticular cells (neil on retseptorid östrogeenidele, androgeenidele ja progestiinile) koosnev toeskude jt. Elundis on ringlemas ka koolitamata B-lümfotsüüdid.

Tüümuse mikrokeskkond on kohandunud T-lümfotsüütide arenguks, koolitamiseks ja nende populatsioonide kontrolli all hoidmiseks.

Tüümuse mikrokeskkond on füsioloogiliselt allutatud neuroendokriinsele kontrollile.[217]

Harkelundisse liiguvad tüvirakkudest (tümotsüüdid) arenenud naiivsed T-rakud punasest luuüdist (embrüonaalses arengujärgus saccus vitellinusest – pre-T) kemotaktilise stiimuli ajel veenulite kaudu.

Enamik infomaterjali T-rakkude koolitamisest ja apoptoosist tüümuses pärineb laborihiirtelt.[218]

Vanemas eas suureneb mälu-T-rakkude hulk.

Tüümuse parenhüümist pärinevad ja on kohal kindlat tüüpi tüümuse loomulikud tappurrakud (thymic natural killer cells).

Kõik tüümuse rakud on võimelised tsütokiine komplekteerima ja vabastama. Nii vabastavad tüümuse strooma rakud mitmeid lühiajalisi valgulisi signaalmolekule interleukiine, näiteks IL-7, mis osaleb thymopoiesis ja aitab kaasa tümotsüütide paljunemisele ning ellujäämisele.

Vahel, peamiselt T-rakkude selektsiooniga (koolitamisega) seotud funktsioonide kaudu, võidakse tüümuse mikrokeskkonnana kirjeldada ka kas tüümuse kihnu, koore või ka säsi mikrokeskkonda.

Selles artiklis tutvustatakse ravimit või ravimeetodit, kuid kirjutatu pole arstlik nõuanne ning selle lugemine ei asenda arsti konsultatsiooni. Vikipeedia ei vastuta iseravimise tagajärgede eest.

Alltoodud kirjeldused ei ole sobivad kodus iseseisvalt järele tegemiseks; röntgenoloogilised diagnostilised protseduurid võivad kahjustada Teie tervist

Tüümuse kirurgia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse kirurgia

Tüümuse kirurgia all ei peeta Eestis silmas eraldi teadusharu, üldkirurgia eriala, keskust ega ka Euroopa standarditele vastava kõrgema etapi spetsialiseeritud osakonda.

Eestis teostatakse tüümuse kirurgilisi operatsioone näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi torakaalkirurgia osakonnas.

Eestis kehtivad tüümuse operatsioonide NCSP koodid:

Tümektoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tümektoomia

Harkelundieemaldus on invasiivne kirurgiline ravimeetod.

Kasutatakse nn lahtise operatsiooni meetodit (transsternal), mille teostamiseks tehakse pikk nahalõige rinnaku piirkonda ja ligipääsuks eesmisele keskseinandile läbitakse sternum.

Eksperimentaalsete tümektoomiate poolest teatakse Restelli't (1845), kes kirurgiliselt eemaldas tüümuse 98 katseloomal – lammastel, koertel ja vasikatel – kõik nad surid.[219]

Abelous ja Billard, Matti, Klose ja Vogt on kinnitanud, et tüümuse eemaldamisele järgnevad patoloogilised muutused mis kulmineeruvad surmaga.

Esimese tüümuselõikuse inimesel tegi (ebaõnnestunult) 1896. aastal Saksa kirurg Ludwig Rehn (1849–1930).

20. sajandi algusaastatel oli neonataalne tümektoomiaimikute ja väikelaste tümo-lümfaatilise seisundi ja tüümuse astma puhul üsna levinud.

Inglismaal teostas esimese tümektoomia Sir Geoffrey Keynes 1942. aastal New End Hospital'is.[220]

1960. aastatel seostati tüümuse ekstirpatsiooniga loomadel rasvumist, pastoossuse staadiumi, üldist loidust, mahajäämust kasvus, rahhiiditaolist seisundit, lihaste atroofiat ja kahheksiat.[221]

Tänapäeval vastsündinute ja väikelaste avatud südamelõikuse operatsioonide käigus tüümus tavaliselt eemaldatakse, et ta ei segaks ja/või raskendaks operatsiooni läbiviimist.[222]

Noores eas tümektoomia läbinud naistel ei toimu tõenäoliselt funktsioneerivate munasarjade arengut, paljud neist jäävad sigimisvõimetuks.

Tümektoomia järel areneb inimestel välja immuundefitsiit.

Robotjuhitav tümektoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raskekujulise müasteenia ravis võidakse kirurgiaroboti olemasolul kasutada Da Vinci robotsüsteemiga juhitavat tümektoomiat.[223]

Videotorakoskoopiline tümektoomia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Videotorakoskoopiline tümektoomia

Tartu Ülikooli Kliinikumi torakaalkirurgia osakonnas kasutatakse müasteeniahaigete raviks uudset meetodit videotorakoskoopilist tümektoomiat (VATS).[224]

Tüümuse siirdamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse siirdamine

Tüümuse siirdamine on elundi siirdamise vorm, mille korral inimese tüümusekude (või osa tüümusest) invasiivse kirurgilise operatsiooni käigus elundidoonorilt elundisaajale siirdatakse.[225] Siirdatavaid inimese tüümusi teistelt inimestelt spetsiaalselt välja ei lõigata, siirdamiseks kasutatakse vastsündinutelt ja või väikelastelt näiteks avatud südamelõikuse ajal eemaldatud elundeid.

Tüümuse siirdamise järgselt võib välja kujuneda autoimmuunne sündroom.

Kliiniline radioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rindkere elundite patoloogia radiodiagnostika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tüümuse piltdiagnostika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse piltdiagnostika

Tüümuse patoloogia kahtluse korral võidakse, tuvastamaks tüümuse lesioone ja/või haiguslikke seisundeid, kasutada mitmesuguseid radioloogilisi uuringuid (piltdiagnostika).[226]

Esmase diagnostika vahendina võidakse uuritavale teha kas tüümuse ultraheli, rindkere röntgenipilt (Röntgeniülesvõte rindkere piirkonnast (üks ülesvõte) 9,12 eurot), rindkere kompuutertomograafia või rindkere magnetresonantstomograafia.

Tüümuse lesioonide korral võidakse leviku ja/või ravivastusele kinnituse saamiseks teha – PET/KT jm.

Tüümus rindkere röntgenipildil[muuda | redigeeri lähteteksti]
Röntgenipilt: normaalne tüümus noorel lapsel

Tüümuse kujutis rindkere röntgenipildil on varieeruv nii indiviiditi kui ka samal indiviidil – varieeruvad nii kuju, suurus, ka asukoht (ektoopiline tüümus) lesioonide kujutised kui ka tihedus jm.

Loote tüümuse ultraheliuuringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Naistel võidakse raseduse ajal teostada loote ultraheliuuringuid, mille käigus võidakse vajadusel vastava aparaadi (näiteks värvi-doppler-ehhokardiograaf) kuvarile kuvada ja mõõta ka loote tüümust.[227][228][229][230][231]

1989. aastal demonstreerisid Felker jt, et tüümust saab vastavate seadmete ja tarkvara ning spetsialistide olemasolul kuvada ja uurida.[232]

Tüümuse kiiritusravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse kiiritusravi

20. sajandil seostati Ameerika Ühendriikides tüümusega tervet rida haiguslikke seisundeid, mille raviks kasutati kiiritusravi.[233]

1920. aastatel kasutati tüümuse kiiritamist ka psoriaasi ravis.

1945. aastal nimetas ameerika radioloog John Caffey tüümuse kiiritamist, sõltumata vanusest, irratsionaalseks protseduuriks.[234]

Lapseeas saadud tüümuse kiiritusravi[235] võib indutseerida kiirgusest põhjustatud kilpnäärmevähi teket.[236]

Termin[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ladinakeelsed nimetused on corpus thymicum, corpus thymianum ja glandula thymus.

Etümoloogia pole päris selge ja kindlad kokkulepped sõna päritolu kohta ilmselt puuduvad.[237]

Kreeka sõna θύμος 'thymos' pidavat osade allikate andmetel tähendama nii suitsutaolisust ja vaimu kui ka hinge ja julgust.

Ladinakeelset nimetust thymus seostatakse tüümianitaimega.

Tüümuse varasem eestikeelne nimetus oli harknääre. Termin seostub arvatavasti ühe osaga teadlastest, kes varem kirjeldasid tüümuse funktsioone (mis olid suuresti teadmata) sarnaselt teiste näärmete funktsioonidega.

Harkelund on kantud kehtivasse rahvusvahelisse inimese anatoomia standardisse Terminologia Anatomica ja inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica ning inimese embrüonaalse (looteea) arengustaadiumi standardsõnavarasse Terminologia Embryologica-sse.

Tüümuse MeSH number on: A10.549.750.

