Crohni tõbi

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel räägib põletikulisest soolehaigusest; mittekindlakstehtava orgaanilise rikketa sündroomi kohta vaata artiklit "Ärritunud soole sündroom".

Crohni tõbi ehk regionaalne enteriit on pikka aega (kuni terve eluea) kestev krooniline ägenemistega kulgev idiopaatiline põletikuline haigus [1], põletikulise soolehaiguse vorm, mis harilikult haarab kõiki soolekihte mitmete imetajate (sh inimese) seedetraktis (alates suust kuni pärakuni), tavaliselt peensoole alaosas või käärsooles.

Crohni tõbi sarnaneb haavandilise koliidiga.[2]

Inimestel[muuda | muuda lähteteksti]

Riskitegurid[muuda | muuda lähteteksti]

Crohni tõve tekkepõhjuste kohta pole ühtki kindlat teooriat, kuid umbes 20% juhtudest areneb see haigus välja mingit tüüpi ärritunud soole sündroomiga patsientide sugulastel[3]. Haiguse akuutne vorm avaldub esmakordselt tavaliselt 15–30-aastastel, kuid võib tekkida igas vanuses inimestel.

Crohni tõve riskiteguriks on pikemaajaline liiga steriilne elukeskkond (näiteks väheste mikroobidega), suitsetamine[4], suukaudsed rasestumisvastased vahendid[5] jmt.

Suitsetamine avaldab Crohni tõbe põdejate organismile äärmiselt laastavat toimet.[6]

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Sümptomid võivad patsientide lõikes erineda. Patsiendid võivad olla ka juba varem (mõni aasta või isegi palju aastaid varem) naha-, liigeste või silmapõletikega (või muude nägemisprobleemidega) külastanud nii dermatoloogi kui ka oftalmoloogi või teisi eriarste.

Akuutse haigushoo korral[muuda | muuda lähteteksti]

Põletikulise soolehaiguse ägenemise korral võib esineda valu alakõhu parempoolses osas, kõhulahtisus ning pärasoole veritsemine, palavik, isu- ja kaalukaotus. Veritsemine võib kesta nii kaua, et tekib aneemia. Lastel võib Crohni tõbi põhjustada arengupeetust ja kasvu kängumist.

Nakatunud peensoole haavandid võivad kanduda edasi põie, tupe, päraku ja pärasoole piirkonda, mis tekitavad fistuleid, mida on vaja ravida või opereerida, sest need saastuvad kergesti.[3]

Peensoolepõletiku levimise korral võib esineda toitainete (sh vitamiinide, nt A-vitamiini, folaadi ja B12-vitamiini ning muudegi B-rühma vitamiinide) soolest imendumise häire ja rasvdiarröa[2].

Laboriuuringud[muuda | muuda lähteteksti]

Crohni tõve ägenemise korral vajab patsient haiglaravi, ilmselt gastroenteroloogia osakonnas.

Konkreetseid teste Crohni tõve diagnoosimiseks pole. Laboriuuringutena tehakse eri riikides mõneti erinevas valikus uuringuid, mille hulka kuuluvad näiteks kliinilise vere analüüs koos leukotsüütide valemiga, vereseerumi B12-vitamiini taseme määramine, Yersinia enterocolitica antikehade määramine ning Clostridium difficile toksiinide ja vere analüüs väljaheitest jmt.[7]

Invasiivsed uuringud[muuda | muuda lähteteksti]
  • Baariumklistiir
  • endoskoopia
  • kolonoskoopia
  • kapselendoskoopia
  • soolebiopsia jt.

Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Viini klassifikatsioon (1998)

Crohni tõbe klassifitseeritakse kliiniliste sümptomite, objektiivse leiu ja ka laboriandmete alusel, liigitades Crohni tõbe põdejad raskusastmete järgi.

Vajalik on teha eristusdiagnoos, kuna mittesteroidsed põletikuvastased ravimid võivad tekitada peensoole haavandumist; segmentaarset koldelist põletikku võivad põhjustada ka süsteemsed vaskuliidid, nagu nodoosne periarteriit, süsteemne erütematoosluupus ja Behçeti tõbi.[2]

Patomorfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Crohni tõbe põdejatel põhjustab see segmentaarset ja fokaalset transmuraalset põletikku. Põletik võib esineda kõikjal seedetraktis alates suust kuni pärakuni, kuid sagedamini esineb see niude- ja jämesooles.

Iseloomulikud histoloogilised leiud on sügavad haavandid, põletikulised infiltraadid ja granuloomid.[2]

Immunopatoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Teooriate kohaselt seostatakse Crohni tõbe autoimmuunsuse ja immuunpuudulikkusega. Immunopatoloogias mängib rolli lümfoid(-immuun)süsteemi sooltega seotud lümfikude, regulatoorsete T-lümfotsüütide populatsiooni või ka T-abistajarakkude populatsiooni tüüp 17-T-abistajarakkudega (TH17-lümfotsüüdid) (avastatud 2005) (seostatakse enim tsütokiinidega IL-17a, IL-17e; neid loetakse olulisteks autoimmuunhaiguste väljakujunemisel ja epiteelirakkude kaitsel) ning "ülereageeriva" immuunvastuse tulemusel sünteesitakse ja eritatakse põletikutsütokiine ja kemokiine ning tasakaalust läheb välja Th1-/Th2-rakkude suhe.

