Pärslased

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Vana-Pärsia üliku ja sõdurite rõivad
Ahhemeniidide riik oma võimsuse tipul, Dareios I valitsusajal

Pärslased on iraani rahvas, kes moodustab enam kui poole Iraani elanikkonnast.[1][2] Pärslased kõnelevad uuspärsia ehk farsi keelt[3][4][5] ja selle lähedasi sugulaskeeli.[6] Usuliselt on Iraani pärslased tänapäeval enamasti islamiusulised šiiidid, väike osa neist on zoroastristid.

Vanaaegsed pärslased olid rändrahvas, kes jõudis tänapäeva Iraani aladele 10. sajandi alguses eKr.[7][8] Koos liitlastega rajasid nad ühe vanaaja võimsamatest impeeriumitest: Ahhemeniidide riigi ehk Pärsia suurriigi[9][10], mille kultuuriline, poliitiline ja ühiskondlik mõju hõlmas suure osa vanaaegse maailma territooriumist ja rahvastikust.[11][12][13] Läbi ajaloo on pärslased andnud suure panuse kunsti ja teadusse[14][15][16] ning Pärsia kirjandusse kuuluvad mitmed maailmas silmapaistvaimad kirjandusteosed.[17]

Tänapäeval nimetatakse Afganistanis, Tadžikistanis ja Usbekistanis elavaid pärsia päritolu inimesi tadžikkideks, Ida-Kaukasuses (peamiselt nüüdses Aserbaidžaanis) elavaid aga taatlasteks.[18][19] Ajaloolised olid need nimetused aga sünonüümid[18] ja mitmed tuntud pärslased pärinesid väljastpoolt nüüdse Iraani ala: Kesk-Aasiast, Afganistanist ja Kaukaasiast.[20][21]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "The World Factbook - Iran". Originaali arhiivikoopia seisuga 3. veebruar 2012. Vaadatud 13. mai 2013. 
  2. Library of Congress, Federal Research Division. "Ethnic Groups and Languages of Iran". Vaadatud 2. detsember 2009. 
  3. Beck, Lois (2014). Nomads in Postrevolutionary Iran: The Qashqa'i in an Era of Change. Routledge. p. xxii. ISBN 978-1317743866. 
  4. Samadi, Habibeh; Nick Perkins (2012). Martin Ball; David Crystal; Paul Fletcher, toim. Assessing Grammar: The Languages of Lars. Multilingual Matters. p. 169. ISBN 978-1-84769-637-3. 
  5. Fyre, R. N. (29. märts 2012). "IRAN v. PEOPLES OF IRAN". Encyclopaedia Iranica. 
  6. Coon, C.S. "Demography and Ethnography". "Encyclopaedia of Islam" IV. E.J. Brill. pp. 10–8. "The Lurs speak an aberrant form of Archaic Persian (...)" 
  7. "Persian". Encyclopædia Britannica. Vaadatud 11. märts 2017. 
  8. David Sacks; Oswyn Murray; Lisa R. Brody (2005). Encyclopedia of the ancient Greek world. Infobase Publishing. p. 256. 
  9. "Media". Encyclopædia Britannica. Vaadatud 25. august 2010. 
  10. Sacks, David; Murray, Oswyn; Brody, Lisa R. (2005). Encyclopedia of the Ancient Greek World. Facts On File. p. 256. ISBN 978-0-8160-5722-1. 
  11. Farr, Edward (1850). History of the Persians. Robert Carter. pp. 124–7. 
  12. Roisman & Worthington 2011, p. 345.
  13. Durant, Will (1950). Age of Faith. Simon and Schuster. p. 150. "Repaying its debt, Sasanian art exported it forms and motives eastward into India, Turkestan, and China, westward into Syria, Asia Minor, Constantinople, the Balkans, Egypt, and Spain." 
  14. Burke, Andrew; Elliot, Mark (2008). Iran. Lonely Planet. pp. 295 & 114–5 (arhitektuur) ja lk 68–72 (kunst). 
  15. Hovannisian, Richard G.; Sabagh, Georges (1998). The Persian Presence in the Islamic World. Cambridge University Press. pp. 80–83. 
  16. Spuler, Bertold; Marcinkowski, M. Ismail (2003). Persian Historiography & Geography. Pustaka Nasional Pte Ltd. 
  17. Arberry, Arthur John (1953). The Legacy of Persia. Oxford: Clarendon Press. p. 200. ISBN 0-19-821905-9. 
  18. 18,0 18,1 "TAJIK i. THE ETHNONYM: ORIGINS AND APPLICATION". Encyclopædia Iranica. 20. juuli 2009. "By mid-Safavid times the usage tājik for 'Persian(s) of Iran' may be considered a literary affectation, an expression of the traditional rivalry between Men of the Sword and Men of the Pen. Pietro della Valle, writing from Isfahan in 1617, cites only Pārsi and ʿAjami as autonyms for the indigenous Persians, and Tāt and raʿiat 'peasant(ry), subject(s)' as pejorative heteronyms used by the Qezelbāš (Qizilbāš) Torkmān elite. Perhaps by about 1400, reference to actual Tajiks was directed mostly at Persian-speakers in Afghanistan and Central Asia; (...)" 
  19. Ostler, Nicholas (2010). The Last Lingua Franca: English Until the Return of Babel. Penguin UK. pp. 1–352. ISBN 978-0141922218. "Tat was known to have been used at different times to designate Crimean Goths, Greeks and sedentary peoples generally, but its primary reference came to be the Persians within the Turkic domains. (...) Tat is nowadays specialized to refer to special groups with Iranian languages in the west of the Caspian Sea." 
  20. Nava'i, Ali Shir (tr. & ed. Robert Devereaux) (1996). Muhakamat al-lughatain. Leiden: Brill. p. 6. 
  21. Starr, S. F. (2013). Lost Enlightenment: Central Asia's Golden Age from the Arab Conquest to Tamerlane. Princeton University Press. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]