Tüümuse läbivoolutus ex vivo[muuda | redigeeri lähteteksti]

[238],[239]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

veebruar 1968, 115. väljaanne, nr 2, Am J Dis Child. 1968;115(2):222–238., doi:10.1001/archpedi.1968.02100010224012, 1968

19. väljaanne, nr 1, lk 1–13, DOI: 10.1111/j.1440-1827.1969.tb00689.x, veebruar 1969

Histochem J. juuni 1989 ;21(6):357-64. 1989

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sissekanne Encyclopædia Britannica-s, veebiversioon (vaadatud 18.01.2015)(inglise keeles)
  2. Geoffrey Keynes, The surgery of the thymus gland, British Journal of Surgery, 33. väljaanne, nr 131, lk 201–214, jaanuar 1946, DOI:10.1002/bjs.18003313102, veebiversioon (vaadatud 3.01.2015)(inglise keeles)
  3. "Meditsiinisõnastik", 224:2004.
  4. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 1–10, Springer – Verlag Italia, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  5. Henri Milne Edwards, "A manual of surgical anatomy : containing a minute description of the parts concerned in operative surgery, with the anatomical effects of accidents and instructions for the performance of operations", tõlkija William Coulson, lk 148, 1828, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 28.12.2014)(inglise keeles)
  6. Sir Astley Cooper, "The Anatomy of the Thymus Gland, with numerous plates", The Lancet London: A Journal of British and Foreign Medicine ..., 2. köide, lk 342–345, 1834, veebiversioon (vaadatud 3.12.2014)(inglise keeles)
  7. Sir Astley Cooper, "The Anatomy of the Thymus Gland, with numerous plates", lk 352 – 409, 1845, Archive.org raamatu veebiversioon (vaadatud 28.12.2014)(inglise keeles)
  8. New York journal of medicine, toimetaja Stephen Smith, VI. köide, 3. seeria, New York, "The Physiology of the Thymus Gland in Heath and Disease; viewed from Experimental Examinations and Clinical Experience. a Contribution to the History of Infantile Life.", Alexander Friedleben, lk 129 – 132, 1859, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 28.12.2014)(inglise keeles)
  9. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 4, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  10. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  11. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 4, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  12. T.J. Bowden , P. Cook, J.H.W.M. Rombout, Development and function of the thymus in teleosts, Fish & Shellfish Immunology 19 (2005), 413 – 427, veebiversioon (vaadatud 6.12.2014)(inglise keeles)
  13. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 5, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  14. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 3, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  15. Manju Yadav, Encyclopedia of Endocinology, "Reptilian Endocrinology", lk 144, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 23.01.2015)(inglise keeles)
  16. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 5, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  17. Manju Yadav, Encyclopedia of Endocinology, "Reptilian Endocrinology", lk 144, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 23.01.2015)(inglise keeles)
  18. Julius M. Cruse, MD, PhD, Robert E. Lewis, "Atlas of Immunology", 3.trükk, CRC Press, lk 807, 2010, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 28.09.2014)(inglise keeles)
  19. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 6, 1912, Open Library raamatu veebiversioon (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  20. Smolarchuk C, Zhu LF, Chan WF, Anderson CC., T cells generated in the absence of a thoracic thymus fail to establish homeostasis. Lühikokkuvõte., Eur J Immunol. august 2014 ;44(8):2263-73. doi: 10.1002/eji.201343846., veebiversioon (vaadatud 30.12.2014)(inglise keeles)
  21. Terszowski G, Müller SM, Bleul CC, Blum C, Schirmbeck R, Reimann J, Pasquier LD, Amagai T, Boehm T, Rodewald HR., Evidence for a functional second thymus in mice.Lühikokkuvõte., Science. 14. aprill 2006;312(5771):284-7., veebiversioon (vaadatud 30.12.2014)(inglise keeles)
  22. Melissa Lee Phillips, Mice have second thymus. Researchers find cervical thymus that produces T cells and mounts antibody response, 3. märts 2006, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014)(inglise keeles)
  23. Ragini Sharma, S. M. Kantwa, Amrita Jaitawat, Deepika Rani ja Neelam Jain, Postnatal Development of Thymus in Male Swiss Mice, Universal Journal of Environmental Research and Technology, 3. väljaanne, nr 3, lk 385–392, 2013, veebiversioon (vaadatud 3.02.2015)(inglise keeles)
  24. MARION D. KENDALL ja ANN G. CLARKE, The thymus in the mouse changes its activity during pregnancy: a study of the microenvironment. Lühikokkuvõte., Journal of Anatomy / 197. väljaanne / nr 03 / oktoober 2000, lk 393–411, Anatomical Society of Great Britain and Ireland, 2000, DOI: http://dx.doi.org/ (About DOI), veebiversioon (vaadatud 30.12.2014)(inglise keeles)
  25. D. D. Joel, M. W. Hess, H. Cottier, Massive Migration of Thymic Lymphocytes to Peyer’s Patches in Neonatal Mice, Morphological and Functional Aspects of Immunity, Advances in Experimental Medicine and Biology, 12. väljaanne, 1971, lk 141–147, veebiversioon (vaadatud 6.02.2015)(inglise keeles)
  26. Aw D, Silva AB, Maddick M, von Zglinicki T, Palmer DB., Architectural changes in the thymus of aging mice., Aging Cell. märts 2008;7(2):158-67. doi: 10.1111/j.1474-9726.2007.00365.x., PMID: 18241323, veebiversioon (vaadatud 3.02.2015)(inglise keeles)
  27. W. D. Michalke, M. W. Hess, H. Riedwyl, R. D. Stoner ja H. Cottier, Thymic Lymphopoiesis and Cell Loss in Newborn Mice, University of Bern. BLOOD, 3. väljaanne, nr. 4 (aprill), 1969, veebiversioon (vaadatud 27.12.2014)(inglise keeles)
  28. Gibb TR, Bray M, Geisbert TW, Steele KE, Kell WM, Davis KJ, Jaax NK, Pathogenesis of experimental Ebola Zaire virus infection in BALB/c mice., J Comp Pathol. november 2001;125(4):233-42., PMID: 11798240, veebiversioon (vaadatud 20.02.2015)(inglise keeles)
  29. Annette B. Vogel, Emanuel Haasbach, Sarah J. Reiling, Karoline Droebner, Karin Klingel ja Oliver Planz, Highly Pathogenic Influenza Virus Infection of the Thymus Interferes with T Lymphocyte Development, J Immunol, september 2010; 185:4824–4834; doi: 10.4049/jimmunol.0903631, veebiversioon (vaadatud 17.09.2014)(inglise keeles)
  30. Kristen L. Mueller, IL-22 Protects the Thymus, Sci. Signal., 10. aprill 2012, Immunology, 5. väljaanne, nr. 219, veebiversioon (vaadatud 27.12.2014)(inglise keeles)
  31. The Jackson Laboratory, Thymus Mediates Cancer Cell Chemo-resistance, 15. november 2010, veebiversioon (vaadatud 30.11.2014)(inglise keeles)
  32. University of Pittsburgh Schools of the Health Sciences, Liver Cells, Insulin-Producing Cells, Thymus Tissue Can Be Grown in Lymph Nodes, 27. september 2012, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014) (inglise keeles)
  33. Professor of Anatomy JOHNSON SYMINGTON, A NOTE ON THE THYMUS GLAND IN THE KOALA (PHASCOLARBCTUS CINEREUS)., Queen's College, Belfast. Journ. of Anat. and Physiology, jaanuar 1900, lk 224 – 227, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014)(inglise keeles)
  34. PAUL CANFIELD, SUSAN HEMSLEY ja JOANNE CONNOLLY, Histological and immunohistological study of the developing and involuting superficial cervical thymus in the koala (Phascolarctos cinereus), J. Anat. (1996) 189, lk 159–169, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014)(inglise keeles)
  35. Elizabeth A. Fraser, J. P. Hill, The Development of the Thymus, Epithelial Bodies, and Thyroid in the Marsupialia. Part II. Phascolarctos, Phascolomys and Perameles, 13. mai 1915, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014)(inglise keeles)
  36. P J Canfield, S Hemsley, THYMIC LYMPHOSARCOMA OF T CELL LINEAGE IN A KOALA (PHASCOLARCTOS CINEREUS)., Aust Vet J 1996 august;74(2):151-4, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014)(inglise keeles)
