Tüümus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib paljude selgroogsete loomade elutähtsaks peetava kaitse- ja endokriinelundiga seonduvast; siirdatud tüümuse või selle osade kohta vaata artiklit Doonortüümus; laborites kasvatatud rakumassi kohta vaata artiklit Kunsttüümus

Tüümus ehk harkelund on tänapäeval paljudel selgroogsetel loomadel sünnieelselt peamiselt epiteelkoest koosnev lõpustaskutekkeline esmane lümfoidorgan. Sünnijärgselt koosneb tüümus valdavalt lümfoidkoest[1], mille funktsioonideks on lümfoid(-immuun)süsteemi elundite ja lümfikudede arengu ning mujal kehas toimuvate rakuliste immuunvastuste reguleerimine, ka autoimmuunsuse ärahoidmine.

Selgrootutel harkelundit ei ole, neil reguleerivad kaitsefunktsioone mitmed endokriinsete funktsioonidega rakud ja hormoonid.

Harkelundi areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia, taandareng ja rakkude populatsioon ja apoptoos ning ringlevad molekulid ja elundi patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Sisukord

Tüümuse uuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Inglise kirurgi ja arsti Geoffrey Keynesi (1887–1982) arvates võis tüümus Hippokratese ja Aristotelese jaoks tundmatu olla.[2]

Varaseimaks harkelundi kirjeldajaks loetakse kreeka arsti Rufus Ephesust (98–117 AD), kelle anatoomiliste uuringute keskmes olid nii tüümus, süda aga ka pankreas.

Edasised anatoomilised uuringud tüümuselundi kaudu on kirjas Claudius Galenosel (129–199).[3]). Galenos selgitas oma katsetega välja asjaolu, et tüümus on noorematel isenditel küllaltki suuremõõduline, kuid aja jooksul kuivavad tüümuselundi mõõtmed kokku.

Flaami anatoom ja arst Andreas Vesalius (1514–1564) kirjeldas tüümust oma teose "De humani corporis fabrica" 3. peatükis.

Inglise anatoom ja arst Francis Glisson (1597–1677) olevat oma teoses "Anatomia Hepatis" kirjeldanud tüümust kui loote toitumise jaoks vajalikku glandula nutritia't.

Itaalia poeet ja arst G. I. Pozzi arvas 1732, et tüümus on võimeline kokku tõmbuma ja toimib lümfisüsteemi pumbana.

Inglise kirurg ja anatoom William Hewson (1739–1774) uuris alamate selgroogsete lümfisüsteemi mikroskoobiga ja järeldas, et tüümuses ja põrnas leiduvad lümfotsüüdid komplekteeritakse, funktsioonidest lähtuvalt, nende elundite poolt.[4]

1828 kirjeldas Henri Milne Edwards (1800–1885) tüümusekeha funktsioone veel mitte teadaolevatena.[5]

Inglise kirurg ja anatoom Sir Astley Cooper kirjeldas oma 1832. aastal avaldatud teoses "The Anatomy of the Thymus Gland, with numerous plates"[6] näärme suuri varieeruvusi nii kujus kui ka suuruses ja arvas, et näärme olulisus lootel seisneb eksistentsi ja kasvu tagamises (selles osas nõustus ta Glissoniga).

Teoses tsiteerib Cooper mitmel korral ka Hewsoni, kes pidas tüümust näärmestruktuuri ja otstarbe sarnasuse tõttu lümfinäärmete lisaks.

Sir Astley Cooper kirjeldas näärmel 'õõnsuse' ehk 'reservuaari' olemasolu, millest väljub lahti lõigates hulgaliselt valget vedelikku (ingl white fluid)[7] (tänapäevases mõistes ilmselt lümf).

1859 avaldas The New York Journal of Medicine meditsiinidoktor Alexander Friedlebeni 1858. aastal ilmunud teose "The Physiology of the Thymus Gland in Heath and Disease; viewed from Experimental Examinations and Clinical Experience a Contribution to the History of Infantile Life" (tõenäoliselt tõlkeversioon) tutvustuses mitmeid harknäärme füsioloogiat ja patoloogiat puudutavaid kirjeldusi. Nii seisab tutvustuses, et nääre on juhadeta; tüümusehaigused väga haruldased ja tüümus ei olevat võimeline ei tervise ega haiguse juures takistama hingamist ega vere ringlust ning tüümuse astmat ei olevat olemas[8]; pealegi ei ole tüümus koertel elutähtis elund.

Bunge (Gustav von Bunge (1905)) kirjelduste kohaselt kuulub tüümus, histoloogilise koostise alusel, lümfoidelundite hulka.[9]

Enamik varasemaid tüümuse või selle osade uurimise kohta avaldatud materjale pärineb kas kirurgiliste protseduuride kõrvalsaaduste, surnud inimeste lahanguprotokollide või katseloomadega läbi viidud eksperimentide käigus või järgselt eemaldatud tüümuste uurimiste tulemusel avaldatud informatsioonil.

[960. aastatel arvati, et näärme tähtsus seisneb kasvu reguleerimises, organismi desintoksikatsiooniprotsessides, vee- ja rasva-ainevahetuses, võib-olla ka vitamiinide ainevahetuse regulatsioonis, lümfotsüütide produtseerimises ja tümo-lümfaatilise seisundi (suurenenud tüümus) arenemises ning võimalik, et ka osavõtt kaltsiumi- ja nukleiinide ainevahetuse regulatsioonist.[10]

Viimastel aastakümnetel on teaduse areng ja tehniline progress võimaldanud toota ka hulgaliselt erinevaid tüümuse koekultuure, tüümuse rakukultuure ja tüümuse rakuliine ning uurida neid teaduslikult.

Eemaldatud tüümused ja aretatud kultuurid ei asenda kaasasündinud toimivat tüümust ega garanteeri uuringute tulemuste täielikku vastavust tegelikkusele.

Tüümuse evolutsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümus on enamikul selgroogsetel, nagu kaladel, kahepaiksetel, roomajatel, lindudel, imetajatel (sh inimestel), lümfisüsteemi arengut ja toimimist, aga ka teatud patoloogilisi protsesse reguleeriv elund.

Esimesed tõendid tänapäeva selgroogsete omaga sarnase lümfisüsteemi ja selle elundite olemasolu kohta pärinevad Maa ligi 4,54 miljardi aasta vanuse ajaloo viimase 500 miljoni aasta piirest.

Tüümuse anatoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Selgroogsete alamhõimkonna tüümuse võrdlev anatoomia[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandi algusaastatel ei tuvastatud tüümuselundit osadel keelikloomadel.

Dohrnsi ja Schaffersi uurimused indikeerisid sõõrsuudel tüümusega sarnanevaid struktuure.[11]

Tüümuselundit peetakse fülogeneesi esimeseks kaitseorganiks kõhrkaladel ja luukaladel[12].

Sõõrsuude (ojasilm, merisutt) lõpuste filamentide otstes talitlevad tüümuse-eelsed struktuurid tümoidid, kus paiknevad T-rakud ja ekspresseeritakse vastavaid geene (FOXN4L, CDA1 jt), mida teistel loomadel seostatakse tüümusega.

Kõhrkalade tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Dohrn'i (1884) arvates areneb kõhrkalade klassi liigitatuil tüümus 1.–5. lõpusetasku 'vohangutest' (väljasopistis).

Johan August Harald Hammar (1910) on uurinud kõhrkalade tüümust – see paikneb neil naha all, koosneb tüümuse sagaratest, millel saab eristada tüümuse koort ja säsi.

Ganoidenthymus (tänapäeval võib-olla kiiruimsete klassi alamklassidel Chondrostei ja Holostei) on neil loomadel vähe uuritud, tüümuse olemasolu neil on tõendanud Hermann Friedrich Stannius (1839).[13]

Teleostierthymus't on uurinud Maurer (1886).[14]

Roomajate tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Kilpkonnaliste selts[muuda | muuda lähteteksti]

Kilpkonnalistel on tüümus samuti sagaraline – kuid nende arv on varieeruv – neil võib olla 3 või 4 tüümust.[15]

Schildkrötenthymus võis koosneda ühest paaritust ja lisaks paarilisest näärmest.

Maoliste alamselts[muuda | muuda lähteteksti]

Maoliste tüümust on vähe uuritud, kuid arvatakse, et tüümus on neil üks esimesi lümfoidorganeid, mis välja areneb. Mao tüümust (saksa der Ophidienthymus) on maininud juba Blasius (1681).[16]

Harkelund paikneb kilpnäärme ja vahetult südame tipu ees.

Madude tüümus on osadel madudel, nagu boa, püüton, vilbasnastik, Hydrus ja lõgismadu tõenäoliselt kahesagaraline elund.

2 tüümuse sagarat (või ka mitmest tüümuse sagarikust koosnev) kummalgi kehapoolel on nastikul ja harilikul silenastikul.[17]

Sisalikumaol aga on tüümus rasvkoega nii läbipõiminud, et mõjub ühesagaralisena.

Madude (nagu paljude teistegi roomajate) tüümuse rakkude pinnal olevad molekulid sarnanevad seerumi immunoglobuliinidega, kuid on tõenäoliselt T-rakkude retseptorite eelkursorid.[18]

Lindude klass[muuda | muuda lähteteksti]

Linnu tüümusele pööras tähelepanu Itaalia anatoom Giovanni Battista Morgagni (1762).[19]

Lindudel paikneb harknääre kaelal otse naha all.

Imetajate klass[muuda | muuda lähteteksti]

Elevantidel on tüümus püramiidjas ja kahesagaraline.

Hiire tüümus[muuda | muuda lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Hiire tüümus

Hiire tüümust on teadlased uurinud juba mitme aastakümne jooksul.

Täpsed andmed selle kohta, mitu tüümust hiirel on, puuduvad. Osade uurijate arvates võib hiirel paikneda toimiv 2. tüümus ka kaelapiirkonnas.[20][21][22]

Närilise tüümuse epiteel areneb lootel 3. ja 4. lõpusetasku endodermist ja mesenhüümist. Tüümus koos kilpnäärmega migreerub kaudaalselt ning 15. päeval eraldub tüümus ja liigub rindkere (thorax) suunas. Embrüoaalse thymus primordium'i rakukogumine koed võivad moodustada ektoopilise tüümuse kudesid kaelas, kilpnäärmes ja kõrvalkilpnäärmes.[23]

Emaste hiirte tüümus kaalub rohkem kui isaste oma, tüümuse kaal võib varieeruda ka hiiretüvede lõikes.