Crohni põdejatel väheneb lümfivool.

Crohni tõbe põdejate soolebiopsiauuringute käigus on tuvastatud T-lümfotsüüte ka sisemises närvisüsteemis, mille närvide kiud ja neuronid võivad põletiku tagajärjel degenereerud, kärbuda ja surra.[8]

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Crohni tõbi ei ole ravitav. Immunosupressiivsete ravimitega saab ainult sümptomite avaldumist reguleerida. Abi ei ole ka kirurgilisest sekkumisest, sest tihti avaldub haigus uuesti eemaldatud piirkonna kõrval.[3]

Medikamentoosne ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Crohni tõve raviks kasutatakse olenevalt haiguse kulust ja ägedusest kortikosteroide (prednisoloon, budesoniid), 5-ASA-preparaate (mesalasiin, olsalasiin jt) ja immunosupressiivseid ravimeid.

Prednisolooni manustatakse tavaliselt haiguse aktiivsel perioodil 40–60 mg ööpäevas.[2]

Immunosupressiivse ravi üle otsustab raviarst. Kui see osutub vajalikuks, siis võidakse manustada asatiopriini 2,5 mg/kg ööpäevas, kuid mõju hakkab ilmnema alles 3–6 kuu pärast ja ravi kestuseks pakutakse 2–3 aastat.

Uuringutes on Crohni tõve põdejatel esinevat steroidisõltuvust püütud leevendada ja tulemusi saavutatud harilikust kanepist valmistatud suitsu suitsetamisega.[9]

Bioloogiline ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Crohni tõve korral on hakatud kasutama põletikutsütokiinide, näiteks TNF-alfa, monoklonaalseid antikehi ja põletikuvastaseid tsütokiine nagu IL-10, kuid immuunteraapia tulemusel on tekkinud osadel katsealustel ja patsientidel potentsiaalset eluohtlik tsütokiinitormilaadne seisund ehk tsütokiinimürgistus (inglise cytokine release syndrome) (CRS), samuti võib problemaatiliseks osutuda pikemaajaline soovimatu tulem, mis võib viia pahaloomuliste kasvajate tekkele.[10]

Kirurgiline ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Vähirisk[muuda | muuda lähteteksti]

Rohkem kui 8 aastat kestev põletik Crohni tõve korral näib suurendavat riski haigestuda soolevähki.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik", 652:2004.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Gastroenteroloogia", toimetanud Vello Salupere, keeletoimetaja Elna Martson, tõlkijad Ülle Toots, Katrin Luts, Ülle Uustalu, lk 325–334, 2003, AS Medicina, ISBN 998582945X
  3. 3,0 3,1 3,2 M. P. Powell, Dr. O. Fischer, "101 haigust, mida te saada ei taha", tõlge eesti keelde: Sinisukk 2006, lk 35
  4. inimene.ee välja otsitud 2.08.10
  5. M ALIC, Epidemiology supports oral contraceptives as a risk factor in Crohn's disease, Gut 2000;46:140, doi:10.1136/gut.46.1.140, veebiversioon (vaadatud 18.09.2014)(inglise keeles)
  6. Madretsma S, Wolters LM, van Dijk JP, Tak CJ, Feyerabend C, Wilson JH, Zijlstra FJ., In-vivo effect of nicotine on cytokine production by human non-adherent mononuclear cells. Lühikokkuvõte, Eur J Gastroenterol Hepatol., oktoober 1996 ;8(10):1017–20., veebiversioon (vaadatud 18.09.2014)(inglise keeles)
  7. Cynthia C. Chernecky, Barbara J. Berger, Laboratory Tests and Diagnostic Procedures, 5. trükk, lk 17, 2008, Saunders Elsevier, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 24.09.2014) (inglise keeles)
  8. Geboes K., studies of the small intestinal intramural nervous system and of intramural vessels in Crohn's disease. Lühikokkuvõte, Verh K Acad Geneeskd Belg. 1993;55(4):267–301; discussion 301-3., veebiversioon (vaadatud 21.09.2014)(inglise keeles)
  9. Naftali T, Bar-Lev Schleider L, Dotan I, Lansky EP, Sklerovsky Benjaminov F, Konikoff FM., Cannabis induces a clinical response in patients with Crohn's disease: a prospective placebo-controlled study. Lühikokkuvõte, Clin Gastroenterol Hepatol. 2013 oktoober;11(10):1276–1280.e1. doi: 10.1016/j.cgh.2013.04.034., veebiversioon (vaadatud 21.09.2014)(inglise keeles)
  10. Geert D'Haens, Risks and benefits of biologic therapy for inflammatory bowel diseases, Gut. mai 2007; 56(5): 725–732., doi: 10.1136/gut.2006.103564, PMCID: PMC1942157, veebiversioon (vaadatud 21.09.2014)(inglise keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Inimestel
Kaasuvad haigused
Toitainete ja vitamiinide soolest imendumise häire
Klassifikatsioonid
Diagnostilised uuringud
Teistel loomadel