  37. Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia. Kõrgkooliõpik", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 342, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  38. R. K. Jordan, Development of sheep thymus in relation to in utero thymectomy experiments, 16. november 2005, DOI: 10.1002/eji.1830061007, European Journal of Immunology, 6. väljaanne, nr 10, lk 693–698, oktoober 1976, veebiversioon (vaadatud 31.12.2014)(inglise keeles)
  39. Craig P. Cunningham, Wayne G. Kimpton, Anita Fernando ja Ross N. P. Cahill, Neonatal thymectomy identifies two major pools of sessile and recirculating peripheral T cells which appear to be under separate homeostatic control, Int. Immunol. (2001) 13 (11): 1351–1359., doi: 10.1093/intimm/13.11.1351, veebiversioon (vaadatud 31.12.2014)(inglise keeles)
  40. K. Yamaguchi, M. Miyasaka, Microvasculature of the Sheep Thymus, Histophysiology of the Immune System, Advances in Experimental Medicine and Biology, 237. väljaanne, 1988, lk 571–575, veebiversioon (vaadatud 31.12.2014)(inglise keeles)
  41. Kotani M, Fukumoto T, Brandon MR., Destruction of Hassall's corpuscles by macrophages in the sheep thymus. Lühikokkuvõte., Cell Tissue Res. 1981;217(1):49–54., veebiversioon (vaadatud 31.12.2014)(inglise keeles)
  42. Edwards A. Park, EXTIRPATION OF THE THYMUS IN THE GUINEA PIG, J Exp Med. 1. jaanuar 1917; 25(1): 129–152., PMCID: PMC2125544, veebiversioon (vaadatud 5.02.2015)(inglise keeles)
  43. J. N. BLAU, DNA SYNTHESIS IN THE ADULT AND AGEING GUINEA-PIG THYMUS, Clin. exp. Immunol. (1972) 11, 461–468. veebiversioon (vaadatud 5.02.2015)(inglise keeles)
  44. William J. Krause, "An Atlas of Opossum Organogenesis", 2007, lk 343 – 349, Universal Publishing, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 2.01.2015)(inglise keeles)
  45. Hugh Tyndale-Biscoe, "Life of Marsupials", lk 87, 2005, CSIRO PUBLISHING, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 2.01.2015)(inglise keeles)
  46. Savino W., The elastic system in the thymus of the opossum Didelphis marsupialis aurita. Lühikokkuvõte., Anat Anz. 1982;151(1):70-3., veebiversioon (vaadatud 2.01.2015)(inglise keeles)
  47. M. A. Ross ja V. Korenchevsky, The thymus of the rat and sex hormones, The Journal of Pathology and Bacteriology, 52. väljaanne, nr 3, lk 349–360, mai 1941, DOI: 10.1002/path.1700520308, veebiversioon (vaadatud 4.10.2014) (inglise keeles)
  48. H. M. KLOUWEN ja A. W. M. APPELMAN, Synthesis of Adenosine Triphosphate in Isolated Nuclei and Intact Cells, Biochem. J. (1967) 102, 878 – 884, PMCID: PMC1270339, veebiversioon (vaadatud 28.11.2014)(inglise keeles)
  49. Lin Li, Jin-huang Zhou, Shan-tian Xing, Thymus influences liver functions through hypothalamus-pituitary-gonad axis in rats. Lühikokkuvõte., Advances in Neuroimmunology, 6. väljaanne, nr 3, 1996, lk 289–293, veebiversioon (vaadatud 23.10.2014)(inglise keeles)
  50. Kendall MD, al-Shawaf AA., Innervation of the rat thymus gland., Brain Behav Immun. märts 1991 ;5(1):9–28., veebiversioon (vaadatud 4.10.2014) (inglise keeles)
  51. Pertsov SS., Effect of melatonin on the thymus, adrenal glands, and spleen in rats during acute stress. Lühikokkuvõte., Bull Exp Biol Med. märts 2006 ;141(3):292-5., veebiversioon (vaadatud 4.10.2014) (inglise keeles)
  52. Moriguchi S, Miwa H, Okamura M, Maekawa K, Kishino Y, Maeda K., Vitamin E is an important factor in T cell differentiation in thymus of F344 rats., J Nutr Sci Vitaminol (Tokyo). oktoober 1993;39(5):451-63., PMID: 8120669, veebiversioon (vaadatud 6.02.2015)(inglise keeles)
  53. K. Yugesh, Dr. S. Swayam Jothi, Dr. K. Ranganathan, P. Jayaraman, Chavalin V Bharath, Sujatha.N, Macroscopic and Microscopic study of thymus of pig, IOSR Journal of Dental and Medical Sciences (IOSR-JDMS), e-ISSN: 2279-0853, p-ISSN: 2279-0861. 13. väljaanne, nr 9 Ver. VIII (September 2014), lk 52–55, veebiversioon (vaadatud 28.12.2014)(inglise keeles)
  54. Fetal Pig Dissection, veebiversioon (vaadatud 28.12.2014)(inglise keeles)
  55. Salguero FJ, Sánchez-Cordón PJ, Sierra MA, Jover A, Núñez A, Gómez-Villamandos JC., Apoptosis of thymocytes in experimental African Swine Fever virus infection., Histol Histopathol. jaanuar 2004 ;19(1):77–84., PMID: 14702174, veebiversioon (vaadatud 23.02.2015)(inglise keeles)
  56. THYMUS EXTRACT, veebiversioon (vaadatud 3.12.2014)(inglise keeles)
  57. "Cytochromes: Current Research II.", lk 87, 1972, MSS Information Corporation, veebiversioon (vaadatud 6.02.2015)(inglise keeles)
  58. Skrinska VA, Messineo L, Towns RL, Pearson KH., Transition metals in calf thymus deoxyribonucleoprotein., Experientia. 15. jaanuar 1978 ;34(1):15-7. PMID: 620729, veebiversioon (vaadatud 26.02.2015)(inglise keeles)
  59. Team ProBoost. The Discovery of Thymic Protein A – How It Works to Strengthen the Immune System. 2. aprill 2013. Kasutatud 28.12.2014. (inglise)
  60. ProBoost Thymic Protein A is a trademark of Genicel, Inc.. [http://www.naturedoc.com/products/thymic-protein.html PROBOOST(TM) THYMIC PROTEIN A]. Kasutatud 28.12.2014. (inglise)
  61. Thymostimulin, veebiversioon (vaadatud 16.03.2015)(inglise keeles)
  62. Dr. W. L. Chapman Jr., J. R. Allen, The fine structure of the thymus of the fetal and neonatal monkey (Macaca mulatta), Zeitschrift für Zellforschung und Mikroskopische Anatomie, 18. II. 1971, 114. köide, nr 2, lk 220–233, veebiversioon (vaadatud 1.01.2015)(inglise keeles)
  63. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", 250:2011
  64. J. BEARD, THE TRUE FUNCTION OF THE THYMUS, UNIVERSITY LECTURER IN COMPARATIVE EMBRYOLOGY, EDINBURGH, The Lancet, 21. jaanuar 1899, veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  65. Arne Lepp. "Inimese anatoomia, I osa. Liikumisaparaat, siseelundid", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 334, 2013, ISBN 978-9949-32-239-8.
  66. Thymus Development, veebiversioon (vaadatud 15.09.2014) (inglise keeles)
  67. Reidar Andreson, Biotehnoloogia magistrand I, Lümfotsüütide diferentseerumise mehhanismid., veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)
  68. Human Embryology, Module 17.2 Lymphatic tissue, Thymus, veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  69. Valsamo K. Anagnostou, Ipatia Doussis-Anagnostopoulou, Dina G. Tiniakos, Despina Karandrea, Emmanouil Agapitos, Petros Karakitsos, Christos Kittas, Ontogeny of Intrinsic Innervation in the Human Thymus and Spleen, doi: 10.1369/jhc.6A7168.2007J, Histochem Cytochem, August 2007, 55. väljaanne, nr 8, lk 813–820, veebiversioon (vaadatud 4.10.2014)(inglise keeles)
  70. Michael W. Miller, https://books.google.ee/books?id=jfjIYaBjURcC&pg=PA170&lpg=PA170&dq=ethanol+and+fetus+thymus&source=bl&ots=dKp5CLihug&sig=PX3ohU9tNhesR9ojWVKNuBV2TDs&hl=et&sa=X&ei=SOvIVP2HEo2sPc7BgZAO&ved=0CDIQ6AEwAw#v=onepage&q=ethanol%20and%20fetus%20thymus&f=false Brain Development: Normal Processes and the Effects of Alcohol and Nicotine, Oxford University Press, lk 170, 2006, veebiversioon (vaadatud 28.01.2015)(inglise keeles)
  71. Sajjad Y, Quenby S, Nickson P, Lewis-Jones DI, Vince G., Androgen receptors are expressed in a variety of human fetal extragenital tissues: an immunohistochemical study. Lühikokkuvõte., Asian J Androl. november 2007;9(6):751-9. veebiversioon (vaadatud 14.12.2014) (inglise keeles)
  72. Xu PX, Zheng W, Laclef C, Maire P, Maas RL, Peters H, Xu X., Eya1 is required for the morphogenesis of mammalian thymus, parathyroid and thyroid. Lühikokkuvõte., Development. juuli 2002 ;129(13):3033-44., veebiversioon (vaadatud 4.12.2014) (inglise keeles)
  73. Thymus Development, veebiversioon (vaadatud 15.09.2014) (inglise keeles)
  74. Kenneth Murphy, Raif Geha, Luigi Notarangelo, Janeway’s Immunobiology 8 with Case Studies in Immunology 6, Garland Science, 8.trükk, Case 9 , 2011, veebiversioon (vaadatud 15.09.2014) (inglise keeles)
  75. Jenny Buckland, Thymic development: FoxN1 gene regulation in the thymus, Nature Publishing group, 2002 – 2011, veebiversioon (vaadatud 4.02.2015)(inglise keeles)
  76. Liu C1, Ueno T, Kuse S, Saito F, Nitta T, Piali L, Nakano H, Kakiuchi T, Lipp M, Hollander GA, Takahama Y., The role of CCL21 in recruitment of T-precursor cells to fetal thymi. Lühikokkuvõte, Blood. 1. jaanuar 2005;105(1):31-9., veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)(inglise keeles)