Tiine emase hiire tüümus teeb tiinuse ajal kaasa märgatavaid muutusi nagu atroofia, kuid rakkude funktsioonid (töövõime) uurijate arvates säilivad.[24]

1971 avaldatud uurimus, milles kasutati ühe päeva vanuseid vastsündinud Charles Riveri hiirepoegi, kelle keskmine kehakaal oli 20,0 grammi ja tüümuse kaal 6,2 mg, esitab materjali tüümuse koore rakkude migratsiooni kohta Peyeri naastudesse.[25]

Hiire normaalne ealine tüümuse vananemine toimub paljude tegurite koostoimel, esineda võib muutusi tüümuse epiteelirakkude spetsiifiliste markerite ekspressioonis, tüümuse fibroplastide hulga suurenemine, apoptootiliste rakkude hulga suurenemine jpm.[26]

Lümfopoees hiire tüümuses[muuda | muuda lähteteksti]

1969 avaldatud uurimuses, mis põhines 80 kahe päeva vanuste mõlemast soost 'ohverdatud' Swiss albiino hiirte (Hale-Stoner tüvi) autoradiograafilisel uurimisel, tuvastas, et hiirtel migreeruvad tüümuse lümfirakud tüümuse koore osast perivaskulaarsetesse kanalitesse, mis paiknevad tüümuse kortikomedullaarse tsooni lähedal, kahe päevaga ja siis kaovad – enamik neist tõenäoliselt migreerub tüümusest lümfisoonte kaudu.

Lümfopoees – G2- faas: enamikul rakkudel 86–94 minutit, mitoos: 27–44 minutit; DNA süntees: 7 tundi; teke 93 tundi.[27]

Hiire tüümus ja Ebola viirusnakkus[muuda | muuda lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Ebola viirushaigus

Täiskasvanud emaseid BALB/C laborihiiri nakatati hiirte tarvis muundatud Ebola viirusega ja hiired tapeti viiendal nakatumisjärgsel päeval.

Kudesid uuriti valgusmikroskoopi, immunohistokeemiat, elektronmikroskoopi ja in situ hübridisatsiooni kasutades.

Viiruse replikatsioon toimus makrofaagides, lümfisõlmedes, põrnas, hepatotsüütides, neerupealise koore rakkudes, fibroblast-like cells (FLC). Severe lymphocytolysis oli tuvastatav põrnas, lümfisõlmedes ja tüümuses.[28]

Hiire tüümus ja gripiviiruse tüvi H7N7[muuda | muuda lähteteksti]

Laborihiirte nakatamisel gripiviiruste tüvedega H7N7 (infektsioon kutsus esile leukotsüütide absoluutarvu vähenemise 84%) ja H5N1 (leukotsüütide arv vähenes kuni <5%) täheldati tüümuse tuntavat atroofiat juba nakkuse 6. päeval. CD4+CD8+ tümotsüütide polulatsioon oli HPAIV-infektsiooni (Highly Pathogenic Avian Influenza Virus infection) korral pea tuvastamatu. Lümfotsütopeeniat ei täheldatud H1N1v ja H5N2 infektsioonide korral.[29]

Hiire tüümuse kiiritamine[muuda | muuda lähteteksti]

Katsed hiirtega on näidanud, et kiirituse vastuvõtule järgnevate rakukahjustuste korral suureneb hiire tüümuses IL-22 tootmine, arvatakse, et nimetatud interleukiin toetab tüümuse epiteelirakkude funktsionaalsuse jätkamist ja paljunemist.[30]

Kemoresistentsed vähirakud[muuda | muuda lähteteksti]

Medikamentoosne onkoloogia leiab küll rakendust vähktõvega seotud valdkondades, kuid osade uurijate arvates ravib kemoteraapia pahaloomulisi kasvajaid väga harva, selle tõenduseks on liig sageli teatud kemoresistentsete vähirakkude taaslevik.

Hiirte lümfoomi mikrokeskkonna uuringud on tuvastanud, et manustatud doksorubitsiin indutseerib hiire tüümust ekspresseerima rohkem tsütokiini IL-6 ja TIMP metallopeptidaasi inhibiitor 1, mis katsete tulemuste valguses kaitsevad neid vähirakke nimetatud aine hävitava toime eest, peamiseks lümfoomirakkude kaitseorganiks rindkereõõne keskosas, kus paiknevad süda, söögitoru ja hingetoru ning lümfikudede kõrval, oli tüümus. Kuna indutseeritud lümfoomiga (süstelahus) katsealustel hiirtel tuvastati kemoteraapia agensi poolt puutumata jäänud lümfoomirakke rohkelt just tüümuses, arvatakse, et tüümuse epiteelirakkude eritatavad faktorid moodustavad kaitsebarjääri osade kemoteraapias kasutatavate keemiliste ainete vastu.[31]

Tüümuse koe siirdamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuseta laborihiirte lümfisõlmedesse siirdatud tüümuse koed lõid neil hiirtel toimiva immuunsüsteemi.[32]

Koaala tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Varaseima koaala kaela tüümuse kirjelduse on avaldanud anatoomiaprofessor Johnson Symington (1900). Symington kirjutab, et tüümuse kehad jäeti varem tähelepanuta või peeti neid sülje- või lümfinäärmeteks. Symingtoni poolt lahti lõigatud 30 sm koaala kaelas paiknes kaks tüümusesagarat – mõlemad keskmiselt 15 mm pikad, 12 mm laiad ja 3 mm paksud. Tüümusesagarad koosnesid koorest ja säsist ning Hassalli kehadest.[33][34]

Koaala embrüol on tuvastatud tüümus ka embrüonaalses arengujärgus.[35]

1996. aastal tuvastati neoplastiline protsess (makroskoopiliselt, hematoloogiliselt, histoloogiliselt ja immunohistoloogiliselt) – tüümuse lümfosarkoom 7 aasta vanusel emasel koaalal.[36]

Koduloomade tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Koertel ja kassidel toimub tüümuse taandareng ning asendumine side- ja rasvkoega paralleelselt suguküpsuse saabumise ja piimahammaste vahetumisega.

Hobustel toimub tüümuse areng kuni teise elukuuni, seejärel areng aeglustub ning hakkab hiljem taandarenema, asendudes side- ja rasvkoega.[37]

Lamba tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Lamba embrüol on tuvastatud tüümus embrüonaalses arengujärgus[38].

Lamba embrüo tüümus hakkab formeeruma tiinuse esimesel trimestril. Meriino lammaste neonataalne tümektoomia takistab uurijate arvates perifeersete T-rakkude populatsioonide normaalset teket.[39]

Lamba tüümus kasvab edasi ka pärast lambatalle sündi ja saavutab maksimummõõtmed ~2 kuu vanuses.

Pole selge, kas lammaste jaoks on tüümus elutähtis elund – in utero tümektoomia läbinud lambatalledel ei tuvastatud postnataalse arengu jooksul nn runting syndrome (tüümuse atroofia jm).

Lamba tüümus on paariline elund, mille vasak ja parem pool asuvad mõlemal pool kaela – saab eristada tüümuse kihnu, koort, säsi, kortikomedulaarset tsooni.[40]

Lambalt eemaldatud suurenenud tüümus

Lamba tüümuses on tuvastatud Hassalli kehade lõhustamine makrofaagide poolt – lamba embrüo tüümuses toimub suurenenud Hassalli kehade lõhustamine makrofaagide poolt kas tiinuse lõppedes või kohe pärast lambatalle sündi, ning asendatakse uute Hassalli kehadega. Arvatakse, et see on normaalne füsioloogiline protsess, mis peaks kestma kogu lamba eluea.[41]

Merisea tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Meriseal on tuvastatud tüümuse sagarad kaelapiirkonnas (Ruben, Maximow). Osad varasemad eksperimendid indikeerivad, et merisigadel võib tüümuse eemaldamine mõjutada teatud kehakaaluga isasloomadel munandeid – põhjustades hüpertroofiat.

Vastsündinud merisea (kaal 100 gm) tüümuse sagara mõõtmed on : 10 x 15 x 7 x 10 mm.

Olles eemaldanud 55-l 1-, 2-, 3- või 4-päevasel meriseal tüümused, jälgiti loomi mõnda aega ja siis tapeti. Osadel tapetud merisigadel tuvastati kõrvalkilpnäärmete lähedal tüümusekoe jäänukeid sagarate näol, selgelt eristatava koore ja säsiga.

Erinevalt mõnedest teistest katseloomadest ei tuvastatud mersigadel tüümuse eemaldamise järgselt rahhiiti.[42]

Vanematel merisigade tüümse sagarate mõõtmised indikeerivad nende mõõtmete kahanemist, kuid koor ja säsi jäävad ka rasva kõrval tuvastavateks. Merisea tüümuse moodustavad koor, säsi, tüümuse kihn, vaheseinad, tümotsüüdid jm.

Arvatakse, et kuna tüümuses toimub DNA süntees, on elund võimeline talitlema kogu eluaja.[43]

Opossumlaste tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Opossumi embrüonaalne tüümus hakkab tõenäoliselt formeeruma 3. ja 4. lõpusetasku endodermist.[44]

Virgiinia opossumi tüümus on paariline struktuur, mis paikneb aordikaare lähedal (rinnas) ja koosneb sünnijärgselt diferentseerumata embrüonaalsetest rakkudest. Opossumitel on tüümus oluline lümfoidsete kudede arengul ja toimimisel.[45]

Opossumi tüümusel saab eristada tüümuse kihnu.[46]

Roti tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Roti tüümusel saab eristada koort ja säsi. Roti tüümus on osaliselt sagarikeks formeerunud. Tüümuse sagarikud on ühenduses sidekoest väätidega, mis on ühenduses tüümuse kihnuga.