  77. Anatomie des Menschen: Fotografischer Atlas der systematischen und ..., Lk 267, Schattauer, 7. trükk, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 21.01.2015)(saksa keeles)
  78. MARION D. KENDALL, H. R. M. JOHNSON ja JAYANTI SINGH, The weight of the human thymus gland at necropsy, J. Anat. (1980), 131, 3, lk 485–499, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  79. V.N. Susimitha Sri, V. Anitha, PRESENCE OF LARGE BILOBED THYMUS IN ADULT MALE CADAVER, International Journal of Anatomy and Research, Int J Anat Res 2014, väljaanne 2(3):541-44. ISSN 2321- 4287, veebiversioon (vaadatud 15.03.2015)(inglise keeles)
  80. Thymus, PathPedia, veebiversioon (vaadatud 3.12.2014)(inglise keeles)
  81. Thomas W. Shields, Joseph LoCicero, Carolyn E. Reed, Richard H. Feins, "General Thoracic Surgery", 7. trükk, lk 2061, 2009, Lippincott Williams & Wilkins, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014) (inglise keeles)
  82. Shah SS, Lai SY, Ruchelli E, Kazahaya K, Mahboubi S., Retropharyngeal aberrant thymus. Lühikokkuvõte., Pediatrics. november 2001 ;108(5):E94., veebiversioon (vaadatud 3.12.2014) (inglise keeles)
  83. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 145, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  84. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 2, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  85. Sir Astley Cooper, "The Anatomy of the Thymus Gland, with numerous plates", The Lancet London: A Journal of British and Foreign Medicine ..., 2. köide, lk 342–345, 1834, veebiversioon (vaadatud 3.12.2014)(inglise keeles)
  86. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 16, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 21.01.2015)(saksa keeles)
  87. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  88. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features, Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 17, Springer – Verlag Italia, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 13.09.2014)(inglise keeles)
  89. K.Anastasiadis, C. Ratnatunga, "The Thymus Gland: Diagnosis and Surgical Management", Springer-Verlag Berlin Heidelberg, 2007, 2. peatükk, "Changes with aging", lk 9, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 14.09.2014)(inglise keeles)
  90. Bodey B, Bodey B Jr, Siegel SE, Kaiser HE., Involution of the mammalian thymus, one of the leading regulators of aging. Lühikokkuvõte., In Vivo. september-oktoober 1997 ;11(5):421-40., veebiversioon (vaadatud 18.10.2014)(inglise keeles)
  91. Danielle Aw ja Donald B. Palmer, The Origin and Implication of Thymic Involution, Aging Dis. oktoober 2011; 2(5): 437–443., PMCID: PMC3295077, veebiversioon (vaadatud 18.10.2014)(inglise keeles)
  92. James Dooley, Adrian Liston, Molecular control over thymic involution: From cytokines and microRNA to aging and adipose tissue, European Journal of Immunology, 42. väljaanne, nr 5, lk 1073–1079, 26. aprill 2012, DOI: 10.1002/eji.201142305, © 2012 WILEY-VCH Verlag GmbH & Co. KGaA, Weinheim, veebiversioon (vaadatud 15.03.2015)(inglise keeles)
  93. Krisztian Kvell, Zoltan Varecza, Domokos Bartis, Sebastian Hesse, Sonia Parnell, Graham Anderson, Eric J. Jenkinson, ja Judit E. Pongracz, Wnt4 and LAP2alpha as Pacemakers of Thymic Epithelial Senescence, PLoS One. 2010; 5(5): e10701. doi: 10.1371/journal.pone.0010701, PMCID: PMC2872673, veebiversioon (vaadatud 28.11.2014)(inglise keeles)
  94. M Marušić, M Turkalj-Kljajić, M Petrovečki, B Užarević, M Rudolf, D Batinić, R Ugljen, D Anić, Z Ćavar, I Jelić, ja B Malenica, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1904903/ Indirect demonstration of the lifetime function of human thymus], Clin Exp Immunol. veebruar 1998; 111(2): 450–456., doi: 10.1046/j.1365-2249.1998.00470.x, PMCID: PMC1904903, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  95. Hyunwon Yang, Yun-Hee Youm, Bolormaa Vandanmagsar, Jennifer Rood, K. Ganesh Kumar, Andrew A. Butler, ja Vishwa Deep Dixit, Obesity accelerates thymic aging, Blood, 29. oktoober 2009, 114. väljaanne, nr 18, veebiversioon (vaadatud 1.02.2015)(inglise keeles)
  96. Paul Chih-Hsueh Chen, Chin-Chen Pan, An-Hang Yang, Liang-Shun Wang ja Hung Chiang, Detection of Epstein–Barr virus genome within thymic epithelial tumours in Taiwanese patients by nested PCR, PCR in situ hybridization, and RNA in situ hybridization, The Journal of Pathology, 197. väljaanne, nr 5, lk 684–688, august 2002, DOI: 10.1002/path.1141, veebiversioon (vaadatud 4.02.2015)(inglise keeles)
  97. Adrian Liston, Katherine M. Nutsch, Andrew G. Farr, Jennifer M. Lund, Jeffery P. Rasmussen, Pandelakis A. Koni, ja Alexander Y. Rudensky, Differentiation of regulatory Foxp3 T cells in the thymic cortex,doi 10.1073pnas.0801506105, PNAS, 19. august 2008, 105. väljaanne, nr 33, lk 11903–11908, veebiversioon (vaadatud 4.02.2015)(inglise keeles)
  98. Sheila Chari ja Susan Winandy, Ikaros Regulates Notch Target Gene Expression in Developing Thymocytes, J Immunol 2008; 181:6265–6274; doi: 10.4049/jimmunol.181.9.6265, veebiversioon (vaadatud 4.02.2015)(inglise keeles)
  99. Francisco Tinahones, Julian Salas, María Dolores Mayas, Adrian Ruiz-Villalba, Manuel Macias-Gonzalez, Lourdes Garrido-Sanchez, Manuel DeMora, Inmaculada Moreno-Santos, Rosa Bernal, Fernando Cardona, Rajaa El Bekay, VEGF Gene Expression in Adult Human Thymus Fat: A Correlative Study with Hypoxic Induced Factor and Cyclooxigenase-2, 14. detsember 2009, DOI:10.1371/journal.pone.0008213, veebiversioon (vaadatud 4.02.2015)
  100. Watanabe N, Wang YH, Lee HK, Ito T, Wang YH, Cao W, Liu YJ., Hassall's corpuscles instruct dendritic cells to induce CD4+CD25+ regulatory T cells in human thymus. Lühikokkuvõte., Nature. 25. august 2005;436(7054):1181-5., veebiversioon (vaadatud 28.10.2014)(inglise keeles)
  101. Mi-Yeon Kim, Roles of Embryonic and Adult Lymphoid Tissue Inducer Cells in Primary and Secondary Lymphoid Tissues, Yonsei Med J. 30. juuni 2008; 49(3): 352–356., doi: 10.3349/ymj.2008.49.3.352, PMCID: PMC2615333, veebiversioon (vaadatud 18.01.2015)(inglise keeles)
  102. Zúñiga LA, Jain R, Haines C, Cua DJ., Th17 cell development: from the cradle to the grave. Immunol Rev. märts 2013;252(1):78–88. doi: 10.1111/imr.12036., veebiversioon (vaadatud 22.02.2015)(inglise keeles)
  103. Yang Y, Ashwell JD. Thymocyte apoptosis., J Clin Immunol. nov 1999;19(6):337-49., veebiversioon (vaadatud 5.02.2015)(inglise keeles)
  104. Allen E. Silverstone, Martin A. R. Yuille, Molecular biological definition of the prothymocyte: Problems of commitment and lineage promiscuity, Immunologic Research, detsember 1987, 6. väljaanne, nr 4, lk 238–249, veebiversioon (vaadatud 2.02.2015)(inglise keeles)
  105. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  106. Yun-Hee Youm, Hyunwon Yang, Raj Amin, Steven R. Smith, Todd Leff, ja Vishwa Deep Dixit, Thiazolidinedione treatment and constitutive-PPARγ activation induces ectopic adipogenesis and promotes age-related thymic involution, Aging Cell, august 2010; 9(4): 478–489. doi: 10.1111/j.1474-9726.2010.00574.x, PMCID: PMC2910128, NIHMSID: NIHMS200274, veebiversioon (vaadatud 1.02.2015)(inglise keeles)
  107. James Dooley ja Adrian Liston, Molecular control over thymic involution: From cytokines and microRNA to aging and adipose tissue, European Journal of Immunology, 42. väljaanne, nr 5, lk 1075, lk 1073–1079, DOI: 10.1002/eji.201142305, 26. aprill 2012, veebiversioon (vaadatud 1.02.2015)(inglise keeles)
  108. Vishwa Dixit, Yun-Hee Youm, Hyunwon Yang, Christo Venkov, Nancy Manley, Eric Nielson, Todd Leff, ja Bolormaa Vandanmagsar, Origin of Thymic Adipocytes in Aging: Incidental to Thymopoiesis or Instigator of Immunosenescence?, The Journal of Immunology, 2010, 184, 132.22, veebiversioon (vaadatud 1.02.2015)(inglise keeles)
  109. Zoltan Fehervari, Thymic B cells. Lühikokkuvõte., Nature Immunology 14, 1211 (2013) doi:10.1038/ni.2777, 15. november 2013, veebiversioon (vaadatud 15.01.2015)(inglise keeles)
  110. Christensson B, Biberfeld P, Matell G., compartment in the thymus of patients with myasthenia gravis and control subjects. Lühikokkuvõte., veebiversioon (vaadatud 15.01.2015)(inglise keeles)
  111. J. SPENCER, M. CHOY, T. HUSSELL, L. PAPADAKI, J. P. KINGTON & P. G. ISAACSON, Properties of human thymic B cells, Immunology 1992 75 596–600, veebiversioon (vaadatud 15.01.2015)(inglise keeles)
  112. P.G. Isaacson, A.J. Norton, B.J. Addis, THE HUMAN THYMUS CONTAINS A NOVEL POPULATION OF B LYMPHOCYTES, The Lancet, 330. väljaanne, nr 8574, lk 1488–1491, 26. detsember 1987, DOI: http://dx.doi.org/10.1016/S0140-6736(87)92622-5, veebiversioon (vaadatud 15.01.2015)(inglise keeles)
  113. Jason Perera, Liping Meng, Fanyong Meng, ja Haochu Huang, Autoreactive thymic B cells are efficient antigen-presenting cells of cognate self-antigens for T cell negative selection., 110. väljaanne, nr 42, veebiversioon (vaadatud 15.01.2015)(inglise keeles)
  114. Anna I. Proiettoa, Serani van Dommelen, Penghui Zhou, Alexandra Rizzitelli, Angela D’Amico jt, Dendritic cells in the thymus contribute to T-regulatory cell induction, doi10.1073pnas.0810268105, PNAS, 16. detsember 2008, 105. väljaanne, nr 50, 19869–19874, veebiversioon (vaadatud 27.12.2014)(inglise keeles)
  115. Wakely P Jr, Suster S., Langerhans' cell histiocytosis of the thymus associated with multilocular thymic cyst., Hum Pathol. detsember 2000;31(12):1532-5., veebiversioon (vaadatud 1.02.2015)(inglise keeles)
  116. G. Castaldi, G. Zavagli, F. Trotta, ja P. Malacarne, Migration of Macrophages to the Thymus after Cyclophosphamide, Br J Exp Pathol. veebruar 1972; 53(1): 28–30., PMCID: PMC2072383, veebiversioon (vaadatud 20.01.2015) (inglise keeles)
  117. Cavalcante P, Barberis M, Cannone M, Baggi F, Antozzi C, Maggi L, Cornelio F, Barbi M, Didò P, Berrih-Aknin S, Mantegazza R, Bernasconi P., Detection of poliovirus-infected macrophages in thymus of patients with myasthenia gravis., Neurology. 6. aprill 2010 ;74(14):1118–26. doi: 10.1212/WNL.0b013e3181d7d884., veebiversioon (vaadatud 5.02.2015)(inglise keeles)
  118. Mackay LK, Gebhardt T., Tissue-resident memory T cells: local guards of the thymus., Eur J Immunol. september 2013;43(9):2259-62. doi: 10.1002/eji.201343930., veebiversioon (vaadatud 4.02.2015) (inglise keeles)
  119. Lee I, Yu E, Good RA, Ikehara S., Presence of eosinophilic precursors in the human thymus: evidence for intra-thymic differentiation of cells in eosinophilic lineage. Lühikokkuvõte., Pathol Int. september 1995;45(9):655-62., veebiversioon (vaadatud 1.02.2015)(inglise keeles)
  120. James J. Lee, Helene F. Rosenberg, Eosinophils in Health and Disease, lk 386, 388, 389, Academic Press, 2013, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 1.02.2015)(inglise keeles)
  121. Gray DH1, Tull D, Ueno T, Seach N, Classon BJ, Chidgey A, McConville MJ, Boyd RL. A unique thymic fibroblast population revealed by the monoclonal antibody MTS-15., J Immunol. 15. aprill 2007 ;178(8):4956-65., veebiversioon (vaadatud 3.02.2015)(inglise keeles)
  122. Thomas Kirchner, Florian Hoppe, Berthold Schalke, Hans Konrad Müller-Hermelink, Microenvironment of thymic myoid cells in myasthenia gravis, Virchows Archiv B, 1987/1988, 54. väljaanne, nr 1, lk 295–302, veebiversioon (vaadatud 21.01.2015)(inglise keeles)
  123. Fujiwara H, Yamazaki T, Uzawa A, Nagata K, Kobayashi Y., Transient infiltration of neutrophils into the thymus following whole-body X-ray irradiation in IL-10 knockout mice., Biochem Biophys Res Commun. 2. mai 2008 ;369(2):432-6. doi: 10.1016/j.bbrc.2008.02.043., veebiversioon (1.02.2015)(inglise keeles)
  124. Wekerle H, Ketelsen UP, Ernst M., Thymic nurse cells. Lymphoepithelial cell complexes in murine thymuses: morphological and serological characterization., J Exp Med. 1. aprill 1980;151(4):925-44., veebiversioon (vaadatud 28.01.2015)(inglise keeles)
  125. Yasunori Shimaoka, Jeanne F. Attrep, Toshio Hirano, Katsuhiko Ishihara, Ryuji Suzuki, Tomoko Toyosaki, Takahiro Ochi,ja Peter E. Lipsky, Nurse-like Cells from Bone Marrow and Synovium of Patients with Rheumatoid Arthritis Promote Survival and Enhance Function of Human B Cells, J. Clin. Invest., 102. väljaanne, number 3, august 1998, lk 606–618, veebiversioon (vaadatud 28.01.2015)(inglise keeles)
  126. de Waal Malefijt R, Leene W, Roholl PJ, Wormmeester J, Hoeben KA., T cell differentiation within thymic nurse cells. Lühikokkuvõte., Lab Invest. juuli 1986 ;55(1):25–34., veebiversioon (vaadatud 28.01.2015)(inglise keeles)
  127. Mark Pezzano, Michael Samms, Marcia Martinez, ja Jerry Guyden, Questionable Thymic Nurse Cell, Microbiol Mol Biol Rev. september 2001; 65(3): 390–403.doi: 10.1128/MMBR.65.3.390-403.2001, PMCID: PMC99033, veebiversioon (vaadatud 28.01.2015)(inglise keeles)
  128. Alexander Y. Rudensky, Regulatory T Cells and Foxp3, Immunol Rev. mai 2011; 241(1): 260–268. doi: 10.1111/j.1600-065X.2011.01018.x, PMCID: PMC3077798, NIHMSID: NIHMS278191, veebiversioon (vaadatud 4.02.2015)(inglise keeles)
  129. Chyi-Song Hsieh, Hyang-Mi Lee ja Chan-Wang J. Lio, Selection of regulatory T cells in the thymus, NATURE REVIEWS, IMMUNOLOGY, 12. väljaanne, märts 2012, veebiversioon (vaadatud 4.02.2015)(inglise keeles)
  130. Dr. Donald Metcalf M. D., Regulation of Thymic Lymphopoiesis, The Thymus Recent Results in Cancer Research / Fortschritte der Krebsforschung / Progrès dans les recherches sur le cancer, 5. väljaanne, 1966, lk 32–43, veebiversioon (vaadatud 27.12.2014)(inglise keeles)
  131. Mroczek EC, Seemayer TA, Grierson HL, Markin RS, Linder J, Brichacek B, Purtilo DT., Thymic lesions in fatal infectious mononucleosis. Lühikokkuvõte., Clin Immunol Immunopathol. mai 1987;43(2):243-55., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  132. Rice HE, Flake AW, Hori T, Galy A, Verhoogen RH., Massive thymic hyperplasia: characterization of a rare mediastinal mass. Lühikokkuvõte., J Pediatr Surg. detsember 1994 ;29(12):1561-4. veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  133. Kontny HU, Sleasman JW, Kingma DW, Jaffe ES, Avila NA, Pizzo PA, Mueller BU., Multilocular thymic cysts in children with human immunodeficiency virus infection: clinical and pathologic aspects. Lühikokkuvõte., J Pediatr. august 1997 ;131(2):264-70., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  134. Tarakad S Ramachandran et al., Thymic Lesion Imaging, 30. juuli 2013, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  135. Liu Y., Characterization of thymic lesions with F-18 FDG PET-CT: an emphasis on epithelial tumors. Lühikokkuvõte., Nucl Med Commun. juuli 2011 ;32(7):554-62. doi: 10.1097/MNM.0b013e328345b984., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  136. Travaini LL, Petralia G, Trifirò G, Ravasi L, Galetta D, Carbone G, Falcini F, Spaggiari L, Bellomi M, Paganelli G., http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/18358558 [18F]FDG positron emission tomography/computed tomography and multidetector computed tomography roles in thymic lesion treatment planning. Lühikokkuvõte.], Lung Cancer. september 2008;61(3):362-8. doi: 10.1016/j.lungcan.2008.01.019., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  137. Barbu-Tudoran L, Gavriliuc OI, Paunescu V, Mic FA., Accumulation of tissue macrophages and depletion of resident macrophages in the diabetic thymus in response to hyperglycemia-induced thymocyte apoptosis. Lühikokkuvõte., J Diabetes Complications. 2013 märts-aprill;27(2):114-22. doi: 10.1016/j.jdiacomp.2012.10.007., veebiversioon (vaadatud 28.11.2014) (inglise keeles)
  138. Hirokawa K, Utsuyama M, Kobayashi S., Hypothalamic control of development and aging of the thymus. Lühikokkuvõte., Mech Ageing Dev. 1998, 30. jaanuar;100(2):177-85., veebiversioon (vaadatud 6.12.2014)(inglise keeles)
  139. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  140. ANN DALLY, Status Lymphaticus: Sudden Death in Children from "Visitation of God" to Cot Death, Medical History, 1997, 41: 70–85, veebiversioon (vaadatud 19.10.2014) (inglise keeles)