Roti tüümus sisaldab tüümuse epiteelirakke, tümotsüüte, Hassalli kehi, plasmarakke ja nuumrakke.

Roti tüümuse areng jätkub kuni suguküpsuse saabumiseni, sellele järgneb normaalne ealine taandareng.[47]

Katsed 6–8 nädala vanuste albiino rottide elunditega tuvastasid, et nende tüümuse rakkude (tümotsüüdid, lümfotsüüdid) tuumad sünteesivad adenosiintrifosfaati.[48]

Katsed laborirottidega võivad indikeerida seda, et tüümus võib hüpotalamuse-hüpofüüsi-gonaadide telje kaudu mõjutada maksa talitlust.[49]

Närvistus[muuda | muuda lähteteksti]

Roti tüümuse kihnu all, sees ja tüümuse kortikomedullaarses tsoonis ning vähemal määral ka koores on tuvastatud sümpaatilise närvisüsteemi noradrenergilisi neuroneid.[50]

Eksogeensete hormoonide manustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Katsed laborirottidega, kellele manustati eksogeenset melatoniini, tuvastasid, et hormoon takistas stressis loomadel tüümuse involutsiooni kas osaliselt või valdavalt.[51]

Eksogeensete lektiinide manustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Harilikust sibulast eraldatud lektiinil Allium cepa agglutinin immunomodulleerivaid toimeid uuriti roti peritooneumi makrofaagidele, lektiin in vitro suurendas lämmastikoksiidi (nitric oxide), proinflammatoorsete tsütokiinide (TNF-α ja IL-12) sünteesi ja soodustas hiire tümotsüütide paljunemist 24 tunni jooksul umbes 4-kordselt (võrreldes kontroll-kultuuriga), kuid ei soodustanud roti B-rakkudega splenotsüütide paljunemist.[52]

F344 rats[muuda | muuda lähteteksti]

Katse, kus 3. rühma F344 rotte toideti 7 nädala jooksul E-vitamiiniga rikastatud toiduga (0, 50 ja 585 mg/kg toidu kohta) indikeerivad, et E-vitamiin võib oluliselt mõjutada T-rakkude diferentseerumist tüümuses.[53]

Sea tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimuse jaoks 'ohverdatud' nelja sea tüümused olid kahesagaralised. Sea tüümusel tuvastati tüümuse kihn, koor, kortikomedullaarne tsoon, säsi ja Hassalli kehad.[54][55]

Ühes uuringus nakatati 21 siga sigade Aafrika katku viiruse isolaadiga Spain-70. Sigade tapimise järel tuvastati neil ka tüümuse lesioone, kuid arvatakse, et need koos tümotsüütide rohke apoptoosiga, ei mängi akuutse sigade Aafrika katku korral määravat rolli.[56]

Veise tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimina[muuda | muuda lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse ekstrakt

Tüümuse ekstrakt on organoteraapias (elundiekstraktravi) kasutatav bioloogiline preparaat, mida toodetakse lehma tüümusest ja kasutatakse mitmete infektsioonhaiguste nagu gripp, uus gripp A(H1N1), B-hepatiit, C-hepatiit, mononukleoos, ohatis, urkepõletik ja AIDS/HIV korral.

Elunidekstrakti kasutatakse ka astma, allergilise riniidi, toiduallergiate, pahaloomuliste kasvajate, reumatoidartriidi, viirusnakkusejärgse väsimussündroomi, süsteemse erütematoosse luupuse ravis.

Veel kasutatakse tüümuse ekstrakti vähihaigetel, kellele on tehtud kiiritusravi või kemoteraapiat, valgete vereliblede tootmise tagamiseks.[57]

Vasika tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Värskelt tapetud vasika (tund pärast tapmist) tüümusekudedest eraldatud ja töödeldud tüümuse fragmentides (nt tümotsüütide mitokondrites, tümotsüütide rakutuumades) on vastavate seadmete ja preparaatidega tuvastatud tsütokroome: mitmeid tsütokroom a-sid, b-sid ja c-sid.[58]

Vasika tüümuse deoksüribonukleoproteiini (deoxyribonucleoprotein) uurimine X-kiirguse fluorestsentsmeetodiga indikeeris Fe, Ni, Cu ja Zn esinemist ning Cr, Mn ja Co mitteesinemist.[59]

Proboost[muuda | muuda lähteteksti]

PROBOOST Thymic Protein A on toode, mis sisaldab vasika tüümuse rakukultuuridest eraldatud thymic Protein A-d. Toodet reklaamitakse inimestele mõeldud toidulisandina, mis teoreetiliselt peaks toimima sarnaselt looduslikest allikatest eraldatud ja töödeldud tüümuse ekstraktiga.[60][61]

FDA ei ole tootele hinnangut andnud.

Tümostimuliin[muuda | muuda lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Tümostimuliin

Tümostimuliin (CAS-i number 117149-30-3)[62] on vasika tüümusest eraldatud immunostimulantse toimega faktor, mis stimuleerib T-rakkude paljunemist ja diferentseerumist.

Subproduktina[muuda | muuda lähteteksti]
Next.svg Pikemalt artiklis Subproduktid

Kulinaarias valmistatakse vasika tüümusest rooga, mille prantsuskeelne nimetus on ris de veau.

Esikloomaliste tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Reesusmakaagi tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Ahvi embrüonaalse tüümuse uurimisel kasutati tiinete reesusmakaakide (Macaca mulatta) emasahvidelt keisrilõikega kätte saadud erinevas vanuses 'ahvibeebisid', kellel tuli tüümuse välja lõikamiseks eemaldada pea kehast. Reesusmakaakide 40–50 päeva vanuste embrüote tüümusel tuvastati tüümusekihn, histoloogiliselt aga rohkesti epiteelirakke ja väheseid tümotsüüte.[63] Reesusmakaagi tüümus saavutab suurimad mõõtmed 1. eluaastaks.

Inimese tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Inimese tüümus

Tüümuse patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse patoloogia

Tüümuse patoloogia (thymus gland pathology) all peetakse silmas erinevatel selgroogsetel loomadel mitmeid tüümuse arengu ja toimisega tuvastatud anatoomilisi, füsioloogilisi, geneetilisi, histoloogilisi jmt kaasasündinud või omandatud patoloogilisi seisundeid, mida käsitletakse mitmete teadusdistsipliinide lõikes kas normidest kõrvale kalduvatena või haiguslikena ja mis võivad tüümusehaigusi põhjustada.

Olenevalt kõrvalekalde ja/või haiguse liigist ning loomaliigist tegeleb tüümuse patoloogia tuvastamise ja haigega kas geneetik, kirurg, onkoloog, veterinaar, radioloog jt spetsialistid.

Tüümuse patoloogia tundmine võib osutuda patisiendi tervise jaoks oluliseks, kuna tüümusega seostatakse immuunkaitset ja selle patoloogiaga immuunvastuse vähenemist ja/või puudumist.

Tüümusehaiguste korral tuleb erilist tähelepanu pöörata vaktsineerimise võimalikkusele.

Tüümuse suhted teiste elundisüsteemidega[muuda | muuda lähteteksti]

Südame-veresoonkond[muuda | muuda lähteteksti]

Vereringe kaudu varustavad elundit arteriaalse verega sisemise rindkerearteri, alumise ja ülemise kilpnäärmearteri ning arteria subclavia harud, kuna elundil puudub värat sisenevad arterid parenhüümi koore kaudu.

Tüümusest lähtuvad paljud väikesed harkelundiveenid mis juhivad verd vasaku õlavarre peaveeni, sisemiste rindkereveenide ja alumise kilpnäärmeveeni kaudu südame suunas.

Elundi mikrovereringe on koore ja säsi osas varieeruv, igast sagarikust väljuvad kapillaarid tüümuse koorde ja suuremad sooned säsisse. Koore kapillaarid ühinevad veenidega kortikomedullaarse tsooni ühenduskohtadel ning moodustavad koores vere-tüümuse barjääri (säsis tõke puudub).[64]

Lümfisüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse füsioloogiline seisund on pidevas muutumises, kuid kuna tüümusse ei suundu aferentseid (tooma) lümfisooni, ei saa elund ringlevatele antigeenidele reageerida.

Tüümuse lümfisooni kirjeldas juba Bartholinus (1655).[65]

Hammari arvates võis tüümuses talitleda suletud lümfisüsteem.[66]

Tüümuse kortikomedullaarse tsooni ülemineku kohalt ja tüümuse säsist saavad alguse viimalümfisooned, mis kulgevad koos veresoontega ja väljuvad elundist kihnu kaudu.

Tüümuse lümfisoonte võrgustik moodustub lümfikapillaaridest, mis järgivad veresooni.

Perivaskulaarsetest ruumidest saavad alguse väikesed eferentsed lümfikapillaarid.

Tüümuse lümf[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuselümf voolab nodi lymphoidei brachiocephalici]', trahheobronhiaal- ja parasternaalsetesse lümfisõlmedesse.

Hewson (1777) arvas tüümuse tüümus-lümfisõlmeks ja uuris mikroskoopiliselt selle õõnsusest välja lastud 'valget vedelikku'. Ta tuvastas selles kettakujulisi moodustisi (Hassall nimetas need Hassalli kehadeks 1846) ning arvas, et tüümus osaleb vereloomes. [67]

Immuunsüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Närvisüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed kirjalikud materjalid selle kohta, et immuun- ja närvisüsteem on tihedates suhetes, ja lümfoidorganeid innerveerivad närvikiud, pärinevad tõenäoliselt W. Tonkoffilt (W. Tonkoff, 1899).[68]

Tüümuse närvistus pärineb valdavalt autonoomsest närvisüsteemist, diafragmanärvist (n.phrenicus) ja ansa hypoglossi'ist. Sümpaatiline närvistus kulgeb paralleelselt veresoontega ja pärineb kaela-rindkereganglionist (ganglion cervicothoracicum).

Tüümusesagarikke innerveeritakse närvide poolt eraldi. Närvid esinevad närvikiudude ja -põimikutena, närvikiud saabuvad ka uitnärvist. Enamik närvikiude allub noradrenaliini stimulatsioonile.

Hüpotalamuse-hüpofüüsi-tüümuse-teljele lisaks suhtleb tüümus ka peaajuga mitmete signaalide vahendusel aju-tüümus-lümfoid-telje kaudu (kahesuunaliselt) – tüümuse lümfoidrakud on võimelised sünteesima ja vabastama mitte üksnes tsütokiine, vaid ka neuropeptiide, neurotransmittereid, kasvufaktoreid ja mitmeid hormoone.

Arvatakse, et tüümuse neuroendokriinse kontrolli tagab adenosiintrifosfaat.

Neuronaalsete juhtmolekulide semaforiinide retseptorid neuropiliinid avastati küll kesknärvisüsteemis, kuid arvatakse, et nad osalevad ka tümotsüütide migratsioonis.[69]

Tümotsüütidel on tuvastatud opioidiretseptoreid: delta-, κ- ja müü-retseptorid. Nende retseptorite roll tüümuses ja immuunsuse moduleerimisel ei ole selge.

Tüümus ja endokriinsüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümus endokriinelundina toimib sisenõrenäärmena, mis komplekteerib ja eritab (tüümuse koore rakkude poolt) mitmeid peptiidhormoone (tümosiin, tümuliin, tümopoietiin) ja osaleb paljunemisfunktsioonides.

Tüümuse oluliseks endokriinseks funktsiooniks on ka tsingi pakkimine zinc-thymulin bioaktiivsesse vormi, et seda omastaksid tüümuse epiteelirakud ja et see jõuaks lümfisüsteemi perifeersetesse kudedesse.

Osad tüümuse rakupopulatsioonid ekspresseerivad proinsuliini.

Hüpotalamuse-hüpofüüsi-tüümuse-telg[muuda | muuda lähteteksti]

Hüpotalamuse kontrollile allutatud ajuripatsi eessagara eritatav kasvuhormoon modelleerib tüümuse mikrokeskkonna füsioloogiat, kiirendades tümotsüütide ja tüümuse epiteelirakkude paljunemist ning stimuleerides tüümuse hormoonide, tsütokiinide ja kemokiinide eritumist.

Tüümuse epiteelis on tuvastatud oksütotsiiniretseptorid, mis sünteesivad oksütotsiini.

Tüümuse rakud eritavad ka kõrvalkilpnäärme hormooni.

Tüümuselundi roll östrogeenide ja T-rakkude homöostaasi säilitamisel on naiste (aga ka emaste) elu ajal olulise tähtsusega.

Suguhormoonid mõjutavad tüümuse mikrokeskkonna epiteeli retikulaarrakkude retseptoreid ja T-rakkude vastuseid kontrollivaid märklaud-retseptoreid ja geene vastavalt vajadusele – kas ekspresseerides või vaigistades (näiteks tüümus-hüpofüüs-munasarjade telg).

Tüümus ja kõrvalkilpnääre[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrvalkilpnäärmed, mis embrüogeneesis arenevad koos tüümusega, paiknevad üsaväliselt üsna sagedasti (50%) tüümuse sees[70] ja võivad koos põhjustada teatud hüperparatüreoosi.

Tüümus ja käbinääre[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümus ja vaheajus paiknev ning toimiv käbinääre on samuti seotud – pinealektoomia (käbinäärme kirurgiline eemaldus) järel on tuvastatav tüümuse atroofia.

Tüümus ja maks[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümus ja hingamissüsteem[muuda | muuda lähteteksti]

Signaalirajad tüümuses[muuda | muuda lähteteksti]

Wnt signaalirada[muuda | muuda lähteteksti]

Wnt signaaliraja mitmeid lahustuvaid valke nagu Wnt-4, Wnt-7a, Wnt-7b, Wnt-10a ja 10b ekspresseerivad mitmed tüümuse rakupopulatsioonid nagu tüümuse epiteelirakud, arenevad tümotsüüdid jt.

Wnt signaaliraja molekulaartasandi mehhanismid tüümuses, nagu geenide, valkude ja retseptorite toimemehhanismid tüümuse rakkude võrgustikus ei ole seni veel selged.[71]

Metallid[muuda | muuda lähteteksti]

Mikrotoitained ja tüümus[muuda | muuda lähteteksti]

Molekulid[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümus koosneb ligi 80% ulatuses veest (Quain,1849).

Antigeenid[muuda | muuda lähteteksti]

Eikosanoidid[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse hormoonid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tüümuse hormoonid

Tüümuse hormoonid (thymic hormones) on endokrinoloogias paljude selgroogsete sisenõrenäärme, näiteks tüümuse epiteeli, rakkude poolt eritatavate humoraalsete faktorite koondnimetus, need liigitatakse peptiidhormoonide hulka, ja nende teadaolevateks funktsioonideks on lümfisüsteemi arengu, T-rakkude diferentseerumise ja rakuliste immuunvastuste regulatsioon.

Tüümuse hormoonide süntees, eritus, signaalirajad, geenid, ensüümid, retseptorid ja toime ning roll tüümuses ja teistes elundites asetleidvates patoloogilistes protsessides on lõpuni uurimata.

Tüümuse hormoonide nomenklatuuris pole kokku lepitud.

Tüümuse hormoonid võivad mõjuda hüpotalamuse-hüpofüüsi-neerupealise teljele stimuleerivalt ning reguleerida ajuripatsi hormoonide vabastamist.

Ringlevate signaalmolekulide toime tüümusele[muuda | muuda lähteteksti]

Värsked uuringud indikeerivad, et tüümuses on tuvastatavad ensüümid ja kofaktorid, mis on vajalikud glükokortikoidi sünteesiks, kuid pole teada kas tüümuses nimetatud steroidhormooni süntees ka toimub.

Tüümuse epiteelirakkudes eksisteerivad nii tüümuse hormoonide kui suguhormoonide retseptorid. Tüümuse hormoonide ekspressiooni ja eritust inhibeerivad manustatud suguhormoonid.

Uurijate arvates võivad glükokortikoidid ja rakuväline kaltsium signaliseerida küpsemata tümotsüütidele enesetapu vajadust.

Tüümusesiseselt võib toimuda hormoonide kasvuhormooni (GH), prolaktiini (PRL), lutropiini (LH), oksütotsiini, vasopressiini ja somatostatiini tootmine (seostatakse retseptoritega).

Tüümuse füsioloogias mängib rolli leptiin. Teatud arenemisjärgus tüümuse T-rakud ekspresseerivad greliini retseptoreid ja eritavad greliini.[73]

Integriinid[muuda | muuda lähteteksti]

  • alpha 6 integrin
  • beta 4 integrin

Interleukiinid[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse erinevad rakud sünteesivad ja eritavad interleukiine nagu interleukiin-1 (IL-1α, IL-1β), interleukiin-6, interleukiin-18, tuumori nekroosi faktor alfa (TNFalfa) jt.

Interleukiin-7 on tüümuse arenguks vajalik.[74]

Kemokiinid[muuda | muuda lähteteksti]

Täiskasvanu tüümuses toimub mitmete kemokiinide ekspressioon. Laboratoorse diagnostika meetodeid, nagu polümeraasi ahelreaktsioon ja in situ hübridisatsiooni kasutades, on tuvastatud kemokiine : CCL5, CCL8, CCL11, CCL17, CCl19, CCL21, CCL22, CC25, CXCL7, CXCL9, CXCL10, CXCL11, CXCL12, CXCL16.

Ligand[muuda | muuda lähteteksti]

Lipiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Nukleiinhapped[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse desoksüribonukleiinhape[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse DNA sisaldab adeniini, guaniini, tsütosiini, tümiini.

Tüümuse ribonukleiinhape[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse RNA sisaldab adeniini, guaniini, tsütosiini, uratsiili.

Nukleosiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Adenosiin[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Adenosiin

Adenosiini vabastatakse tümotsüütide valiku käigus. Normaalse toimiva tüümuse sisekeskkonnas toimub adenosiini katabolism adenosiindeaminaasi vahendusel.

Nukleotiidid[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Adenosiintrifosfaat

Adenosiintrifosfaati seostatakse tümotsüütide apoptootilise surmaga. ATP-d seostatakse ka PGE2 ja IL-6 eritamisega.

Retseptorid[muuda | muuda lähteteksti]

CB2[muuda | muuda lähteteksti]

Endokannabinoidsüsteemi moodustavatest retseptoritest on tüümuses tuvastatud CB2 kannabinoidi retseptorid.

CD-d[muuda | muuda lähteteksti]

CD-rakkude pinnatunnuste klassifitseerimissüsteem pinnatunnuste retseptorid (markerid):

  • CD3 (diferentseerumise marker 3); CD4, CD8, CD30, CD120 (TNFR), CD150, CD152, CD279.

D-vitamiini retseptorid[muuda | muuda lähteteksti]

D-vitamiini retseptoreid on tuvastatud T-rakkudel, makrofaagidel, koolitamata tümotsüütidel jt immuunrakkudel.[76]

Opioidiretseptorid[muuda | muuda lähteteksti]

Kappa opioidiretseptorid[muuda | muuda lähteteksti]

Kappa opioidiretseptorid ehk κ-retseptorid ehk kappa-retseptorid (KOR) on opioidretseptorite perekonda kuuluv retseptoriliik, mis on tuvastatud suurajukoores ja mustaines ning mujal kesknärvisüsteemis, kuid seda retseptorit ekspresseerivad ka tümotsüüdid[77].

Nende retseptorite roll tüümuses ja immuunsuse moduleerimisel ei ole selge.

Tsütokiinid[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse tsütokiinide toime on paikne ja nende sünteesimise võime omistatakse kõikidele teatud profiili ja arenguastmega tüümuse rakupopulatsioonidele, kuid enim seostatakse tsütokiinidega siiski tüümuse epiteelirakke ja tümotsüüte.

Tüümuse tsütokiinide bioloogilise toime edastamisel loetakse määravaks tüümuse rakkude pinnal ekspresseeritavate tsütokiinide retseptoreid – osa ühtede rakkude eritatavatest tsütokiinidest võidakse edastada teist tüüpi rakkudele, nii näiteks indutseerib IL-7, mida sünteesivad tüümuse epiteelirakud või strooma fibroblastid CD4(-)CD8(-), tümotsüütide kasvu ja diferentseerumist.