  141. E. H. SHANNON, M.B., D.RAD., SOME OBSERVATIONS ON THE TIHYMUS IN EARLY INFANCY, 775 – 785, juuni 1930, veebiversioon (vaadatud 6.12.2014) (inglise keeles)
  142. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  143. T. Petteri Arstila ja Hanna Jarva, Human APECED; a Sick Thymus Syndrome?, Front Immunol. 2013; 4: 313., 7. oktoober 2013. doi: 10.3389/fimmu.2013.00313, PMCID: PMC3791424, veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)(inglise keeles)
  144. "Meditsiinisõnastik", 142:2004.
  145. Roberto Kretschmer, M.D., Burhan Say, M.D., David Brown, M.D., ja Fred S. Rosen, M.D.,http://www.nejm.org/doi/full/10.1056/NEJM196812122792401 Congenital Aplasia of the Thymus Gland (DiGeorge's Syndrome), N Engl J Med 1968; 279:1295–1301, 12. detsember 1968, DOI:10.1056/NEJM196812122792401, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015)(inglise keeles)
  146. ROBERT M. FREEDOM, M.D., FRED S. ROSEN, M.D., ja ALEXANDER S. NADAS, M.D., Congenital Cardiovascular Disease and Anomalies of the Third and Fourth Pharyngeal Pouch, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015)(inglise keeles)
  147. UpToDate, Christine M Seroogy, MD, E Richard Stiehm, MD, Elizabeth TePas, MD, MS, DiGeorge syndrome: Epidemiology and pathogenesis, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015)(inglise keeles)
  148. Christine M Seroogy, MD, E Richard Stiehm, MD, Elizabeth TePas, MD, MS, DiGeorge syndrome: Clinical features and diagnosis, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015)(inglise keeles)
  149. J. HUBER, P. CHOLNOKY, ja H. E. ZOETHOUT, http://europepmc.org/backend/ptpmcrender.fcgi?accid=PMC2019726&blobtype=pdf Congenital Aplasia of Parathyroid Glands and Thymus, Arch. Dis. Childh., 1967, 42, 190., veebiversioon (vaadatud 14.01.2015)(inglise keeles)
  150. Ghulam Khaleeq, Hakim A. Ali, Ali I. Musani, Clinical Features of Thymus Pathology, "Thymus Gland Pathology", 2008, lk 69–87, veebiversioon (vaadatud 4.10.2014)(inglise keeles)
  151. Said Fadi Yassin, MD; Jeffrey C Milliken, MD jt, Surgery of the Thymus Gland, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015)(inglise keeles)
  152. Wang J, Fu H, Yang H, Wang L, He Y., Clinical management of cervical ectopic thymus in children. Lühikokkuvõte., J Pediatr Surg. 2011 august;46(8):e33-6. doi: 10.1016/j.jpedsurg.2011.05.002., veebiversioon (vaadatud 29.11.2014)(inglise keeles)
  153. Domenico Saggese, Giacomo Ceroni Compadretti, Cosetta Cartaroni, CERVICAL ECTOPIC THYMUS: A CASE REPORT AND REVIEW OF THE LITERATURE, veebiversioon (vaadatud 29.11.2014)(inglise keeles)
  154. Shah SS, Lai SY, Ruchelli E, Kazahaya K, Mahboubi S., Retropharyngeal aberrant thymus. Lühikokkuvõte., Pediatrics. november 2001;108(5):E94., veebiversioon (vaadatud 3.12.2014) (inglise keeles)
  155. W. Pierpaoli, E. Sorkin, A thymus dependent function of the adrenal cortex and its relation to immunity, Experientia, 15.07.72, 28.köide, nr 7, lk 851–852
  156. Medical College of Georgia at Georgia Regents University. Thymus teaches immune cells to ignore vital gut bacteria. ScienceDaily, 29. aprill 2013. Kasutatud 21.09.2014. (inglise)
  157. Seksenyan A, Ron-Harel N, Azoulay D, Cahalon L, Cardon M, Rogeri P, Ko MK, Weil M, Bulvik S, Rechavi G, Amariglio N, Konen E,Koronyo-Hamaoui M, Somech R, Schwartz M., Thymic involution, a co-morbidity factor in amyotrophic lateral sclerosis., J Cell Mol Med. oktoober 2010;14(10):2470-82. doi: 10.1111/j.1582-4934.2009.00863.x., PMID: 19650830, veebiversioon (vaadatud 27.02.2015)(inglise keeles)
  158. Laila Yousef AL-Ayadhi ja Gehan Ahmed Mostafa, Elevated serum levels of macrophage-derived chemokine and thymus and activation-regulated chemokine in autistic children, J Neuroinflammation. 2013; 10: 72., doi:10.1186/1742-2094-10-72, PMCID: PMC3704803, veebiversioon (vaadatud 19.02.2015)(inglise keeles)
  159. Helena Nunes-Cabaço, Paula Matoso, Russell B. Foxall, Rita Tendeiro, Ana R. Pires, Tânia Carvalho, Ana I. Pinheiro, Rui S. Soares ja Ana E. Sousa, G. Silvestri, Thymic HIV-2 Infection Uncovers Posttranscriptional Control of Viral Replication in Human Thymocytes, J. Virol. veebruar 2015, 89. väljaanne, nr 4, lk 2201–2208, veebiversioon (vaadatud 20.02.2015)(inglise keeles)
  160. Michelle N. Wykes, Joshua M. Horne-Debets, Chiuan-Yee Leow ja Deshapriya S. Karunarathne, Malaria drives T cells to exhaustion, Front. Microbiol., 27. mai 2014, doi: 10.3389/fmicb.2014.00249, veebiversioon (vaadatud 27.04.2015)(inglise keeles)
  161. J. BREM, M.D.; H. F. WECHSLER, M.D. http://archinte.jamanetwork.com/article.aspx?articleid=539902 MYASTHENIA GRAVIS ASSOCIATED WITH THYMOMA REPORT OF TWO CASES WITH AUTOPSY, Arch Intern Med (Chic). 1934;54(6):901–915. doi:10.1001/archinte.1934.00160180075006, veebiversioon (vaadatud 5.02.2015)(inglise keeles)
  162. A Melms, B C Schalke, T Kirchner, H K Müller-Hermelink, E Albert and H Wekerle, Thymus in myasthenia gravis. Isolation of T-lymphocyte lines specific for the nicotinic acetylcholine receptor from thymuses of myasthenic patients., 81. väljaanne, nr 3 (märts 1988), J Clin Invest. märts 1988;81(3):902–908. doi:10.1172/JCI113401., veebiversioon (vaadatud 5.02.2015)(inglise keeles)
  163. Kyriakos Anastasiadis, Chandi Ratnatunga, "The Thymus Gland: Diagnosis and Surgical Management", 5. peatükk, lk 25 – 26, Springer Verlag Berlin Heidelberg, 2007, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 5.02.2015)(inglise keeles)
  164. The Thymus and Myasthenia Gravis, N Engl J Med 1960; 263:467, 1. september 1960, DOI:10.1056/NEJM196009012630914, veebiversioon (vaadatud 5.02.2015)(inglise keeles)
  165. T.A. Simmers, C. Jie, M.C.T.B. Sie, Thymic tuberculosis: A case report, The Netherlands Journal of Medicine, 51. väljaanne, nr 2, august 1997, lk 87–90, veebiversioon (vaadatud 27.02.2015)(inglise keeles)
  166. Ganesan S, Ganesan K., Multilocular thymic tuberculosis: case report., Br J Radiol. aprill 2008;81(964):e127-9. doi: 10.1259/bjr/61571398. veebiversioon (vaadatud 27.02.2015)(inglise keeles)
  167. toimetaja Isaac Hays, Monograph, Art X)) – On the Thymus Gland; its morbid affection and the diseases which arise from its abnormal enlargement., Charles A. Lee, nr V, jaanuar 1842, lk 135 – 154, III. köide, Philadelphia, Lea & Blanchard, London, 1842, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 23.01.2015)(inglise keeles)
  168. Krista Ress: primaarset immuunpuudulikkust võib leida igas vanuses, veebiversioon (vaadatud 4.10.2014)
  169. Marc de Perrota, Marie-Anne Bründlerb, Christophe Girardetb ja Anastase Spiliopoulosa, Spontaneous hemorrhage of thymus and thymoma in adults, Eur J Cardiothorac Surg (1999) 16 (6): 674–676. doi: 10.1016/S1010-7940(99)00319-X, veebiversioon (vaadatud 1.12.2014) (inglise keeles)
  170. Dr Ayush Goel ja Dr Mohammed Izhar jt, Thymolipoma, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  171. BENJAMIN H. DUNN, M.D.C.M., ja GEORGE FRKOVICH, M.D.C.M., LIPOMAS OF THE THYMUS GLAND WITH AN ILLUSTRATIVE CASE REPORT, 1955, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  172. Fushimi H, Kotoh K, Watanabe D, Tanio Y, Ogawa T, Miyoshi S.,Malignant melanoma in the thymus. Lühikokkuvõte., Am J Surg Pathol. september 2000;24(9):1305-8., PMID: 10976708, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  173. Pierre Demondiona, Pierre Validireb, Jean Trédanielc ja Dominique Gossota, Thymic metastasis from lung carcinoma, Interact CardioVasc Thorac Surg (2011) 12 (5): 848–849., doi: 10.1510/icvts.2010.257030, veebiversioon (vaadatud 27.02.2015) (inglise keeles)
  174. Sung Bin Park, MD, Hak Hee Kim, MD, [...], ja Gyungyub Gong, MD, Thymic Metastasis in Breast Cancer: A Case Report, Korean J Radiol. juuli–august 2007; 8(4): 360–363., doi: 10.3348/kjr.2007.8.4.360, PMCID: PMC2627165, veebiversioon (vaadatud 27.02.2015) (inglise keeles)
  175. Tomoyuki Matsunaga, Hiroaki Saito, [...], ja Masahide Ikeguchi, Gastric Adenocarcinoma with Thymic Metastasis after Curative Resection: A Case Report, J Gastric Cancer. september 2014; 14(3): 207–210. veebiversioon (vaadatud 27.02.2015) (inglise keeles)