Tüümuse tsütokiinide süntees on valdavalt spontaanne ja funktsiooniks on tümotsüütide migratsiooni regulatsioon. Tüümuse tsütokiinid ei osale oluliselt immuunvastuses.[78]

Tüümuse epiteeli retikulaarrakud sünteesivad tsütokiinidena käituvaid valke ja/või faktoreid: näiteks interleukiin-1, interelukiin-6, granulotsüüdi kolooniat stimuleeriv faktor (stimuleerib neutrofiilide produktsiooni) (G-CSF), makrofaagi kolooniat stimuleeriv faktor (M-CSF), ja granulotsüütide ja mkarofaagide kolooniat stimuleeriv faktor (GM-CSF).[79]

Tümotsüütide küpsemist tüümuses mõjutab ka tsütokiin kasvaja kasvutegur beeta.

Valgud[muuda | muuda lähteteksti]

Valkude süntees tüümuses toimub tümotsüütide tuumas.

  • COX-2, CYP2U1[80] (tsütokroom P450, valk kodeerib CYP2U1 geeni), JL1 (thymocyte surface protein) (tüümuse koore tümotsüütidel), HIF-1α, HO-1 (heme oxygenase-1), HLA-G, HSPE1, Pax1 (paired box protein Pax-1)[81], Pax9, Vanin-1.

Apoptoosi indutseeriv faktor[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Apoptoosi indutseeriv faktor

AIF osaleb tümotsüütide arengus.

Coronin-1A[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse rakud ekspresseerivad Coronin-1A (CORO1A ehk TACO). Arvatakse, et valk osaleb T-rakkude homöostaasi tagamisel ja rakkude 'vabastamisel' tüümusest.

Laminiinid[muuda | muuda lähteteksti]

Inimese tüümuses on tuvastatud mitmeid laminiine: laminiin 211, laminiin 511 jne.

Lektiinid[muuda | muuda lähteteksti]

Galektiinid (S-lektiinid) reguleerivad T-rakkudes selliseid protsesse nagu rakkude signaalirajad, aktivatsioon, tsütokiinide eritamine ja ka apoptoos, nii arvatakse, et tüümuse mikrokeskkonnas osalevad galektiinid 1,3,8 ja 9 topeltpositiivsete ja topeltnegatiivsete tümotsüütide eliminatsioonil.

Tüümuse epiteelirakud ekspresseerivad galektiin-1. Arvatakse, et need valgud kutsuvad esile aktiveeritud T-lümfotsüütide surma.[82]

Termogeniin[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuses on tuvastatud T-rakkude arengus osalev valk termogeniin (UCP-1).[83]

Tüümuse ekstratsellulaarne maatriks[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse stroomarakud ekspresseerivad, füsioloogilisest seisundist sõltuvalt erinevas koguses[84], fibronektiini, mille ülesandeks on vastavas arengujärgus tümotsüütide seondumine stroomarakkudega ja osalemine tümotsüütide diferentseerumisel.

Ka tüümuse stroomarakkude poolt eritatav netrin-1 vahendab tümotsüütide adhesiooni.

Tüümuse mikrokeskkond[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse mikrokeskkonna all peetakse harilikult silmas tüümuse kolmedimensionaalset mitte-lümfoidsete ER-rakkude võrgustikku, mille hulka kuuluvad ka tüümuse epiteelirakud, tüümuse dendriitrakud, makrofaagid, fibroblastid ja ekstratsellulaarne maatriks.

Tüümuse mikrokeskkond on pidevas muutumises, kuid iseloomulikuks võib pidada selles teatud rakutüüpide esinemist: tüümuse epiteelirakud, Hassalli kehad, makrofaagid, tüümuse dendriitrakud, Langerhansi rakud ja epithelial reticular cells (neil on retseptorid östrogeenidele, androgeenidele ja progestiinile) koosnev toeskude jt. Elundis on ringlemas ka koolitamata B-lümfotsüüdid.

Tüümuse mikrokeskkond on kohandunud T-lümfotsüütide arenguks, koolitamiseks ja nende populatsioonide kontrolli all hoidmiseks.

Tüümuse mikrokeskkond on füsioloogiliselt allutatud neuroendokriinsele kontrollile.[85]

Harkelundisse liiguvad tüvirakkudest (tümotsüüdid) arenenud naiivsed T-rakud punasest luuüdist (embrüonaalses arengujärgus saccus vitellinusest – pre-T) kemotaktilise stiimuli ajel veenulite kaudu.

Enamik infomaterjali T-rakkude koolitamisest ja apoptoosist tüümuses pärineb laborihiirtelt.[86]

Vanemas eas suureneb mälu-T-rakkude hulk.

Tüümuse parenhüümist pärinevad ja on kohal kindlat tüüpi tüümuse loomulikud tappurrakud (thymic natural killer cells).

Kõik tüümuse rakud on võimelised tsütokiine komplekteerima ja vabastama. Nii vabastavad tüümuse strooma rakud mitmeid lühiajalisi valgulisi signaalmolekule interleukiine, näiteks IL-7, mis osaleb thymopoiesis ja aitab kaasa tümotsüütide paljunemisele ning ellujäämisele.

Vahel, peamiselt T-rakkude selektsiooniga (koolitamisega) seotud funktsioonide kaudu, võidakse tüümuse mikrokeskkonnana kirjeldada ka kas tüümuse kihnu, koore või ka säsi mikrokeskkonda.

Tüümuse kirurgia[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse kirurgia all ei peeta Eestis silmas eraldi teadusharu, üldkirurgia eriala, keskust ega ka Euroopa standarditele vastava kõrgema etapi spetsialiseeritud osakonda.

Eestis tehakse tüümuse kirurgilisi operatsioone näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi torakaalkirurgia osakonnas.

Eestis kehtivad järgmised tüümuseoperatsioonide NCSP koodid:

  • GEC00 Tüümuse biopsia (Biopsy of thymus)
  • GEC03 Mediastinoskoopiline tüümuse biopsia (Mediastinoscopic biopsy of thymus)
  • GEC10 Transtservikaalne tüümuse resektsioon (Transcervical resection of thymus)
  • GEC13 Transsternaalne tüümuse resektsioon (Transsternal resection of thymus)
  • GEC14 Tüümuse torakoskoopiline resektsioon (Thoracoscopic resection of thymus)
  • GEC16 Mediastinoskoopiline tüümuse resektsioon (Mediastinoscopic resection of thymus)
  • GEC20 Transtservikaalne tümektoomia (Transcervical thymectomy)
  • GEC23 Transsternaalne tümektoomia (Transsternal thymectomy)
  • GEC24 Torakoskoopiline tümektoomia (Thoracoscopic thymectomy)
  • GEC26 Mediastinoskoopiline tümektoomia (Mediastinoscopic thymectomy)
  • GEC93 Muu mediastinoskoopiline operatsioon tüümusel (Other mediastinoscopic operation on thymus)
  • GEC96 Muu operatsioon tüümusel (Other operation on thymus)
  • GEC97 Muu torakoskoopiline operatsioon tüümusel (Other thoracoscopic operation on thymus)

Tümektoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tümektoomia

Harkelundieemaldus on invasiivne kirurgiline ravimeetod.

Kasutatakse nn lahtise operatsiooni meetodit (transsternal), mille teostamiseks tehakse pikk nahalõige rinnaku piirkonda ja ligipääsuks eesmisele keskseinandile läbitakse sternum.

Eksperimentaalsete tümektoomiate poolest teatakse Restelli't (1845), kes kirurgiliselt eemaldas tüümuse 98 katseloomal – lammastel, koertel ja vasikatel – kõik nad surid.[87]

Abelous ja Billard, Matti, Klose ja Vogt on kinnitanud, et tüümuse eemaldamisele järgnevad patoloogilised muutused mis kulmineeruvad surmaga.

Esimese tüümuselõikuse inimesel tegi (ebaõnnestunult) 1896. aastal Saksa kirurg Ludwig Rehn (1849–1930).

20. sajandi algusaastatel oli neonataalne tümektoomiaimikute ja väikelaste tümo-lümfaatilise seisundi ja tüümuse astma puhul üsna levinud.

Inglismaal teostas esimese tümektoomia Sir Geoffrey Keynes 1942. aastal New End Hospital'is.[88]

1960. aastatel seostati tüümuse ekstirpatsiooniga loomadel rasvumist, pastoossuse staadiumi, üldist loidust, mahajäämust kasvus, rahhiiditaolist seisundit, lihaste atroofiat ja kahheksiat.[89]

Tänapäeval vastsündinute ja väikelaste avatud südamelõikuse operatsioonide käigus tüümus tavaliselt eemaldatakse, et ta ei segaks ja/või raskendaks operatsiooni läbiviimist.[90]

Noores eas tümektoomia läbinud naistel ei toimu tõenäoliselt funktsioneerivate munasarjade arengut, paljud neist jäävad sigimisvõimetuks.

Tümektoomia järel areneb inimestel välja immuundefitsiit.

Robotjuhitav tümektoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Raskekujulise müasteenia ravis võidakse kirurgiaroboti olemasolul kasutada Da Vinci robotsüsteemiga juhitavat tümektoomiat.[91]

Videotorakoskoopiline tümektoomia[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Ülikooli Kliinikumi torakaalkirurgia osakonnas kasutatakse müasteeniahaigete raviks uudset meetodit videotorakoskoopilist tümektoomiat (VATS).[92]

Tüümuse siirdamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse siirdamine on elundi siirdamise vorm, mille korral inimese tüümusekude (või osa tüümusest) invasiivse kirurgilise operatsiooni käigus elundidoonorilt elundisaajale siirdatakse.[93] Siirdatavaid inimese tüümusi teistelt inimestelt spetsiaalselt välja ei lõigata, siirdamiseks kasutatakse vastsündinutelt ja või väikelastelt näiteks avatud südamelõikuse ajal eemaldatud elundeid.

Tüümuse siirdamise järgselt võib välja kujuneda autoimmuunne sündroom.

Kliiniline radioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Rindkere elundite patoloogia radiodiagnostika[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse piltdiagnostika[muuda | muuda lähteteksti]

Tüümuse patoloogia kahtluse korral võidakse, tuvastamaks tüümuse lesioone ja/või haiguslikke seisundeid, kasutada mitmesuguseid radioloogilisi uuringuid (piltdiagnostika).[94]

Esmase diagnostika vahendina võidakse uuritavale teha kas tüümuse ultraheli, rindkere röntgenipilt (Röntgeniülesvõte rindkere piirkonnast (üks ülesvõte) 9,12 eurot), rindkere kompuutertomograafia või rindkere magnetresonantstomograafia.

Tüümuse lesioonide korral võidakse leviku ja/või ravivastusele kinnituse saamiseks teha – PET/KT jm.

Tüümus rindkere röntgenipildil[muuda | muuda lähteteksti]
Röntgenipilt: normaalne tüümus noorel lapsel

Tüümuse kujutis rindkere röntgenipildil on varieeruv nii indiviiditi kui ka samal indiviidil – varieeruvad nii kuju, suurus, ka asukoht (ektoopiline tüümus) lesioonide kujutised kui ka tihedus jm.

Loote tüümuse ultraheliuuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Naistel võidakse raseduse ajal teostada loote ultraheliuuringuid, mille käigus võidakse vajadusel vastava aparaadi (näiteks värvi-doppler-ehhokardiograaf) kuvarile kuvada ja mõõta ka loote tüümust.[95][96][97][98][99]

1989. aastal demonstreerisid Felker jt, et tüümust saab vastavate seadmete ja tarkvara ning spetsialistide olemasolul kuvada ja uurida.[100]

Tüümuse kiiritusravi[muuda | muuda lähteteksti]

20. sajandil seostati Ameerika Ühendriikides tüümusega tervet rida haiguslikke seisundeid, mille raviks kasutati kiiritusravi.[101]

1920. aastatel kasutati tüümuse kiiritamist ka psoriaasi ravis.

1945. aastal nimetas ameerika radioloog John Caffey tüümuse kiiritamist, sõltumata vanusest, irratsionaalseks protseduuriks.[102]

Lapseeas saadud tüümuse kiiritusravi[103] võib indutseerida kiirgusest põhjustatud kilpnäärmevähi teket.[104]

Termin[muuda | muuda lähteteksti]

Ladinakeelsed nimetused on corpus thymicum, corpus thymianum ja glandula thymus.

Etümoloogia pole päris selge ja kindlad kokkulepped sõna päritolu kohta ilmselt puuduvad.[105]

Kreeka]sõna θύμος 'thymos' pidavat osade allikate andmetel tähendama nii suitsutaolisust ja vaimu kui ka hinge ja julgust.

Ladinakeelset nimetust thymus seostatakse tüümianitaimega.

Tüümuse varasem eestikeelne nimetus oli harknääre. Termin seostub arvatavasti ühe osaga teadlastest, kes varem kirjeldasid tüümuse funktsioone (mis olid suuresti teadmata) sarnaselt teiste näärmete funktsioonidega.

Harkelund on kantud kehtivasse rahvusvahelisse inimese anatoomia standardisse Terminologia Anatomica ja inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica ning inimese embrüonaalse (looteea) arengustaadiumi standardsõnavarasse Terminologia Embryologica-sse.

Tüümuse MeSH number on: A10.549.750.

Tüümuse läbivoolutus ex vivo[muuda | muuda lähteteksti]

[106],[107]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

veebruar 1968, 115. väljaanne, nr 2, Am J Dis Child. 1968;115(2):222–238., doi:10.1001/archpedi.1968.02100010224012, 1968

19. väljaanne, nr 1, lk 1–13, DOI: 10.1111/j.1440-1827.1969.tb00689.x, veebruar 1969