  176. Fujita A, Nakazato Y, Tachibana K, Goya T., Thymic metastasis of laryngeal cancer. Kyobu Geka. september 2011;64(10):912-5., veebiversioon (vaadatud 27.02.2015) (inglise keeles)
  177. Moonsuk Nam, Young Chae Chu, Wonsick Choe, Sei-Joong Kim, Seong Bin Hong, Yoe Joo Kim, Yong-Seong Kim, Metastatic Follicular Thyroid Carcinoa to the Thymus in a 35 – year old Woman, Yonsei Medical Journal, 43. väljaanne, nr 5, lk 665–669, 2002, veebiversioon (vaadatud 27.02.2015) (inglise keeles)
  178. Л.Я. Кравец, А.О. Трофимов, А.В. Грибков, [http://therjn.com/ru-ru/Files/Pdf/2006/4/49.pdf ИНТРАКРАНИАЛЬНОЕ МЕТАСТАЗИРОВАНИЕ ОПУХОЛИ ВИЛОЧКОВОЙ ЖЕЛЕЗЫ,© КОЛЛЕКТИВ АВТОРОВ, 2006, veebiversioon (vaadatud 30.11.2014)(vene keeles)
  179. Robert P. Lisak, Handbook of Myasthenia Gravis and Myasthenic Syndromes, lk 208, 1994, MARCEL DEKKER INC, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 30.11.2014)(inglise keeles)
  180. Refaely Y, Simansky DA, Paley M, Gottfried M, Yellin A., Resection and perfusion thermochemotherapy: a new approach for the treatment of thymic malignancies with pleural spread., Ann Thorac Surg. august 2001 ;72(2):366-70., veebiversioon (vaadatud 7.02.2015)(inglise keeles)
  181. Ishikawa Y, Matsuguma H, Nakahara R, Suzuki H, Ui A, Kondo T, Kamiyama Y, Igarashi S, Mori K, Kodama T, Yokoi K., Multimodality therapy for patients with invasive thymoma disseminated into the pleural cavity: the potential role of extrapleural pneumonectomy., Ann Thorac Surg. september 2009;88(3):952-7. doi: 10.1016/j.athoracsur.2009.05.019., veebiversioon (vaadatud 7.02.2015)(inglise keeles)
  182. Lei Yu, Yun Jing, Shan Ma, Fei Li, ja Yun-Feng Zhang, Cytoreductive surgery combined with hyperthermic intrapleural chemotherapy to treat thymoma or thymic carcinoma with pleural dissemination, Onco Targets Ther. 2013; 6: 517–521., doi: 10.2147/OTT.S41347, PMCID: PMC3656918, 10. mai 2013, veebiversioon (vaadatud 7.02.2015)(inglise keeles)
  183. Riiklik Vähiinstituut, General Information About Thymoma and Thymic Carcinoma Treatment, veebiversioon (vaadatud 1.10.2014)(inglise keeles)
  184. Ketata Wajdi, Msaad Sameh, Fouzi Salma, Abid Tarek, Ayadi Hajer, Ayoub Abdelkader, Primary Hodgkin's disease of the thymus, Respiratory Medicine CME, 3. väljaanne, nr 1, 2010, lk 15–17, doi:10.1016/j.rmedc.2009.02.006, veebiversioon (vaadatud 27.01.2015)(inglise keeles)
  185. Aida Ayadi-Kaddour, Mona Mlika, Habiba Djilani, Faouzi El Mezni, thymic Hodgkin's lymphoma: A rare mediastinal mass, Respiratory Medicine CME, 1. väljaanne, nr 1, 2008, lk 48–50, veebiversioon (vaadatud 27.01.2015)(inglise keeles)
  186. Albert R. Keller MD, Benjamin Castleman MD, Hodgkin's disease of the thymus gland, 33. väljaanne, nr 6, lk 1615–1623, juuni 1974, DOI: 10.1002/1097-0142(197406)33:6<1615::AID-CNCR2820330622>3.0.CO;2-U, veebiversioon (vaadatud 27.01.2015)(inglise keeles)
  187. Eric Davis, Ronald F. Dorfman, Roger A. Warnke, Primary large-cell lymphoma of the thymus *: A diffuse B-cell neoplasm presenting as primary mediastinal lymphoma, Human Pathology, 21. väljaanne, nr 12, detsember 1990, lk 1262–1268, veebiversioon (vaadatud 27.01.2015)(inglise keeles)
  188. Alberto M. Marchevsky, Mark R. Wick, https://books.google.ee/books?id=_RqTAgAAQBAJ&pg=PA148&lpg=PA148&dq=gonadal+germ+cell+tumors+in+thymus&source=bl&ots=UBqMWP-epk&sig=fwC7Jayy0xzr8R5VPspy5wUGUCE&hl=et&sa=X&ei=lXqdVNLPCNbzaq_ngfgI&ved=0CGgQ6AEwCQ#v=onepage&q=gonadal%20germ%20cell%20tumors%20in%20thymus&f=false Pathology of the Mediastinum, Cambridge University Press, lk 148, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  189. WHO histological classification of tumours of the thymus, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  190. mediastiinumi tuumorid
  191. J. Kannan, P. Karkuzhali, ja S. Lakshminarasimhan, Thymic seminoma, Indian J Med Paediatr Oncol. jaanuar—märts 2009; 30(1): 46–49. doi: 10.4103/0971-5851.56338, PMCID: PMC2902217, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014) (inglise keeles)
  192. Z.-G. Chen, H.-X. Pan, T. Wang, L.-E. Cai, Y.-Y. Lei, C.-H. Su ja H.-H. Luo, Primary thymic seminoma in a 32-year-old female, Ann Oncol (2010), doi: 10.1093/annonc/mdq023, 8. veebruar 2010, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014) (inglise keeles)
  193. Alkan M, Karnak I, Ciftci AO, Tanyel FC., Thymic teratoma or thymic remnant attached to mediastinal teratoma? The cellular origin of mediastinal teratomas revisited. Lühikokkuvõte., Eur J Pediatr Surg. aprill 2004 ;14(2):117-9., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014)(inglise keeles)
  194. César A Moran M.D. ja Saul Suster M.D., Primary Neuroendocrine Carcinoma (Thymic Carcinoid) of the Thymus with Prominent Oncocytic Features: A Clinicopathologic Study of 22 Cases, Mod Pathol 2000;13(5):489–494, veebiversioon (vaadatud 30.09.2014) (inglise keeles)
  195. Makoto Furugen, Ikuo Sekine, Koji Tsuta, Hidehito Horinouchi, Hiroshi Nokihara, Noboru Yamamoto, Kaoru Kubota ja Tomohide Tamura, Combination Chemotherapy with Carboplatin and Paclitaxel for Advanced Thymic Cancer, Jpn. J. Clin. Oncol. (2011) 41 (8): 1013–1016., doi: 10.1093/jjco/hyr089, veebiversioon (vaadatud 1.10.2014) (inglise keeles)
  196. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 16, Springer – Verlag Italia, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  197. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 16, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 21.01.2015)(saksa keeles)
  198. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 3, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  199. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 3, 1912, OpenLibrary raamatu veebiversioon (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  200. Andrew J Shepherd, James E G Downing, ja Jaleel A Miyan, Without nerves, immunology remains incomplete – in vivo veritas, Immunology. oktoober 2005; 116(2): 145–163., doi: 10.1111/j.1365-2567.2005.02223.x, PMCID: PMC1817817, veebiversioon (vaadatud 4.10.2014)(inglise keeles)
  201. Mendes-da-Cruz DA, Lepelletier Y, Brignier AC, Smaniotto S, Renand A, Milpied P, Dardenne M, Hermine O, Savino W., Neuropilins, semaphorins, and their role in thymocyte development., Ann N Y Acad Sci. veebruar 2009;1153:20-8. doi: 10.1111/j.1749-6632.2008.03980.x., PMID: 19236324, veebiversioon (vaadatud 19.02.2015)(inglise keeles).
  202. Nobuaki Uno, Yoshihiro Tominaga, Susumu Matsuoka, Toyonori Tsuzuki, Shuichi Shimabukuro, Tetsuhiko Sato, Norihiko Goto, Takaharu Nagasaka, Akio Katayama, Kazuharu Uchida, Incidence of Parathyroid Glands Located in Thymus in Patients with Renal Hyperparathyroidism, World Journal of Surgery, November 2008, 32. köide, nr 11, lk 2516–2519, veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)(inglise keeles)
  203. Floor Weerkamp, Miranda R. M. Baert, Brigitta A. E. Naber, Esther E. L. Koster, Edwin F. E. de Haas, Kondala R. Atkuri, Jacques J. M. van Dongen, Leonard A. Herzenberg, ja Frank J. T. Staal, Wnt signaling in the thymus is regulated by differential expression of intracellular signaling molecules, PNAS, 28. veebruar 2006, 103. väljaanne, nr 9, veebiversioon (vaadatud 3.02.2015)(inglise keeles)
  204. Teresa L. K. Low, Allan L. Goldstein, Thymosin and other thymic hormones and their synthetic analogues, Springer Seminars in Immunopathology, 1979, 2. väljaanne, nr 2, lk 169–186, veebiversioon (vaadatud 16.03.2015)(inglise keeles)
  205. Vishwa Deep Dixit, Hyunwon Yang, [...], ja Dennis D. Taub, Ghrelin promotes thymopoiesis during aging, J Clin Invest. 1. oktoober 2007; 117(10): 2778–2790., doi: 10.1172/JCI30248, PMCID: PMC1964507, veebiversioon (vaadatud 3.02.2015)(inglise keeles)
  206. Renata Mazzucchelli, Julie A. Hixon, Rosanne Spolski, Xin Chen, Wen Qing Li, Veronica L. Hall, Jami Willette-Brown, Development of regulatory T cells requires IL-7R stimulation by IL-7 or TSLP, BLOOD, 15. oktoober 2008, 112. väljaanne, number 8, veebiversioon (vaadatud 26.11.2014)(inglise keeles)