Histochem J. juuni 1989 ;21(6):357-64. 1989

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Sissekanne Encyclopædia Britannicas, (vaadatud 18.01.2015)
  2. Geoffrey Keynes, The surgery of the thymus gland, British Journal of Surgery, 33. väljaanne, nr 131, lk 201–214, jaanuar 1946, DOI:10.1002/bjs.18003313102, (vaadatud 3.01.2015)
  3. "Meditsiinisõnastik", 224:2004.
  4. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 1–10, Springer – Verlag Italia, 2008, (vaadatud 12.09.2014)
  5. Henri Milne Edwards, "A manual of surgical anatomy : containing a minute description of the parts concerned in operative surgery, with the anatomical effects of accidents and instructions for the performance of operations", tõlkija William Coulson, lk 148, 1828, (vaadatud 28.12.2014)
  6. Sir Astley Cooper, "The Anatomy of the Thymus Gland, with numerous plates", The Lancet London: A Journal of British and Foreign Medicine ..., 2. köide, lk 342–345, 1834, (vaadatud 3.12.2014)
  7. Sir Astley Cooper, "The Anatomy of the Thymus Gland, with numerous plates", lk 352–409, 1845, Archive.org (vaadatud 28.12.2014)
  8. New York journal of medicine, toimetaja Stephen Smith, VI. köide, 3. seeria, New York, "The Physiology of the Thymus Gland in Heath and Disease; viewed from Experimental Examinations and Clinical Experience. a Contribution to the History of Infantile Life.", Alexander Friedleben, lk 129–132, 1859, (vaadatud 28.12.2014)
  9. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 4, 1912, OpenLibrary (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  10. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  11. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 4, 1912, OpenLibrary (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  12. T.J. Bowden , P. Cook, J.H.W.M. Rombout, Development and function of the thymus in teleosts, Fish & Shellfish Immunology 19 (2005), 413 – 427, (vaadatud 6.12.2014)
  13. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 5, 1912, OpenLibrary (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  14. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 3, 1912, OpenLibrary (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  15. Manju Yadav, Encyclopedia of Endocinology, "Reptilian Endocrinology", lk 144, 2008, (vaadatud 23.01.2015)
  16. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 5, 1912, OpenLibrary (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  17. Manju Yadav, Encyclopedia of Endocinology, "Reptilian Endocrinology", lk 144, 2008, (vaadatud 23.01.2015)
  18. Julius M. Cruse, MD, PhD, Robert E. Lewis, "Atlas of Immunology", 3.trükk, CRC Press, lk 807, 2010, (vaadatud 28.09.2014)
  19. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 6, 1912, Open Library (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  20. Smolarchuk C, Zhu LF, Chan WF, Anderson CC., T cells generated in the absence of a thoracic thymus fail to establish homeostasis. Lühikokkuvõte., Eur J Immunol. august 2014 ;44(8):2263-73. doi: 10.1002/eji.201343846., (vaadatud 30.12.2014)
  21. Terszowski G, Müller SM, Bleul CC, Blum C, Schirmbeck R, Reimann J, Pasquier LD, Amagai T, Boehm T, Rodewald HR., Evidence for a functional second thymus in mice.Lühikokkuvõte., Science. 14. aprill 2006;312(5771):284-7., (vaadatud 30.12.2014)
  22. Melissa Lee Phillips, Mice have second thymus. Researchers find cervical thymus that produces T cells and mounts antibody response, 3. märts 2006, (vaadatud 30.12.2014)
  23. Ragini Sharma, S. M. Kantwa, Amrita Jaitawat, Deepika Rani ja Neelam Jain, Postnatal Development of Thymus in Male Swiss Mice, Universal Journal of Environmental Research and Technology, 3. väljaanne, nr 3, lk 385–392, 2013, (vaadatud 3.02.2015)
  24. MARION D. KENDALL ja ANN G. CLARKE, The thymus in the mouse changes its activity during pregnancy: a study of the microenvironment. Lühikokkuvõte., Journal of Anatomy / 197. väljaanne / nr 3 / oktoober 2000, lk 393–411, Anatomical Society of Great Britain and Ireland, 2000, DOI: http://dx.doi.org/ (About DOI), (vaadatud 30.12.2014)
  25. D. D. Joel, M. W. Hess, H. Cottier, Massive Migration of Thymic Lymphocytes to Peyer’s Patches in Neonatal Mice, Morphological and Functional Aspects of Immunity, Advances in Experimental Medicine and Biology, 12. väljaanne, 1971, lk 141–147, (vaadatud 6.02.2015)
  26. Aw D, Silva AB, Maddick M, von Zglinicki T, Palmer DB., Architectural changes in the thymus of aging mice., Aging Cell. märts 2008;7(2):158-67. doi: 10.1111/j.1474-9726.2007.00365.x., PMID: 18241323, (vaadatud 3.02.2015)
  27. W. D. Michalke, M. W. Hess, H. Riedwyl, R. D. Stoner ja H. Cottier, Thymic Lymphopoiesis and Cell Loss in Newborn Mice, University of Bern. BLOOD, 3. väljaanne, nr 4 (aprill), 1969, (vaadatud 27.12.2014)
  28. Gibb TR, Bray M, Geisbert TW, Steele KE, Kell WM, Davis KJ, Jaax NK, Pathogenesis of experimental Ebola Zaire virus infection in BALB/c mice., J Comp Pathol. november 2001;125(4):233-42., PMID: 11798240, (vaadatud 20.02.2015)
  29. Annette B. Vogel, Emanuel Haasbach, Sarah J. Reiling, Karoline Droebner, Karin Klingel ja Oliver Planz, Highly Pathogenic Influenza Virus Infection of the Thymus Interferes with T Lymphocyte Development, J Immunol, september 2010; 185:4824–4834; doi: 10.4049/jimmunol.0903631, (vaadatud 17.09.2014)
  30. Kristen L. Mueller, IL-22 Protects the Thymus, Sci. Signal, 10. aprill 2012, Immunology, 5. väljaanne, nr 219, (vaadatud 27.12.2014)
  31. The Jackson Laboratory, Thymus Mediates Cancer Cell Chemo-resistance, 15. november 2010, (vaadatud 30.11.2014)
  32. University of Pittsburgh Schools of the Health Sciences, Liver Cells, Insulin-Producing Cells, Thymus Tissue Can Be Grown in Lymph Nodes, 27. september 2012, (vaadatud 19.10.2014)
  33. Professor of Anatomy JOHNSON SYMINGTON, A NOTE ON THE THYMUS GLAND IN THE KOALA (PHASCOLARBCTUS CINEREUS)., Queen's College, Belfast. Journ. of Anat. and Physiology, jaanuar 1900, lk 224–227, (vaadatud 30.12.2014)
  34. PAUL CANFIELD, SUSAN HEMSLEY ja JOANNE CONNOLLY, Histological and immunohistological study of the developing and involuting superficial cervical thymus in the koala (Phascolarctos cinereus), J. Anat. (1996) 189, lk 159–169, (vaadatud 30.12.2014)
  35. Elizabeth A. Fraser, J. P. Hill, The Development of the Thymus, Epithelial Bodies, and Thyroid in the Marsupialia. Part II. Phascolarctos, Phascolomys and Perameles, 13. mai 1915, (vaadatud 30.12.2014)
  36. P J Canfield, S Hemsley, THYMIC LYMPHOSARCOMA OF T CELL LINEAGE IN A KOALA (PHASCOLARCTOS CINEREUS)., Aust Vet J 1996 august;74(2):151-4, (vaadatud 30.12.2014)
  37. Enn Ernits, Esta Nahkur,"Koduloomade anatoomia. Kõrgkooliõpik", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 342, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  38. R. K. Jordan, Development of sheep thymus in relation to in utero thymectomy experiments, 16. november 2005, DOI: 10.1002/eji.1830061007, European Journal of Immunology, 6. väljaanne, nr 10, lk 693–698, oktoober 1976, (vaadatud 31.12.2014)
  39. Craig P. Cunningham, Wayne G. Kimpton, Anita Fernando ja Ross N. P. Cahill, Neonatal thymectomy identifies two major pools of sessile and recirculating peripheral T cells which appear to be under separate homeostatic control, Int. Immunol. (2001) 13 (11): 1351–1359., doi: 10.1093/intimm/13.11.1351, (vaadatud 31.12.2014)
  40. K. Yamaguchi, M. Miyasaka, Microvasculature of the Sheep Thymus, Histophysiology of the Immune System, Advances in Experimental Medicine and Biology, 237. väljaanne, 1988, lk 571–575, (vaadatud 31.12.2014)
  41. Kotani M, Fukumoto T, Brandon MR., Destruction of Hassall's corpuscles by macrophages in the sheep thymus. Lühikokkuvõte., Cell Tissue Res. 1981;217(1):49–54., (vaadatud 31.12.2014)
  42. Edwards A. Park, EXTIRPATION OF THE THYMUS IN THE GUINEA PIG, J Exp Med. 1. jaanuar 1917; 25(1): 129–152., PMCID: PMC2125544, (vaadatud 5.02.2015)
  43. J. N. BLAU, DNA SYNTHESIS IN THE ADULT AND AGEING GUINEA-PIG THYMUS, Clin. exp. Immunol. (1972) 11, 461–468. (vaadatud 5.02.2015)
  44. William J. Krause, "An Atlas of Opossum Organogenesis", 2007, lk 343–349, Universal Publishing, (vaadatud 2.01.2015)
  45. Hugh Tyndale-Biscoe, "Life of Marsupials", lk 87, 2005, CSIRO PUBLISHING, (vaadatud 2.01.2015)
  46. Savino W., The elastic system in the thymus of the opossum Didelphis marsupialis aurita. Lühikokkuvõte., Anat Anz. 1982;151(1):70-3., (vaadatud 2.01.2015)
  47. M. A. Ross ja V. Korenchevsky, The thymus of the rat and sex hormones, The Journal of Pathology and Bacteriology, 52. väljaanne, nr 3, lk 349–360, mai 1941, DOI: 10.1002/path.1700520308, (vaadatud 4.10.2014)
  48. H. M. KLOUWEN ja A. W. M. APPELMAN, Synthesis of Adenosine Triphosphate in Isolated Nuclei and Intact Cells, Biochem. J. (1967) 102, 878 – 884, PMCID: PMC1270339, (vaadatud 28.11.2014)
  49. Lin Li, Jin-huang Zhou, Shan-tian Xing, Thymus influences liver functions through hypothalamus-pituitary-gonad axis in rats. Lühikokkuvõte., Advances in Neuroimmunology, 6. väljaanne, nr 3, 1996, lk 289–293, (vaadatud 23.10.2014)
  50. Kendall MD, al-Shawaf AA., Innervation of the rat thymus gland., Brain Behav Immun. märts 1991 ;5(1):9–28., (vaadatud 4.10.2014)
  51. Pertsov SS., Effect of melatonin on the thymus, adrenal glands, and spleen in rats during acute stress. Lühikokkuvõte., Bull Exp Biol Med. märts 2006 ;141(3):292-5., (vaadatud 4.10.2014)
  52. Prasanna VK, Venkatesh YP, Characterization of onion lectin (Allium cepa agglutinin) as an immunomodulatory protein inducing Th1-type immune response in vitro., Int Immunopharmacol. 2015 juuni ;26(2):304-13. doi: 10.1016/j.intimp.2015.04.009., (vaadatud 12.08.2015)
  53. Moriguchi S, Miwa H, Okamura M, Maekawa K, Kishino Y, Maeda K., Vitamin E is an important factor in T cell differentiation in thymus of F344 rats., J Nutr Sci Vitaminol (Tokyo). oktoober 1993;39(5):451-63., PMID: 8120669, (vaadatud 6.02.2015)
  54. K. Yugesh, Dr. S. Swayam Jothi, Dr. K. Ranganathan, P. Jayaraman, Chavalin V Bharath, Sujatha.N, Macroscopic and Microscopic study of thymus of pig, IOSR Journal of Dental and Medical Sciences (IOSR-JDMS), e-ISSN: 2279-0853, p-ISSN: 2279-0861. 13. väljaanne, nr 9 Ver. VIII (September 2014), lk 52–55, (vaadatud 28.12.2014)
  55. Fetal Pig Dissection, (vaadatud 28.12.2014)
  56. Salguero FJ, Sánchez-Cordón PJ, Sierra MA, Jover A, Núñez A, Gómez-Villamandos JC., Apoptosis of thymocytes in experimental African Swine Fever virus infection., Histol Histopathol. jaanuar 2004 ;19(1):77–84., PMID: 14702174, (vaadatud 23.02.2015)
  57. THYMUS EXTRACT, (vaadatud 3.12.2014)
  58. "Cytochromes: Current Research II.", lk 87, 1972, MSS Information Corporation, (vaadatud 6.02.2015)