  207. Jørgensen A, Röpke C, Nielsen M, Madsen H, Svejgaard A, Odum N., Human thymic epithelial cells express functional HLA-DP molecules., Tissue Antigens. aprill 1996;47(4):300-6., veebiversioon (vaadatud 21.02.2015)(inglise keeles)
  208. Hector F. Deluca ja Marherita T. Cantorna, Vitamin D: its role and uses in immunology, detsember 2001, The FASEB Journal, 15. väljaanne, nr 14, lk 2579–2585, doi:10.1096/fj.01-0433rev, veebiversioon (vaadatud 21.02.2015)(inglise keeles)
  209. Jean M. Bidlack, Detection and Function of Opioid Receptors on Cells from the Immune System, Clin Vaccine Immunol, september 2000, 7. väljaanne, nr 5, lk 719–723, doi: 10.1128/CDLI.7.5.719-723.2000, veebiversioon (vaadatud 19.03.2015)(inglise keeles)
  210. Yarilin AA, Belyakov IM. Cytokines in the thymus: production and biological effects. Lühikokkuvõte., Curr Med Chem. veebruar 2004 ;11(4):447-64., veebiversioon (vaadatud 28.10.2014)(inglise keeles)
  211. Bodey B, Bodey B Jr, Siegel SE, Kaiser HE., Molecular biological ontogenesis of the thymic reticulo-epithelial cell network during the organization of the cellular microenvironment., In Vivo. mai–juuni 1999 ;13(3):267-94., veebiversioon (vaadatud 21.02.2015)(inglise keeles)
  212. Chuang SS, Helvig C, Taimi M, Ramshaw HA, Collop AH, Amad M, White JA, Petkovich M, Jones G, Korczak B., CYP2U1, a novel human thymus- and brain-specific cytochrome P450, catalyzes omega- and (omega-1)-hydroxylation of fatty acids., J Biol Chem. 20. veebruar 2004;279(8):6305-14., veebiversioon (vaadatud 6.02.2015)(inglise keeles)
  213. Wallin J, Eibel H, Neubüser A, Wilting J, Koseki H, Balling R., Pax1 is expressed during development of the thymus epithelium and is required for normal T-cell maturation., Development. jaanuar 1996 ;122(1):23–30., veebiversioon (vaadatud 6.02.2015)(inglise keeles)
  214. Nancy L. Perillo, Christel H. Uittenbogaart, Julie T. Nguyen, ja Linda G. Baum, Galectin-1, an Endogenous Lectin Produced by Thymic Epithelial Cells, Induces Apoptosis of Human Thymocytes, J Exp Med. 19. mai 1997; 185(10): 1851–1858., PMCID: PMC2196320, veebiversioon (vaadatud 25.02.2015)(inglise keeles)
  215. Clarke KJ, Porter RK., Uncoupling protein 1 dependent reactive oxygen species production by thymus mitochondria. Lühikokkuvõte., Int J Biochem Cell Biol. jaanuar 2013;45(1):81-9. doi: 10.1016/j.biocel.2012.09.023., veebiversioon (vaadatud 28.11.2014)(inglise keeles)
  216. Shafqat Ali, Liaqat Ali Minhas, Waqas Hameed, Muhamad Arshad, IMMUNOHISTOCHEMICAL DETECTION OF FIBRONECTIN IN HUMAN THYMUS-COMPARISON BETWEEN GROUPS OF DIFFERENT AGES, Pak J Physiol 2009;5(1), veebiversioon (vaadatud 1.12.2014)(inglise keeles)
  217. Savino W, Dardenne M., Neuroendocrine control of thymus physiology. Lühikokkuvõte, Endocr Rev. august 2000;21(4):412-43., veebiversioon (vaadatud 26.12.2014) (inglise keeles)
  218. Janeway CA Jr, Travers P, Walport M, et al., Generation of lymphocytes in bone marrow and thymus, "Immunobiology: The Immune System in Health and Disease.", 5. trükk, New York: Garland Science; 2001., veebiversioon (vaadatud 15.09.2014) (inglise keeles)
  219. Rachmiel Levine, Rolf Luft, Advances in Metabolic Disorders, 5. köide, Allan L. Goldstein and Abraham White, The Thymus Gland: Experimental and Clinical Studies of Its Role in the Development and Expression of Immune Functions., lk 149 -182 (151), 1971, Academic Press, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 30.12.2014)(inglise keeles)
  220. GK SCADDING, CWH HAVARD, MJ LANGE, I DOMB, The long term experience of thymectomy for myasthenia gravis, Journal of Neurology, Neurosurgery, and Psychiatry 1985;48:401–406, veebiversioon (vaadatud 30.12.2014)(inglise keeles)
  221. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  222. Children's Heart Center, Continuing to explore new frontiers, 2006–2014 UMC Utrecht, veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  223. Marulli G, Schiavon M, Perissinotto E, Bugana A, Di Chiara F, Rebusso A, Rea F., Surgical and neurologic outcomes after robotic thymectomy in 100 consecutive patients with myasthenia gravis., J Thorac Cardiovasc Surg. märts 2013;145(3):730-5; discussion 735-6. doi: 10.1016/j.jtcvs.2012.12.031. veebiversioon (vaadatud 18.02.2015)(inglise keeles)
  224. Kliinikumi Leht, nr 73, Uudne meetod – videotorakoskoopiline tümektoomia, lk 2, märts 2005, veebiversioon (vaadatud 18.02.2015)
  225. M. Louise Markert, Marcella Sarzotti, Daniel A. Ozaki, Gregory D. Sempowski, Maria E. Rhein, Laura P. Hale, Francoise Le Deist, Marilyn J. Alexieff, Jie Li, Elizabeth R. Hauser, Barton F. Haynes, Henry E. Rice, Michael A. Skinner, Samuel M. Mahaffey, James Jaggers, Leonard D. Stein, ja Michael R. Mill, Thymus transplantation in complete DiGeorge syndrome: immunologic and safety evaluations in 12 patients, BLOOD, 1. august 2003, 102. köide, number 3, veebiversioon (vaadatud 16.09.2014)(inglise keeles)
  226. Naama R Bogot ja Leslie E Quint, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1665238/ Imaging of thymic disorders, Cancer Imaging. 2005; 5(1): 139–149., 15. detsember 2005. doi: 10.1102/1470-7330.2005.0107, PMCID: PMC1665238, veebiversioon (vaadatud 26.12.2014) (inglise keeles)
  227. Dario Paladini, Paolo Volpe, Ultrasound of Congenital Fetal Anomalies: Differential Diagnosis and Prognostic Indicators, lk 262, 2. trükk, CRC Press, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 14.01.2015) (inglise keeles)
  228. Juan De Leon-Luis, MD, PhD, Francisco Gámez, MD, Pilar Pintado, MD, Eugenia Antolin, MD, Ricardo Pérez, MD, Luis Ortiz-Quintana, MD, Joaquin Santolaya-Forgas, MD, PhD, Sonographic Measurements of the Thymus in Male and Female Fetuses, American Institute of Ultrasound in Medicine • J Ultrasound Med 2009; 28:43–48 • 0278-4297/09/, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015) (inglise keeles)
  229. Cho JY, Min JY, Lee YH, McCrindle B, Hornberger LK, Yoo SJ., Diameter of the normal fetal thymus on ultrasound., Ultrasound Obstet Gynecol 2007; 29: 634–638, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015) (inglise keeles)
  230. L. LI, M. O. BAHTIYAR, C. S. BUHIMSCHI, L. ZOU, Q.-C. ZHOU ja J. A. COPEL, Assessment of the fetal thymus by two- and threedimensional ultrasound during normal human gestation and in fetuses with congenital heart defects., Ultrasound Obstet Gynecol 2011; 37: 404–409, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015) (inglise keeles)
  231. Respondek-Liberska M, Fetal thymus – review, 4. väljaanne, nr 1(12) märts 2014, veebiversioon (vaadatud 14.01.2015) (inglise keeles)
  232. D. PALADINI, How to identify the thymus in the fetus: the thy-box, Ultrasound in Obstetrics & Gynecology, 37. väljaanne, nr 4, 25. jaanuar 2011, veebiversioon (vaadatud 14.10.2014) (inglise keeles)
  233. "Preventing Breast Cancer.", CHAPTER 11 Ending of the Era of Radiation Therapy for Enlarged Thymus, 2.trükk, 1996, veebiversioon (vaadatud 13.10.2014) (inglise keeles)
  234. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 9, Springer – Verlag Italia, 2008, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 12.09.2014)(inglise keeles)
  235. Shore RE, Woodard E, Hildreth N, Dvoretsky P, Hempelmann L, Pasternack B., Thyroid tumors following thymus irradiation.Lühikokkuvõte., J Natl Cancer Inst. juuni 1985 ;74(6):1177–84. veebiversioon (vaadatud 12.12.2014)(inglise keeles)
  236. Inskip PD., Thyroid cancer after radiotherapy for childhood cancer. Lühikokkuvõte., Med Pediatr Oncol. mai 2001 ;36(5):568-73., veebiversioon (vaadatud 12.12.2014)(inglise keeles)
  237. Professor Dr.Dr.h.c. Herwart F. Otto, Anmerkungen zur Geschichte der Thymusforschung, Pathologie des Thymus, Springer Texts in Statistics 1998, lk 1–29, veebiversioon (vaadatud 6.12.2014)(inglise keeles)
  238. 0. EKWUEME, A METHOD OF THYMIC PERFUSION AND ITS EVALUATION, Clin. exp. Immunol. (1973) 14, 609–624., veebiversioon (vaadatud 7.02.2015)(inglise keeles)
  239. 0. EKWUEME ja A. P. M. FORREST, Release of an Immunologically Active Humoral Factor from the Isolated Perfused Thymus, Immunology, 1974, 26, 115., veebiversioon (vaadatud 7.02.2015)(inglise keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]