  59. Skrinska VA, Messineo L, Towns RL, Pearson KH., Transition metals in calf thymus deoxyribonucleoprotein., Experientia. 15. jaanuar 1978 ;34(1):15-7. PMID: 620729, (vaadatud 26.02.2015)
  60. Team ProBoost. "The Discovery of Thymic Protein A – How It Works to Strengthen the Immune System" 2. aprill 2013. Kasutatud 28.12.2014. (inglise)
  61. ProBoost Thymic Protein A is a trademark of Genicel, Inc.. [http://www.naturedoc.com/products/thymic-protein.html "PROBOOST(TM) THYMIC PROTEIN A"] Kasutatud 28.12.2014. (inglise)
  62. Thymostimulin, (vaadatud 16.03.2015)
  63. Dr. W. L. Chapman Jr., J. R. Allen, The fine structure of the thymus of the fetal and neonatal monkey (Macaca mulatta), Zeitschrift für Zellforschung und Mikroskopische Anatomie, 18. II. 1971, 114. köide, nr 2, lk 220–233, (vaadatud 1.01.2015)
  64. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 16, Springer – Verlag Italia, 2008, (vaadatud 12.09.2014)
  65. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 16, 1912, OpenLibrary (vaadatud 21.01.2015)(saksa keeles)
  66. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 3, 1912, OpenLibrary (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  67. Heinrich Klose, "Chirurgie der Thymusdrüse", Frankfurt Maini ääres, Verlag von Ferdinand Enke in Stuttgart, lk 3, 1912, OpenLibrary (vaadatud 6.12.2014)(saksa keeles)
  68. Andrew J Shepherd, James E G Downing, ja Jaleel A Miyan, Without nerves, immunology remains incomplete – in vivo veritas, Immunology. oktoober 2005; 116(2): 145–163., doi: 10.1111/j.1365-2567.2005.02223.x, PMCID: PMC1817817, (vaadatud 4.10.2014)
  69. Mendes-da-Cruz DA, Lepelletier Y, Brignier AC, Smaniotto S, Renand A, Milpied P, Dardenne M, Hermine O, Savino W., Neuropilins, semaphorins, and their role in thymocyte development., Ann N Y Acad Sci. veebruar 2009;1153:20-8. doi: 10.1111/j.1749-6632.2008.03980.x., PMID: 19236324, (vaadatud 19.02.2015).
  70. Nobuaki Uno, Yoshihiro Tominaga, Susumu Matsuoka, Toyonori Tsuzuki, Shuichi Shimabukuro, Tetsuhiko Sato, Norihiko Goto, Takaharu Nagasaka, Akio Katayama, Kazuharu Uchida, Incidence of Parathyroid Glands Located in Thymus in Patients with Renal Hyperparathyroidism, World Journal of Surgery, November 2008, 32. köide, nr 11, lk 2516–2519, (vaadatud 16.09.2014)
  71. Floor Weerkamp, Miranda R. M. Baert, Brigitta A. E. Naber, Esther E. L. Koster, Edwin F. E. de Haas, Kondala R. Atkuri, Jacques J. M. van Dongen, Leonard A. Herzenberg, ja Frank J. T. Staal, Wnt signaling in the thymus is regulated by differential expression of intracellular signaling molecules, PNAS, 28. veebruar 2006, 103. väljaanne, nr 9, (vaadatud 3.02.2015)
  72. Teresa L. K. Low, Allan L. Goldstein, Thymosin and other thymic hormones and their synthetic analogues, Springer Seminars in Immunopathology, 1979, 2. väljaanne, nr 2, lk 169–186, (vaadatud 16.03.2015)
  73. Vishwa Deep Dixit, Hyunwon Yang, [...], ja Dennis D. Taub, Ghrelin promotes thymopoiesis during aging, J Clin Invest. 1. oktoober 2007; 117(10): 2778–2790., doi: 10.1172/JCI30248, PMCID: PMC1964507, (vaadatud 3.02.2015)
  74. Renata Mazzucchelli, Julie A. Hixon, Rosanne Spolski, Xin Chen, Wen Qing Li, Veronica L. Hall, Jami Willette-Brown, Development of regulatory T cells requires IL-7R stimulation by IL-7 or TSLP, BLOOD, 15. oktoober 2008, 112. väljaanne, number 8, (vaadatud 26.11.2014)
  75. Jørgensen A, Röpke C, Nielsen M, Madsen H, Svejgaard A, Odum N., Human thymic epithelial cells express functional HLA-DP molecules., Tissue Antigens. aprill 1996;47(4):300-6., (vaadatud 21.02.2015)
  76. Hector F. Deluca ja Marherita T. Cantorna, Vitamin D: its role and uses in immunology, detsember 2001, The FASEB Journal, 15. väljaanne, nr 14, lk 2579–2585, doi:10.1096/fj.01-0433rev, (vaadatud 21.02.2015)
  77. Jean M. Bidlack, Detection and Function of Opioid Receptors on Cells from the Immune System, Clin Vaccine Immunol, september 2000, 7. väljaanne, nr 5, lk 719–723, doi: 10.1128/CDLI.7.5.719-723.2000, (vaadatud 19.03.2015)
  78. Yarilin AA, Belyakov IM. Cytokines in the thymus: production and biological effects. Lühikokkuvõte., Curr Med Chem. veebruar 2004 ;11(4):447-64., (vaadatud 28.10.2014)
  79. Bodey B, Bodey B Jr, Siegel SE, Kaiser HE., Molecular biological ontogenesis of the thymic reticulo-epithelial cell network during the organization of the cellular microenvironment., In Vivo. mai–juuni 1999 ;13(3):267-94., (vaadatud 21.02.2015)
  80. Chuang SS, Helvig C, Taimi M, Ramshaw HA, Collop AH, Amad M, White JA, Petkovich M, Jones G, Korczak B., CYP2U1, a novel human thymus- and brain-specific cytochrome P450, catalyzes omega- and (omega-1)-hydroxylation of fatty acids., J Biol Chem. 20. veebruar 2004;279(8):6305-14., (vaadatud 6.02.2015)
  81. Wallin J, Eibel H, Neubüser A, Wilting J, Koseki H, Balling R., Pax1 is expressed during development of the thymus epithelium and is required for normal T-cell maturation., Development. jaanuar 1996 ;122(1):23–30., (vaadatud 6.02.2015)
  82. Nancy L. Perillo, Christel H. Uittenbogaart, Julie T. Nguyen, ja Linda G. Baum, Galectin-1, an Endogenous Lectin Produced by Thymic Epithelial Cells, Induces Apoptosis of Human Thymocytes, J Exp Med. 19. mai 1997; 185(10): 1851–1858., PMCID: PMC2196320, (vaadatud 25.02.2015)
  83. Clarke KJ, Porter RK., Uncoupling protein 1 dependent reactive oxygen species production by thymus mitochondria. Lühikokkuvõte., Int J Biochem Cell Biol. jaanuar 2013;45(1):81-9. doi: 10.1016/j.biocel.2012.09.023., (vaadatud 28.11.2014)
  84. Shafqat Ali, Liaqat Ali Minhas, Waqas Hameed, Muhamad Arshad, IMMUNOHISTOCHEMICAL DETECTION OF FIBRONECTIN IN HUMAN THYMUS-COMPARISON BETWEEN GROUPS OF DIFFERENT AGES, Pak J Physiol 2009;5(1), (vaadatud 1.12.2014)
  85. Savino W, Dardenne M., Neuroendocrine control of thymus physiology. Lühikokkuvõte, Endocr Rev. august 2000;21(4):412-43., (vaadatud 26.12.2014)
  86. Janeway CA Jr, Travers P, Walport M, et al., Generation of lymphocytes in bone marrow and thymus, "Immunobiology: The Immune System in Health and Disease.", 5. trükk, New York: Garland Science; 2001., (vaadatud 15.09.2014)
  87. Rachmiel Levine, Rolf Luft, Advances in Metabolic Disorders, 5. köide, Allan L. Goldstein and Abraham White, The Thymus Gland: Experimental and Clinical Studies of Its Role in the Development and Expression of Immune Functions., lk 149-182 (151), 1971, Academic Press, (vaadatud 30.12.2014)
  88. GK SCADDING, CWH HAVARD, MJ LANGE, I DOMB, The long term experience of thymectomy for myasthenia gravis, Journal of Neurology, Neurosurgery, and Psychiatry 1985;48:401–406, (vaadatud 30.12.2014)
  89. Prof. M.S.Maslov, "Lastehaiguse. Õpik". Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, lk 371, 1957.
  90. Children's Heart Center, Continuing to explore new frontiers, 2006–2014 UMC Utrecht, (vaadatud 12.09.2014)
  91. Marulli G, Schiavon M, Perissinotto E, Bugana A, Di Chiara F, Rebusso A, Rea F., Surgical and neurologic outcomes after robotic thymectomy in 100 consecutive patients with myasthenia gravis., J Thorac Cardiovasc Surg. märts 2013;145(3):730-5; discussion 735-6. doi: 10.1016/j.jtcvs.2012.12.031. (vaadatud 18.02.2015)
  92. Kliinikumi Leht, nr 73, Uudne meetod – videotorakoskoopiline tümektoomia, lk 2, märts 2005, (vaadatud 18.02.2015)
  93. M. Louise Markert, Marcella Sarzotti, Daniel A. Ozaki, Gregory D. Sempowski, Maria E. Rhein, Laura P. Hale, Francoise Le Deist, Marilyn J. Alexieff, Jie Li, Elizabeth R. Hauser, Barton F. Haynes, Henry E. Rice, Michael A. Skinner, Samuel M. Mahaffey, James Jaggers, Leonard D. Stein, ja Michael R. Mill, Thymus transplantation in complete DiGeorge syndrome: immunologic and safety evaluations in 12 patients, BLOOD, 1. august 2003, 102. köide, number 3, (vaadatud 16.09.2014)
  94. Naama R Bogot ja Leslie E Quint, http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC1665238/ Imaging of thymic disorders, Cancer Imaging. 2005; 5(1): 139–149., 15. detsember 2005. doi: 10.1102/1470-7330.2005.0107, PMCID: PMC1665238, (vaadatud 26.12.2014)
  95. Dario Paladini, Paolo Volpe, Ultrasound of Congenital Fetal Anomalies: Differential Diagnosis and Prognostic Indicators, lk 262, 2. trükk, CRC Press, 2014, (vaadatud 14.01.2015)
  96. Juan De Leon-Luis, MD, PhD, Francisco Gámez, MD, Pilar Pintado, MD, Eugenia Antolin, MD, Ricardo Pérez, MD, Luis Ortiz-Quintana, MD, Joaquin Santolaya-Forgas, MD, PhD, Sonographic Measurements of the Thymus in Male and Female Fetuses, American Institute of Ultrasound in Medicine • J Ultrasound Med 2009; 28:43–48 • 0278-4297/09/, (vaadatud 14.01.2015)
  97. Cho JY, Min JY, Lee YH, McCrindle B, Hornberger LK, Yoo SJ., Diameter of the normal fetal thymus on ultrasound., Ultrasound Obstet Gynecol 2007; 29: 634–638, (vaadatud 14.01.2015)
  98. L. LI, M. O. BAHTIYAR, C. S. BUHIMSCHI, L. ZOU, Q.-C. ZHOU ja J. A. COPEL, Assessment of the fetal thymus by two- and threedimensional ultrasound during normal human gestation and in fetuses with congenital heart defects., Ultrasound Obstet Gynecol 2011; 37: 404–409, (vaadatud 14.01.2015)
  99. Respondek-Liberska M, Fetal thymus – review, 4. väljaanne, nr 1(12) märts 2014, (vaadatud 14.01.2015)
  100. D. PALADINI, How to identify the thymus in the fetus: the thy-box, Ultrasound in Obstetrics & Gynecology, 37. väljaanne, nr 4, 25. jaanuar 2011, (vaadatud 14.10.2014)
  101. "Preventing Breast Cancer.", CHAPTER 11 Ending of the Era of Radiation Therapy for Enlarged Thymus, 2.trükk, 1996, (vaadatud 13.10.2014)
  102. Corrado Lavini, Cesar A. Moran, Uliano Morandi, Rudolf Schoenhuber, "Thymus Gland Pathology: Clinical, Diagnostic and Therapeutic Features", Corrado Lavini,1. Peatükk: The thymus from antiquity to the Present Day: the History of a Mysterious Gland, lk 9, Springer – Verlag Italia, 2008, (vaadatud 12.09.2014)
  103. Shore RE, Woodard E, Hildreth N, Dvoretsky P, Hempelmann L, Pasternack B., Thyroid tumors following thymus irradiation.Lühikokkuvõte., J Natl Cancer Inst. juuni 1985 ;74(6):1177–84. (vaadatud 12.12.2014)
  104. Inskip PD., Thyroid cancer after radiotherapy for childhood cancer. Lühikokkuvõte., Med Pediatr Oncol. mai 2001 ;36(5):568-73., (vaadatud 12.12.2014)
  105. Professor Dr.Dr.h.c. Herwart F. Otto, Anmerkungen zur Geschichte der Thymusforschung, Pathologie des Thymus, Springer Texts in Statistics 1998, lk 1–29, (vaadatud 6.12.2014)
  106. 0. EKWUEME, A METHOD OF THYMIC PERFUSION AND ITS EVALUATION, Clin. exp. Immunol. (1973) 14, 609–624., (vaadatud 7.02.2015)
  107. 0. EKWUEME ja A. P. M. FORREST, Release of an Immunologically Active Humoral Factor from the Isolated Perfused Thymus, Immunology, 1974, 26, 115., (vaadatud 7.02.2015)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]